Tere, Teile on Telegram. Kuskil valmis. Valmisaias on mõnus viisil, kui riimida golfi hobusega, sõudis ta kariibidel tulle Eesti kodanikelt alandada. Mina umbes tossud pori sees. Ja siia, kus Tallinn, Liivimaa ja Riia oleks omati, woman jooni, perse võind Havaile viia, aga. Ja saarele, kus puul kasvab kaneel, viibid, sõber, narkokuller või Ryanair ja meel muutub värskemaks sel teel, kui neel niiskub pohitud külapsilbocum Kairo teel tervitusi palmisaarelt. Mis uudist tegelikult omanni porgandist nagu Gustav Reinhold? Kuradi kuradi kuradi külm on, kuradi kuradi. Kuradi kuradi kuradi kuradi külm on kuradi kuradi külm. Rusikatega tõstan kõrge sõrmi, kõrgele paiskub üles kõigele. Mul pole põhjust mässule. Aitäh Ernesto Che, osta poee mees süsteemi orjame, anna orjadele vabadust osta. Punkt veel vabadus on kõik. Ka siin, et süüa ja söön saatida, olen eesti mees, pole aega passida, must plaagitaali mul seljas on tantsida, kui hästi läheb, Tarja jõuagi kantida. Reedel libistan ärin melatiga suhkru veenda, virutan täiesti. Ja mõtlen, et palmid ja päike hakkab maikad, jaburad ja piinid Kariinil bikiinide piirid. Tere tulemast telekõlar vikerraadio saates unustamatut tervist. Äsja kuulasime A-Rühma versiooni teie kunagisest superhitist, tulen saarelt nüüd siis uue pealkirja saanud palmisaare, te olete kindlasti tuttav selle looga väga hästi, nüüd ka selles uues kuues ja loomulikult olen, see on juba nii papp, teema, seal väga popp teema. Ja siis ma kuulan teda päris hea meelega. Minu meelest on ta hästi vaimukas tekst, mis A-Rühm alati loobuma lugudele, see, seda on huvitav lihtsalt kuulata. Ta on hästi tänapäevane, kajastab kõiki probleeme, mis antud hetkel valitsevad. Et teil selle vastu ei ole, noored mehed võtnud teie laulu. Ei, muidugi, aga noh, mida ei saa muidugi mitte kõikide kohta ütelda, kes seda laulu kuulevad, ma pean tunnistama, et isegi mu enda suguvõsast on inimesi, kes kes on natuke nukrad, et asi on niimoodi ära solgitud nii-öelda. Ma ei jaga nende arvamus praegu. See oli osta nüüd 2006, kui see uus versioon välja tuli. See esimene versioon, see sisselauldud on seega meeles. 82 lõpptungil 25 aastat ja siis tulime me Aafrikast ja kahesele värskelt sai siis Flinti lauldud, sest ta oli ikka mega mõnusad fiilinguid olid seal seest, ei õnn neil lasta jahtuda kohaliku toreda Kitalistiga andekaga sealjuures koos esitasime tema palvel seda juba laval siis oli tema solist ja meie niisama seal hõlmitsesime ja laulsime käeniaga, siis otsime me selle töö enda peale üle, sest et tõesti see kogusele reisifeeling oli nii kõvasti sees, et tuli lihtsalt ära kasutada, mis siis oli, see kontsertreis? Oli ikka kohe kõva kontsertreis kaks ja pool kuud pikk ja kuna meie sel hetkel ka figureerisime radaris illustreerimaks seda ansamblit Jaak Joala laulmist siis see oli värv jälle, kuna me liikusime, tantsisime naisi ka ja sealtpoolt kost kontserdi poolt, Need olid toodud võimlejad ja illusionistid ja no mida iganes, see oli selline tsirkuseprogrammi ja hästi huvitav oli see. Ja mustanahaliste oli oi kui huvitav seda vaadata ainult võlgasid saalis kogu aeg. Ja peab tunnistama, et meiegi esinemine oli neil hästi meeltmööda. Kui hea meelega üldse kuulata praegu just neid vanu salvestisi No see, et ma nüüd hea meelega muudkui kuulaks, esiteks ma üldse kodus eriti muusikat ei kuula. Ma olen seal üldse nii vähe ja siis, kui ma seal olen, siis on mul palju muid asju teha ja siis ma juba lendan minema. Aga kui ma kuskilt kuulen, siis jälle kuulen, et nad polegi viga, teistel. Ele kõlariga kohtasin raadiomajas kargel jaanuari õhtul pärast päevatööd pano linte luges koos ele kõlariga ja kuulastada Meelis Kompus. See esinemine hakkas ka hästi vara pihta ja see oli meil täiesti traditsioon, vanemate poolt juba igal puhul jälle külmeid olid seal avastatud igasugused etendused ja kontserdid ja siis naljaviluks müüsime omatehtud pile, tõid sinna ja seltskonna pioneerilaagrisse, läksime siis me saime siis ilma koosis ema poolt lavastamata, siis oli vaja seal ikkagi siis lastevanemate päeval ju midagi esitada ja me olime õppinud selgeks vanaema juures Lätis ühe lätikeelse hällilaulu kahehäälselt, mida me hästi valdasime. Ja sellega me siis seal laineid lõime. Et võistlus ikkagi kohe muusika inimesi, no kõik absoluutselt nii imbunud muusikast kuni selleni välja, et kõige noorem vend isegi ööbis klaveri all tiibklaveri all, et see sealt ei ole võimalik mööda minna. Kas on raske olla nii musikaalse perekonna võsu? Aga ei, ja mis siin rasket praegu lubalasega pilli õppima pandi, jah, loomulikult, kes seal siis selles vanuses veel tahab, nii kangesti siis sai viilitud ka vahel, aga elu pani asjad paika ja see vähekene, mis sealt siis külge jäi, see kulus jälle marjaks ära siis kui kaja ansambli tegi, nii et. Ja sellest sai kohe päris asi. Mind kutsuti sinna klahvpillimängijaks ja siis oligi klaveriõpingutest abi. Aga kuna siis duett tekkis Ele ja Kaja Kõlar Ai, no ja siis ma laulsin samal ajal, kui ma mängisin ja siis oli muidugi eriti põnev. Tema oli laulude looja ja solist ja mängis Harri tol ajal. Hiljem ta kasvatasime, pikad küüned enam kitarri mänginud. Ja mina mängisin siis klahvpille ja laulsin sinna juurde ja vahel mängisin löök riisi, näid illustreerivaid, löökriistu tamburiiniga rütmipille ja see kahehäälsus, see jah. See oli ilmselt see, mis tegelikult meid kuulsaks tegi. Et neil ikkagi hääled on ühest kohast pärit. Kajab puistas neid hitte nagu varrukast kuidagi või kuidas need laulud teil sündisid, sest autoriks on märgitud ainult plaatide peale. Ja ja mina ei teinud laule ja isegi sõnu. Ma proovisin kord küll, saada temaga selles mõttes ühe pulga peale, et et kui tema teeb, siis seal neid viiseni ohtralt kogu aeg, et äkki siis mina saaks kuidagi sõnadega kasulik olla, kõik see tuli nii naiivne. Hästi kole oli see ja ausalt öeldes ikkagi oli paremini anda asjatundjatele teha et mina käisin samal ajal oma põhitööl ka ja ma leidsin omale sellest õigustuse, teeme peagi siis Isamaa. Aitan. Ja te siis tikkisid kostüümi telemustrit? Teate jah, ma töötasin jah, kombinaat Arsis tol ajal ja see tikkimine oli mul kohe väga meeltmööda tegevus, ausalt öeldes ja seda enam, et ma sain teda igale poole kaasa võtta, ta ei sidunud mind mingi konkreetse kohaga, kus ma pidin siis paigal olema, aga ja kõikidel kontsertreisidel ja kõikides lindistuste oskus oli tihtipeale palju pausi hetki ja mul oli kogu aeg töökotis ja ma sain niimoodi oma põhitööga hakkama küll, aga siis vot nii palju ma sain siis kajaga võrdsemaks, et siis kui me hakkasime juba ise tantsuseadeid tegema, siis ma mõtlesin, et see välja ja kostüümid ka. Et siis me tegid, otsisin ruumid ja siis me tegime proove otsa, tantsisime peegli ees ja eks see vist oli ka üks päris atraktiivne asi meie puhul. Kus teil tekkis idee, et just teha sellised mõelda ikkagi selle välise imidži peale just pan laval ikkagi. Tal on jälle, oleks lihtsalt, et oleks huvitavam, endal niikuinii liigud kogu aeg nagu kaks tükki erinevalt liiguvad siis, siis see pole nii huvitav, kui siis ma seda ühtemoodi teevad ja mida rohkem, seda parem. Ja siis me olime veel hästi uhked, sellepärast et me kunagi laulnud lasknud laulu lindi pealt vaid alati laulsime ise ja kõiki imestasid selle üle, et kuidas meil seda võhma niimoodi jätkub, et meie hingelda paljud, isegi kui nüüd, et me üldse otse laulame. See oli meie, jah, selline puhkusemoment. Ega me ju alguses ei olnudki nii väga palju teles ja raadios tuntud olime ju alguses tantsuansambel siis kui me kaja loodud ansambliga olime kutsutud äkitsi Tombi nimelise kultuuripalee tantsuansamblite nimekirja, siis me hakkasime seal õhtuti tantsuks mängima. See oli nagu meie tegelik algus ja siis oli seal Majas veel teine tantsuansambel Andromeeda. Kes siis mina ei tea, mis nemad sealjuures mõtlesid, võibolla vaatasid, et konkurendid, et tuleks ära süüa. Siis olid nad ekspäev, kui me proovi tegime seal platsis, ütlesid, et nemad tahaks mehega kokku hakata. Kõik need löökriistad ja mitmehäälsusele triot leiavad niisamalaulmised ja ja noh, miks mitte huvitav, ja seal olid talje, profimad muusikad juba ees, kui meie seal endast kujutasime otsa kooli inimesed ja mina üldse mitte keegi tegelikult. Aga nõudesse kajalt ka mingit julgust, siis näiteks neid oma omi laule sinna pakkuda. Õnneks neid võeti väga soojalt vastu, nad tegid seal oli Peep Mandre, oli tookord selle ansambli juht. Mõtlesin, et kõik koos läbi ja nad olid väga tolerantsed ja lubasid meil oma asju ka teha vahepeal ja siis me laulsime jälle nii-öelda koori seal ma siia maale, arvan, et mulle meeldiks see tegelikult kõige rohkem just olla selles taustakooris. Ja siis Andromeeda ka juba. Meil see töö oli nii värvikas ilmselt kokku, et jälle oli vaja minna esindama Eestit festivalidele ja käisime siis niimoodi peldses ja Liepajas igasugustel suurtel festivalidel saime auhinnalisi kohti, laureaadikohti ja teisi kohti, ansambli kohti solistikohti siin. Ja siis hakkasid juba võistluskontserdid veidi võistluskontserdile sai juba osalema mindud ja. See oli siis selline spiraal, kus tegelikult Sedasi kogu aeg laienes ja tuntus läks suuremaks ja sisaine kutsuti igale poole juurde kaja hoopis ise kogu aeg seda laulmist juurde. Ta käis lausa ikkagi hääleseadet koolis ja otsa koolist õppis seadmest ja ja lõpuks ta oli selles filharmoonia nimekirjas lõppkokkuvõttes ikkagi siis siis ta juba võeti lainesse laulma ja sealt vahelt jälle ikka saime koos ka teha ja siis ta oli juba vanas toomas. Lõpuks olin ka mina vanas toomas, et midagi ta niimoodi tondi Sist igal pool, et vahvam on kahehäälselt laulda koos kui üksinda, et seal, kus oli võimalik sealt traati järele kutsus endale radariga, oleks asi hoopis professionaalsemaks. Kui me olime enne teinud ikka nagu diletandid, tõelised põlve otsas kõiki asju, et kui oli laul valmis, siis jooksed, otsid mingisuguse orkestris ja siis otsid kokku pillimehed, kes võiks seda kokku mängida ja sõnadega sama moodi, et tulid raadiomajja otsisid omale, kes selle linti võiks võtta ja me tegime tavaliselt teda öösiti ikka läks ikka väga-väga pikalt, ei tea, kuidas tänapäeval käib, kindlasti käib lihtsamalt, oleneb kes tõepoolest, aga kõikide nende tegijatega siis kõigi need seadised ja lindistajad, sõnadekirjutajad. Et jume mõjusime kuidagi nii innustavalt ja nii ise olime nii tulvil seda põnevust ja hindu, et keegi vist meid ära eriti ei saanud öelda, ma küll ei mäleta, vaata mingeid halbu kogemusi oma ikka sadasin siia sisse oma tohutute ideedega siin pasundada, siin nüüd, mis ma nüüd tahaks lindistama hakata, siis siin oli Enn Laidre ja Vello Meier ja vaata, kes seal Valdma olles Hannes Valdma ja temal ikka hästi seal sõda, et siin jah, olid sellised toredad inimesed, kes alati meid rõõmsalt vastu võtsid meie uute hullude ideedega. Kes ka rohkem kontserdi reisijad, mõtlen just väljaspool Eestit radaril. Jah, ikka radaril oli väga hea mänedžer ja temal olid väga head sidemed ka seoses Jaak Joalaga koostöötamisega igal pool siis Moskvas ja Raivo seersant tegeles sellega ja kasti tegelased. Meie olime sellised ullikesed, väljusime pilvedesse, lasime ennast siia-sinna kutsuda ja kuidas Venemaal vastu võeti? Venemaal noh, kas läänelikule mõjunud nende jaoks oli ükskord küll, kui meid kutsuti siire krooki esinema kesktelevisiooni ja meil olid siin aku pildi poolt tehtud kostüümid, millel oli siis noh, selg oli natukene lahti, niimoodi. Võib-olla tõesti liiga papid. Aga ütles, saate siis jah, meile alguses, et sagedskitsiaali Privokviidid ardistavadietandid. Et ta oli siiski juba liiga lahjad. Olid teil siis varukostüümid kaasas, sellised kurguni kinni nööbitavad? Ma mäletan, et me siiski nendega esinesime, et ma ei tea, kas nad siis otsid kuidagi niisuguseid plaane, et see jäänud näha või ühesõnaga märkus meile igatahes tegid. No Eesti publik on seal samamoodi tähele pannud, tele2 kõlarit vaadates oli tunne, et just neil, nagu oleks ma tea, tuttavad sugulased Soomes, kes saadavad neile riideid annavad moenäiteid ette või kedagi, kes teile kavandas. Ma ise tegime alguses kogu aeg ise, aga pärast olid siis erinevad, kui me juba varietee ajal seal siis olid ju aku pilt oli meil tihti jagu, püüman oli tihti kunstnik, kes tegi neid Estonia ja teatrikingsepad tegid meile saapaid ja India kõik jälle, me ise joonista. Nii põnev, kõik tahavad meiega koos hängida. Ta ise tegelikult väga palju selle peale ei mõelnudki, et olla populaarsed ja kuidas veel populaarsem. Kogu seda tegevust, see oli nii kütkestav. Kui fännad ise, siis, siis sa lihtsalt iseenesest tuleb sinu juurde. Kui palju sellist fännlust paljude sellega kokku puutusid? Noh, kirju oli küll palju isegi sõjaväes ja vanglast ja täiesti tundmatutelt inimestelt, kes saatsid mingeid laulusõnu, et äkki võiks nendest ka mingi laulu teha või? Ma mäletan, et kui ma tegin kord korteris remonti, et siis oli küll niimoodi, et keegi oli saanud telefoninumbreid, kogu aeg helistas. Ma leidsin, et ma võiks seda ära kasutada, et mul just vaja prahti välja viie viiendalt korruselt, et kui sa nii väga mu fänn oled, tule sisse, tassi praht välja. Ja ilmus kohale või midagi? Sellel ajal muidugi te olite juba kajaga abielus ja lapsedki olid, et fännid ei olnud väga lootust eriti meestlusteni. Aga seda ei reklaaminud keegi, kas keegi on abielus või ei ole? Seltskonnaajakirjandus ka? Ei olnud ju üldsegi, sest meid räägiti suht vähe tegelikult kui võib-olla niisama inimeste omavahel ja nii palju, kui siis teleekraanilt paistis. Kui palju kõrvalpõikeid teil sellelt estraadilavalt oli, ma püüdsin Eesti Raadio fonoteegis nende lintide vahel käia ja kaks asja läinud pihku, üks oli Raimo Kangro ooper ohver, kus oli teie selline pisike osalus ja, ja teine on laste muusikaline mängufilm Karoliine hõbelõng. Kas need on ainsad sellised estraadilava varietee, lavavälised ülesastumised? Ei olnud seal oli veel ju. Aga ma ei suuda praegu neid pealkirju vist välja mõelda. Oli küll sellist filmimuusikat rohkem õel. Mõne hääle et lihtsalt oli huvitav teha kindlas kohas. Kuningate kuningapoeg ketis kuningatütar teid ja kana kutsumast mul pikk tee käia, Mulankimine häbenegi tunneme tee. Kuningas käest ära teie pärast igatsused lausa hulluks minema. Ei ju. Aina vaata, teema oli, mille teie ilmute. Köisginaar rektor lavale vedelik kunagi oma õukonda heidame, kelle päid, neil mõlemil toe pida, eriti minul, minul on käesoe süda lausa puu. Kiire ei, otsetee on liiga ränk, lõhub kuningatütre jalatera, äärmuline kuningatütar, palun vaadake kuningast. Neile vastu. Mina küll ei näe, pigistage silmad kõvasti-kõvasti kinni, tellisime korrali pärani lahti ja kohe te näete. Kaja oli nii kohutavalt ka fännas seda lavategevust ja kogu seda protsessi, kuidas me arenesime, ta üritas ikkagi kõik oma keemiaravid ja kõik, mis võisid seda tegevust segada teha niimoodi ära, et ta ei lavalt üldse ei puutunud. Kuigi keemiaravi jaoks ollakse ikkagi haiglas vist järjest ikka päevi. Aga tema ei olnud niimoodi, et ema läks meil teisipäev oli vaba päev varietees, siis tema läks teisipäeva hommikul sinna sisse, lasime ravi ära teha ja oli kolmapäeval jälle laval. Aga ta tahtis niida, tundis ennast elavana ja kõik olid rõõmsad, et ta oli tagasi ja ega aletseminega kuskile. Te olete mitmes intervjuus ise hiljem öelnud, et Kaja võttis seda kõike tegelikult huumoriga. Me muidugi püüdsime, me tegime jah, igasugust nalja seal. See olematu käsi tal vallutas, aga siis me panime selle proteesi külge ja läksime lavale ja tore oli jälle. Kas publik sel ajal sai võib-olla hiljem teada, siis kui me juba ära jäime lavalt siis võib-olla mõned hakkasid, tead, no ma arvan, et mõned ei tea siiamaale. Ma olen täiesti kindel selles. Kaja armastas väga Aretha Franklini muusikat, meenutas õde ele. Sellepärast ka see laul. Pärast kaja lahkumist jäi lavalt eemale ka vanem õde ele. Üks ajajärk oli pöördumatult läbi saanud nii lavaelus kui tavaelus ka eesti elus. Kõik see asi, see suur tohuvabohu, mis siin oli, kõik asjad muutusid, varieteed kinni, pandi laiali, bändid laiali, igaühel keegi enam ei tea, kus ta muusikat üldse teha. Noh, oli selline kaose moment ja samal ajal oli veel Estonia hukka olid hästi palju sündmus inimeste peas korraga ja lihtsalt ajutine sisse ära. Aga siis siis mul oli sõbrad, ärimehed, kes arvasid, et me oleme ka ripakile jäänud, et peaks hakkama müügiesindajaks. Oma meelest ma polnud üldse sedasorti inimenegi, aga kuna need olid tõesti head sõbrad ja mul oli nendega huvitav seda teemat arendada, sest ma arvasin, et ma saan ikkagi sealt mingit tuge ka, kui ma hätta jään, et kui nad juba mind usaldavad, järelikult olen selle ära teeninud. Et siis saigi niimoodi proovima hakatud ja see tõmbas mind täpselt samamoodi kiirelt käima kohe siiamaale ja muusikas, tuletage nüüd lõplikult eemal või noh, tegema muusikust muidugi. Aga kui tulevad konkursid jälle ETV kaks takti ette ja eurolaul ja ikka te vaatate seda teise pilguga. Ta on ikka selle pilguga, et mina nüüd küll enam ei pea seda tegema. Et see on lihtsalt tore vaadata, see on nii fantastiline, kui palju kihvte lauljaid tuleb? Täitsa naudinguga vaatan seda ikka laulda. Just ma sinna tahtsin öelda, et te ütlesite mõni aasta tagasi, et kui nüüd keegi kutsuks hea meelega, võib-olla teeks, aga nad vist ei julge kutsuda. Jah, ei no, aga tegelikult, ega see ei ole ka mingi asi, mida vaadata, kui kui tõesti nii palju kihte lauljaid on, mida kutsuda, milleks? Kuidas laval panna ennast maksma niimoodi, et särada sel moel, et publik selle kohe vastu võtab. Sinusse. Tulp kiindub, ma arvan, et see on absoluutselt igal elualal täpselt seesama, et kui sa ise seda asja usud ja armastad, mis sa teed, siis sa oled veenev teistele, absoluutselt igal alal, on see niimoodi kaua ei peta. Suur aitäh, Ele Kõlar stuudiosse tulemast saate toimetas Meelis Kompus ja jäägu lõpetama laul ajast, mis oligi täis muusikat.