Tänasel kesketunnil kuulete Oskar Lutsu följetonid. See, kes ruttas, vana kübar, pungad, hilja map. Härra Karl-Martin Uhuu on haige ja härra Karl Martin huul käisid külalised. Nyyd esitavad Vanemuise näitlejad ande Rahe Lembit Eelmäe, Jüri Lumiste ja Hannes Kaljujärv. Oma nägemust sajandi alguse muusikast mängib Amor Trio. Need justkui treppi. Minu sõber Mihkel prunt tuli ühel keskhommikul minu kotta, teretas, istus laua juurde ja ütles otsekui sissejuhatuseks umbes. Raban eksitan, karjusin ainult silmapilguga, vanu sisse, tahtsin teed. No väga rõõmustav, et tulid, pole sind enam ammugi näinud? Ei ole küll mulle kibe töö, pole aega ega oleks tänagi tulnud, aga lollektiivseid üksiti mööda mõtlesin lähemegi, vaatame, mis ta seal teeb. Nagu närinud tinal joonegaalitis jahma kõpitseda või? No äkki see on hea, kui inimene ikka midagi teeb. Aga minul on nüüd päris kibedad päevad. Paari päeva pärast on töö ära andma, täna veel ühes või teises kohas käimist panka vaja minna ühe Tallinna mehega tingimata kokku, saadan paar kirja, tahtsin valmis kirjutada ja saata ja kui aega üle jääb, siis õhtudel tarvis habet ajada ja sauna minna ja vaata ja sul on tegemist rohkem kui tarvis. Sellepärast ära karda, ega ma silgiga maitsta, ma ainult silmapilguga. Aga kas sa tead kõige uuemat uudist? Sa naerad enda surnuks, kui ma ütlen. Mart köök hakkab naist võtma mõttemart, käed, võtad naise. Ja arva, kirjutada alma susi rulli kaupmehe tütre kätel blendri tänalt number 42, A. Mis sa ütled selle kohta? Kui jumala ja sul on hea ütelda, andku jumal, tervist. Aga, aga emonsusi rull, mis sa sellest arvad? Jumala? No mai. Ega sa ei tea sedagi, et sõber sõnajalgu nahkaxekrit protesti laskis? Mul on siin omal ajal on siis nüüd kui mul kiirelt ei oleks, ma kõnelesin sulle, kuidas kaupmees viruki hiljuti sisse kukkus, psühhovski restoranist. Aga see oli niimoodi. Tead sõdule õige saada ning natuke ma teel kõnelen. Sul huvitav lugu. Seepärast riietusin ja läksin kaasama sõbra Mihkel Brundiga. Ta jooksis ees ja jutustas üle õla, mis oli juhtunud kaupmees Verukiga priohhovski restoranis. Õieti kuulsin sellest loost kaunis vähe, kuid ma ei süüdistanud sõpra, tal oli kiire. Püüdsime kinni esimese vastutuleva voorimehe. Istusime peale, lasksime ümber pöörata Ta ning siis hüüdis Mihkel provintsis. Ja voorimees tõesti laskis käia ja valge võttis niipalju kui jõudis sillal, ajasime ühe voorimehega kokku, mis ragises ja sünnitasime kitsal kohal kaunis laia kurgi mis ajal teised hobusemehed kummalgi sillaotsal ajalehti lugesid ja kaarte mängisid. Sealt vabanenud kihutasime kolmel rattal edasi. Neljas oli voorimehe juures pukki ja ajasime ümber ühe käru, mis pärast peaaegu oleksime sattunud politseisse. Kui sõber, prunt kahjukannatajad poleks andnud üht kuldkrooni. Parajasti ühe kohvimaja ees, ütles mu sõber. Ai, kurat, niisugune asi lähitulesid joone ruttu klaasikese kohvi selle ehmatuse peale. Aga nutu tead, mul on vähe aega. Lasksime oma vahust nõretava valge minema, jooksime kohvikusse, Kuukasime tulikuuma, jooma aega ja pühkisime valu pärast silmi, kuid sedagi ei tohtinud ma miskit pahaks panna. Mis sa hing ikka teed, kui inimene ruttab, etnome, arve maksmata, unustasime, see tuli alles siis meelde, kui juba autos istusime ja edasi kihutasime kohtamisele selle Tallinna mehega, kellest juba enne oli juttu. Teekond läks ladusasti nagu näidend tuhvli küla piduõhtul peale mõne konarused. Nimelt tahtsid mõned talumeeste hobused meie autole jalgadest ja panna ja kaks vist panidki. Ja meie kindlasti oleksime õigel ajal jõudnud pärale, kui teed poleks sulgenud määratu rahvahulk, kes hinge pidades vahtis kaht kisklevad peni. Meie auto andis hoiatus märku, kuid kõik oli asjata. Seal vihastas mu sõber Mihkel, prunt kargas autolt maha ja lõikas enese pealtvaataja issand nagu habemenuga habemesse. Mis ta seal tegi ja oli, seda ma hästi ei näinud ega kuulnud. Aga siis, kui ta jälle nähtavale tekkis, oli tal tegemist nelja politseinikuga. Rahva rõõmuhõisete saatel viisid need neli meid tuldud või sõidetud teed tagasi ja toimetasid justament sinna, kuhu me alles hiljuti pidime sattuma selle kaariku pärast. Õnneks olime kõigest kuuendad, kes ametniku Sulejate tulid ja et asi üldse läks väga nobedasti, siis tehti meile juba kolme ja poole tunni jooksul protokoll politsei tegevusse vahelesegamise pärast. Et minu teada läks prunt küll ainult koeri lahutama. Ja kui me siis ilusasti protokollitatud jälle vabadusse pääsesime ja tallinlased otsisime, siis oli viimane arvatavasti juba riigikogu koosolekul ja päris aru Heakene küll, juriidiliselt polnud meil õigust kellelegi kõrri karata ja öelda, et ka sina oled süüdi, et me hilinesime, sõber, krunt lohises umbes kaks kolmveerand minutit ja lausus. Mis kurat niisugune asi ei lähe? Joome siin õllepoest paar pudelit õlut sulle ehmatuse peale. Aga ruttu. Tead, ma pean veel panka minema. Aga ta ei tellinud mitte paar pudelit õlut, vaid ühe pudeli õlut ja teise mõõdu. Need valas ta segamini ja seletas, et selline mikstum kustutavad janu kõige paremini. Seepeale kaebast oma äpardust kõrtsmikule ja see ütles tema kõne ajal viisteistkümmend korda. Iseenesest mõista. Et mul midagi paremat teha polnud, siis lugesin täpselt neid iseenesest mõistasid. Õllepoest lahkudes kohtas mu sõber kedagi tuttavat daami, kellega vestis lõbusalt juttu, kuni suleti kõik pangad ja läksid mõdu jooma. Mõned pangaametnikud, keda olid ühes kutsunud õnnelikud kliendid, need, kelle käsi sel päeval oli hästi käinud. Kuid nagu öeldud, oli Brundil veelgi käimist. Samal päeval näiteks pidi ta nüüd, kui pangad suletud ja ametnikud mõdu joovad, minema notari juurde. Aga sinna oli veel natuke aega, seepärast soovitas mu sõber minna suplema. Tänavu olevat eriti huvital seal eemal. Palju aega meil muidugi ei olnud, sellepärast võtsime uue auto ja sõitsime Brundi elu korterisse binokli järele. Sellega varustatud pugesime ühe heinakuhja taha ja hiilisime jõe poole. Samuti kui hiilib maja peremees Pummeram üürnikku ukse taga igal esimesel kuupäeval. Nüüd nägin esimest korda sel päeval, et minu sõbral oli aega vaadeldes maapealseid, rõõmusid hoopis unustasime maapealset mured. Aga kui viimaks kirgusime otsekui unest ja hirmsa ajamisega kihutasime linna oli notari uks kinni nagu pidiga. Sõber kloppis nagu pöörane, otsis sissepääsu tagaukse kaudu, kuid ei leidnud kedagi peale kurja, köögitüdruku ja kurja koera. Nendega polnud meil midagi peale hakata. Käisime habemeajaja juures sees, aga et meil aega polnud oodata, kuni järg meie kätte jõuab, siis tegime otsuseks natuke Epatseerida, jumala vabas looduses. Vestlesime maailmaelust üldse ja tänasest päevast eriti, kuni tõusis kuu ning hakkasid vilkuma taevatähed. Jutt kaldus täheteadusele. Iseäranis huvitas minu sõpra planeet Marss. Kui päevakangelane. Üks välismaa professor, avaldanud arvamist, otsekui juba viibiksidki marsi elanikud teie keskel. Mis mina võin seda oletust ainult kinnitada. Olen veendunud, et see kuldjuukseline, kelle alasti ihu täna seal jõe ääres läikis nagu elevandiluu ja oligi üks neist massi elanikest võib olla küll. Minu arvates oli neid seal koguni mitu söögi, võib-olla, kuid see üks oli kindlasti. Niiviisi ilma ja inimkehadest juttu vestes hakkas meil külm. Saada mind ruttu koju. Isaselus, ma ei tohi ennast külmetada. Aga kui me moto tsükletiga Brundi elu korterini jõudsime, oli hoovi värav juba kinni ja võtmeoli sõber kirjutuslauale unustanud. Kloppisime jälle ja kõlistasime, aga maja hingas rahus nagu järv puude vilus. Jäänud muud nõu järele, kui pidin sõbra üle kõrge hoovivärava upitama. Seejuures pean tähendama, et sõbral oli väga raske istmik ja väga nõrgad käed. Kliinikus, kuhu sõitsime, sanitaarautol, seoti Mihkli käsi, jalg ja nina mähistesse ning siis muidugi lasksime end minu korterisse toimetada, kuhu sõber jäi põdema kaheks nädalaks kolmeks päevaks. Selle aja kestes pidin maksma tema võlgu, pikendama veksleid, ajama muid ärilisi asju. Kahe nädala ja kolme päeva pärast kargas ta äkki voodist, riietus välgukiirusel, kutsus valge hobusega voorimehe ja ütles sellele. Lase nüüd käia, sõber, voorimees, niipalju kui su valge iganes, võtab. Ühel ilusal päeval, kui asusin jalutuskäigule niinimetatud südalinna ütles mulle see, kellega jumal mind ühte pannud. Kas sul pole häbi linnas niiviisi liikuda? Olema sisemine korraks peegli ette, vaata kuidas sa välja näed. Vaata, mis sul peas on. See võib-olla kunagi nii umbes enne suurt rahvasterändamist oli kübar, kuid praegu on raske ütelda, mis on seal midagi seeni ja praepanni vahepealsed, mis peas, kannad mööda mäe, saan aru, mispärast viimasel ajal turul on nii vähe maarahvast seal hobusel ära hirmutanud oma koleda kübaraga. Nad ei julgenud linna tulla, nad tuleksid, küll, aga kardavad sinu hirmsad käbarad. Ja kui asi nii edasi kestab, siis varsti jääb neil ka kogu linn muuseas muidugi kasinaise kui kõige kurja juur. Mis sa pead tegema küsin, mine jalamaid ja osta endale uus, nägustab peakate. Mu kõne, mu käte ja jalgade liigutused muutusid hoopis teiseks. Isegi ühe toolises kübara kaupluses paiskasin ümber täiesti ebaharilikul viisil. Tulin koju, viisin ta pööningule ning panin ta peale ühe pooliku telliskivi. Missuguseid tavaliselt on külluses vedelemas iga vanema jalakas. Tundsin otsekui salajast hirmu, et ta sealt muidu ära pageb ja mine tea, mis veel võtab sebid seda. Aga oma korteris astusin nagu tseesar. Armas taevas, mis see küll ta enda uus uus kübar küll, aga mine kohe. Peeglid, vaata, kuidas sa välja näed, selles uues kübaras. Tõesti mõista sulle nime anda selles uues kübaras käega. Kas ei ole käikavus kögavusega ei ole? Vaata teraselt ja ütle, kas tunned seda meesterahvast. Ämm kehitas õlgu ja ütles, et seal kuskil oleks nagu näinud, aga kus nimelt ja millal ei valita. No vaata, armas inimene, ära viida aega vaidlemine kohe tagasi ja vaheta ümber Vuthomoti muistlik kübar, mõni niisugune, mis sulle passib, muuseas ei tarvitse tingimata olla kübar. Mul pole ka Montestorti, kuid igatahes niisugune, mis sinu näoga kokku käib. Läksin sinna tagasi, kust tulin. Võtsin kübara asemel valgepõhjalise kaptenimütsi. See tegi mu näoilme mehelikumaks. Ühtlasi paistsid välja muidugi minu arvates mõned elu kileeduse ja kallatuse karmitsioonid. Tulge ruttu ja vaadake, see ongi see kuulus gorilla, kes targaniga ümber Colas Aafrika põlistas metsades. Tulge, tulge lähemale, ärge kartke. Ega ta ei hammusta. Tahad nii? Sel mütsiga tulid sa läbi kogu linna? Jah, nende laste tulla tähendab kinni ei võetud. Kas tead, istu nüüd kohe Omnile, võta voorimees, kuid toimetas asi võimalikult kähku. Missugune asi, mida pean ma toeljatama ja veel võimalikult kähku? Ühesõnaga, ära säärased koletisena enam koju tule nagu oled praegu aga peaksid sa kõigest hoolimata oleti tulema kasvõi umbeski niisuguse peakattega, sest tänapäev algatanud abielulahutusprotsessi ja kindlasti puid on, sealjuures ma ei kahtle. Näen väga hästi, kes sa oled ja mis sa oled. Nüüd puudub sul vaid pikk ja terav nuga. Siis võid julgesti öisel ajal maanteele minna kuhugi metsavahelisele teele. Aga nüüd on küll kõige parem, kui me teineteist jätame, jumala hoolde. Ja lahkume sõbralikult, sest tõesti tarvis peaksime lahkuma. Vaenlastena Mul pole midagi selle vastu, kui sa aeg-ajalt käid vaatamas oma lapsi ütlemini. Kord kuus. Ütles selles seda ja viskas ukse mu nina ees kõmdi kinni. Jäin eeskotta nagu vaene laatsarus. Jalgrattasõitja. Mis ma pidin tegema? Kõmblesin lähema sõbra juurde, küsisin, ei, ei, ei. Sinule tõesti ei lähemiigi muu, kui kõva, mine osta endale üks mõistet teda, siis tulen tuled tagasi näitajast uuesti, siis ma ütlen, kas klappima jäi. Palkasin voorimehe, sõitsin tagasi kübarajalise. Peremees, kes istus kassas, jättis kõikuma vajaliku varanduse sinnapaika surus käed silme ette, tõttas kauplusest välja, jooksis kõrtsi, purjutas seal kolm päeva ja kolm ööd ning kaebas igale uuele juurdetulijale, et näed, et läheks küll hea meelega koju, aga ei tohi minna. Et üks hull inimene käib tema äris iga veerand tunni takka kübarat vahetamas, mille ta temad alles täna hommikul ostis. Kell oli veel natukene tagavarad, arvab, et taskurätiku nurga sees halastas mulle ja andis soni asemele kübara. Teda sõnade järgi selle kõige elegantsem, mis üldse võis leiduda nii hästi maakera peal kui all. Südamerahustuseks, laseksin sellele kübarale kinnitada L1 kirju sule mis pidi olema kolm korda ultra noobel. Teatava rahuldustundega helistasin oma korteri uksekella. Nüüd viimaks ometi pidin meeldima, ehk võtku mind triibuline ja savi karpa. Padar. Teenijatüdruk avas ukse. Palus mind sisse astuda ja natuke oodata. Ta läheb kohe ja meeldib prouale. Ja kuulsin selgesti, kuidas ta mu naisele meeldis. Et prouad üks metsahärra soovis teiega kõnelda. Metsahärra ma ei tunne ühtki metsa metsahärradega asja. Kahju küll, mu meest pole praegu kodus, vahest tuleta mõni teinekord? Tehke mulle küll, jääb hoopis arusaamatuks, milline ühendusse võiks temal olla metsaasjandusega. Minu teada pole ta sellega veel kunagi tegelnud. Ja loobuda siis kaariat ja 10000 teist ära haldjat. Siin on minu isikutunnistus, loogiage sellelt madaam, kes ma olen ja keda lootsin. Ja seni, kui mina kirusin, hakkas naine laginal naerma. Oled sa härraks hakanud? Jooksid kokku, kõigepealt muidugi jälle, siis lapsed, siis teenijatüdruk, siis kas vahtisid mind mu uues kübaras nagu sinist imet. Aga kui algasid niinimetatud läbirääkimised, siis tulin järgmisele tea grammatiliselt otsusele. Siis mitte keegi. Ning siis alles anti minule sõnaõigus. Eriti selles küsimuses, mis puutus minu uude kübarasse. Peakatet leida sama raske kui jooksval jänesel habet ajada. Et minu perekonna jälle kohal leid, irvitas abielulahutused. Ainult siis hakkasin käima hoopis katmata oluga, et laskuma nagu kuulja paistab nagu päike. Ainult kui oleks rahu majas. Aga naine ütles. Kuidas sa käid palja peaga, nagu ka maavara. Kas sul häbi ei ole? Vaata siis läksin pööningule. Tõstsin selle pooliku telliskivi oma vanalt kübaralt ja sõnasin lepituseks. Andesta, sõber. Tule, hakkame jälle üheskoos käima oma eluteed. Vajutasin pähe oma pada, kübara tulin alla ning siis ütlesid mu kodakondsed. Jaa. Ära joo, oleme koos. Koos lamda raad. Veega. Võime olla, et paar päeva, vaid sa olla igale Taamal toitva. Kätelda Vaidsi seltsis läbi elu. Ja mulle maitseb su vaade Järuimasel vaagusas siis õues meenub mulle leiu. Jälle suudlus on magusam. Ja mulle vaid suhkruga tee. See oli sel päeval, kui seal nii ja nii vanaks nimelt minul see halb komme või külge harjunud viieselt ma ühte kui vanemaks lähen. Ning kinkisid mulle minu head sõbrad ja truud naabriks sel päeval ühe riistapuu, mida nimetatakse kirja matiks. See riistapuu on kõigiti viisaka välimusega ning hiilgavad tema nurkadel annetajate hõbedased monogrammid, nagu planeedid. Ainult ühe väikese vea leidsin kingitusena. Särasid planeerid minu kirjutuslaual nädalat kaks ilmad, nendega oleksin teinud ainustki käiku linna. Seal aga mitte ei tea, kuidas see tuli. Ühtlasi panin tähele, et vastutulijad mopiga varustatud isandatele palju viisakamalt teed andsid kui makita isiku-ile. Oma uurimisi jätkates läks mul üsna väikese vaevaga korda mapitatud kodanike jagada kahte liiki. Loomusunnil oli mul lugupidamine viimase liidi vastu suurem kui esimese vastu. Aeg oli käes, kus tahtsid hakata liikuma ka minu imeilusad planeedid. Siis võtsin kätte, surusin oma mapi, 15 päevalehte, 10 nädalalehte, seitse ajakirja ja tubli puntra makulatuur paberit. See polnud enam nuumpõrsas, millega sammusin uulitsa oli, see oli nii märksa suurem, nii käsiku taoline kanda. Isegi see tõuk kodanikke, kes kunagi kellelegi teed ei anna, kes hoiab kinni teineteise käe alt ning tõmbab otsekui loota jalgteel usku, kes võib isegi see tõug päästis lahti oma ühenduslülid silmates mind mapiga siis panin tähele, et igal niisugusel korral, kus mulle demonstreeriti iseäralikku aupakkumist hakkasin tegema. Oli otsekui õigustatud, kõnnin, tiba uulitsa, kuna kõik teised, kes käisid nii-öelda tühjalt käed kuue taskutes, oli minu silmis eesmärgita hulkujad, murtud numbrid, peaaegu elutaasiad. Tahan kuhugi sõita, läheb raudteejaama, kesik ja planeedid muidugi kaasas. Palun makatis platsi piletit, mitte ei ole enam, kas siis kuidagi ei saa mitte kuidagi ei saa loast kuidagi, ikka saab. Teile öeldi, et ei ole. Teen näo nagu vihane maksavorst. Pealekauba. Kuidas võib siis praegu saada, kui ei? Üks otsus. Ning siis ütleb see, kelle käes on võim ja vägi. Kui siiski oodake natuke, ma vaatan. Saan varsti kätte selle asja, mida rikub koi. Ei kullasaks mitte ühtegi vaba numbrit ei ole praegu. Imelik asi, kuidas peaks sisse saama? Kõik numbrid on ette tellitud 1938. aasta pärtlipäeval. Klimati elagi ehitus, see tähendab kõik võib olla. Kohendan oma kesikud kaenla all, täna on seal peale tähtsatele paberitele pesuseep-nuustik puder, mõdu ja karmid õunu. Jah, kohendan oma kesikud, kusjuures monogrammid aina säravad justament nagu taevatähed. Siiski oodake, Ma õige kae perre. Eli sügan mina suure mõnuga oma selga vastu jämedat konksu, millel kaalunud kõveraks rasked hinnad. Olge nii lahke, üks number sai praegu vabaks. Üks liha, lihunik ja üks ümmargune juustumeister olnud puruks litsutud või katki tehtud või kuidas öelda. Vähemast apteegist jookseb proviisor punnis leveli pudeliga ja annab õnnetu Leesi käest abi. Mina. Nende kehad viiakse surnukambri, kaks koolipoissi pannakse istuma ühe turgu, naise munakorvi, üks raskejalgne naine seatakse katsi ratsertili mootori selga. Üks kirjanik haarab rihmast, need, mis ripuvad hammastega kinni ja kõlgub taeva ja maa vahel. Imeviisiline vägi ja võim on sinus. Tulen koju vara neli, 45 hommikul. Ja minu ämm ei ütle mulle mitte mingisuguseid sõnu, nagu ta ütles eelnevalt niisugusel puhul Sina, igavene tupik, kus oled jälle kolanud selle untsu? Liigitab ta kollekamas tundlikult silmi. Kustub moeline mühik. Töö seal ei anta sulle rahu, oi noot. Ja nüüd olid väga näljane. Oota, ma toon sulle süüa. Nüüd ei näinud oma armast sõpra Karl-Martin Uhuu kaks päeva järgemööda. Aga eile kell kolmveerand 12 keskpäeval nägin teda jälle. Meie jällenägemisrõõmu, kirjeldage mõni teine. Minu sulg on selleks liiga nõrk. Nagu enesest tihti ütleb vene kirjanik kooliakoogol. Sõber päästis üsna väikese vaevaga minu palitu eest kolm nööpi ja rohkem ei olnud. Võttis mu käe alt kinni ja siis kõndisime nagu kaks ausammast rüütli tänaval. Minul palitu, nööbid peos, rõõm südames ja väga vähe raha taskus. Härra huu laskis mind ilusasti rentslis käia ning mina vaatasin tema poole üles, nagu Taavet vaatas taeva poole pärast väikest näputööd uurijakese kallal. Õhus tundus nii palju vett, et ma pärast, kui aega sain tahtmata ringi, vaatasin kas ei saaks kuskilt natuke piiritust, millega seda tampida ja saaks parase viin. Kuid see oli pärast ehk Beren, nagu ütleb härra Uhhuu. Enne avas mu sõber oma suu ja sõnas. Ojuland jumalal kurask ilma reaalmõtleb välja isegi nii haigusi, mida eelneva Sholedki vaesi oli kats päeva voodinikud. Siug härra tahtis koost lagundada suu, kas siis teie olite ka haige õlg kui laupäeva õdagu Vesasse sängi, nii ma sinna jäi ja arugi kuraku Sanna ajas. Number oli külm nagu hundilaut haigus Grannakusti külge. Mis öösel ei ärka üles. Kuu kurt-is ja juba taas. Oi, kurask mõtlemisnõida. Kihutin naises andis välja mässa korrast, põõnutad, karda üles meene. Keeda Tiidre. Naine tornisas vastas tahab minna ta Menad kaebsa kurast jalapaid. Lahmise tutatiivičizzi tuupi viis, kuus veeratis tuli kokku tunnid pool tuubi tolle panniga kinni lõuatäis aspiriin otsa iniiniga supilusikatäisaegu sõskurasknakasima kõrvapilli ajama. Juskui messi pooles. Hullu no mis sa teed või oled? Jah, see on hull, mahun. Väänanud sängi üles, pistsid karjuma jumalalt. Röökezenicu, elajas Ladze virurgus üles pissima kõrgna. Siis nagu leia tsipake tagasi Ada kabastodolly pist Soomest. Vaatasin alt üles sinna kõneleja poole ja mõtlesin, et see võis küll kaunis suur lärm. Mul ei ole midagi muutete, ajasin naise apteekijat meenekurrašktuurselt midagi. Siis teie eest valla ja Luftitades natuke lahri olla. Siis sai sinna Kaio manu ja. Pannile teid ja vahest on pantvorm? No sai siiki, sai seal Kaivoman kurki ja uht vett ja justkui kilu nakesemainija. Ja sellest tuli naine tõi apteegi grimatada. Riitsinus või kastoorõli või, või kuidas ta kuraski nimi, homme oli käsk võtta nii veerand õlleklaasi. Aga ma panin pintsli kõik tervelt klaasi talle. Laksi oksele. Aga siis ämmaroiskand tähendab antiini toonakas, ent pallutama korraska tahte hinge välja võtta. Ja kudu rahatis. Ta külma Pance. Aga siis teie uubeldi heeringat sibula ja pipraga äädikat, vanu jõuluneed, hambad, juukse sõber ja jälle toda ideeni õpikutes Pekutasi. Tulite sõber seal Alta. Tiia. Vahepeal mõtlesin aspiriini sakus, kas manu sööti enam sisse ei lähe ja ehkki mauh ja mauh kuni tikats litrit Tihuna sõber tahtis võlduvaga Burasku jällegi silmi enne praktillatsesse mustasse. Kurradi hakas manu tõkna. Ammiki olid teeta Est juhtsarvikuid kämblaga. Päran, mõtlesin, roobija materdab tollega. Jumala sõna, noun, olles vaid maneerimas ära tapma. Tooge seal kõrval elata, tuli appi, ei karda või, ja sidusime kinni. Pere on ikka ära ja läinud nagu tuk. Sas magama. Härra Uhhuu pigistas mu kätt ja läks. Seisatasin tänava nurgal, vaatlesin oma sõpra eemalt ja imestasin, et pärast niisugust haigust ja ravitsemist üldsellele elab. Varsti pärast kevadpühi ma jälle kohtasin oma auväärt sõpra Karl Martin kuud, mitte küll just linnasüdames, aga igatahes selle läheduses. Seekord ma ei peljanud oma palitu nööpide pärast, sest mul enam polegi neid. Nüüd olen leidnud uue tõe ning kinnitan palituhõlmad oma patuse ihu ligi kord jämeda Kablaga, kordan Roguskiga ja ikka kahekordne umbsõlm kõhu peale. Et ei läheks kaotsi seegi pide. Ah, otsa, kus läte. Nojah, kui seda lätt. Vanasõna ütleb küll, et kuidas lükkad, nõnda läheb, aga ega see pole alati maksel. Pralla kaalukad mõnda asja oma teada päris akva. Aga ikkagi läheb viltu. Mina ütles küll veidi teisiti, Guteksta olles peaaegu sama. Kuidas siis teie ütleksite? Mina ütlesin lükkama mitut moodi. Vilt tulete ütemoodi hädal, käin lutse jämedat vihma, valan Taimatliku Pill maadenite, kavandasin Saisane. Läksime kohvikusse, istusime laua juurde, härra Karl Martin tellis kaks klaasi kohvi. Ja kui me siis rööpasime seda kohvi, mis tõesti polnud liiga magus, vaid õhkkvakatu mööda, siis jutustas Karl Martin mulle järgmise loo. Kagu toll külalisel on Kavill midagi karmanin üteldu Estoomi jääkibutlikese välja ning jäi vahelandu mõtsa kohin mõtsa võludu õi vuma Lakenetterilise tehtive juurde. Kuulge aga kuule nüüd, kunsti hämar roisk. Olime parvede söögilaual teie magusat sööki, narrisi, Toorodkaali, Dohakuta, ämma purskkaev aknast välja ning pistab vöötme, oi tulitegi põrkumisi. Iik eine Laatsetajale, Tarta Youssvee enne köökis rassahvride hämmar Royce saduse haaras Tatutit kinni sekute ning sussi süsinikust. Joogid. Mine petlik Sinuna place. Mine ütle nulle kõrvenukke, et kedagi ei ole kodutu. Et kõik läksime, läksime, kelkude jääbki rikkuda. Kas sa kuuled? Viimati press enda voodi alla. No mitte ainult katskest, nad vastasid toodamas kuule, aga sessi nad tulli vilja lahva manu, naistele. Mess, kirikuid, videnebam, keskselts, käsna, luulami truuda ka ei käi. Lapsest kahju aga kuidagi täitud kätte. Malisaanul likest, tollest anumast külmil liigses ma aevasti tulles sängi all ning aermasti nii Mägistet, tulli, piiluti heliga silla manu. Ai luts kaiguses pist, nukli, lehelise kilemärki, et oi-oi jummal. No mina ronisin kah väljanid. Aimasti Belgrad. Lammertsime külalise, nii et tulejutt oli veel. Ja nüüd sõber luts, võiksime meiegi minna. Te kuulsite Oskar Lutsu följetonid ning lugesid näitlejad Anderahe Lembit Eelmäe, Jüri Lumiste. Hannes Kaljujärv oma nägemust möödunud aegade muusikast mängis Amor Trio. Saate režissöör oli Härma saar, helirežissöör Mart puust helioperaator. Lillian Velderman ja saate koostas Maarja Pärl.