76 aastat tagasi 1908. aastal kirjutas üks selle sajandi suuri heliloojaid oma muusikat nõnda nagu kõlab meie saate alguses. See on laul tsüklist Stefan Georgi sõnadele rippuvate aedade raamatust. Me ei üllatu praegu seda muusikat kuulates. Toona oleks olnud arvatavasti rabavam see sugestiivsus ehk mis kõige enam ühesõnaliselt iseloomustaks sellist helikeelt sellist lähenemist muusikale. See kas vaoshoitud või hetkeks valla prahvata vägedus see lühisus igast küljest fraasi kujundamisel dünaamikas rütmikas. Need kiiresti kasvavad ja katkevad. Väga tillukesed, aga väga raske erikaaluga fraasid. See hääle kasutamise omalaadsus, eriti tolle aja kohta muidugi ei tohi unustada, millal teos kirjutatud on. Väga suure haardeline intervall, ikka nagu katkematult üle juhtoonide kulgemise pinge. Raskesti vaevaga oma tee rajamine. Ja selle juurde teksti järgi äärmiselt tihe kontakt sinu ja minu vahel. Heliloojaks, kes nõnda kirjutas, on väga palju vaidlusi ja vaimustust. Tänud Arnold sönberg, kelle sünnist septembrikuu 13. päeval 1874 möödub nüüd 110 aastat. See tundub meist nii kaugel olevat tema surm 1951, juba pärast teist maailmasõda toob ta meile hoopis lähemale. See oli Schönbergi uue muusika esimese laine prohvet ja suur õpetaja. Stravinski ütleb Schönbergi kohta. Vaest Schönbergi saab nüüd küll ainult hulluarst aidata. Aga Sumberg ise kinnitab. Ma vihkan seda, et mind libulutsionääriks nimetatakse, kuna ma ei ole seda, mis ma tegin, ei ole, ei revolutsioone ka anarhia. Mul oli algusest peale täielikult arenenud vormimeel ja vastumeelsus liialduste vastu. Ja minu tee ei olnud mitte langemine korra taotlusse, vaid tõusmine uude, kõrgemasse korda. Ja ta kinnitab, et mitte kunagi ei tohiks kaotada respekti suurte ees. Meenutades 1912.-st aastast pärinevaid Mahleri sõnu kui ta ise ägedalt maaklerit eitas. Suurt eitamises ei tohi kunagi liiga kaugele minna, sest nende juurde tullakse ikka tagasi. Nemad seisavad kindlalt omal kohal. Ja täiendades rõhutades Mahleri suurust. Tegelikult on kunstniku jaoks vaid üks suurim. See on ennast väljendada. Selle kõrval on kõik muu väike, sest see sisaldab kõike surma, ülestõusmist, Fausti saatust ja nii edasi. Schönbergi fotosid vaadeldes paneb imestama, kui vähe on tema näojoontes muusikut. Teda võiks pidada hüpotiseerijaks nägijaks teosoofiks. Sellega ta muide tegeles astroloogikski ainult mitte muusikuks ja arvatavasti ka mitte maalikunstnikuks, kelleks ta enne esimese maailmasõja algust äärepealt oleks hakanud. Paljudel aastakümnetel on raske olnud Schönbergi muusikat mõista. Meiegi oleme läbi käinud arusaamatuse hämmelduse, vastumeelsuse mõistmatuse tee, võib-olla mitte päris läbi käinud. Muidugimõista võib niisuguse mulje põhjus peituda ka meis endis ja meie ebatäiuslikkusest. Paljude Sunbergi teosti muusika mõjub vapustavalt hirmutavalt. Ta viib meie meeled ärevusse. Ja võib-olla see on ta nii kaua teinud ebapopulaarseks. Tema noorust raamadest õhkub õudus tekitab mõneski pöörituse. Kuid kas just õuduses ei näe eksistents, realistid meie ajastule iseloomulikku hingeseisundit? Nagu ütleb Schmitt, väljendab söönberg seda puhuti niisukestiivselt ja masendavalt seda meie ajastu hingeseisundit. Et kuulaja jääb tahtmatult rippuma imetluse ja õudustunde vahele. On siis süüdi söönberg, et tema muusikas kontsentreerub ärevus ja pinge. Või hoopis pohh, mis viimast külvab. Nüüd me võime küsida koos selle omaaegse kirjutajaga kes siis õieti oli see imelik isik, kes sammudes läbi Euroopa ja Ameerika muusika jättis kõikjale jälgi oma tegevusest. Kui Sumbergile määratakse 1947. aastal kunstide ja kirjanduse rahvusliku Instituudi preemia Ameerikas, siis ta vastab sellele. Ma olen uhke, et 50 aasta jooksul tehtud on nimetatud kangelasteoks. Kuid minul isiklikult on tunne, nagu oleksin ma omalajal kukkunud keevavee merre. Ma ei tea, mis mind päästis. Võib-olla mul on ainult üks teene, ma ei andnud alla, kuigi mul ei põlenud ainuüksi nahk, vaid Ma põlesin ka seesmiselt. Ja ma ei suutnud ujuda. Vähemasti mitte pärivoolu. Kõik, millega ma toime tulin, oli see, et ma ujusin vastuvoolu päästisse mind või ei. Kas oli kangelastegu see, et ma ei lakanud, oh ei? Ma ei suutnud lakata. Muidu ma lakkanuksid meelsasti. Või ma olen midagi korda saatnud, tuleb see teene lugeda minu vastaste omaks. Nemad olid ainukesed, kes mind tõeliselt aitasid. Neid Ma tänan. Me ei sea endale ülesandeks täna rääkida söönbergist üleüldse vaid välja minna armastusest tema muusikas ja tema suhtumistes. Esimese toopused, alates 1896.-st aastast on kõik laulud häälele ja klaverile. Nad on otsekui ettevalmistuseks esimesele nimekaks saanud oopusele neljandale esialgselt keelbilisekstetile, mis valmis veel möödunud sajandi lõpus. Aga millest on teinud kaks versiooni, keelpilliorkestrile seda teost Sirgilinon töö, ehka kirgastunu töö, nagu seda tõlgitakse, kujutab enesest võib olla üht esimestest programm muusikalistest teostest otseselt kirjandusliku alusel kirjutatud teostest kammermuusika vallas. Varasematest õige tuntud Smetona minu elust on ju tegelikult üldmeeleoluline, mitte vahetu programmiga seotud muusika. Kui teos väga kiiresti 1899. aasta suvel maal valmis ütleb, et ma komponeerin, kas ruttu või üldse mitte. Ja seda esitamisele pakuti. Ja siis kirtsutati helikunstnik ühingus selle üle nina. Kõlab nagu oleks pühitud üle veel märja Tristani partituuri. Ometi esmaesitus mis venis kolmanda aastani. Meie sajandil sai algusest peale üheks väga populaarseks. See on üks otsesemalt armastusega seotud teoseid Grünbergi muusikas. Lähenemine armastusele. Nii otsekohene kui see ka siin ei ole. Ikkagi viib meid eetiliste suhete, maailma eneseületamise ja selle loobumise kaudu kirgastumise maailma. Schönbergi vaimustanud teksti autoriks on õige nimekas luuletaja Richard teemel. Kirglike juurdlem natuur, kes eriti armastas peatuda hingeanalüüsil ja kelle loomingust kõlab läbi individualismi tuginev protesti nii kodanliku seltskonna kudema kitsarinnalised moraali vastu mis küllaltki pehmetes. Aga veenmates toonides vastu kajab ka tema teosest naine ja maailm. Romaanist romanssides. Grünberg kirjutab teemelile. Teie luuletused avaldasid minu arengule otsustavat mõju. Nende kaudu olin esmakordselt sunnitud otsima uut tooni tüürikas. Minu esimestes teostes teie luulele on rohkem sellest, mis tulevikus minu juures arenema kui mõneski mu hilisemas teoses. See on ühel samal teekonnal läbitud protsess, mille jooksul esialgne kõle külm kuupaistes öine loodus nagu teiseneb, uueks saab, kirgastub kõrgeks heledaks ööks. See on nokk, Turn väga pingelises isetegevusega. Läbikuuvalge öö lähevad kaks inimest. Kannatav naine patutundest süütundest piinatud. Liiga hilja on ta leidnud armastatu kaua aega anda olnud üksinda, ta pole enam uskunud õnne, mille järgi ta ameti nii väga on igatsenud elu sisu, emaks saamist ja ema kohustuste kandmist ja selle tõttu on ta pöördunud temale võõra mehe poole. Nüüd, kus ta on leidnud enesele hingeliselt oma nüüd kannata võõra last. Ta vaatab kuu poole, ta pilk on tume ta süda täis vaeva. Teine pool toob rahunemist ja helgust. See on mehe hääl, mis räägib sellest, kuis kõiksus selgelt särab. Kuis seda külma, mis on selle paari ümber, naise soojus pehmendab ja kuidas see soojus ulatub sinust minuni ja minust sinuni see toob selle võõra lapse mulle lähedaseks. See teeb selle lapse minu lapseks. Ka Schönbergi otseselt armastusega seotud muusikat ei maksaks võtta võib-olla päris vahetult. Tegemist on tema puhul vist algusest peale, nagu. Saksa kultuuripinnases kasvanud loojate puhul loomulik terve inimkonnaga elusse suhtumise filosoofilise poolega. Ta kirjutab ise loomise kohta nõnda 1910. Kunst on nende hädakisa, kes enesest läbi elavad, inimkonna saatust, kes sellega ei lepi, vaid kes end sellega vastamisi seavad. Sageli pole ma tundnudki ega teadnud, kas see, mis ma olen kirjutanud, on ilus küll, aga et see oli hädavajalik kunsti käsitööline oskab. Tal on midagi külge sündinud, ta on selle välja arendanud ja kui ta vaid tahab, siis võib ta luua hästi halvasti mootsalt, nagu tarvis. Aga kunstnik peab. See ei sõltu tema tahtest. Aga oma elu viimastel aastatel kirjutab söönberg veidi teisiti. Usun, et ehtne komponiste kirjuta ühelgi teisel põhjusel muusikat, kui see talle rõõmu valmistab. Need, kes komponeerivad vaid selleks, et teistele meeldida ja mõtlevad sealjuures kuulajaile pole tõelised kunstnikud. Nad ei ole loovad isikud, kes peavad leidma ventiili, et vabaneda sündide tahtva teose sisemisest rõhust. Ja veel. Kunstnik peab olema seismograafina tundlik ning prohvetit aimama inimese psühholoogilisi põhitoone. Steinberg on endale ikka aru andnud, et tema muusikat ei ole mitte väga kerge mõista. Ka siis, kui suur osa tema teostest juba oli leidnud üldist tunnustust on ta teadlik tõsiasjast, et minu teoste täit mõistmist ei saa oodata enne mõnudki aastakümmet. Muusikute ja kuulajate mõistus peab küpseks saama. Aga ma tean, et olgu edu või mitte, minu ajalooline kohustus on kirjutada, mida saatus on käskinud. Su ümber on vankumatult kindel eneses. Kriitika on talle lihtsalt tülikas. Ta ütleb, et selles on minu aadliseisus. Et ma usun sellesse, mida ma teen ja ma teen ainult seda, mida ma usun. Mõnigi kord on ta täis hämmeldust. On tõepoolest imelik, et mitte keegi pole mõistnud mu vormi ilmset ilu. Aga küllap on selle põhjuseks, et on ainult väga vähe inimesi, kes üldse on mingi arusaamine vormi ilust. Sumberg on läbi elu olnud väga avameelne. Ta pole kunagi tagasi hoidnud oma hinnanguid, oma kriitikat. Ometi tema suhe inimestesse tasakaalustub ja Tehmeneb elu jooksul. Ma näen eneses selget vanaduse sümptomit, ma ei suuda enam nii vihata kui varem ja mis veel hullem, mõnikord ma isegi hakkan mõistma ilma põlgamata. Tema läbisaamine selle tõttu kriitikutega ei ole Milti olnud kõige parem. Schönbergi sõnade järgi läbikäimine kunstniku kriitiku vahel ongi ohtlik mõlemale poolele vaid alu pahandamist oma tööde üle, sest ma ei tahaks mitte midagi olla kirjutanud mis pahandamist oleks õigustanud. Aga teiselt poolt ma ei suuda mõista, miks ma peaksin alati arvestama. Teisi, kellel ei ole seda taipu, et nemad arvestaksid autoriilmseid teeneid. Ja usaldaksid teda. See pidev heitlus kriitilise mõttega, mis teda jälitab, ei ulatu mitte laiema publiku peale. Stiil meetod, see on minu eraasi, jäi puutu kuulajatesse. Aga ma tahaksin, et minu läkitust mõistetaks ja vastu võetaks. Omal ajal vapustas meie muusika, õpilasi ja muusikuid Schönbergi monodraama ootus oopus 17 1909.-st taastast selle kujutatava lavapildi heletihedusega ja inimese hinge lahti käristatusega. Selle peaaegu et jõhkrusega, millega Svenberg tundus Lõhki lõikavad. Lõikavalt enesele otse skalpelliga teed kannatava inimese siseellu. Nii nagu ta küll isegi ütleb et selles teoses ta tahtis nagu näidata, mismoodi inimese kogu elu tiheneb. Ühte kannatuse hetke. Oli aeg, kus selle teose üle ironiseeriti, kui Kristjanist ei soldest kui Isolde üle, kes 50 aastat hiljem taas on ellu ärganud. Ometi on see Isolde ka selles teoses igavesti naiseliku kehastuseks, kes ainult sügavat vapustust üle elab. Üksijäämise mahajäetuse vapustust ja poole tunni jooksul elab korraga täie pingega olnus. Ja olevikus jaga ehmatavas üksiolemise tulevikus. See on 20. sajandi muusika. See on sõdade ajastu muusika juba selle hirmutunde pärast, mis on selle teose telgtundeks sõltumatult seda ümbritsevatest õrnuse, hellade, mälestuste, lootuste ja teiselt poolt kiivuse merelõhnast. Hilisema muusika puhul meenub Bulanki inimhääl samuti monodraama, samuti mahajäetud naise lugu. Samasugune kahekõne üksi olles aegade ristumine jänesele, valetamine, salates seda, mis oli, on ja toetudes sellele, mis oleks võinud olla. Svenberg on ise kirjutanud selle teose lavastamise nõuandeks. On hädavajalik, et kogu aja nähtaks seda naist metsas reaalses öises hirmutavas metsas, et mõista, et ta seda tõepoolest kardab. See ei ole hirmuunenägu. See on tõeline ekslemine. See on kohutav tühjus ja üksiolek Schönbergi poolt võrdlemisi täpselt etteantud lavapildid. Olustik, milles naine, meie ette ilmub. See naine, õrn ja valgesse rüütatud ehitud ja roosade roosidega kleidil, nagu ta seda on ette näinud öises metsas, rebituna, okstest komistudes, juurtele ja igal hetkel ikka jälle, tunnetades üksi olu ja uskudes seda, et tema armastatu on tema juures kuni selleni, et ta peab kahekõnet oletatava armastatu laibaga tapetuga. Ka surm ei suuda lõhkuda seda sooja igatsust teise inimese järgi võrreldes varasemast perioodist muusikaga. Me näeme. Me tunnetame muusikalise aja tihenemist, muusikalise aja täidetust, iga heli tähtsuse suurenemist. Selles väga heitlikus ja näivalt tasakaalutus kõlapildis. Svenberg oli väga väljapaistev ja väga kütkestav isiksus. Ta ei jätnud mitte kedagi, kellega ta kasvõi kordki oli kokku puutunud, ükskõikseks temast tuikas mingit sisemist, erakordset, võib-olla isegi deemonliku jõudu mille kõike võitvale mõjul oli võimatu vastu seista, kui just mitte tülli minna. Tõendiks selle kohta on ka peaaegu et ebajumalakummardaja lik kiindumuse lugupidamine mida kõik ta õpilased ja sõbrad tema suhtes säilitasid. Ükski neist ei suutnud ka meistritöid kriitilise pilguga hinnata. Ainuüksi tema nimi viis nad transsi, avas nagu maagilise jõuga nende südameid. Kas ümbert ise suhtub sõprusse väga tõsiselt? Ta on küll hell solvuma ja nõuab lugupidavat kohtlemist. Aga kui ta kellessegi on kiindunud, teeb ta seda väga tõsiselt. Mul ei ole ju palju sõpru, aga neile ma olen päris sõber. Ja ta tahab, nagu ütleb, sõpruse laua täiesti puhta hoida. Kama perekondlikes vahekordades on, ta võiks öelda truu. Üle surma piiri. Nii kirjutab ta ühele sõbrale pärast oma esimese naise surma 20.-te aastate alguses. Sa mõistad kindlasti, et nüüd tuleb mulle ette kui kuritegu. Kui ma olen rõõmus, iga süütu naer näib nagu võtvat surnult ühe osa leinast leinast, mida ma talle võlgnen. Sest niikuinii ei leinata, niikaua kui surnu oleks seda ära teeninud. Tema, kelle jaoks nüüd kõik on lõppenud ja kellel nüüd on ainult see pidanud Talle anda, suudame kõige enam armastatuteks olid tema õpilased on Sumbergi jaoks üldse kogu tema elust 90 protsenti kuulunud muusikale, muusika kirjutamisele, tegemisele jagamisele. Ma olin ikka kirglik selles töös ikka olin ajendatud välja leidma, mis kõige paremini aitaks algajat, kuidas neile teha omaseks meie kunstitehnikat, vaimu, eetilisi nõudmisi, kuidas nendeni jõuaks teadmine, et on olemas kunsti moraal ja et ei tohi lakata selle eest hoolt kandmast ja kõige teravamalt võitlemast nendega, kes seda moraali rikuvad. Kui mul olekski olnud võimalus loobuda õpetamisest ja elada ainult oma komponeerimise arvel. Ikkagi pean tunnistama, nii suur on mulust õpetada nii kergesti, nii ma olen ka täna veel. Et ma ei saa seda jätta. Peamiseks puuduseks pean ma valmis teadmistega toitmist. Noorust tuleb mõjutada vaimukoolitamise kaudu mitte tuupimise soodustamise kaudu. Tema õpilastest koondus juba sajandi teiseks aastakümneks Schönbergi toetav ja tema pärast muretsev teda igati abistada püüdvate sõprade õpilaste koos püsiv ring eesotsas Albonbergi Anton Veeberniga. Aga õpetaja oli omakorda alati hooles nende oma õpilaste pärast nende teostele kaasa elav nende tegevuste soodustav. Oma põhimõtted on ta kõige lihtsasõnalisemalt, aga ka enesele omaselt väljakutsuvalt kirja pannud 1911. aastal ilmunud harmoonia õpetusse. Ükski kunst pole oma arengus nii takistatud oma õpetajatest kui muusika. Inimese kõige õilsam tung on tung tunnetada. See sunnib otsima ikka uuesti otsast alustada ikka uuesti Kursti mõjude seoste üle järele mõelda. Ei ole olemas igavesi, seadusi ega igavesi hinnanguid. Võib vaadelda nähtusi, süstematiseerida, neide, tuletada reegleid, aga oleks vale arvata, et need kehtivad ka tulevate nähtuste üle. Teoreetikud arvavad, et nad on endale rentinud ilu kuigi kunst neil ei kuulu. Ja nad jäävad alati hiljaks. Kuigi nad püüavad kunsti arengule riivi ette lükata. Loodusseadused võivad olla aluseks igikehtivad, muidu toimub pidev muutumine ja peale selle on kõik erandid paratamatud. Selle raamatu Ma olen oma õpilastelt õppinud. Ma püüdsin neile asjade olemust põhjast peale näidata ja Ma usun, et õpetajal peab olema julgust ennast planeerida. Ei pea näitlema eksimatut, pigem ennast kui väsimatut, kes alati otsib ja võib-olla mõnikord ka leiab sündercon öelnud geniaalse inimese seadused on tulevase inimkonna seadused. Kõige aluseks on liikumine ühes oma teostest, Jakobi redelis ütleb ingel Gaabriel paremale või vasakule edasi või tagasi mäest üles või alla. Tuleb minna küsimata, mis seisab ees või mis seisis taga. On. Jaa, Anton Weber, iseloomustades oma õpetajaloomingut, ütleb, teooriaga ei tulda tema teostele lähemale, ainult üks on hädavajalik. Süda peab olema avatud. Schönbergi tunne on neelava lõõmaga. Tema väljendustarve meeletu ja selle tõttu loob ta uusi väljendusväärtusi, mistõttu vajab ka uusi väljendusvahendeid. Kunstniku ja kunstikunstniku ja edu vahekordi. Laseb Sumberg ajada oma teises noorema põlve draamas õnnelik käsi. Iseloomustama Schönbergi ütlus selle etenduse kohta 20.-te aastate lõpul. Oluline on andumusega asja juuresolek veel enam tore, et nad oskasid omaenda soojust teistele üle kanda. See on psühholoogiline pantomiim, kus ehk tookordset Tuufilmi vastu kajab. Sõnatu tegevusvalguse ja värviosakoor, kes vaid sosinast kuni tungiva käsuni kommenteerib ja reageerib selle keskel meeskunstnik pürgimas naise kunsti poole. Ja kogu muusika täis igatsust selle imekauni naise poole keda ta vaid harva puudutada saab, sest nagu ütleb söönberg. Ilu ei ole kombatav. Ta on seal, kus üks, kelle otsa vaatamise jõud on võimeline teda esile tooma. Uuesti on loonud ilu, mida võib omada kindlates vormides. Reeglites on ebaproduktiivne. Kunstnikule on ilukõrvaline nagu iga täitumine, sest kunstnikule piisab igatsusest. Kuid siiski andub ilukunstnikule, kes pole teda tahtnudki, sest ta on pürginud tegelikult tõe poole ja koor teeb järelduse. Sa püüad seda kinni hoida, mis sinult vaid ära libiseda saab, kui sa teda kinni hoiad. 1930. aastal valmib kuus laulumeeskoorile. Ja nendest neljandas on väga tähendusrikkad sõnad õnne kohta. Õnn on, võime seda ikka veel soovida. Seda veel mitte nautinud olla. Seda eemalt Piipamas näha. Kuni ta keeldub. On ta õnn või? Kui see võiks kaduda, kui seda ei oodata, kui seda pole ära teenitud siis on see õnn. Või kui seda ei suudeta nimetada ja ära tunda ega teata, milles see seisneb ega unusta, et teisedki seda tunnevad. Niikaua kui teda ei mõisteta on ta õnn.