Ikka madalamalt käik, päike pikeneb, ööja lüheneb päev. Sügis astub oma valdustesse, salaja jõuab ta Väinamerre ja väikesele Vormsi saarele. Põhjakaarest puhuv külm tuul riisub saare kohale kokku kõrgeid pilvekuhi laid ja voosi. Kurgu rahutud lained tõstavad võimukalt kohisedes hääl. Kaldapealsel õõtsuvad lepad, mühisevad männid kaugemal kahisevat kaseid. Mets hingab raskelt täie rinnaga. Sule silmad ja sa ei saagi aru, mis õieti mühiseb. Mets võimeris. Pikkadel sügisõhtutel plaksuvad soojas toas kangasteljed ja vanad väärikad memmed koovad vaibakangasse möödunud suve värvirõõmu ja algava sügise nukker mõtliku kullavõrgu kitse juures askeldava vanataadi nägu on tõsine, tema suured külmas vees mühtlikuks tõmmanud käed liiguvad kiiresti. Kui suurimad lapselapsed kõik tegemised on teinud ja vähemad, kõik mängud on mänginud, alustab vanataat juttu sellest, mis tema oma noorpõlves kuulnud ja näinud. Sedakorda tulekut angerjast, kes on kaladest kõige visama hingega, ujub kõige kiiremini ja maitseb kõige paremini. Mereäärepõllule ei maksa ühelgi inimesel herneid maha teha. Augustikuus, kui herned valmis, täiskuu, taevas ja paks kaste maas, tulevad merest, angerjad roomavad mööda kastest rohtu põllule, söövad kõhuherneid täis ja lähevad siis merre tagasi. Minu vanaema teadis, kuidas meesterahva seest viinatõbe välja ajada. Selleks tuli võtta paras teenigi angerjas ja lasta ta pudelisse üleni viina sisse. Siis riputati pudel päikese kätte ja oodati, kuni angerjas ära sulas. Peale selgroo ei tohtinud midagi järele jääda. Kui siis meestele seda viina pakutud, jäänud nad nii haigeks, et oi, oi, oi kehvemad mehed surid koguni ära. Aga kui hinge jäid, ei võtnud eluilmaski viina suu sisse. Kui tuulepoisid maja ümber vilet, löövad tormidaat, korstnas, pasunad, puhub ja jäme vihm vastu katusekive rabiseb. Kui rõske udu hingamise raskeks muudab ja pilvist sekka lume lörtsi puistab alustab vanaisa jutu tontidest vaimudest ja kodukäijatest. Poos šanss oli üle küla kõige rikkam mees. Aga näe, eks ka jõukus teeb mehe uhkeks Albiks. Üks kord jõululaupäeva õhtul, kui pere kodus ja naabridki oma juurde kutsutud Aganud poosse Ans teistele näitama, mismoodi tema verivorsti tervelt ilma ammustamata alla neelab. Pool vorsti olnudki juba otsaga kõhus, kui Ansu hing kinni jäänud. Küll katsunud teised vorsti Antsu kõrist välja kiskuda, aga ennada jäi. Antsu ind läks lennates taeva poole. Pärast seda ei julge ükski õige inimene pooside alu varemetele kolama minna. Iseäranis jõululaupäeva õhtul. Sest vana ons pidi seal verivorst näpu vahel ringi uitama ja lapsi hirmutama? PG Smare puruvaene isata tüdruk läks sporbi külasse rikkasse Hansu peresse teenima. Marel olnud ümmargused mere värvi silmad ja käed iga töö peale lahti. Peremehe kõige vanem poeg laos oli sel ajal kena noormees. Jutumaiad, külamoorid nägid teda vahel Marega metsa vahel jalutamas. Pole see meiesuguste vanainimeste asja arutada, mis seal juhtus. Aga kindel oli see, et Laos tüdrukule laulatussõrmuseid ja altari ette minekut tõotas. Viimaks läks ta sellesama jutuga isa palge ette. Johann vihastas hirmsasti, pidi esimese hooga poja uksest välja viskama. Siis aga ütles kõva häälega, et tema pige Maret Maya nooreks perenaiseks ei võta. Mingisuguseid pulm ei tule ega saa tulema ja lorilapp. Aeg läks laos, kosis, pakkis aaneti ja Mare sai maha priske pojaga Jost laosi esimese kolmapäeva õhtuks kui toas käis lõbus pulmatrall, sajatas Mare saunas õlgadel puhates sõnamurdjat peigmeest ja soovisid, kuid all ükskord lapsed sünnivad. Siis auku nad kui koerad ja vingerdage ussid. Ja tõesti laosi vanemal tütrel olnud koeraviga. Talle olnud moeks iga jutu peale rühmata. Teisel tütrel olnud ussiliga all olnud kombeks ilmast ilma õlgedega nihelda. Ikka peale jäid Antsu taluhooned tühjaks. Mitut sorti suvitajad ja supelsaksad püüdsid seal suveti elada. Jätsid aga peagi maja maha, sest kui nad kodust ära läksid, paistis nagu vaataksid kellelegi silmad neile ette, heitis järele. Ja kui nad koju tagasi tulid, siis oli neil niisugune tunne, et kuskil kojas lakas või eemal metsatukas varitsevad neid Piges Mare ümmargused mere värvi silmad. Taevalik oled sa Eesti saun eriti siis, kui moodsad ajad sind ära pole rikkunud. Tahmased seinad, must kerise suu kui pehme leil ja mõnusalt Matsuvad vihad. Ei ole sust armas, saun Parinat. Kuina kuumaks viheldud, puhas särk seljas ja kodune õunavein kannuga laual panustab vanataat naljajuttu. Velskri proua oli peenike, proua käis küla vahel kübar peas ja kõrge haapsetega kingad jalas. Ilmast ilma, kurtis ta saare elu üle ja õhkas Tallinna linna taga. Ükskord nurisenud ta jälle, et mees siin saarel ka on, et aina üks lehmade ammumine ja lammaste määgimine, vaat kui nemad oma kadunud mehega veel Tallinnas elasid siis sai peetud kõiksugu peeneid loomi, küll tuur sel tuvisid ja kanaarilinde, et üks kord olnud neil vannitoas koguni kaks jääkaru. Ja. No ikka nii küünlapikkused, need olnud kängu jäänud jääkarud looma hakkasid tekitanud nii palju tüli ja pahandust, et velskri proua viinud nad viimaks akvaariumisse. Jääkarud sõid, akvaariumis kalad ära. Ei või olla. Söödab olnud velskri proua veel täpsem ette kuulnud, et akvaariumis ka kalad võivad elada. Mõisaajal lasknud Rehepapp öösel ühel Theo mehel kotid nisu täis panna ja põhkudesse ära peita, et need siis pärastpoole koju viia. Ülejäänud teolised ei saanud sedakorda midagi. Hedvig aastanud üks neist läinud valitsejat kutsuma teised valvanud koitma. Valitseja tuli ajas teomehed rehalt välja, pani ukse lukku ja käskis aednikul valvama jääda, et keegi sisse ei pääseks. Üks teomeestest ronis siis tasahiljukese korstnaaugust sisse, laskis end köiega alla, tegi teise ukse lahti, mis oli seestpoolt puuhoovaga kinni pandud. Kui kõik oli kombes, täideti kaasa toodud kotid ja viidi ära. Kui kubjas hommikul tuli, oli kõik omal kohal, uksed kinni ja valvur väljaspool ukse. Ainult suur hulk vilja oli tuulde lennanud. Kui kõik jutud räägitud ja kõik naerud naerdud küsib vanataat. No aga nüüd noored mehed, lugege mulle ette kõik Vormsi tähtsamatki viil. Ei tea, oo pime mees, Vormsi mehed, niimoodi olete. Pidage meeles, poisid otse voosi kurgu keskel Vormsi ja Noarootsi vahel mustab kõrge pulmakivi. Ennemuiste sõitis noorpaar jaanilaupäeva hommikul Haapsalu kirikusse laulatama. Tagasiteel põrutas spaad kivi otsa ja läks kõige pulmalistiga põhja. Kes kuulata oskab, see võib tänapäevani jaanilaupäeva õhtul kivi otsas istudes kuulda kirikukellade helinat. Uulu-Nõmmes tee ääres kõhutab laia lame paruni kiivi. Vanasti käisid parunid pühapäeva hommikul kirikust tulles seal otsas teed joomas. Saksakeelsed kirjad kiviküljel annavad sest tänaseni tunnistust. Tibi ja normi vahel. Kaldavees põnutab hiigelsuur kirikukivi, mis näeb täpselt maja või tillukese kiriku moodi välja. Selle kivi toonud jää jõuluõhtul otse Rootsimaalt. Kui kalamehed tahavad voosi kaudu Haapsalu sõita ilma paadi põhja põrutamata peavad nad tegema kaare ümber teravatipulised kivi, mille nimi on seasaare must. Seasaare lähedal on veel teinegi tähtis kivi sea Sargettur. Selle ilusa tütarlapse nime on kivi saanud endale vist küll sellepärast et ta on üleni roosa nagu rõõmsa tütarlaps muiste. Kui sina, mu noor sõber, tahad püstijalu ja ilma ujumata Vormsist seasaarele minna siis astu söderby rannast Ketturi suunas ja Ketturi juurest mine otse seasaare peale, seal pole kuskil üle peavet. Sedasama teed mööda kulgeb nüüd elektriliin suurele maale tema raudses soontes toika pool, mis süütab rõõmsad tuled sadade saare majade akendes. Seda heledat valgust jätkub, dub pappaitaja lauta. Ta kumab kaugele heinamaale kaldapealsele, metsa ja merele, kus kohisevad voosi kurgulained ja Norby majaka kollane tule silm heidab sooja valgust igavesti rahutule teele.