Viibides asjatoimetuste pärast või ka lihtsalt huvireisil teistes linnades olen ikka leidnud paar tunnikest mõne muuseumi külastamiseks. Oleks mõttetu ja lootusetu üritus tormata Ermitaaži taolises muuseumis saalist tsaari, et ahmida endasse kõike pakutavat. Taoline teguviis lõpeks vaid vaimse ja füüsilise kurnatusega. Olen selle pärast ikka piirdunud tutvumisega, muuseumi, mõne saali või üksiku kunstniku loominguga. Nii ka siin kirjeldatud päeval kui külastasin riikliku vene muuseumi Leningradis, otsustasin piirduda vaid 19. sajandi lõpu ja meie sajandi alguse suure vene kunstniku varentiims roovi maalidega mida iseloomustab peen koloriit, sügavnatuuritunnetus ja tabav sotsiaalne üldistus. Eriti tähelepanuväärsed on tema arvukad portreed naistest. Mind köitsid nendest eriti 2911. aastal maalitud vürstinna Orloova portree kujutab kaunist suursugust naist rõivastatuna oma aja viimase moekarje kohaselt, nagu sobilik Peterburi suuril Mashikimale daamidel stiilsem mööbli kullatud raamis piltidega ja muude hinnaliste esemetega üle kuhjatud interjööris. Kogu see väline rikkus ei suuda aga varjata portereteeritava näos peegelduvat külmad kõrki, hoiakut ja tühist poosi. Pigem Tseeveliust tõstab esile tema hingelist tühisust ja ülespuhutud ost. Terava kontrastina eelmisele torkab silma teine variantiinserovi naise portree teostatud akti kujul kus suure mõõtmelisel pannoo taolisel lõuendil domineerib kujutatava habras piirjoontes lihtsustatud, peaaegu ebamateriaalses ela tunduv keha, kahvatu Isepäraste, mandlikujuliste silmadega, sirge nina ja erepunaste huultega tumedatest juustest ümbritsetud näoga. See ebatavaliselt kaunis veidi nukrailmeline poolprofiilis antud nägu reedab mingit sisemist lõhestatust, hingelist traagikat, salapära. Mida enam seda portreed vaadelda, seda kõnekamaksta muutub. Seejuures on kunstnik portreteeritava iseloomustamisel hüljenud peaaegu täielikult esemelise maailma kui mitte arvestada raskes sinises toonis antud diivanitaolist eset, millel modell istub ning sellele heidetud pikka rohelist salli. Ometi ei tekkinud ei minul ega vist teistelgi muuseumi külastajatel kahtlust selles et kujutatus võis tegu olla vaid tantsijanna, aga pealegi sellisega, kes tohiks oma kunstiga vaatajaid küll väga kütkestav. Olin ikka veel selle imepärase portree mõju all, kui sisenesin Anitškovi silla lähedal asuvasse kohvikusse, et enne ärasõitu veidi lõõgastuda. Põlisele Leningrad laseri omase vastu Turelikkusega viipas hallipäine elatanud intelligentsete näojoontega meesterahvas mulle koha enda lauas. Nagu ikka, aurava kohvitassi juures sigines meie vahel peatselt vestlus. Rääkisin oma äsjasest muuseumikülastusest ja portreesid, mis mulle nii sügava mulje jättis. Valentin Rovi maalitud portree Iida rub instreenist on sama omapärane ja kordumatu, nagu oli Iida Rubin Stein tantsijanna lausus mu vastasistuja asjatundja autoriteetsel toonil. Paljud kunstiteadlased peavad seda Serovi üheks parimaks portree teeks just kujutatava psühholoogilise ilmestatuse tema karakteri laiahaardelise avamise tõttu. Kunstnik on pildiga suutnud edasi anda seda müstilist idamaiselt salapärast hõngu, mis köitis kõiki, kes ida Rubinstreeniga kokku puutusid või teda teatrilaval nägid. Pärast lühikest pausi, mil mu vestluskaaslane vaikides kohvi rüüpas, jätkas ta. Õieti polnudki ta Rubensteini kutseline baleriin. Pärines jõukast perekonnast ja olles nagu Peterburis tavaliselt öelda sama rikas kui ilus. Või seda endale lubada eraviisilist õppimist Maria teatri tantsija ja hilisema ballettmeistri Mihhail Fokini juures. Kui viimane sajandi algupoolel teatri ja kunstitegelase Sergei diakirjevi poolt Pariisis organiseeritud nõndanimetatud vene hooaegadel osalema hakkas võeti Ida-rub Einstein kui andekas ja atraktiivse välimusega asjaarmastaja balletitrupi koosseisu. Pariisis äratas Ida ruumi Stein oma eksootilise ilu- ja maagilise olemusega mitmes balleerus lavastuses tähelepanu. Esinedes nimiosas balletis Kleopatra suutis ta oma osa vähesele tantsuseisusele vaatamata üle mängida Venetter psühhoret Annapaablovat kestantsis samas lavastuses ja saada Pariisi publiku lemmikuks. Jälgisin pingsalt oma lauanaabri jutu juureldes küsimuse üle, kas ta on kunstiteadlane, teatriajaloo, professor või lihtsalt erodeeritud balletomaan. Elu suurimat triumfi saavutasida Rubilist einega balletiga boolero jätkas mu vestluskaaslane. 1928. aastal label Iida üliilus ida, nagu teda pariislased kutsusid oli sel ajal juba üle 40 tantsijanna jaoks kriitiliniga. Nooruse võidud olid selja taga, Rubilisteinil oli juba oma balletitrupp. Võib-olla oligi soov saada tantsijakarjäärile väärikat luigelaulu ajendiks, miks ta pöördus prantsuse helilooja morisse Traveli poole palvega kirjutada tema trupi jaoks muusika Hispaania ainelise lühiballeti jaoks. Ravel, kes juba varem Mihhail Fokini algatusel oli loonud muusika balletile tapmisjakk loe haaras ettepanekust õhinaga kinni, seda enam, et Hispaania teema oli talle eriti südamelähedane. Oli jura well pärit Hispaania piirilähedasest siburi linnakesest tema emaga baski rahvusest orkestriteos valmis erakordselt kiiresti ja juba samal 1928. aastal esietendus boolero Pariisis Iida Rubin Steniga peaosas kes ise oli ka libreto kirjutanud balletile. Kõneleja tõstis pokaali kuldkollase vermutiga, mille ta endale vahepeal tellinud oli, silmade kõrgusele ja jälgis mõtliku ilmega valguskiirtemänguklaasis. Siis jätkas ta juttu küll nagu rohkem iseendale kõneldes. Kujutlege nüüd, et olete mingi ime läbi saanud ühel udusel novembrikuu õhtul pileti Pariisi grand operaasse ja istute publikust pilgeni täiskiilutud saalis. Kustuvad sajad elektrilambid. Eesriie tõuseb ja etendus algab. Lava on prantsuse päritoluga vene maalikunstnik ja teatri dekoraator Aleksandr penoa kujundanud hispaania stiilis tabernics. Või lihtsalt öeldes kõrtsiks. Ruumi valgustab paarähmast laternat. Seinte ääres laudade taga istuvad päevatööst väsinud mehed ja ajavad juttu. Ruumi keskel asuval suurel ümmarguse laual alustab tantsijat tar poolerat. Esialgu üsna nappide ja tagasihoidlike liigutustega. Flöödi ahvatlevat hispaanialiku meloodiat saadab vaevu kostvat trummid. Algul ei tee kõrtsis viibivad mehed tantsijad tarist välja kihvt. Kui aga muusika ikka värvirikkamaks muutub ja sama teema uutelt instrumentidelt kostma hakkab, muutuvad mehed tähelepanelikuks ja jäävad kuulama. Ikka kaasakiskuva maks läheb meloodia ja valjemaks, rütmi markeeriv trummipõrin. Lõpuks saab sütitav tants ja muusikavõitu meeste apaatsus üle. Nad tõusevad laudadest ja ümbritsevad võrutuna tantsijad tari. Kui pinge jõuab haripunkti ja tants järsult lõpeb, korraldavad nähtust vapustatud kõrt sellised tantsijad tarile tormilised ovatsioonid. Olles nakatatud elurõõmust ja armuihast. Mu vestluskaaslane asetab pokaali lauale, ilma et oleks piiskagi joonud ja jäi üksisilmi kuhugi ebamäärasesse kaugusse vaatama. Jätkates siis jutt Kogu ühevaatuseline ballett kestis vaid 17 minutit seitse teist unustuse minutit kuid oli oma võimusesse haaranud kõik saalisviibijad. Järgnes mitu sekundit hingetut vaikust, enne kui puhkes aplaus. Kõlasid braavohüüded, lennutati laialilillega kimpe ning kümneid kordi tõusis ja langes eesriie. Pariislased olid sel etendusel tajunud muusika, tantsu ja lavamiljöölavakujunduse absoluutset kooskõla. Hiljem on ta Veli poolerat etendatud maailma paljudel teatrilavadel nimekate Paleriinide osavõtul. Kuid kas keegi neist on suutnud vaatajaid oma tantsuga Niilumata? Mul jäi üle vaid nõustuda oma kohvikukaaslase arvamusega, kuna ta kõiki oli kirjeldanud nii elavates värvides, et mul tekkis tunne, nagu oleksin ise viibinud Morris Raveli boolero esiettekandel Pariisi ooperiteatris 55 aastat tagasi. Mul jäigi selgusetuks, kes õieti mu vestluskaaslane oli. Kiirustasin rongile ja pidasin kohatuks selle erakordse kohtumise muljet rikkuda. Banaalsete isiklike küsimustega. Kui olin Tallinna rongis leidnud rahuliku nurga kese sulgesin silmad, et päevasündmusi veel kord meenutada. Kui rong liikumist alustas, näis mulle, kui hakkaks tema rataste mürinast tasa kostma tuttav poole Rovi mis rongi kiiruse kasvades muutus üha valjemaks ja valjemaks.