Ennevanasti elas lesknaine, tütre ja pojaga. Häda ja viletsus ega pooleks said nad väikeses hurtsikus männiku serval ära elatud. Siis aga juhtus, et lesknaine suri tütar ja poegi turbudeks. Võlausaldaja võttis hurtsikud kartulimaa. Nii et lastele ei jäänud muud kui nudipea lehm ja kirju kass. Lapsed matsid emakese maamulda ja otsustasid siis minna laia ilma õnne otsima. Aga ees seisis keeruline küsimus, kuidas jagada tärandus. Lehm oli hinnalisem, kui, kas teda tahtis tüdruk ja tahtis poiss. Kas mehkeldas päranduse jagajate vahel edasi-tagasi ning hõõrus end vastu tüdruku sääri. Tüdruk vaatas kassi ja sõnas. Meelitaga, pealegi mind kiisu miisu ja ole kuitahes kelmikas. Aga seda tean ma ikkagi, et lehm on sinust väärtuslikum. Siis hüppas kast tüdruku õlale ja sosistas talle kõrva. Palm aeg. Siis oled kuhil vaja. Õnnelik been sinust kroonikandja kuninganna. Tüdruk naeris, sest ta ei uskunud kassisõnu. Ainult heast südamest kinkis ta lehma vennale ja võttis ise kassi. Siis jätsid õde ja vend hüvasti ning astusid kumbki oma teed. Kas kutsus tüdrukut endale järgnema ja nad hakkasidki teineteise järel minema? Kui pool päeva oli käidud, hüüdis tüdruk kiisumiisu, kur nõu, kuhu sa mind viid. Dacine augus kuningalossi kuningalossi savi nõlvaku kuningalossi niin masinud. Kas viis tüdruku kuningalossi lähedale jõe kaldale? Nad istusid silla käsipuule ja kas rääkis tüdrukule teenite silt minu nõuande järgi siis saab sinust kuninganna. Hea küll, lubas tüdruk. Mis ma siis kõigepealt pean tegema? Kõige enne võta oma riided seljast ja viska jõkke, et vesi nad ära viiks. Õpetas, kas siis aga peatsadule tiheda kuuse otsa ronima ja jääma sinna nii kauaks, kuni mina kuuse alla tule. Saabun kuus kuningliku printsiga. Ja kui prints küsib, kes sa oled, pead sa haleda häälega seletama. Mina olen kiisule, printsess, õelad röövlid röövisid mind mu lossiaiast ja vedasid omaküllast siia. Nad röövisid mu pärlid, kalliskivid ja isegi riided, oi oi, oi. Nad panid mu nii armetus seisukorda, et ma isegi seda ei tea, kus maailma kandis ma olen. Kui kass oli oma nõuandeid jaganud, valvasta, kuni tüdruk ikka tõepoolest rõivad seljast võttis, need voolavasse jõkke viskas ja ise ihualasti kuuse otsa ronis. Alles siis sibas, kas tulistjalu savi, nõlvaku kuningalassi? Seal otsis ta üles lossi noore printsi jutustes sellele, kui viletsasse olukord oli sattunud kiisule. Veetlev printsess. Mis sa ütled? Süüdis prints. Kas sa kiisu miisu, tõesti kütt, räägid, et jõe kaldal kuuse otsas on ajasti, printsess. Kask kinnitas, et kõik on sulaselge tõde. Prints hakkas siis kiiresti tüdruku päästmise asju ajama. Ta kamandas endale abiks kaks õuedaami ja seletas neile, kuidas on lugu. Nüüd ei olnud ahetamiseks aega. Õuedaamid toppisid pesukorvi printsessile sobivaid rõivaid täis. Kõik suli puha läikiv ja kahiseb siid. Sauna hurtsikud tüdruk, kes puu otsas istus, nägi printsi terve kaaskonnaga endale abiks tulevat. Uhkelt kahlas, kas kõige ees läbi rohu. Tema järel kõndis noor prints ja siis järgnesid kaks tüseda õuedaami endi vahel pesukorvi kandes. Prints nägi nüüd oma silmaga, et kas ei olnud valetanud. Tõepoolest. Kuuseokste vahel oli ilus tüdruk peidus. Prints päris tüdrukult, kes ta on. Ja tüdruk muidugi pajatas, mida, kas talle oli õpetanud. Prints kutsus tüdrukud puu otsast alla tulema ja pööras ise seniks selja. Õuedaamid panid tüdruku riidesse. Nad rõivastasita tõeliseks printsessiks. Pikad Palmikutki käänasid näppel sõlme, nii et tüdrukust sai otsekohe täiskasvanu. Been kiisule printsess. Nüüd hakati lossimäest üles ronima ja tüdruk sosistas kassile. Kuidas käitun? Kas ma pean printsiga millestki kõnelema? Räägi käskis, kas Laida, tema isa lossi ja ütle, too sinu loss näib õige kihv olevat, seisab ainult hall kivi vundamendi peal. Aga kui seal minu kodukiisule lossi näeksid, see on ehitatud kuldsete sammaste otsa. Tüdruk tegi nii nagu kass oli õpetanud ja laitis savi nõlvaku toredat lassi. Printsi solvunud sugugi vaid vastupidi, mõtles omas meeles, et nüüd on ta küll kuldlinnu tabanud ja pealegi nii peenest kodust. Prints loovutas printsessile elamiseks kõige ilusama võõrastetoa ja ruttas siis emale jutustama, millise aarde kiisule printsessi enese ta jõe kaldalt oli leidnud. Aga ega need emad niisama lihtsalt tüdrukuid printsessid. Ekspea. Õhtu eel tuli kuninganna tüdrukut tervitama ja suskas salaja kolm hernetera voodisse. Tüdruku udusulis voodikoti alla. Ta otsustas järele proovida, kas tüdruk tõepoolest kõrgest soost printsess Anne kassi jälgis terasel silmal kuninganna tegevust. Kui nad tüdrukuga kahekesi jäid, andis, kas nõu? Hommikul tuleb kuninganna kindlasti küsima, kuidas sa magasid siis vasta muidu kõigiti hästi, armuline proua, ainult mu küljed on nii haiged, nii valusad. On tunne, nagu oleksin munakividel maganud. Hommikul tuli kuningannat tõesti ja päris tüdruku tervise ja magamise järele. Tüdruk ütles siis sedaviisi, nagu kass oli õpetanud. Kuninganna läks kohe oma abikaasa ja poja juurde ja seletas. Ta on niisama peenist kuninglikust soost nagu meiegi. Kolm hernest sulgkoti all tundusid tema meelest, nagu oleksid voodis kivid olnud. Kuninganna otsustas proovida, kas tüdruku suguvõsa vahest veelgi peenem pole, kui nende Savi Nõlvak laste oma. Selle eesmärgiga pani ta järgmisel õhtul õlekõrred tüdruku voodisse, haha, udusulgedest aluskoti alla. Jällegi märkas, kas, mis teoksil oli, juhendas tüdrukut. Kui vanaproua hommikul küsib, kuidas su tervis on ja kuidas sa magasid, siis vasta muidu õige hästi, armuline proua, ainult mul on tunne, nagu oleks palk põigiti voodis olnud. Kui kuninganna hommikul jälle tüdruku tervise ja magamise kohta teateid pärima tuli, ütles vale printsess nõnda, nagu kass talle õpetanud. Pärast seda katset uskus Savi nõlvaku kuninganna. Et tüdruk kiisule prints siis on ja isegi veel kõrgemast soost, kui nemad ise. Sealsamas otsustas Savi nõlvaku lossi pererahvas tolle peenemast peene printsessi oma suguvõsa liikmeks võtta enne kui keegi muud ära napsab. Ja mis võis noore printsi meeleski meeldivam olla, kui abielluda jõe kaldalt leitud tüdrukuga. Nende siis peeti Savi nõlvaku kuningalossis, pulmad, toredad pulmad ja noorpaar kolis lossi, kiib ehitusse elama. Kui mesinädalad peetud, hakkas prints oma abikaasale peale käima. Millal sa viid mind oma kuulsat kodu kiisule lossi vaatama? Tüdruk mõtles endamisi, et nüüd alles on ta kimbatusse sattunud päästku nüüd kastide sellest, kuidas tahes. Ta seletas printsile, et lükkame reisi natukene edasi. Järgmisel päeval usaldas tüdruk oma mure, kassile. Tegutse aga minu nõu järgi, siis läheb kõik hästi. Nurlus, kas olen juba käinud ja sulle toreda lossi välja valinud, kuhu võid ühes oma abikaasaga elama minna? Sina pääsu, homne päev julgesti teele, jäicine nagu suurest soost daam. Mina jooksen iis ja näitan Tiid. Järgmisel päeval, kui valgeks läks, ütles tüdruk printsile. Lase nüüd hobused della rakendada. Läheme nüüd minu lossi poole teele. Prints oli reisimõttega õhinal täri ja varsti olidki hobused tõlla ees. Ka kuningas ja kuninganna otsustasid kiisule lossi vaatama tulla ja kaasa sõita. Kas kihutas ees nagu nool ja kuidas suure põllu äärde jõudis, kus rukist lõigati, jooksis ta ruttu lõikajate juurde ja ütles. Seal minu järel tuled kuningas oma tõllas, peatab tõlla siin teie kohal ja küsib, kelle töölised te olete ja kelle rukist lõikate. Vastake siis oleme kiisule lossitöölised ja lõikame siin kiisule printsessi rukist kuid ei tee, nagu ütlen, siis saadab kuningas oma mehed teid peajagu lühemaks tegema. Savi nõlvaku kuningapere jõudis rukkivälja juurde. Kuningas peatas külla ja küsis, kellele põldlõikajad kuuluvad. Rukkilõikajad seletasid asja nii ära, nagu kass oli õpetanud. Põld veeres edasi. Jõuti avarale niidule, kus karjased lehma ja lambakarju hoidsid. Kuningas peatas tõlla lehma ja lamba karjaste kohal ja küsis, kelle loomi nad karjatavad. Nood lehmad ja lambad on kiisule printsessi omad. Armuline härra, vastasid karjased mütsi maha võttes. Ka siin oli kas oma ähvardustega asja nii ajanud, et karjased rääkisid, nagu tema tahtis. Sul on tõepoolest laiemad viljapõllud ja suuremad karjad kui minul, tunnustas vana kuningas ja patsutas hea meelega tüdruku põske. Printsega küsis õhinal, millal me kiisule lossi jõuame. Me jõuame sinna siis, kui lossi tornid paistma hakkavad, seletas tüdruk ja oli mures, et kust see kiisu miisu talle küll lossi välja raiub. Tõlg veeres edasi ja kruus ragises tõllarataste all. Kiisumi surutas tõlla eel nii et tal jalad maha ei puutunud. Ta kiirustas kuulsa nõia nõgi pea lossi poole. Tähtsaim osa tema plaanist oli veel täide viimata. Sellega pidi jõudma valmis enne, kui kuninglik tõld nõialossi õue saabub. Kas koputas meie lossi uksele nõgi pea ise must mantel seljas ja torbiku taoline kübar peas tuli avama. Kas nõugus teretada, tõmbas suu meelitades kurdu ja ütles. Ah, niisama väike sa oledki ja mina pidasin sind kuulsat nõgi pead palju suuremaks. Ma võin olla nii suur, kui tahan, lausus nõid. Kas tõesti? Imestas, kas, aga vaevalt sa siiski hiiglaseks võib muuta tõde? Mis kunst see on, ütles, nägi pea. Ta hakkas laiemaks paisuma ja pikemaks venima. Ta venitas end, kuni oli suure männipikkune järjest suuremaks ja suuremaks kasvas ta kuni tema pea juba üle lossitornitippude ulatus. Aitab, aitab nõukogus. Kas nüüd ma usun, et võid muutuda hiiglaseks tõmbunud jälle endisse suurusse tagasi? Nõgi pea kahanes hariliku mehe suuruseni kassa käitles. Kuid seda ma küll ei usu, et sa oskad muutuda väikeseks, päris väikeseks. Näiteks hiire tillukese hiireke suuruseks. Ka seda suudan, ma kiitles, nägi, pea. Annevita meelitas, kas nõgi pea näitas ka selle kunsti ära kahanedest silma nähes väikeseks halliks hiireks sisada tõmbes, kas küüned konksu karges hiire turja ja neelas ta ühe korraga alla? Nüüd oli nõiavõim kiisu miisu enda sees. Kas muutis end Virtina mamsliks, kel valge tanu peas ja valge põll ees? Kõige lisaks oli tal ka võimas võtmekimp vööl. Juba veereski savi nõlvaku kuninga tõldmüüja lossi õue kassimamisel tegi mitu korda kniksu ja saatis nii hästi tüdruku ja printsi kui ka äia jääma sisse. Kuninglikud külalised vahtisid igasse nurka ega jõudnud kiisule lossi toredust küllalt imekedega kiita. Kui mamsel kohvilauda seadis, tuli tüdrukul suur igatsus oma kassi järele ja ta õhkas. Skiskiskis kuhu võis küll jääda. Minu kallis kiisu miisu. Siis Neugus kohvi valav manssel natuke kassi kombel ja pööras pead. Tüdruk nägi, et valge tänuvalt naeratas talle vastu laiümmargune kassi nägu. No siinse kiisu miisu siis oligi. Siin oligi tüdruku oma kirju kass, kes Sauniku tüdrukust kiisule lossi kõrgestisündinud printsessi teks. Paha saab paraja palga ja ka hea tasutakse. Kord läksid kaks venda maailmast õnne otsima. Vanem vend asus enne teele, kuid oma kaarikus sõitis, peatas tema sipelgas ja palus uute hea mees, üks silma pilguke, kuni mu oma pojad sodeeldivane ära korjata, et nad sinu kaariku ratastel hukka ei saaks. Ei minul ole aega kinni pidada, eriti veel sipelgate pärast, sest mul on kiire, lähen mujale maale õnne otsima. Hüüdis poiss, tõmbas ohjedest ja sõitis edasi. Ning sipelgapojad, vaesekesed, litsuti rataste all puruks. Poiss jõudis vanale rohtu kasvanud teele ja rohu seest lendastele vastu sõtkas. Kes palus? Tegin tobuke pesa keset teed, sest arvasin, et siit keegi ei sõida. Pea hea mees, hobune kinni, et mu pojad jõuaksid munast välja tulla ja mina nad varjule viia, nii et nad hobuse kapjade all ka ei saaks. Ei ole minul aega sellise tühja asja pärast peatuma jääda, vastas poiss toorelt, jätkas teekonda. Sõtka munadega, läksid vankrirataste all sodiks. Siis jõudis poiss laiale nõmmele. Talitihane lendas teelise käsivarrel Jes jõudses võtta ning sõitma, sest mu teekond on pikk, tiivad aga nõrgad. Käin minema, sähvas, poiss ei, pole aega igasuguste sirkudega sekeldada, mul on vaja kiiresti mujale maale sõita, õnne otsima. Talitihane lendas võssa ja jäi seal murelikud kult siristama. Poissi jõudis kuningalinna ja seadis sammud lossi. Kuningal oli abiellumisealine tütar ja poiss läks sellele kosja, arvates, et kui sa tüdruku, siis leiab ühtlasi ka õnne. Kuningas viisaga kosilasi õue ja näitas suurt hunnikut, milles oli segamini pool tündrit, rukkiteri ja teist niisama palju nisuteri. Ta andis käsu, et poiss pead ühe ööga kumbagi sorti viljaterad teineteisest lahku nappima. Kui selle ülesandega hakkama saad, ütles kuningas. Võtan sind endale väimeheks. Kui see sul aga korda ei lähe, ootab sind timuka, kirves. Selle viljahunniku äärde küürutas nüüd ülbe noormees ja hakkas tellinud, ütleme. Aga tal oli kohe algul selge, et võib kuluda palju päevi ja öid isegi aastaid, enne kui säherduste tööga võiks valmis saada. See töö oleks ainult sipelga-le paras, mõtles poiss süngelt. Kui mul siin 100000 sipelgat abiks oleks, vahest ehk siis saaksin selle tööga toime? Ilmuski sipelgas müüri praost sirutas katse sarvi ja sõnas. Kuulsin, nagu oleksid mind kutsunud vajaduse minu abi. Vajan, vastas poiss, mulle on kibedasti tarvis kogu sinu suguvõsa abi. Ei võtnud sina tookord minu palvet kuulda, vaid muljusid armutult mu pojad puruks. Miks peaksin nüüd sind aitama? Küsis sipelgas ja marssis oma teed. Hommikuks oli poiss saanud vaid paar kamalutäit eri lahku. Ta anti timuka kätte. Möödus aasta noorem vend rakendas hobuse ette ning läks õnne otsima. Sipelgas pidas ta kinni ja palus oma poegadele armu heita. See poiss oli hoopis teisest puust kui ta vanem vend. Kohe peatas ta hobuse ja ootas, kuni sipelgas pojad teelt ära korjas. Ka sõtkale halastas. Poiss laskis linnul rahus munade haudumise lõpetada ja poegadel välja kooruda. Kui talitihane poisi käsivarrele lendas, oli ta nõus sellele küüti lubama ja ütles. Tule aga pealegi mulle reisiseltsiliseks. Teekond möödub mõnusamalt kui jutukaaslane omast käest. Ühes. Poiss jõudis kuningalinna, läks lossi ja palus kuningalt printsessi kätt. Ka temale anti seesama viljaterade eraldamise töö, mis ta kadunud vennalegi. Poisi käsi oleks nii sana käinud nagu vennalgi. Aga sipelgas tulid kogu oma suguvõsaga abiks. Ja kui hommik koitis, olid viljaterad lahutatud, kahte kenasse hunnikusse. Ühes rukid, teises nisud. Kuningas oli väga hämmastunud, kui poiss nii raskest katsest auga jagu sai. Ta otsustas edasi proovida, kas poiss väimeheks sobib ja andis talle veel teise raske ülesande. Minu varakambri võti on merepõhja kukkunud, ütles kuningas sukeldu sinna ja doose välja, siis saad mu tütre endale naiseks. Poiss läks mererände, kõndis kaldaliival vaates kurvalt lainete loksumist ja mõtles võimatunul kaotatud võtit meresügavustest leida. Siis aga ujus sinnas sõtkas koos poegadega ja küsis uudishimulikult, miks noormees nii mureson. Poiss jutustas oma kitsikusest. Sõtkas käskis poegadel võtit otsida. Kohe sukeldusid need põhjamudasse, leidsid võtme ja tõid selle noormehele. Poiss viis võtmekuningale ja see ütles. Kui teed läbi veel kolmandagi katse, siis saad oma tasu. Kolmest oli aga selline, et kuningas laskis kõik õukonna noored neiud ühte ritta panna. Üks nende seas oli printsess, kelle poiss pidi leidma. Pois, seisis kohmetult naeru turtsevate neidude ees ja püüdis ära arvata, milline neist on printsess. Väga raske oli seda teha, sest me ju tulid kõik kaunid ja ühtviisi rõivastatud. Siis lendas talitihane poisi kõrva juurde ja siristas ära vahi juhmilt vaid vali see, keda mina sulle näitan. Linnuga, kelle endas ühe neiu õlale. Poiss haaras kohe selle neiu käest kinni ja hüüdis. Sina oled kuningatütar. Ma tunnen sind kasvõi kinnisilmi tuhandete hulgast. Nii leidis poiss oma õnne, sest heaga sea tasutakse. Kõnelevad kuused. Oli kord kütt ja sellel kaks head jahikoera. Kord oli ta jahiretkel nii kaugele läände sattunud, et tal enam võimalik polnud õhtuks koju jõuda. Ta otsustas öö metsas veeta, seadis end kõrge kuuse alla öömajale ja süütas lõkke. Kui mees veidi aega tule ääres oli istunud kuulistama imestuseks ülalt pult juttu. Ta uuris, kust hääl tuleb ja nägi kuuse otsas suurt madu. Aita mind siit alla, enne kui sinu lõkketuli mu ära kõrvetab. Palus uss. Mees ütles, ma ei julge, sest ma kardan, et sa mind naelad. Ei nõela, vannun seda. Kinnitas uss. Kui sa mind aitad, õpetan sulle loomade ja isegi taimede keelt, nii et sa aru saad, mis nad omavahel räägivad. Ega selline abi ülearune oleks, mõtles mees ja küsis, kuidas ma sind sealt alla saan. Pane teine puu viltu, selle puu vastu andis uss nõu. Mees tegi nagu kästi ja uss tuli vingerdades kuuse otsast alla. Ta õpetas nüüd kütile, kuidas loomade ja taimede keelest aru saada. Mees õpiski kähku nagu nõiaväel kõik ära ja lõpuks ütles uss. Aga sa ei tohi ühelegi surelikule isegi mitte oma naisele sellest rääkida, et looduse keeli oskad. Kui sa seda teed, sured selsamal päeval, mil oled saladuse avaldanud. Uss roomas minema ja kütt heitis tule äärde pikali. Nüüd hakkasid koerad, kes lõkke paistel olid lamanud, omavahel vestlema. Teine koer tõusis üles, sirutas end ja ütles. Jää sina peremehe seltsi, mul on selline tunne, et tuleb minna kodu valvama. Mine, ütles teine koer. Küllap ma peremehe koju toimetan, kui tal jahisaak käes on. Mees kuuletasineks pannes, sest esmakordselt elus mõistis ta nüüd koerte juttu ja ta taipas, et tuli ussilt õppinud võrratu oskuse. Ta lisas puid lõkkesse ja katsus magama jääda. Aga oli, mis oli, laas kohises salapäraselt. Ja mees kuulis, kuidas puud üksteisega tuule kohinas juttu ajasid. Tuul suurenes, vähehaaval, paisus tormiks ja veidi kaugemal kasvav kuusk kohises sellele kuusele, mille juurel mees lamas. Vaader mu hea naaber, tunnen, et täna öösel langen ja suren, tule lähemale ja toeta mind. Ma ei saa tulla, kui tahaksingi, vastas teine kuusk. Kas sa ei märka, et mul on külalised? Minu juurel puhkavad kütt ja tema koer. Seal sõnas tuiskas, äge tuulehoog läbi metsa. Ja kuusk, kes oli oma surmast rääkinud, kukkus suure raginaga ümber. Siis uhkesse kuusk, mille jalal lõke oli nüüdse, siis langesid mu kasvukaaslane aarde peal sa elasid. Aga aarde peale ka surid. Seejärel jäi mets vaikseks ja mees magas rahulikult hommikuni. Hommikul meenus talle, et kuusk oli rääkinud midagi haardest. Ta läks mahalangenud kuuski uurima ja leidis selle juurelt roheliseks tõmbunud vaskse kirstu. Kuld ja hõberahasid täis. Kuid see polnud veel kõik. Ladva all oli toreda kasukaga rebane, kelle kuusk oli kukkudes surnuks löönud. Kütne üldis rebase ja tuli tagasi koju rikka mehena, ühes kaenlas aardekirst ja teises rebasenahk. Tare oli külm ja mees mõtles. Nüüd on mul nii palju varandust, et jõuan naisegi. Leesoojendajakseta. Naabruses elas noor linalakk tüdruk, kütleks kosja ja võttis tüdruku naiseks. Nende Elureeris rahulikku rada. Mees palju enam metsas tantsida ei viitsinud, vaid elas oma varandusest. Aga kurd juhtus nende tares. Järgmine lugu. Naine oli ahju juures leiva küpsetamisega Anetis. Mees istus aknal pingil ja vaatas välja. Akna taga oli valminud nisupõld ja seal askeldas varblaseparv. Varblase ema võttis nisupeadelt mati, pojad aga korjasid maha pudenenud teri. Siis õpetas varblase ema poegi. Ärge maast noppige, sööge ladvast. Kui lõikusaeg tuleb, siis viivad nad ladvad rehte, aga varisenud terad jäävad meile talveks. Mehele kippus Varblase kavalust kuuldes naer peale. Aga naine, kellest aastate jooksul kiusakas ja turtsakas õelus oli saanud, küsis, mis sa naerad, kas mind või? Mees, vastas, naeran, naeran, tee, aga sina oma leiba. Kuid mis naistele kord pähe tuleb, seda nad enam ei jäta. Naine käis visalt mehele peale ja nõudis, et see talle ütleks, mida ta naeris. Mees arvas viimaks paremaks järele anda. Enne seda pani ta endale puhta linase aluspesu selga ja heitis lavitsele pikali, et viimse tunnikese tulekuks valmis olla. Pidi ju saladuse avaldamisele kohe järgnema, surm. Tare oli leivaahju küpsetamisest liiga kuumaks läinud ja perenaine avas uksed värsket õhku sisse lasta. Siis aga tulid tarre kukk ja kanad, kes õues olid askeldanud. Kukk vaatas viltu lavitsal lebaja poole ja hakkas kokutama. No on aga see ka peremees, kes ei suuda üht naist ohjades hoida. Minul on 50 naist, aga ei tuleks kõne allagi, et keegi neist hakkaks minuga jonni ajama. Mees mõistis kukejuttu, see käis talle uubista. Ta kargas kähku üles, tegi naisele tublisti tuupi ja ütles. Kas sa veel uurid, mida ma naeran, kas kakud on küpsed ja pirukad valmis? Pärast seda sauna ei julgenud naine enam meest kiusata ja leplik meel ning rahu asusid sellest ajast peale kütti majas.