Väga tuntud laul väga tuntud ehk veelgi tuntumad luulesõnad. Juhan Liiv. Iga kooliskäinu on neid sõnu ehk pähegi õppinud. Võib-olla siis mehaaniliselt, võib-olla mitte alati haaratuna koolipoisipõlves selle teksti võlust. See on eesti keele Juhan Liivi Eesti keele kaunis kõla aga Juhan Liivi lik on ka see võrdluspilt laeb üle v ja sina, kes sa läksid üle v ja minu pilk, mis saadab üle nende laugete vete, seda lahkuvat silmapiirile lähenevat laeva ja sind, keda seal enam ammu näha ei ole. See on üks neid Juhan Liivi tekste mis on oma sisukusega oma kõlavusega oma tunnetuslaadi sügavusega väga paljudel aegadel. Eesti heliloojaid innustanud muusikat kirjutama. Kui lehitseda meie raamatukogu muusikaosakonnas liivi nimega kaarte siis leiab neid tervelt 105 36 helilooja nimega. Kirjutanud on vanemad heliloojad juba ammu lahkunud. Lüüdik siin Artur Kapp. Mart Saare kõrval kohtame väga ohtrasti Eduard Oja. Tema praegu ilmunud kogumikust 18-st laulustan tervelt üheksa kirjutatud Juhan Liivi sõnadele. Gustav Ernesaks, Veljo Tormis ja mõnedki noored heliloojad. Ja nii kõlab täna peotäis laule kümnekonna laulja suust, kellele lisandub veel Eesti raadio segakoor. Ja kaasa on haaratud ka kümmekond autorit. Aga laulud on valitud nõnda, et nad nii või teisiti oleksid siiski nähtavalt tuntavalt armastusega seotud. Et nad mahuksid meie saatesarja plaani. Me kohtame siin väga erinevaid lahendusi. Tihti on samale luuletusele kirjutanud mitu autorit. Mõnikord on sama autor andnud laulule pahal lahendust kui muutvad laulu kõlapilti. Stiili Haregi on õige ulatuslik suurejoonelisest romansist. Kuni päris lihtsa koorilaulu, nii. Üks põnevamaid näiteid. Kontrastsemaid on ehk kaks laulu midagi kirjutanud Riho Päts ühelt poolt ja Rein Rannap teiselt poolt Liivi sõnadele. Oh kanarbik, oh lilleke. Heliloojaid eraldab sünniaasta poolest 54 aastat. Mõlema teose lindistusigi 13 aastat. Riho Pätsi laul on ulatuslik, väga huvitav mõlemale esitajale palju pakkuv romanss tema pehme rütmika. On sõnade ohkelisusest välja kasvanud eriti palju tähelepanupätsi laulu huvitav keskosa. Millised ülesanded juba tollal lauljale intonatsiooniliselt, seda enam, et solist just kõige keerukama meloodia liikumise puhul on esialgu päris üksi jäetud. Suurendatud kolmkõlad, suurte Tertside read, registrite mäng, klaveri heledam ja hääle, sumedam kõla. Kõik see loobega sugestiivse, sügise või ka lahkumise armastusest ilmajäämise tunde, pildi ja selle kõrval Rein Rannapi laul. Levib muusika plaanis kirjutatud kaasa ja tehnilisi võimalusi kasutades. Aga siingi juhib teksti ohke kujund saades nagu omamoodi võtmefraasiks tervele laulule. Küll aga esineb ta siin teravdatumas rütmis. Juhan Liiv on valude poeet ja armastuski kumab tema luulest läbi valu. Armastus on muusikaski õnnistatud traagikaga liiv selgitab ise päris lihtsas jälle võrd pildis. Oh, ära püüa, püüa sa mind lootma, õpeta laev, mis on jäänud jäädesse, see on mu süda, ka see laine, mis jää purustab, teeb vabaks küll vangista kuid laine, mis jää purustaks, semataks laevaga. Telg teemasid liivi armastusega seotud luules. Vahetus seoses emaarmastusega. Minu ja sinu armastus on õige, harva naljatleb rõõmus, rahvalikult lihtsalt sõlmitud. Väga sagedasti on ta seotud loodusega, eriti lilledega või aastaaegade järgnevusega võrdlusega kontrastiga. Torm on vastamisi seatud vaikuse ihalemisega või vaikusest, meenutatakse tormivalgus on pimedusega vastamisi ja tihti viimane pääseb võidule. Hingeseisundid on õige kiires vahelduvuses aga läbi kõlavad igatsus, mure, kurbus. Kandma jääb üksiolek ja eraldatus. Võib-olla üks teravamaid laule nii Liivi sulest kui liiniluulele kirjutatud muusikast on Eduard Oja. Sina ja mina? Eduard Oja kui kompaniist on ehk meie kammermuusikas suurimakstramaatikuks See luuletus on olnud väga lihtne aga tema jaoks ilmselt äärmiselt tihe mõtted elust ja surmast on Eduard Oja tema muusikas saatmedistimuleerinud. Nad kannavad aga ka seda Liivi luuletust. Ma ei loe seda ette mitte luuletuse nautimise pärast, vaid selleks, et hiljem kergem oleks jälgida, mida võib muusika teha niigi väga sisuka tekstiga. Mu ees on surm, ma tunnen ta vina. Ja sealpool on nurm, kus õitset sina küll ilus on nurm, kui sõitsid sina. Mu ees aga on surm, ma tunnen, Davina. Luuletusena pole mõte vähem oluline. Ta on antud oma lühiduse lihtsuses eriti veenvalt. Tema lugemine nõuab aga üsna pikka süvenemise aega. See mõte tuleb läbi käia, läbi mäluda, läbi elada. Et jõuda elu õitsemise kujutluspildist, surma tunnetamiseni. Need ei ole ju võrdsed pooled. Kuigi luuletuses kumbagi kaks rida. Ja just nimelt kontrast, kujundid omavahel riimi seatud surm ja nurmvina ja sina Eduard Oja laulu muusikas läbitakse kogu see eelmine liitprotsess. Mingi lõigukese üksiksõna kordamine kasvatab aega ja süvendab sisulist külge. See on aeglane, leinaline romanss. Klaver kõlab sügavalt tõepoolest katkema, leina marsina. Sagedased grammatismid on ahistuse pinguldatuse surutuse väljenduseks ja ruumikitsikuses on laulu häälgi täis uhke raskust. Vaid sinule sellele õitsevale nurmele mõeldes pääseb hääl liikuma. Mitte ilmaasjata ei tule siia lahedamad hetkekski lahedamad kolm kõlalised viited. Erisitatiiv nagu tahaks liikuma pääseda, paraku küll tulemuseta. Kontrast on muusikast nagu kahekordselt antud. Esimene kord on need erinevad tasandid eraldatud. Neid elatakse nagu pikemalt omaette läbi. Teinekord annad ägeda kombinatsiooniga vägeva kontrastiga nii dünaamikas kui kujundites ühte viidud. See on elu ja surmamaitsmine muusikas. Vapustav laul eks ole, kisuks nagu soojust otsima kust siis mujalt otsida kui ema juurest kellega nii Juhan Liiv kui Mart Saar oma loomingus on väga hellalt seotud olnud. Me võtame kuulamisele veel kord ühe saare laulu küllap teile kõigile tuttava üksu. Mõnikord ei olegi vaja antud luuletuse muusikalise kõla uuendamiseks, teist autorit aitab ka sama autori teisendatud käsitlusest. Ja teine variant võib mõjuda küllaltki erinevalt, nagu kuulamisele tulevaski. Muusikalised põhielemendid ei muutu viisi, me võime ju isegi südames kaasa laulda. Ometi kas koori või klaveri kõla juba see värvib sama ümber. Koorib kordused, tugevdavad üksikuid mõtteid. Kooria koordika loob ühtlase kandva dünaamiliselt toetava pinna. Koori pehme kõla lisab rahu. Klaveri harmooniline hingamine on helkija figuratsiooni, pitsi rätina laotanud kõike kandva meloodia otsekui ümaratel õlgadele. Soojendades ja elustades. Soolohääl eraldub klaveripinnasest kahtlemata rohkem kui koori sisse sulatatud. Nagu eeslauljana kõlanud Alt. Ja teksti saab teistmoodi Isitlikuma ilmekuse. Kui. Kui. Mees. Olulisemaid mõtte ajendeid ja loomisajendeid on Juhan Liivil olnud mõtted kodumaast Eestimaast. Nii nagu liiv ise on kannatav, kannatusi tundev ja nägev oskab ta tunda ka oma koduma kannatusi. Ta ütleb väga selgesti ja väga tunnustavalt. Mitte igale õnneks ei antud selgesti näha, mitte kõigile õnneks ei antud selgesti kuulda armastada palavalt isamaad, kannatada temaga. Küll taevaline õnn ja kõrgus on temaga. Küll on seal surnja elu heitlusel otsata. Ei raskemat, ei rõhku temast küll tuntagi ei ülemat ka õnne, küll enam ei olegi. Kodumaaga õnnelik olla. Kodumaaga kannatada oskas liiv küll rohkem kui keegi teine. Üks tuntumaid tema luuletusi on ikka olnud kui tume veel kauaks kasinuma. On huvitav kõrvutada nüüd sellele tekstile kirjutatud kahe erineva vägagi erineva isiksuse komponisti koorilaule. Mihkel Lüdig. Selle laulu muusika kulgeb nagu raskepärase rõhutud rongkäiguna. Selle samm on tõkestatud pidurdatud pausidest. See on üks sama mõte, mis täidab meid kõiki. Mitte ilmaasjata ei ole siin küllaltki tihti imitatsiooni, olisi kordusi häälerühmade vahel. Ja kui siis laulu lõpupoole ees seisab suur tõus siis me näeme tegelikult, et algusest peale tegelikult on ehitatud sedasama ühte vabanemist, seda ühte suurt tõusu põlvest põlveni kulgevat vabanemisele viivat Helenevat. Ja kogu laulust saab nagu üks suur elamuslik ja elamust ammendav sündmuskuulaja jaoks. Artur Kapp on ehk rohkem läinud puhtmuusikalist teed mööda. Selle laulu tunduvalt kergem hõljuvam rütmika paneb muusikalise mõtte elavamalt liikuma. Siin jälgitakse muusikas sõna- kujundeid ja saavutatakse arengutasandid nende kujundite kõrutamise kaudu. Raskus see südamed, ukse, mis muusikalist tuksumist on määranud tähe süttimine su üle. Ja viimaks see loob lehvitav mõtte vabaneva õide puhkema kodumaa kohal selle kauni unistuse kohal, kui sellele lisada veel häälerihmade mäng omavahel vahelduvad stressid. Siin ei ole küsimus mitte nii palju pidevas jõu kogunemises ja ühe mõtte teostamises kuivõrd läbi erinevate muusikaliste staadiumide lõppude lõpuks ikkagi väga helge, haarava ja särava tulemuseni jõudmises. Liivile on suur armastus tabamatu kas ta ei kohta teda ja iga igatseb ainult tema järgi või kaob see armastus koos tuulega või vankris sõites eest. Aga kas pole muusikagi kuni tinglikult võrrelda oma ajalisuses lakkamatult eest nihkuv kunst ei ole mitte kerge temaga ühele liinile jõuda, temaga koos püsida, teda kogu tema sügavuses haarata. Noorte inimeste armastuse kohta mediteerib Juhan Liiv noore armastuse alles nii noor õnn ja sellelgi oma valu. Sealgi juba kannatamine, lahkumise valu ja veel vaesuse tundmus. Ja millest seegi see õnn, see nooruse armu koos on armukadedusest umbusaldusest, edevusest, Alpusest mõtlematu, sest see on kõik kokku noorusearmastus arm üleüldse ana vaeva täna kahtlused siis lühikeste hoogude kaupa natukene õige, õnneliku ja siis rikub sellegi natukese kibe lahkumise valu. Küll sind ikka kasinast ilmas on ka õnn. Iseäranis populaarseid laule on küll lauljal õige raske ülesandena kirjutatud aga väga paljude poolt proovitud lumehelbeke. Koguma õrnuses oma rahus on ju helves ka midagi tabamatut lõpuni viinisteldud. Ometi kohe peost haistuv kuulakem kõrvuti Villem Kapi ja Eduard Tubina laule. Mõndagi on neis muidugi erinevat, aga midagi peab olema ka ühtne. Ja nimelt mingi aluseks olev lume langemise rahu kehastav liikumise püsivus, ostinaatne liikumine. Muidugi on Villem kapil sellel sooja südamliku lihtsa laulvuse armastajale oskajal kandvam meloodia ja akordiline alus laotub pehmelt üle klaveri. Kui lai sadu akna taga kõike varjav kate. Tubina muusika on läbipaistvam, peenekoelisem igal häälel ka klaveri. Igal liinil on oma liikumine kanda. Aga pöörduge lõpuks ka pilguga kevadesse. Kõlab Eduard Tubina laul, punane õunapuu õis, ainult viis rida luulet ja selles kolm intensiivset küsimust. Juhan Liiv on just sellise intensiivse lühiluulemeister. Mitte ilmaasjata see luule ei rabanud väga noort Veljo tormist, kui ta pihku sattus veel trükki minemata. Paul Rummo vermitud kogutud luuletused. Ja kui ta lehitsedes seda, tabas sealt mõned tillukesed luuletused, millest nüüd on saanud juba Eesti laulu muusikaklassika Veljo Tormise neli kildu. Oma sisu poolest ei kuulu need tänasesse saatesse. Aga analoogiline on ka see punase õunapuuõielugu klaverisaate punane kuma. Ja sellel aktiivne, aga üleni naeratav küsimus. Inimese häält. Klaveril on siin suur roll selles romantiseeritud suurejoonelise Zarenduses kulminatsiooni mis ooperilaulja suus tõepoolest lausa aaria kombinatsioonina kõlab ja millele on väga, väga hämmastavalt suureks kontrastiks. Selle luuletuse viimane rida muusikas. Peaaegu kuuldamatus. Üks. Aga küllalt valust liiv kirjutab, ei valust me enam räägi, ei räägi, ma ei saa. Ah, teda on küllalt küllalt, mis tast veel rääkida. Ja läheme koos Gustav Ernesaksaga noorde kevadesse. Elame kaasa, sõidurütme edasi kiirustamist, usaldavat ruttu rõõmu ja õnne poole selle õnnepäikese poole, mis ka laulu lõpus nii toredasti särama lööb. Läbi selle tiheda lustaka töötluse häälerühmade vahel. See on nagu noorte käte reibas pallimäng. Õnne korvi all. Väga harva on Juhan Liiv usaldanud ennast kavalalt lihtsalt ja lahkelt armastusest üksmeelest lähedalolust kirjutama. Ja mitte ilmaasjata ei pealkirjastada sellist laulu. Sandipoisilauluks. Oleks mul üks kamber, väike kambrike, oleks mul üks ahi, väike ahjuke, paneks ahjuküte, istuks paistele, võtaks oma Miina enda kõrvale. Miina on nii lahke, hea ja tasane. Miina on nii helde, silindal sinine. Paraku ei jää heaolu ega rahu Juhan Liivi juurde, kauaks ei saa ka püsima jääda, temast stimuleeritud muusikasse. Ühelt poolt rahvapärane, aga teiselt poolt väga huvitav on Eevalt taevalaul. Ei saa aru. Oleks nagu tants mõnusate kordustega ja siis asub helilooja muusika kulgemist nagu otsustava käega vormima. Küll paus, küll harmoonia muutumine küll harmoonilise tasandi ootamatu vahetus tõstavad luuletuse olulisi hetki esile. Kuni ilusasse laulu lõppu välja. Juhan Liiv annab ühes proosatekstis küll ka väikese lohutuse ja soovituse. Nendele kellel ei ole, keda armastada, omaseks nimetada isa, ema, venda, õde, naist, last ja kui sul ka midagi ei ole, aga midagi soovimatut küll on kahtlustus kuidagi su peal inimeste halb arvamine sinust, halb jutt ja nii edasi siis vali enesele üks omaks, kes õige truu sõber on. Vali töö. Tuima meele rammetuses laisaks jäänud käed hakkavad vastu tahtmist tööle, vaim. Uskumatu, kõva puune katsub pilkavalt naeratada, nii osa võtmata anda kõigele. Nad harjuvad enne vastu tahtmist uskumatult, siis lähed, läheb aegamööda. Julgust tuleb aste-astmelt sirgemaks, hakkab keha tõusma, kärmemad süda tuksuma tervemalt soojemalt. Sina usud, sina loodad, sina hakkad armastama iseennast, iseennast, enesetöös. Ja suur on see, keda sa armastad. Suuremat inimestel ei ole, kui tegu. Enesetöös, oled sa üles tõusnud. Tema armastab sind, sinu töö ja sina teda. Aga need mõtted ei püsi kaua rohkem, kohtame hoopis teistlaadi luuletusi. Teise traagilise lauluna meie tänases saates kõlab Mart Saarepilved sõudvad. Milline kummaline klaveripartii klaasias, harmoonia, liikumine laulu alguses käest kaob midagi ära. Midagi ongi käest kaotatud. Pilved sõudvad ja kased on kaebel. Mart Saar on Liivi ridu nagu tihendanud neid kahekaupa, kokkuvõttes ühte, liites sellega nagu pingestades. Kui me seda luuletust loeksime, võib-olla mei ei oskaks jõuda sellise dramatiseerimise võimaluse, nägemiseni, Ki, kuhu jõuab Mart Saar? Sest luuletus on küll üsna tormi tõuseb ja need esialgu sõuda. Pilved lähevad laulu lõpus tormis kihutama ja mõtegimis algul lihtsalt nukker läheb nendega koos, kuhu sinu poole ette on teada, et ega sinna ei jõua ja luuleta jäägi küsib üsna ilma lootmata, kas nad sinu juurde jõudvad? Aga luulesõnad nagu vaibuvad heinad seda küsigi? Pilved jäävad küll tuulde kihutama, aga tuul viib lehti laiali ja piid võib-olla ka need kannatavad, igatsevad mõtted. See võiks nii olla. Aga muusikalises lahenduses kuuleme midagi muud. Me lõpetame oma saate ühe küll nukralauluga aga väga liimile iseloomuliku nukralauluga. Luules kannab see nime mures muusikas, Mart Saar on laulu ristinud neiule. Küllap see, kelle pea käele on langenud, on neiu. Aga tegelikult ei ole see tähtis, kes siin kurb on. See on oma mures kaunis inimene. See luulerida, kui ilus on muretsev ilu. On väga sügavalt Liivilik, minu meelest me väldime muret ja palume, kardame seda. Me jätame head tunded tundmata ette, nähes võimalikke valusid ette, nähes seda, et õnne eest tuleb maksta ehk rohkem. Aga inimese hing ehk läheb mures, kaunimaks ja Saargi seda luulet muusikasse valades on nagu seda mõtet iseäranis rõhutanud, pannes ta vastamisi mässuja tormigagi ja. Viies ta päris helge kõlalisse kirgastusse laulule. Jaa.