Läti helilooja ja organist Marcherissarints on loonud kuus ooperit. Kolm oratooriumi, viiskantaaki, kaks orelikontserti ja kaks klaverikontserti. 15 aastat töötas Läti heliloojate liidu esimehena. Viimased viis aastat on tegelnud kirjandusega. Tänane keskööprogramm on koostatud Margerzzarynchi raamatu loojangu orel põhjal. Loeb Andres Ots. Kõik nooruspäevad enne kahekümnendat eluaastat olen ma veetnud kirikutornides. Kogu oma mehe ja parimad aastad töötas mu isa lugematutes kirikutes, organistena või isa kulutas kogu oma energiavõitluseks kirikuõpetajad koguduse eest seisetega et parandada, restaureerida, ehitada või vähemalt remontida orelit, näis kirikutes koguduse koolidesse saata. Tustada juhendajaks või koolmeistriks oli määranud. Alles siis, kui üks sümpaatne praost laskis orel jaoks kogutud raha paigutada oma moodsa veisefarmi ehitusse läks isal kops üle maksa ja tõotused ta enam kuskile ka kunagi oreliehitusega ei tegele. Aga see oli niisama suusoojaks öeldud. Ta ei saanud oma hobist enam lahti. Poiste vastu oli isa vali. Ta oli ette võtnud, et teeb neist muusikamehed. Esimese muusikariista nimi, millega tuli alustada, oli orel. Väikesel koolil oli pedaal harmoonium. Sellel tegime musta tööd kaks korda nädalas, küll ainult soojal ajal, talvel külmaga olime sellest vabad. Läksime kirikusse, et kätteõpitud ette mänginud, keda üks vend tallab lõõtsa, teine musitseerib. Siis teeme vaheaja. Isa istub köstri kantsli serval, jalad ristis, kuulab, mõtleb, kas nendest Harakatest saab ka midagi või ei saa. Iga aegapidi kasvab vilumus, eriti vanemal. Noorem on ennast tükk maad ette rebinud, kogu aeg püsib Rinki orelikoolis vähemalt kolm lehte ees. Kui vahemaa veelgi suureneb, küsib isa minult. Sa tahad võib-olla kingsepaks õppida? Ei, ei taha kingsepaks. Ma tahaks vedurijuhiks. Kuuldes, et poeg tahab vedurijuhiks saada muutusi saappessimistlikuks. Hakid põgenevad kisaga lubja purusest löömist läbi torni akende välja sest kõik luugid on all. Maastikud, olendid. Sügaval algustab orelimängu. Oren peadpööritavas kõrguses naastunud vastu pragunenud põikpuud ja vaatan loodesse. Rohelised metsad, sinised metsad, Bioletsed metsad ja metsad, metsad kaovad oletsetesse pilvedesse. Astuvad nende sisse ja kaovad pildilt, puudub Horisont. Kõik on unenäoliselt ühte sulanud. Kumise pass, vasak käsi saadab, parem mängib kolmandal manuaal-il meloodia. Lisamiskipärast armastas seda heledat registrit kohal oranžide servadega purpur, on meelini nukker. Violett tahab sulada oranži mõisa, saab sellest aru ja pesad helidele jõudu. Oreli seal all kõmama. Kus on mu meel nukker. Ja õigus oleks öelda kurbmaguslinnana. Seal selle tõkkepuu taga seal selle punase katuse kohal ei sealt pilvel. Eile kõndisid sa koos oma sõbratariga pargialleel, täna aga sõidad pilvel. Pealegi. Mina istun tornis, olen momendil kõige kõrgem pois sässuahine koguduses. Tahaksin sinuga sõbraks saada. Ei oskasin kusagilt otsida, kuna tehase nime orelihelid äratavad selliseid igatsusi. Helide tule nüüd enam alt vaid valedest pilvedest. Tavaliselt kui järelmängu maha mänginud ja kirikulised askeldavad juba õues, mõtlen ma mõnuga, et kodus ootab mind pühapäeva lõunane, supp. Elab, ema pani minu jaoks suppi, praeahju seisaks soe. Sellepärast katsun kähku teha, jooksen siitsamast ümber surnuaianurga, otse Ülenurme. Silmitsi pimedaid aknaid, purustatud torni. Ja mind valdab ahastus. Minul pole ju siin enam ammugi kodu. Põle enam isa. Ema venda pole suppi. Mind ei oota siin enam keegi. Kui aga seal nad hõljuvad jälle tasakesi, ligemale viletsast kaugusest. Isa on vähehaaval registreid sulgedes läinud üle kolmandale monaalile. Pass paneb õhu kergelt võbisema. Jumal tänatud. Jälle Siimi noor. Midagi pole katki. Rahustan ennast. Kas ta ei taipa, et meelega longin pargis ringi, et teda kohata? Linalakk, tüdruk? Erilist temas küll leidsin, tüdruku nagu tüdruk ikka. Ja siis ta tuli koos sõbratariga. Navilistasin ülbelt, kui läksin mööda, aga süda peksis koledal kombel ja käed värisesid. Vette, sõidab. Mängime vennaga kahekesi suuremal laupäeva õhtupoolikul. Torniaknast paistavad rikkejärv ja tehnikusse kasvanud väike saareke. Mina tallanud lõõtsa paljasjalgne vend, õpid kandade, plaksutas ja kahe käega pingist kinni hoides pedaali käiku Bachi prelüüdi tooma rooma. Kuna meil kella ei ole ega saa veel kaua olema, määrab mänguaja aumehelik kokkulepe. Esiteks lõõtsatallaja annab õhku kuni kõrgeima märgini pluss teiseks naelaga kriibitakse valgele seinale ioon. Üks. Kolmandaks puhatakse kulid, täitmatud viled neelavad õhku ja lõõtsad vajuvad kokku, kuni märginim piinus. Pärast seda protseduuri hakkab kõik otsast peale elanda 10 korda. Üheteistkümnendal enam ei tallata, vaid oodatakse efekti. Mängija suureks meelepahaks hoiatab heli poole pealt koledasti ning Kuustu vahetusvend loeb hoolega kriipsu tule. Mängijale tundub alati, et teda on sattunud, sest on olemas kaks psühholoogiat mängija psühholoogia ja lõõtsad alla ja psühholoogia, isanda ja sulase. Me saame vennaga hästi läbi, aga sellel pinnal esineb ka arusaamatusi. Mulle paistab juba mõnda aega, et minu mänguaeg hakkab üha lühemaks ja lühemaks jääma. Otsustan venda salamisi jälgida. Orelipingilt näeb avatud ukse kaudu vilede ridade tagant lõõtsaserva, kui see ennast võbisnal õhku täis ahmib. Ma loen ühe silmaga Pachelbeli klooriat, teisega paatidel loendan, mitu korda lõõts helkivate vilede kohale kerkib. Aga siis läheb mul nooditekstis midagi sassi ja ma hakkan uuesti otsast peale. Sellel liidul ma ilmselt ei märganud lõõtsa kerkimist, sest juhtus nii, et arvu üheksa juures jõudis Pachelbeli glooria kulminatsiooni. Jubedalt moonutatuna forte asemel kostsid sureva koera surevate koerte viimased roided. Vigurid, need on karjunud, mina talla Ramaga 10, vahetus üheksa, 10 vahetus. Ma ise nägin, et oli üheksa Lüts allessaad. Ma hüppan nördinult orelipingilt alla ja sööstan läbi ukse orelisse lõõtsad alla ja põgeneb paha, aimates sellest uksest torni. Sealt mööda keerdtreppi alla kirikus ainult ballett kannad välgu. Meie onu kunagine kuulus organist Lõpetas Stuttgardis konservatooriumi tegutses küll Saksamaal, küll Itaalias, sõitis kontserte, andes läbi peaaegu kogu Euroopa. Sõjajärgseil aastail on onu rännanud ühe sugulase juurest teise juurde. Talle meeldib noorte inimeste seltskond. Kõikjal püüate organiseerida muusikalisi Suareesid koosviibimisi. Väljasõite. Isa on sugulase ilmselt selleks kaasa võtnud, et uhkustada poegade edusammudega orelimängus. Kuid onu pole kuulamiseks meelestatud, tema tahab ise mängida. Talle olevat jaama teel inspiratsioon peale tulnud. Ta võtab orelipingil istet, avab kõik registri nupud ja, olles veendunud, et midagi pole jäänud suletuks lubata suuremeelselt minul ja vennal asuda lõõtsad alla laudadele. Me juba teame, et nüüd algab piin. Nii palju luht ei kuluta küll ükski meile teadaolev organist. Kui onul oleks tulnud maksta nende tuulekuupmeetrite eest, mida ta on oma elu jooksul orelist läbi lasknud, oleks ta ammugi pankrotti jäänud sest tema ei tunnistanud dünaamilist gradatsiooni. Ainult forte Fortessimat kõlab enne meest heitlikud heli on tunda vana lõvi kunagist kuulsat virtuoosi. Endal jätkub, palun jääge lagusi. Org friitrilt endale. Orte Fortissima. Tol õhtul läksime kõik neljakesi ehapunas lõõmava taeva all valget teed pidi pulsi surnuaiast mööda Veskimäele. Tasa, tasa keerlevad hallide puridele mustendavat tiivad. Onu ütles, see on Bioleti looja, voorel. Võttis kaabu peast. Vaikis kaua. Arese järve pinda alandati pooleteise meetri võrra. Arheoloogid tuginesid saare üles, uurisid läbi, leidsid muistse asula ehteasjade, ehitiste, alusmüüride noole, otsustaja kildudega seda käiku, mis viib lossivaremete juurest järve alt läbi kuni tornini välja. Nad siiski ei leidnud. Seda käiku tean mina üksi. Linalakk tüdruk elab puutsese talus otse järve kaldal. Igal õhtul sõidavad tema sõbratar kahekesi paadiga lahekääru vesiroose noppima. Orel kostab ka neil õhtu poolikutel, kuid parthein sahiseb ja veepinna kohaldantsisklevad rohelised ja sinised punnsilmsed, helikopterid. Vesiorel ega kes seda mängib? Võib-olla minu vend kuskilgi Danskija Tanja vahel. Tema mängib minust paremini. Mulle meenub, et ta esitas eile meie vanal instrumendilt sõidul franki. Korra oli, ta oli oma kirurgi tööst väsinuna sõitnud meile musitseerima. Oreli juures istudes nägi ta välja kõrvad pealt niisamasugune nagu toonakuid. Kantslist keelt näitas kopika võrragi paremaks läinud. Doktor meedikus. Onu puhkad kuival maal. Seal, kus on maasse vajunud plaat, tepitafiga, viiulivõtit, Justjees tema oma laulu algus, noodid. Linalakk, tüdruk sõitis Riiga kooli. Aga mina olen maakas. Unistus saada vedurijuhiks on kättesaamatu. Lähen siiasamasse kihelkonna kooli, mängin orelit ja klaverit. Viletsat päikeseloojangut enam ei ole. Sügis on käes. Oioi. Istun järve kaldal roheliste puude varjus rahulikuna ja säravana seisab seal mu lapsepõlvetorn sinakas, plekkkübar peas. Vees on tema peegelt pilk pööratud pea peale. Inimesed kõnnivad ringi grammeeritult, vanaaegsed, moedaamid, tohutud kübarad peas. Džentelmenid, kõvakübarate valgete maniskitega. Kalessid ratta Ruupat, Kalessid ratta roopad, istungjärve kaldal, roheliste puude varjus. Linalakk, tüdruk, soetud ja grimeeritud ootab oma järjekordaja. Paelub suka minule pilkugi heitmata. Olgu. Äraiši see on Läti Hollywood. Siia sõidavad stuudiod lähedalt ja kaugelt tema filme tegema. Siin on kõige viletsam taevas. Kõige valgem. Seal üleval veskimäel käib maamõõtjate aegade turg. Siin all kiriku juures otsustab Kristiine, et jääb siiski oma Edgarsi juurde. Ja linalakk tüdruk ilmub nähtavale suures plaanis. Kaadri taga, mängi poolel. Igavusest aetuna ronin üles torni ja uurin müüri sealt, kus asuvad oreli tallalauad. Lubjakorra all on siin-seal näha naelaga seina sisse kraabitud täkkeid. Ikka 10 tükki. 10 tükki. Vahetus. Aga too teine torn on surnud. Sõda käis temast üle. Hakid lendavad purustatud akendest välja. Minu orelit enam ei ole. Pargis kohtan kahtkümmet kahte linalakk tüdrukut, nad kõnnivad käsikäes ja vadistavad. Nemad on sündinud pärast sõda, nemad mind ei tunne. Tüdrukud ei tea, mis on. Sõda, aga teavad, et sõda ei tohi enam tulla. Kui poleks olnud sõda siis oleks meile praegu kuulunud haruldase oreliga kontserdisaal. Isa läheb üle kolmandale mõnuaalile sulgeb paisukapid. Helid muutuvad aina vaiksemaks ja vaiksemaks, kuni vaibuvad sootuks. Siis on lõpporelit enam ei ole. Kuid violett pilved on ikka samad. Kui prožektorid on kustunud, vankrid ära sõitnud, hobused lahti rakendatud ja inimesed läinud astundma seina sisse, müüritud kivi juurde. Ja nihutan selle veidi kõrvale. Huvitab käitumisviib järve alt läbi klassi varemete juurde. Nii see on, sealt paistabki. Ma olen nüüd vanem, seepärast ma enam ei karda. Ronime mööda niisket kiviastmeid alla. Aga all jään ma kinni naelutatud olen. Ma ei usu oma silmi. Kastid kaast, Tiit kastit, Salon ladu, aadev, ladu, poenhiljukesi välja, lasen pilgul ringi käia, kas keegi ei näinud ja lükkan kivi endisele kohale tagasi? Süda taob kui hull. Mamortsin luba küsimata sisse Tarbijate kooperatiivi baasi. Aga te kõik olete tunnistajad, maid puutunud seal mitte kui midagi. Olen endast pööraselt vaimustatud, olen aus, aus, aus. No meil on ülev kloor ja ma olen aus loor ja kui palju seda konjakit seal siis õige oli. Kloor ja apelsinid Marokost või Hispaaniat, glooria. Rahulikuna ja valgena seisab seal mu lapsepõlvetorn. Sinakas, plekkkübar peas.