Täna teeme õhtujuttu Kalmer Tennosaarega millest alustada, kas küsida jälle, et kuidas sinust sai laulja? Arvan aga, et ka muusikavälised teemad võivad kunstnikku avada ja on ju tema areng, tõekspidamised, huvid, pärit sellest keskkonnast, kus ta on kasvanud. Ei puudusin ka juhuslikkuse toime, mis hoolib samuti inimest. Kas oled mõelnud kunagi, mis tuleb 10 20 või näiteks 50 aasta pärast? Mani konkreetselt ei olegi vast mõelnud tuleviku peale nii ajalises suhtes 10 aastat, 20 50 aastat, kuidas siis maailm näeb välja nende aastate pärast? Aga noh, inimene juba oma loomuselt on niisugune tõesti ette kada, ainult peost suhu ei söö. Me peame natuke ette vaatama. Ja kogu meie ühiskond on ju niimoodi ehitatud ja saetud, et meil on range plaanimajandus. Mehitame teadlikult uut ühiskonda ja eks sellest tulenevad kõigi meie kohustused meie osa maailmas. Eks iga inimene jah, maailmas tahab ju jätta mingisuguse jälje endast. Minu osa on väga tagasihoidlik küll, aga ometi ma näen, et ka näiteks minul lihtsad laulud on vajalikud inimestele. Ma ütlen ausalt, et mul alguses oli natuke häbi, kui ma selle kerge ratsu selga istusin, et et minu laulud on nagu kerge kaaluga ja, aga võltshäbi minus kadus. Ja ma tundsin, et ei, et ka mina olen vajalik. Ja ka sellises žanris võib midagi ära ütelda inimestele oma kaasaegsetele. Ja nii mõnigi kord olen tundnud, et ma olen just nende töömeestega ühises rivis. Näiteks hiljaaegu oli mul üks kontsertmasinaehitustehases ja üle hulga aja jälle tõdesin, kuivõrd nii soojalt võeti vastu kuidagi nagu see kasvatab usku enesesse, et jah, et sinu laulud on vajalikud ja nad aitavad inimestel kasvõi natuke lõõgastuda, puhata. Kuid ometi ma usun nendesse lauludesse rohkem, mis paneb meid mõtlema. Näiteks mul on viimasel ajal kuidagi südamesse kasvanud Basneri laul kasemahl see on pöördumine ühelt poolt looduse poole see on pöördumine kodukandi poole, kodu armastuse poole, kust on pärit kõik meie varad ja rikkused, see on niisugune karge koduarmastus. Mis puutub veel sellesse tulevikuprobleemidesse, siis ma usun, et mitte ainult üks puu ei jää metsas kasvama vaid inimesed on aru saanud, et kuivõrd kallis on meie emake maa oma rikkustega ja kuivõrd ka see inimkonna ajalugu või areng tormiliselt ei areneks. Siiski Me väga teadlikult hakkame suhtuma just nendesse probleemidesse, mis aitavad meil hoida selle emakese maa puhtana. Ja mitte ainult ei pigista temalt kõike välja, vaid Me hakkame aitama kaasa tema väärtuste taastootmisesse. Kõigevad. Guardian. Kodus. Ja tolmusõit. Oh kaunimad. Missid. Inimeste poolt taastoodetud loodus siiski erineb puud näiteks Geon metsas reastiku paigutatud. Kumb sulle rohkem meeldib, kas inimkratega istutatu või päris looduslik? Mulle meeldib ausalt öeldes see viimane rohkem. Just see ürgne sellisena nagu loodus on ise ta paika pannud ja meeldib ka muidugi lihtsalt uidata niisuguses ja ürgses puutumata metsades, kus on võib-olla veel mahalangenud puid ja kus ei ole jõutud kõike ära koristada. Kus nisust loodusel lagunevad lehtragi teinekord seal omamoodi. Omamoodi, väga huvitav. Aga muidugi teiselt poolt on väga tore inimene, üha rohkem tungib looduse saladustesse ja hakkab siis seda asja omalt poolt kaasa aitama, aga muidugi jälle ta peaks silmas ikkagi looduse enda seaduspärasusi. Ma tahaksin selle küsimuse välja viia võib-olla ka teisest küljest iluprobleemi peale. Mis on sinu arvates ilu. Kas omamoodi stiisija loomulikus või mingisugune korrapärasus. Vaat kui mul tuleks meelde praegu üks luulevärss Sütistelt siis ma natukene kohe suudaksin vastata sellele. Ma püüan meelde tuletada, ta ütleb oma poeemis, arm niimoodi, et mind võlub kõrge metsamüha. Mind võlub uhkelt kiikuv männikroon. Mind võlub Kõitmis harras vaikne püha, kõik, millel vaba sirgus lõhn, puhun. Vaat niimoodi, jah, ma nagu selle poeedi sõnadega vastaksin sellele ärad ilusam, minu arvates kõik, millel on vaba, sirgus lõhn ja toon. Kõik see loomulik on ilus. Nii et ei tarvitse meeleheitlikult Meikapi teha igal hommikul, et ilus olla. Eks ole, inimene on ilus kõigepealt oma sisemiste rikkuste poolest kuivõrd rikastan andma ja küllap siis ta saab ka vastu niimoodi. Me oleme rikkamad kõik ja muudame maailma ilusamaks. Eksamad kriteeriumid siiski maksavad ka muusikas loomulikkus. Lihtsus see on just vesi minu veskile. Just see loomulik viisi rikas meloodiarikas muusika. Mina pole kunagi kaasa läinud papiga Jaaguni diabeediga juba sellepärast, et ta lihtsalt ei sobi mulle. Minu nokk on loodud teisiti. Ja ma olen viisid valinud oma noka järgi. Tundub näiteks, et maailm pöördub ka praegu tagasi selle muusika poole. Hiljaaegu Me käisime Rootsis, olime seal päris kaua 24 päeva. Ja arutasime omavahel kolleegidega sel venda Tammann ja Riho Joonase, Riho Mägi. Kui kuulasime hotellitoas näiteks vastuvõtjast, mida annab Rootsi raadio, millist muusikaprogrammi puhtalt juba professionaalse huvi pärast jälgisime, seda samuti, kui me jälgisime televisioonisaateid. Me märkasime kuidagi nii ühiselt. Jõudsime sellele järeldusele, et näiteks swing muusika tuleb uuesti tagasi. Et väga palju on praegu seda Rootsi programmides ja samuti skandinaavia programmides, mida me seal kuulasime. Nii et kuidagi meie südamel oli saed. Et see moeajaratas nagu hakkab jälle oma tiiru täis saama. Ja tuleb tagasi nagu svingmuusika rahulik. Aga ta võtab siiski endale kaaslaseks jällegi midagi popmuusikast ja kindlasti kindlasti jäävad mingisuguseid sugemeid popmuusikast ja kabiinist ja aga ometi niisugune põhilaad või. Või see põhiolemus nagu hakkab korduma selle meloodilisuse kasuks? Ja minu arvates on lõpmata tore, sest maa andke mulle andeks, aga ei oleks kujutanud siiski maailma ette ainult ainult pop ja biitmuusikaga mis on minu arvates liiga kärarikas. Võib-olla ta on küll vastavuses meie kaasaja tormilisele arengule ja nagu me räägime, ET mobiliseerib inimeses energiat, aga ometi inimese lapsele vajada vahelisest vaikust üksi olu mõtiskleda pisut helgelt, isegi nukrutseda. Ja selles mõttes ma näiteks alati Olen emotsioonide poolt mõisteski emotsiooni aitama. Kui me nüüd teemat jätkaksime muusikaväliselt loodusest, kuhu sa tahaksid minna merele, metsa, linna tänavatele kõndima. Muide armastan luulet ja ma ikka paljudele asjadele leian just luuleridades vastuse. Ja üks poeet nii ütelnud, et kodutute tuulte võlu on puudutanud mind, ma ei tea, kunas ja kus just sellepärast ma rändan läbi nimetuid, orge ja metsi. Sest ma pean jahti kuld põdrale. Vaat, ma ei tea, missugune see kuldpõder on minu jaoks elus kindlasti sümboolne. Võib-olla seal niisugune uudishimu lihtsalt näha, võrdlemisi rohkem siin maailmas teada saada rohkem. Ja sellepärast tahaks minna igale poole nii merele, metsa kui linnatänavale. Sest ma mäletan, kui ma kastroleerisin filharmoonia kontserdibrigaadi koosseisus siin aastaid tagasi tuli sõita väga palju nõukogude liidus teistes linnades, huvitavates rajoonides nagu lõunas ja, ja siberi maal ja Kesk-Aasias. Siis meil oli päeval tavaliselt aega, eks ole, kui me veel baasiks oli üks või teine linn siis ma päeva rikke armastasin hulkuda linnas ja mitte just linna südames, vaid äärelinnas. Sest mulle meeldis millegipärast vaadata, kuidas inimesed elavad äärelinnas ja seal oli väga huvitavaid niisugust tähelepanekuid. Kuidas lapsed mängivad, kuidas seal loomad ja linnud on segamini, kuidas peremees või perenaine seal harib oma aia maakest ja niisuguseid kohti just tahtsin vaadata. Ja linnades veel õppisin. Ma pean ausalt tunnistama oma healt kolleegilt, sõbralt Voldemar Kuslap, pilt ühe niisuguse haiguse, jutumärkides. Tema õpetas mind käima surnuaias. Igas linnas. Ütles, et tema armastab uidata just surnuaedades lugeda vanu kulunud hauakirju, otsida sealt manalasse varisenud. Kultuuri ja muusikategelasi. Ja see juhtus niimoodi, et me olime koos. Aastaid tagasi Berliinis kontserdireisil koos meie televisiooni raadio orkestriga Peeter Sauli juhatusel. Ja Voldemar Kuslap ütleb mulle, et kuule, naabrimees, et kas sa muidugi teadet, Rudolf Tobias on kusagile maetud siia. Berliini Rudolf Tobias oli teatavasti ju lühikest aega Berliini konservatooriumi direktoriks. Aga muidugi me ei teadnud, et missuguses Berliinis, kas ida pool või lääne pool Berliinis on tema haud. Aga päeval sõitsime seal surnuaiast mööda ja siis giid muidugi rääkisid ja siia on maetud kõik meie vaimusuurused, filosoofid, muusikud, kirjanikud, muuhulgas ka Bertult, Brehti nimetas ja. Ja siis Kuslap ütleb. No lähme otsime tobias hauad, kui meil leiavad vähemalt Bertult projekti, peame leidma seda ju giid nimetas. Huvitasime seal surnuaias ja tõesti oli huvitav, vanad hauakivid oma oma kulunud sammaldunud kirjadega, nagu hakkasid meile kõnelema midagi tõesti, reeglipeedellid leidsime üles. Aga tobias muidugi leidnud. Hiljem saime teada, et ta on maetud Lääne-Berliin väga Bertult projekti haua, me peame ju leidma, et giid ütles ja otsime, otsinud ja ei leia, hakkasime juba ära tulemas, küsi mehe vanakese keelsel pargivahi käest. Kus on siis Bertult Brechti haud ja ta ütleb, et siinsamas aianurgas, et te käite juba mitu kordamööda sellest. Aga mis tuli välja, Me otsisime kuidagi kõrget hauasammast tuli välja, tal oli lihtne madal põllukivi mida me nagu ei märganudki ja tema auto grammina kirjutatud siis Bert Albrecht. Vaata tollest ajast ma olen saanud jah niisuguse pisiku, et ma olen nüüd hakanud üksi ka käima võõrastes linnades just surnuaedadel otsima niisuguseid huvitavate inimeste Aga mis muidugi jah, puutub loodusesse, siis siin ma armastan jah, uidata väga palju kodus Lõuna-Eestis kiidervele, Ahja jõe kaldal metsades. Merd ma pean ütlema, eriti niisugust kiindumust mul ei ole, kuigi väga paljud just sellega ikka uhkeldavad, et armastan merd. Ääretut lõputut. Meri on muidugi väga tore, aga mulle meeldivad niuksed, vaiksemad, nurgaksid, järvesilmad, haldjas ilmselt ja ja jõekesed looklevad seal Lõuna-Eesti niisugune rahulik maastik või meeldib mulle rohkem? Org on ees. Ja. Õigealsiini voogu märka maas, kui võlur siin rikkusi. Aelu Voosel. Aga asi Põlvas ära, et kui mind on tele HV soojuse hellalt ja oli seal. Vaat siin. Oi. Siin on. Siin Ani. Muidugi väga huvitav on ju, välisreisid. See hiljutine Rootsi Reiski, ma ei tea, kui sellest natuke rääkida, siis see oli väga rikastav selles mõttes, et me olime võrdlemisi kaua sellel maal, 24 päeva külastasime 16 linna. Sõitsime läbi jah, 4030 kilomeetrit. Andsime 20 kontserti. Ja minu käest on ikka küsitud, et missugune maa. No teie välisreisidest on jätnud mulle kõige sügavama mulje. Ega mul need ju teab, kui palju ei olegi. Aga ma olen ikkagi nimetanud Skandinaaviamaad, kas siis Soome, Norra, no nüüd ma õppisin rootsika tundma. Ja skandinaavia maa, mulle meeldib ka manisuse, ürgse karmi loodusega üldse, mulle meeldib karmus rohkem Kunsn, hellitatud lopsakas seal lõunamaa loodus kõiki küllalt niiskust ja päikest ja aga Skandinaavia maa oma karmusega ja kivise kivise maapinnaga ja rikastele, seal saludega väga toredate mägedega ja vot see jätab niisuguse väga unustamatu mulje mulle. Nii et see on see looduslik miljöö, mis on muidugi meile tõenäoliselt sellepärast seppa kõige lähemale, et me oleme selle looduse rüpes ise ka koga. Kahtlemata. Nähtavasti luulel on väga suur osa ka sinu elus. Jah, ja kuidas ma jälle luule juurde tulin? On omamoodi mul üks niisugune tore ja hell mälestus. Me olime koolipoisid algkooli päevilt, sealt Kiidjärve kandist, aga kiidervez oli vaid neljaklassiline algkool. Ja edasi siis me pidime käima Vastse-Kuuste algkoolis ja sinna oli seitse kilomeetrit maadega. Kiidre, poisid ja tüdrukud, käisime jala, seda ükskõik talvel ja kevadel ja olime teinekord varem kohal koolimajas, kui need kohalikud lapsed, kes elasid lasse Kuustes. Aga siiski ma mäletan, üks talv, Me olime internaadis nagu Lutsu kevadest juba teame, see on omamoodi miljöö ja seal oli meil vasse kustes ükse õpetaja Priimägi. Ja tema siis nendel talveõhtutel elektrit ei olnud muidugi tattnina valgel sokutas siis igale ühele, kas, kellele siis luuleraamatu, kellele juturaamatu. Me olime siis kuuenda klassi poisid juba võrdlemisi suured poisid. Aga nähtavasti tema oli juba märganud, mis ühte või teist kalduvust kirjanduseks, kas siis luule poole või seiklusjuttude poole. Minule ta sokutas alati niisuguse luuleraamatu. Ja siis Mul on nii meelde jäänud, ma lugesin vist mõte selle seal petrooleumivalgel ühe luuletuse läbi ja väga tasane masinat. Et kui palju ilusat on maailmas. Aga me ei oska seda hinnata. Ja siis Priimägi jäin nagu mind vaatama ja silitas mu pead ja ütles, et Kalmer ja et maailmas on väga palju ilusat, mida me ei oska hinnata. Selle õpetajaga, niisugune saatuseta hukkus okupatsiooni ajal. Mul on nii meeles see päev, kui ta viidi ära. Ja see on meile väga muidugi kurb, valus kaotus just talle põlvkonna lastele, kes tema juures said koolitarkust ja kellele ta nii toredasti oskas istutada. Siis luule, armastuse või armastus raamatute vastu üldse. Tollest ajast ja hakkasin sirvima aeg-ajalt luuleraamatuid. Kõrgemad kergesti pähe. Muidugi vähem, aga ikkagi aeg-ajalt üks viimaseid näiteks, mis pole näppu sattus ja mis mulle kohe nagu haakus. Südamesse oli mats traat, luuletus kuu. Ja kui sa lubad skalanda ära, võib-olla see õhtul jutu juurde nagu sobikski. See kõlab niimoodi, et kuupaiste mu pääle gamma öö käte vahel magasime aia. Ma vahetasin aknad õlle, lamba- ja mõtle, mida Nelolt vil vaja. Kuu paisse, mu päälekauba, mul oli seal allussi. Vahtisin aknad üle lava ja käte vahel, kallis, lets pää. Eks me kõik, eks ole, vaatame kuudula üle, lava ei märkagi, kuidas neil käte naelhallis pähe Ja see on kirjutatud murrakus, nagu sa tead, ma olen suur Lõuna-Eesti patrioot. Ja antagu mulle andeks niisugune enda uhkus, aga mulle tundub, et seal elavad väga toredad inimesed. Et seal säilib meie tõeline rahvakunst rahvapillimuusika, ehtsad kandled ja lõõtspillid. Mujal hakkavad nagu käest ära pudenema, seal hoitakse veel neid asju au sees ja ja ma olen ääretult uhke selle pääl. Kas murrak on sinu kodukandi murrak? Jah, eks ta ole küll seal minu sünnipaik on Tartu ja Võrumaa piiri pealt nüüdne Põlva rajoon. Aga sinna edasi veel Värska poole ja seal tal läheb veel täiesti erinevaks, niiet toda toda kiilt mavastena Bei mõistaltki. Aga kui ma ikka koju sõidan, siis võrdlemisi kiiresti tuleb meelde küll see murrak hakkan emaga rääkima. Too. Armas veel. Osta mulle muinasno. Veel. On? Muinasloo ning on. Ja ma ilm. Olin a'la see oli ka vanaema. Kuulad. Igat. Säärase. Ilma. Ja suudles e. Ta muinasO Ja maailm. Sees. Loodusearmastus tuli kodust, luulearmastus koolist, paraku aga need lapsed, kes käivad linna südames koolis, jäävad siiski tänu linnastumisele millestki ilma. Jah, mul on sama tunne ja ma olen ikka seda ütelnud, et kahju maarahvas elab väga jõukalt, samad mugavused tulevad kõik elutingimustesse, mis linna rahvalgi. Ja selles mõttes jah, näiteks on kadunud see Nixon, üks kuldne romantiline karjapõli mis iga lapsele andis väga palju. See on sõnulseletamatult, kui sa pead hommiku vara uniselt minema, kastemärjast läbi metsa alla või jõe käärudesse. Aga päiksetõusuga kõik sinu energiad hakkavad sädelema ja sa sulad kukkusele loodusega küpsetati kütsi kartuleid lõkkel ja ja meisterdatud pajupilli ja või siis õhtul, kui tuled koju jälle, siis hõigatakse tari koju ja karjakellad ja ja see on üks imepärane põli, mis väga paljudele on andnud just tiivsuseid, loomingu impulsse ja mis muidugi inimestel kujundab, on tööl, ma mõtlen, et maalapsel on siiski rohkem tööd, linnalaps on nagu sellest ka ilma, kõik on käe-jala juures, kõik soe vesi ja ja gaasituli. Me võime kõik igal õhtul näha päikeseloojangut, aga tõusu suhteliselt harva. Mis sulle rohkem meeldib, kas päikesetõus? Õloya? Mul tuleb selle küsimusega kohe konkreetselt silmad ette, minu kodupaik, Kiidjärve. Kus ma neid asju vaatan? Päikeseloojangut ma vaatan kiiderwe järvel, meil on seal väike purre kosmoses Kell suplemas kala püüdmas. Ja särg hakkab selles järves võtma just enne päikeseloojangut, nii et ma olen alati istunud. Ja see järv on oma asetusega nisus, geograafilise asetusega. Et see päike loojub selles järve otsas ja siis kui see peegeldus see punane lisele pask, punane triip üle järve. Ja kõik see vaikus sinna juurde, see metsa siluett. Jaa. Jaa, Väikekalade lupsu löömine ja see on seal midagi võrratut. Aga muidugi päiksetõusu, ma vaatan sisele Ahja jõel oma kaljumäel, kui ma sätin oma Minema sinna lükokääru poole siis ta tõuseb sealt kusagilt üle jõe alguses läbi selle aura, vee, mida Ahja jõgi üles ajab. Ja siis on tore, kuidas ta läbi männiokste või kuuseokste hakkab murduma need esimesed kiired koosluste, paksude udukihtidega. Ja siis on täiesti nagu see kriigi hommiku neela, hakkaks sinus kusagil helisema. Tore on see ja vaadata niisugust puhast loodust ja rahulikku loodust. Samal ajal tekivad sinus sümbolite, et küll on tore, et see algav päev tõotab olla rikas maarahvale lei linnarahvale nii meie rahvale kui ka kõigile teistele rahvastele.