Ajakirjaniku töö on üx ootamatuste ahelik täna siin, homme juba teel viltsu Vladivostoki Saaremaale või Sim Feuroopalisse. Mulle tehti äkki ülesandeks sõita kaasa endiste 22. Eesti territoriaalkorpuse võitlejatega 1941. aasta sõjateedele Pihkva ja Novgorodi oblastis. Selle sõidu vastu ei saanudki mul midagi olla. Kõik sõjamehed on mu vennad, relvavennad muidugi ja pole minu arust mõnusamat seltskonda nende omast. Pealegi oli siinjuures põnevuse moment. Territoriaalkorpuse ajalugu on veel paberile panemata. Paljudel sündmustel pole kergitatud saladusekatet. Mulle rääkis sellest kunagi õhtulehekirjade osakonna juhataja August Pähklimägi, kes rohkem kui neli aastat tagasi tollest hetkest alates, kui Pihkva raadioreporter andis eetrisse saate hiilogas langenud eestlaste auks püstitatud mälestusmärgi avamisest hakkas otsima korpuse endisi võitlejaid. Sündmusest aga oli selleks ajaks möödunud juba üle 20 aasta. Ja neid võitlejaid polnud muidugi kerge leida. Kuid ajakirjanikud, nagu teada, on jonnakas ja väsimatu rahvas ja August Pähklimägi viibib viiendat aastat otsinguil. Nii sõiduks sõjateedele andis autobussi Tallinna linnapea Johannes Unduski isiklikult. Ja sõidueesmärkidest sain ühtteist lähemalt kuulda. Täitevkomitee üldusena juhatajalt erupolkovnik Paul Liitojalt. 22. territoriaalse laskurkorpuse tegevus hõlmab suure isamaasõja algperioodi. Seda kõige keerukamad võiks öelda kõige raskemat perioodi selle perioodi kohta on meil olemas praegu kõige vähem igasugust materjali arhiivides siis mälestustekogusid. Ja sellel pärast otsustaski suure isamaasõjavabariiklik komisjon ja ühing teaduse sõjaliste teadmiste levitamise teaduslik-metoodiline nõukogu koos organiseerida väljasõidu 22. territoriaalse laskurkorpuse lahingpaikadesse. Seda sõitu me valmistasime ette juba talvel. Sai tehtud täpne plaan, marsruut, ajaarvestus ja otsitud välja ka inimesed võimalikult kõikidest korpuse väeosadest, kes tegelikult nendest lahingutest osa võtsid. Sõit tuleb küllaltki pikk, kui me vaatame seda oma plaani, vaat mis siin meie ees on, siis üle 1600 kilomeetri, mida me siis tahtsime selle aja jooksul teha. No kõigepealt ise käia nendes kõige otsustavamates ja kõige ägedamatest lahingupaikades ja koha peal siis meenutada, kuidas siis tegelikult need lahingud olid niivõrd kui see on võimalik juba üle 25 aasta, mis nendest lahingutest on möödunud siis peale selle veel rääkida kohalike elanikega peale selle veel selgitada meie langenud sõjameeste matmiskohti ja austada nende mälestust, no võiks öelda, need ongi nii põhimised meie peamised sõidu eesmärgile ja siis koostada selle korpuse ajalugu. Nojah, muidugi kõik need materjalid siis panna paberile ja avaldada, no ma mõtlen sellest vot Pähklimägi on muidugi suure töö juba ära teinud ja tal on palju materjali koos, võib-olla ise kõige paremini räägib, mis, mis on tehtud ja. Planeerib veel teha algust tegin veel 1963. aastal. Ma koostasin raamatut, siis leidsime juba esimesed mehed üles, kes tekivad selle pika raske sõjateekonna kaasa. Koondasime sinna juba 12 kirjutist, mis annab mõningase ülevaate nendest rasketest heitlustest mida Eesti sõjamehed sõja esimestest päevadest kaasa tegid. Muidugi sellega ei saa piirduda materjali kogumisel, me sattusime väga huvitavatele episootidele ja praegu, kui see raamat ilmus. Ma jätkaksin seda kogumist. Originaalmaterjalid on antud pardiaal instituudile. Suure isamaasõjakomisjoni liikmed on nendega tutvunud. Ja praegu neid on umbes 500 600 lehekülje ulatuses kokku kogutud. Seda nüüd üles kirjutasid ja mälestused asjaosalistelt endilt, kuid seal on palju agasid, mis vajasid täpsustamist, jäävad praegusele sõiduperioodil. Nii mõneski küsimuses me püüame saada avastust, huvitas paljut inimesi, mispärast kiilova kuurordi juur sattus üks pataljon kus ei ole esialgu kaardil, kui ka maastiku vaadates nagu mingisugust suurt operatiivset tähtsust. Kuid kui me hakkasime nende mälestuste alusel analüüsima seda lahingut, siis ilmneb, et 232. polk, kes raskete lahingutega taganes Porfovisse suunati uuesti Solomoni jõe taha eta Worfeeris Seloni jõe põhjaloode suunast ja lõunast liiguksid Porfrovi peale 180 diviisi osad. Ja siis 21. pataljon, mis oli suunatud hiilovasse kaitseks 232. polgu tiiba ja aitaks selle operatsiooni viia ellu. No muidugi operatsioon Elva polgul 232.-le ei õnnestunud, selle tulemusel toimus väga raske lahing Kiviloo juures. Meil on väga palju veel uurida ja selgusele jõuda näites Zoltzee lahingust. Samuti Stara Rushai, Voloti, Morina. Ja kui me selle kõik saaksime kaante vahele, nagu öeldakse ja toimetajate lugejateni, siis me oleme suure ja tänuväärse töö ära teinud. Ja vot seda praegu meie selle sõiduga taotlema, et kuulata nende inimeste juttu, kes nägid meie sõjameeste heitlust Pealt siis korjata sõjameeste mälestused kokku, võrrelda neid ja need oma reisimärkmed, ega siis me saame enam-vähem ülevaate nendest karmidest sõjapäevadest, kus otsustati isamaasõja juba esimeste kuude tulemused, kus purustati legend saksa välksõja võitmatusest. Kaheksateistkümnenda mai hommikul kogunesid kid Tallinna raekoja ette territoriaalkorpuse endised võitlejad. Erupolkovnik Paul Liitoja, David Kirjako, Harri Lessel ja August Vassil alampolkovnik Erich Loorits. Majorid kõik muidugi samuti erus Robert Väli, Ernst Valdin kaptenid Alfred Puuranud Ernst Bauming Ago haava vanem leitnandid, Valter Paluvere, Voldemar Timuskai, August Tombak ning korpuse poliitosakonna töötaja August Pähklimägi. Meil oli kaasas telgid koos magamiskottidega, väikesed välikatlad kuivanud nagu sõjameeste keeles toidukraami kutsutakse ja kaks Darryga korraldati loendus, kontrolliti, kas kõik on kohal. Sõitsime lõuna poole vastu kevadele. Aga et ligemale 500 kilomeetri pikkune sõit liialt pikaks ei veniks, olid paras moment kuulata helilõiku, kus Harri Lessel oma käega joonistatud kaartide juures rääkis olukorras sõja algpäevil territoriaalkorpusest ja selle sõjateest. Saksa fašistlik väejuhatus omistas suurt tähtsust Leningradi vallutamisele. Leningradi kiire vallutamine, sätti isegi üheks eeltingimuseks talutlustada vahetud rünnakud Moskvale Leningradi suunas radil tegevusse. Kaks suurt väegruppi. Kokku kuulus sellesse vägede hulka 42 diviisi ümmarguselt kolmveerand miljonit meest 13000 suurtükki ning 1500 tanki. Seda väekoondiste ühendid toetas esimene lennuväearmee üle 1000 lennukiga Leningradile loode suunast Soome territooriumilt. Sellele tohutule jõule, mis moodustasid ligemale kolmandik kõikidest Nõukogude rindele rakendatud väekoondiste vastu asusid siis kahe meie sõjaväeringkonna baasil loodud rindel. Muidugi üleval oli masendav. Aga kusjuures seda ülekaalu gripstas tugevasti alla meie vägede ebaõnnestunud paigutus. Seda esimesel päeval algas meile küllaltki õnnetult tegevusse rakendatud 300 kilomeetrisel rindel, nagu ma nimetasin, kolmveerand miljonit meest suvalki ja Klaipeda vahel. Vastulöök, mida arendas punaarmee väejuhatus 23.-st kuni 25. maa juunini ebaõnnestus. Kannud nimetamisväärseid kaotusi alustasid taandumist kaheksas armee Riia suunas. Jaa, 11. armi poolovski suunas. Selle tulemusena jäi tisse und Leningradile nimelt Üle Daugavpilsi Pihkva vabaks. Vaat siin meil ongi nüüd kaart olemas, saame siit pealtnäha. Ja sakslased otsekohe kasutasidki seda tühja lõhe tekkimist ning paiskasid siia oma neljanda tanki kahe soomuskorpuse koosseisus. Meie väejuhatus kavatses järgmise vastupanu organiseerida Daugava jõel. Kuid ka Daugava jõel ei õnnestunud. Tekkis lahing Daugavpilsi juures. 20 kuuendamaks jõudsid sakslased luua Daugavpilsi Kuusbyltsid üsna juures küllaltki sügava sillapea. 27. armee alustas jällegi taandumist kirde suunas. Kaheksas armee jätkas taandumist põhja nimelt Eesti suunas ja uuesti jäil vabaks suund Pihkva ja Leningradi peale. Ka selle kasutasid kohe sakslased ära. Mansteini juhtimisel hilisem Saksa feldmarssal nii väga kiire löögiga vallutas kolmandal juulil resekene, viiendal olid Ostrovis ja üheksandal olid Pihkvas. See oli see olukord, millal rakendati tegevusse. Vus ligemale 30000 mehelise koosseisus see 20 korpus, kes sel ajal paiknes Petseri ümbruses, laagress paisati siis pohhuist lõuna poole ja kus siis tema pidi organiseerima looderinde teise ešeloni kaitsepositsiooni. Kuid nendele paikadele juba lähenesime. Teeviidad näitasid Porchovile. Õhtuks jõudsime hiilova kuurorti. See paik on juba kaugest ajast kuulus oma ravimuda ja tervisevete poolest. Enne sõda oli siin puhkad jaoks terve rida väikeseid maju. Nüüd aga on kerkinud ajakohased ravikorpused. Osa neist alles ehitusjärgus parkides, alleedel jõe ääres jalutasid muretud inimesed kostis naeru ja laulu. Puhkeiatel polnud aimu hiilova väljadel 26 aastat tagasi toimunud tragöödiast. Sellest, et siin heideldi ja Surdi ka nende praeguse puhkuse nimel. Puudest ümbritsetud väikesel platsil peakorpuse juures seisab punase tähega kiivrit rinnale sureva naisekuju. Tema silmad justkui otsiks langenute hulgast oma poega või meest. Selle mälestusmärgi püstitasid korpuse võitlejate auks kohalikud elanikud. Ja sinna panime metaria. Kallid seltsimehed rasketel juulipäevadel 1000 941. aastal 22. territoriaallaskurkorpuse 21. polgu esimene pataljon siin hiilova rajoonis täitis väejuhatuse ülesande ja langesid siin kõik. Me oleme tänulikud Hilova elanikele, kes nende kangelaste mälestuseks püstitasid siia Täna lubage meie endiste rindekaaslaste kaasvõitlejate nimel asetada nende hauale pärg. Igavene kuulsus kangelastele, kes andsid oma elu suures isamaasõjas selleks, et meie praegu võiksime elada ja töödata. Liikusime kuurordist läbivoolava usa jõe äärde, mille kaldaid palistavad kõrge Lepavuse. Õhtu süvenes, meid ründasid miljonid sääsed. Kuid endised sõjamehed ei pannud neid suuremat tähelegi. Nad seisid keset kaugeid, kuid lähedaseks muutunud mälestusi. Siin on sillakoht ja kui me selgurd kirgiga siin jalutasime, siis ta ei tulnud algul ära, vaat siis ta jäi selle koha peale seisma, ütles, et vot et nende üksus panti sisse see teine Rootsi ja kaitsele ja tema oli oma kuulipildujatega, oli selle kaitselõigus ja rukkipõld oli sel korral selle välja peal ja siis neid oli rünnatud sealt metsast üle rukkipõllu läbi rukkipõllul. Ja siis siin oli kõva lahing nendel olnud roodu komandör, kalašnikov sai haavata ja selle nad teevad siia, võtad, leidis pärast siit auguga üles, mina küll enam ei leia seda Lepistikust auku, kust ta seda rodu komandörid sidus. Ja sel momendil siis sakslased piirasid teda sisse, tulivad sealtpoolt üles, siin jõe kaldal ja siis ta langes seal vangi. Ja selle kohad ilusti leidsime tookord üles. Kõik hakkas viirusti Koitla mehel, algul tema ütles, et tema pole üldse sõdinud, kui me sealt tagantpoolt tulin, siis ta jäi korra siia seisma, ütlevad, et aga et kõik klapib kiini. Ja siis me leidsime, vaatlesime suured need põõsad tulid, läksime üle jõe, leidsime selle küüni alusse ilusti alusmüüri üles. Siis hakkas silda, ütleme, küünal küll, aga ja siis sel korral oli veel kolm silla, palkisin sees klammertega nii koos, nagu siin kunagi on olnud ja siis selle järel hakkas orienteeruma, siis oli kõik selge. Kui ma neid mehi otsis, nissan Valgast, Sinberk oli teises roodus ja tema kirjutas mulle kirja täpselt kirjeldabki sedasama maastikku, mis meil praegu siin ees on. Mis tema siis veel täienduseks tõi. Üldiselt nemad olid jõe kaldal. Siis nad olid üle jõe sind kaitsel, nad olid väsinud olnut, ütlesid mitu päeva, olime rännakul ja, ja söömata ja siis sakslased tulid seda jõe kallast mööda, üks Saaremaa poiss oli jäänud kaevikusse magama. Nendel oli tehtud, püstkaevikud püsivad niisugused kaevikute liini selle koha peal ei ole olnud, et elanikud olnud siin tagapool küll. Ja siis Saaremaa poiss lullasel augus ilusti maganud ja ei ole märganud seal üles ka, kui sakslastel lahingujuurejõul. Ja siis üks sakslane oli tõmmanud siis automaadid valge ja lasknud selle poisi sinna auku, magan. Siis Simbergi oli võtnud vangi, olid viinuti siia allapoole, siin peab üks Telliskivi maja olema kuskil siin teeristil. Ja siis oli ta seal teiste vangide hulgas olnud ja siis hommikul hakatud otsima, et kes on vangide hulgas, kes on komissarid, kes on juudid, komsomolid. Ja siis nad olid pressinud pealik, kes oli sistelt kommunistid ja siis oli kõik vait olnud, siis oli tullut üks mees rivist välja, et mina olen kommunist, mehe nime meil oleks olnud senini veel kindlaks teha. Ja siis nad olid selle viinud Titmad eemale lasknud sinna maha. Ja siis see poiss räägib, et et tema nägi ka esmakordselt seda SF ohvitseri, kellel oli siis läbipaistev keep selles fondis oli rivi eest läbi käinud ja siis otsinud siis bioloogilist tunnuste järgi juudi rahvusest inimesi. Ja siis tuli tahtnud veel ühte Eesti bussi sealt välja võtta, tselluloosi kogu sinna vähe olnud. Testis sõitsin puht eestlane ikka, siis oli ta ikkagi tõuganud rivisse tagasi ja seal väga metsikult ta juba siis esimestel päevadel vangidega hakanud ümber käinud, et mina selle lõigu pealt rohkem ei tea. Nüüd see puur on. Ja võiks ainult rääkinud seda, mis suurtükivägi siin tegin, mina olin siin. Oma kahe patareiga sain eriülesanne looginovi Porfrovi tee peal polguülemalt kiirmarsil Kuueteistkümnendal juhul öösel liikuda iilova kuurordi suunas. 21. polgu esimese pataljoni toetuseks, kes löödi siia, tähendab nõnda, ütles kaitseks ette, sakslane tungis põhja poolt iilova ja Corso külade vahelt ära lõigata Pihkva Porfrovi maantee ja meie vägedele selja taha tulla. Sain selle käsu hommiku vara, jõudsime siia. Neljas rood, major Ella mäletame väga hästi, tema oli vasakul pool siin, tema näitas minule tulepesad kätte kuskohal vastane ja kohe oli siin, võsa oli palju madalam, oli selge, kui sakslane tuli kahe küla vahel. No kohe patareid avasid, tule, mina võtsin neljanda patarei esimese rühma enda juhtimisel ja minu käslubale minu tule peale peavad teised torud ka kõik ja andsime otsesihtimisega nendele. Kolonn jäi seisma, paisati laiali saksa nagu ärrit, kuidas ja armes siis üks läks Corso poole, teine tuli otsa iilova poole. Siis raskekuulipilduja rood, kapten luuri juhtimisel võttis selle Corsa ja siis selle Ilo vahelisele lageda maa-ala enda kaitseks ja leitnant karu, tankitõrje. Sa tõid selle jaama ja iilovi maantee suuna pürskosile, umbes oli 50 mürsku toru peale. Ja meie sel ajal tulistasime, nagu öeldud, peegli ja konn kogu aeg ainult üks otse sihtimine ja panime selle asjanduse seisma. Pärast sakslane tuli kogu aeg tuli tankidega juure ja ühtlasi ilmusid lennukid. Lennukeid nägid meie torude sülgas ja. Peab oma positsioonid ümber paigutama. Sel ajal paigutasime ainult ühe patarei veel tahapoole ja mina jäin oma rühmaga veel viimasena. Jalaväelased taganesid juba sakslane õige lähedal juba tulid lennukid, pääsesime metsateid kaudu uuesti dedovitši suunas. Ja see oli 16. juuli, Meie vat tulimegi terve päev rännakul ilma söömata, parajast õhtaks jõudis meile siia korse külasse, jõudis teil ka järelemehed, pidime, hakkame sööma. Aga söömise asemel tuli meil hakata lahingut pidama. Lahingut õhtul pidasime kaunist tugevasti vaenlane, meil ei saanud midagi sind kurja teha, meie tegime peast rohkem, võib-olla temalegi. Ja siis mis ta tegigi, nagu siis temal oli keegi veel lahingupidamise mood, ta pidas lahingut teatud kellaajani, otsi olidki kella 10-ni õhtul pidas lahingud siis leekkuulidega lasi meie rinde tagala kursaküla, mis oli, sällasin, et külamaja põlema ja siis tema jäi puhkama. Meie muidugi siis hakkasime alles siis õhtust sööma, loomiku hakkas vara lahing ja vot siis hommikuse see suur lahing tuligi. Milleks see esimene pataljon Ennast siis ohverdaski, see oli seitsmeteistkümnenda hommikul, see oli seitsmeteistkümnenda juuli hommikul ja seitsmeteistkümnel päeval ta siis lõppes pärast lõunat, kui meil vasakust tiivast sakslase ahelikud tulivad meile tagalasse ja see oli just siinsamas siin korsa küla ja just selle jõe vahepealt siit tuli ta meil ei taha ja siis vot võtsivadki kahe tule vahele. Ja muidugi siin olid, kaotasid palju, isurite kaotused olid Me õhtaks, kogusime 17 moodustaks umbes 50 meest. Nendest 50-st meesiselt kapten kurss hommikul. 18. hakkas liikuma nendega tiedowitzi peale mina ja siis oli siin üks politruk hirmeenov. Sellega jäime siis veel haavatuid korjama. Aga see sellega, et meie üheks päevaks nüüd jäime siia meil tagasi, lõigati täiesti ära, hakkasime kaadeedowitzi poole minema, teid nüüd enam ei saa. No siis kohalikud elanikud pakkusid meile metsateed, mis umbes seitse kilomeetrit tuli, tuli täiesti metsas. Laguna metsas siis sakslane sel ajal ei käin ta mehhaniseeritud jõududega läks igal pool teed mööda. Meil siis sedamoodi õnnestus oma polgu juurde tulla, noh, võiks öelda episoodi, et seal peaks olema üks vana saun alles, kui me hakkasime juba need jäänused tagasi tõmbuma. Ja tuleb üks kuulipildur lindikast ühes käes. Raskekuulipildujavanker teab järele ja ma peatan siis kinni seal just külavahe tee peal peatun teda kinni, kuuled, kus sa lähed, selle kuulipilduja ei lase näite siia kohe ma vaatan. Kuulipilduja liiva täis ajad muidugi turlukku puhtalt mina vana raskekuulipildujamees veel ja sel ajal paraja sakslane, just seda vot siitpoolt äärest kallast mööda tule vahelikuga kohe sauna tahavad selle sauna taha, et paneme siia kohe üles, panime ylesse ja võtsime seal positsiooni sisse, hakkasime neid nii. No me saime selle niidu eest muidugi tänatud, nendest kõvasnevatwanivad meile miinipildujatega vastu. No siin ei aidanud meil midagi, me pidime ka oma töö lõpetama ja hakkama tagasi minema, siis läksin üle rukkipõllu, seal siis metsa. Aga sellega oli siis see laim, palju neid sakslasi seal langeda võis, seda nüüd ei saa ütelda, ei oska öelda. Ei saanud lugeda, seal polnud aega lugema hakata, seal oli töö ja see saun peab olema nüüd päris minna vaatama, saun, aga kas ta, kuidas ta siis välja näeb veel, siis on teised majad pidevad olevat kõik põlenud juba. Kohalikud elanikud räägivad. Silova lahing oli omapärasemaid kindlasti sellepärast et see oli puhtal kujul lahing vaenlase tagalas. Sellepärast et hiilova paikneb ju Porfhowist kaheksa kilomeetrit lääne pool. Sakslane, kes tungis nii-öelda edelast läänest, vallutas Polhovi juba 10. juuli õhtuks. Lahing filowas tähendab vaenlase tagalas toimub nädal aega hiljem 16 17, juuli 18, isegi isegi 18. Vot see on selle lahinguomapära puhtal kujul lahing vaenlase tagalas sügavas tagalas, kui seda võib lugeda kaheksa kilomeetritega. Siiasamasse usa kaldale, lõime üles telgid, süütasime lõkke, panime katlad tulele ja tundsime, nagu oleks tuul kõik need aastad, mis lahutasid meid sündmustest, sõja algpäevil kuskile kaugele viinud. Toodi välja tolleaegsed vanad kaarditaskud. Ajalooliselt kompassiga edelas heitis laagrile pilvitud taevast valgust pool. Telgipuule riputatud transistorraadio oli Tallinna lainel. Aga meie seisime kahe jalaga keset sõda. Isegi pärast seda, kui anti hilinenud öörahu kostis igast telgist veel kaua elavat juttu. Mälestused ei andnud rahu. Homme, homme hommikul algavad tõelised avastused. Aga ööbikud laulsid lausa metsikult kevadest ja armastusest.