Nädal aega tagasi, kui me tegime esimest korda juttu eesti soololaulust. Me jõudsime välja juba päris viimaste aastateni. Ja võib-olla nüüd ongi jäänud rääkida põhiliselt ainult kolme viimase aasta soololaululoomingust hakkas, ei hakkaks seda niimoodi peale, et me selgitasime kõigepealt välja, mis on nendele kolmele aastale kõige iseloomulikum. Kõigepealt on lisandunud mõned uued nimed meie heliloojate kilda, kes kirjutavad soololaule, nimetaksime Heino lemmikud ja anti margustet. Vastavalt nende ridade täienemisele on ka tulnud uued suhtumised uusi võimalusi väljenduslaadis. Valitsevaks on jäänud nüüd miniatuurne tsükkel. Sellel perioodil me näeme ka rahvuslike joonte tugevnemist soololauludes ühelt poolt jõuline maalähedus puhtmuusikaliselt rahvusliku taotlus, nagu me seda kõige eredamalt näeme Marguste juures. Ja teiselt poolt see sõnades väljendamatu eestiliku põhjamaise hingelaadi põhitoonuse tabamine, nagu me seda kõige poeetilisemalt kohtame. Veljo Tormise lauludes. Üsna eemale on jäänud subjektiivsed laulud kus räägitakse tunnetest minu armastusest, minu kannatustest, minu rõõmust ja ülekaalus on objektiivsemat laadi laulud. Vaatlevad, mõtisklevad, kohati filosoofiliste üldistuste jõudvad. Sai mainitud Heino Lemmiku nime kui uut nime meie soololaulumaailmas huvitavaks teada, milline on tema väljenduslaad, soololaulus, kuna me tunneme teda hästi tänu tema koorilauludele. Tarv nimelt plahvatas 60.-te aastate algul ootamatult ja väga tugevalt toredasti täpsemalt 62. aastal oma jäiste prelüütidega ja koorilauludest. Ta käsitleb väga suuri tõsiseid teemasid. Koorilauludega on soololauludel mõndagi ühist. Värske ja õige omapärane helikeel. Looduse teema, mõningased, eepilised jooned, oluliselt erinev on aga juba ulatus. Soololaulud on lühemad vastavalt vähem arendusega, siin ei jõuta sellise dramatismini nägu koorilauludes. Teiselt poolt on siin palju rohkem huumorit. Ühiseks on Heino Lemmiku muusikale inimese ja looduse teema. Kas ta lahendab siis seda tõsises eetilisemas plaanis? Enamasti aga vaatleb ta maailma üksikute lõbusate piltidena. Ta armastab valida tekstigi, kus leitakse oma vaatevinklist naljakaid võrdlusi, nagu me seda kohe kuuleme, kui me tema laule kuulame. Esimeseks tsükliks, millega lemmik silma paistis, oli jalgtee ülekõrre maa Suumanni lauludele. Siin on inimene jäänud loodust kõrvalt vaatama ja ta näeb teda omamoodi personifitseeritud päeva külmast värise vana või heinakuhja eitidena tükitamas aasal. Siin on väga tugev rahvuslik varjund, eriti hoogsamates lauludes, kus läbi löövad. Sellised mõnusad rasked Allased, kui me võrdleme lemmikut eelmiste heliloojatega siis me näeme siin vähem kandva laulva meloodia taotlust. Lemmiku meloodika jälgib kõnet, see on kõne rütmi, kõnemeloodilist joonist, tähelepanev retsitatiiv, mis vaheldub samasuguste ilmekate lühikeste fraasidega saates. Kusjuures klaverisaates nagu tunda omamoodi orkestri list käsitlust, nagu vahelduksid omavahel üksikute instrumentide tämbrid, üksikute instrumentide soolod. Tema akordika. On väga karge. Igal pool hakkab kõrva kvardi intonatsioon, mitte meie vana romantiline harjumusepärane tirtsiline ülesehitus. Võib-olla Me kuulaksimegi kõigepealt laulu heinakuhjad, sellest tsüklist jalgtee ülekõrremaa, kusjuures palume andeks, et me ei saa kõiki tsükleid tervikuna esitada. See võtaks liiga palju aega, meie aga tahame kõigepealt siiski ülevaadet saada. Mitte enam üksikute piltide lõbusavõitu kõrvutamine nagu eelmises tsüklis viimastes lauludes kui mullu Kihnus käisin vaid ühe probleemi pidevat kulgu, looduse üle mõtlema jäämist. Me näeme tsüklis kivirahnu laulud Jaan Krossi luuletustele. Kuigi ka siin on väikesi lõbusaid vahepalu jõuame siin avarama, väga optimistliku väga kandva lõpplahenduseni juhinemiseni loodusega elu edasikandmise, suure tundeni. Seda tsüklit kuuleksime nüüd tervikuna. Jõuti koos hüüda ja saite ja ta. Ja. Teda haaras poole Raasu la. See ei tähenda Seda maas. Raba tee. Klasenalt vaen Kiievi oski. Nõges näitate äikeseteooriast. Ja ta ka Reedale. Ula manna. Soojas. Koos südamehaiguseid elu. Etkasva taadi. Jääääre arvab ikka, sai ääre. Ja. Käed. No kahtlemata üks huvitavamaid kujusid eesti muusikas on Anti Marguste miks? Võib-olla just sellepärast, et me ei tea kunagi millega ta jälle üllatab ja võib-olla ta meie otsivatest heliloojatest on kõige kaugemale haaravam. Tema uue otsinguulatus on võib-olla kõige suurem meie noorte heliloojate seas. Ja me näeme igal pool sünteesimisel momente kaasaja ürgeestilikku niukse arhailise vahel ja väga huvitaks nüüd teada just, mismoodi tema sool olevates seda teeb. Marguste on võib-olla rohkem kui keegi teine juurdunud eesti pinnasesse. Aga millised juured need on? Nende juures on pidevalt tunda mulla lõhna, need on väga jändrikud, väga tugevad ja ühtaegu huvitavad moodustised. Iga kord on nad võtnud erikäänud erikeerud. Aga see on tõepoolest tõsi. Et ta on erakordselt rahvuslike just nimelt ürgselt rahvuslik ja samal ajal mitte eesti rahvaviise, tsiteerib helilooja. Talub viise, mille kohta võiks pea anda, et need on rahvaviisid, mis seda tegelikult aga ei ole. Huvitav on, mis te nende viisidega teeb? Ta püüab neid siduda, olgu siis, ütleme laulude puhul nüüd klaverisaates lihtsa, väga napi kandilise, nagu tema meloodikagi akordidega, mis on ühtaegu nii stiliseeritud, võiks ütelda, siin on kõlad, mida me ei saaks vahetult paigutada vana Runulikult kõlava viisi juurde, mis aga ometi ühinevad oma stiilis oma tunnetus laadis selle meloodikaga. Samal ajal on siin ka kaks liini. Ta on kirjutanud mitu tsüklit, täägige, adrad, laugud väikestest poistest võib-olla kõige eredam vahetult tormise väikese miniatuurse liini jätkav on pisitsükkel pakase laulud Merilaasi tekstidele, siin me näeme üht väga selgesti. Viis see on mehise käe osava kirvetöö ja saade samal ajal nii lihtsakoeline kui oli viis nii palju huvitavaid, kuigi väga vabalt, väga loomulikult saavutatud värve, leiab ta saates. Eriti armastab ta eri laadide eri helistikke vahetut ülestiku panemist kuulama. Miks Joe tuule? Kuumenemine maheneb. Kõige lähemale otseselt rahva laulikulikule traditsioonile tuleb marguste oma üha loomisjärgus olevas tsüklis laulame ligi külada, millest on valminud juba 12 laulu. Plaanis on 18, aga loodame, et veelgi rohkem. Siin me näeme just Margust, et nii kui ta loob viise, mis on meie rahvaviisid, millest räägib meie kõnemeloodia, millest räägib meie puht rahvuslik huumorimeel, jõuline, terve tugev elutunnetus. Need on laulud, mille eelkäijaks me võiksime pidada Karzneki ja kes võib-olla esimesena sõjajärgses loomingus tõi nii puht rahvusliku, ükskõik et see oli piiratud. Ühe maanurgaga setu rahvamuusikaga, meie kunstmuusikasse, kes tõi sinna nii otse elavad rahva kombed, setu pilkava ja julge rahva huumori, kuulame. Võrdluseks Karznegi viie setu laulu avalaulule Kadrikule oleks nüüd hea kuulata uusi laule Marguste tsüklist laulame ligi külada. Marguste laulud on väga lühikesed, nad on enamasti kujundatud kas tugevatest kontrastides, monoloogina või stseenidena, mida võiks sama hästi kohe lavale panna. Kusjuures oleks hea jälgida just, kuidas ta kasutab häält sest pearõhk on nendes lauludes pandud häälele vihasse hääl murdub üle oktavi. Aktiivsed momendid vahelduvad susinaga. Seisakutega liituvad laulja kõne. Sageli on laulja päris üksinda. Kui aga lisandub saade, siis on see ainult paar joont, aga midagi väga olulist, midagi väga tugevat. Anti Marguste soololaululoomingust kõneldes me nägime, et tema juures ilmnevad täiesti konkreetsed ja selged taotlused, kui isegi mitte rohkem ütelda nende kohta. Üks heliloojaid, kes ka suhteliselt väga palju soololaule kirjutanud on kahtlemata Leo Normet. Kas tema puhul me saame ka nii kindlapiiriliselt rääkida mingisugustest taotlustest ja kui ja siis mis suunas? Need on kulgenud ja liikunud? Leo Normet on mõningal määral omaette kohal meie soololaulu praeguses arengus. Kõigepealt loob tema suuremaid laule kuigi tsükleid, nii nagu seal on praegu tüüpiline, siis tsükli üksikud osad on kõik noh, ikka mitu lehekülge pikemad, kui see meil praegu on tavaks kujunenud. Tema side loodusega on suhteliselt väiksem, kui see on omane meie laulule olnud algusest peale. Ja samuti side rahvamuusikaga. Tema on linnainimene läbi ja läbi ka oma muusikas. Võib-olla kõige pidevam Normeti tsüklites on olnud tema huvi seda karakterit maalida portreed. Ta loob oma esimeses tsüklis lahe tekstidele. See on pulmatola laulud, põhitüübi, kes läbib kuigi arenevana muutuvana tema tsükleid ja läbib neid nii üha eemaldudes ühani ebakonkreetsemaks nagu kujunedes. See on küps inimene, kelles ühineb nukrus huumoriga elust arusaamine kibedusega. Kes aga väliselt jääb, noh, nii tantsusammul läbi läbi elu veidike nägu hüplevaks, ta on aga kerge kõnnakuga. Sageli vilistab muretu ja samal ajal selles tüübis üha tõsinevad tema pilk tema elust, arusaamine, justkui see küps tema juures üha enam tungiks muusikas esile see, mis esialgu oli nagu varjatult võib-olla mida me ei osanud algul tähelegi panna. Järgmine tsükkel rannamännid on pulmatolast kui tegelasest otseselt eemaldunud. Me näeme siin tõsisemat vaatlust, olgu see nimilaulus, rannamännid, mis ei ole aga jälle mitte otseselt loodusega seotud, nagu pealkiri räägib, vaid kus looduspildi kaudu kõneldakse meie rahva väga visast julgest ja vapralt raskustele vastu panevast karakterist ja jõutakse inimliku ühtehoidmise teemani. Suuruse võrra poole, kes. Eelnes UV-A. Kui Normet oma rännumändide tsüklis jõuab päris suure arenduseni ja dramatismini, eriti viimases laulus, siis teatud kõrvalharuks ja tema arengutees on akvarellid. Siin on oluline värv aastaaegadest, mis meie heliloojaid on köitnud, jõuab Normet ühe päevani. Tegutsemine mõttelaulurõõm ja hääbumine õhtusse. Rannamändide välja löönud tõsisemat liini jätkab tsükkel aegsed laulud, oleviku asemel minevik, üha noorenenud peategelase asemel eakad, kannatanud, mõruks muutunud tööinimesed, jälle karakterid ja olustikumaal. Siit viib tee viimase tsüklini kammermuusika. Väga harva on meil kasutatud välistekste, siin on inglise luuletajate chissi ja mees pilditekstid, siin on võib-olla kõige rohkem süvenemist enesesse kõige rohkem pinget ja ikkagi karakterit, nii nagu me näeme seda tsükli avalaulus. Metspart selles laulus, mida me kuulame, on vastamisi paigutatud ühtaegu vaba ja ühtaegu õnnetu, noh, midagi sellist nagu meie, Tiina, Kitzbergi, Tiina ja samal ajal see üldine koduparkide, hirmunud, kõike uut ja vabakartev kari. Kuigi mehel Veljo tormisest oli möödunud saates juba jutt juttu seoses üldse tsüklisuse tekkimisega eesti muusikas ja selle tsüklilise uuest kvaliteedist. Siiski oleks vist kuripatt, et mitte rääkida ühest tema kõige värskemast tsüklist, mida alles paar nädalat tagasi heliloojate liidus tutvustati. Ma pean silmas siin tema haikus Jaan Kaplinski tekstidele. Haigus on väga loomulikuks järjeks Tormise senisele loomingule, mis on läinud kahte teed pidi, mis pole kaugeltki teineteisest nii kaugel, kui see võib-olla paistab, et kaks teed on ühelt poolt väga innukas rahvaviiside seadmine, olgu need siis Kihnu pulmalaulud või nii väga toredad ja meid nii rõõmustanud meestelaulud. Ja teiselt poolt need tillukesed miniatuurid see meile nii lähedane, millest ei julge hästi kõneldagi, see valus, õnnelik igatsus ilu järgi ja see ilu, mis Nendes miniatuurides tegelikult on ilu, mida me ei ole harjunudki seostama kaasaja muusikaga, mida ta tormis ometi on osanud leida ja meile anda haigusid, seob õige ühtne areng, see raam, külm, hall päev, millest ta lähtub, liikumatus, vaibumine, lauale, tukkuma jäänud, kärbes, väsimus ja arengut edasi viiv mõte sinust mõtte lumelilledest. Ja siit edasi kirsiõiest vastu kevadele. Siin on väga ilmekad, väikesed linnud, toredasti säutsu, varblane ja väga vahva rütmi kontrastiga antud linavästrik. See mõte kaob kuskile kõrgele kaugele ja jääb taas seisma, nagu on lahkunud rong. Ja me jõuame tagasi. Algus mõtte juurde. Meil ei ole muidugi õigust anda heliloojatest vekslit välja, aga ma küsiksin niimoodi. Kas te olete kindel, kas te usute, et võib-olla järgmise paari aasta jooksul on meie soololaulus sügavat dramatismi arendatud dramatismi leida on leida laia rõõmsat naeru, on väga aktuaalseid ühiskondlikke puudutusi. Ühte, kui teist sellest kindlasti peaks täituma.