Tere, head kuulajad ja kaunist Eesti iseseisvuspäeva kõigile soovib Ojakäär, kes koostas tänase unustamatut, te saate. Arvestades päeva erilisust, sai see nimeks unustamatud Isamaalaulud. Ja minu suur tänu kuulub kõigile, kes sel puhul olid nõus oma mälestusi jagama. Heinz Valk, Tõnis Mägi, Ivo Linna ja René Eespere. Isamaa lauludega on vist veidi samamoodi nagu jõululauludega. Neid kuulatakse vaid mingi erilise ja suure sündmuse puhul igapäevaseks muusikatarbimiseks, hommikukohvi kõrvale. Ja võib-olla nii ongi parem. Nii säilitavad nad oma värskuse ja mõjujõu üle aastate. Isegi kui isamaalisust rahva hulgas on varjutamas olmeprobleemid või miski muu veel üks Isamaa lauludele iseloomulik joon. Need, mis rahva mällu jäävad, pole vist kunagi kirjutatud tellimustööna. Nad on tulnud loojate südamest ja vajadusest midagi olulist välja öelda. Tänases saates on neist väike valik koos kommentaaridega ja alustame lauluga Eesti lipp. Muusika autor Enn Võrk, teksti autor Martin lipp ning esitajateks Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Äsja kõlanud laul Eesti lipp on mulle ka sellepärast väga südamelähedane ja meelde jäänud, et minu kadunud onu Ülo Sepp palus mul kunagi teha selle laulu tekstidest päris mitukümmend koopiat. Onu muide, oli väga heasepp ja ka väga isamaaline inimene. See oli ühe ürituse tarvis, mis toimus 1988. aastal. Ta lihtsalt kartis, et võib olla ja nooremad inimesed selle laulu sõnu nii täpselt enam ei mäleta, et siis oleks hea nagu sealt teksti paberi pealt kavadata. Aga sellel samal üritusel osales või õigemini kindlasti ka organiseeris seda ei keegi muu kui Heinz Valk, kes on meil praegu telefoniliinil ja tere kõigepealt aga räägime veidi lähemalt, mis siis toimus ja kus ja nii edasi. Tere, vere 88 oli selline aasta, kus Eestis toimus kogu aeg ja igal pool midagi isamaalist ja noh, tol ajal osati ja taheti Lausaga tavalistele sündmustele isamaalisus nagu külge panna. See on täiesti mõistetav. See oli ikka niisugune vägevate tunnet välja purskumise aeg ja ka see lugu, millest nüüd sina sissejuhatuse tegid, see toimus Palmse mõisas. Kus siis sinu kadunud onu Ülo korraldas. Seppade ühingu kokkutuleku või noh, ütleme niimoodi vanas keelepruugis suvepäevad ja kuu oli siis kokku sõitnud ikka päris kenakene hulk seppasid üle kogu Eesti ja mitte üksi, vaid koos oma naiste ja kallimate ja lastega ja nii et seal oli ikka päris päris vägev rahvahulk koos. Ja siis toimus seal ka niisugune uhke tseremoonia. Et esimest korda Palmse mõisas heisati sinimustvalge lipp. Selle tõmbas siis vardas üks päris vana sepp, ma ei mäletagi, kas ta oli meie kokkutulnute hulgas kõige vanem mees, aga mul on ta figuur veel nagu silme ees, niisugune vägev vägev turjakas, kes, kes seda tööd tehes ei, ei häbenenud lausa avalikult nutta, ilmselt läks ikka nii südamesse talle. Ja siis oli ka korraldajate poolt siis meil nagu läbimõeldud, et selle juurde kuulus ka üks isamaa, mille siis mina maa pidasin. Ja selle järel lauldi seda lippu, laulu kaunistage Eesti kojad kolme koduvärviga. Muidugi, lugu oli selles, et seda laulu ei oldud lauldud ju aastakümneid. Ta ei olnud eriti populaarne seltskonnalaul, ta on ikkagi koorilaul eelkõige ja selle tõttu võib-olla seltskonnas mitte nii hästi lauldav. Ja seetõttu ma usun, et kokkutulnute hulgas neid, kellel selle laulu sõnad peas olid, võis olla vaid näputäis. Ja noh, nii jagatigi siis kõigile laululehed laiali. Ja siis vägeva meeste häältemürina saatel me selle laulu seal päikse käes ja sinimustvalge lipu all maha laulsime. Ja see esitus oli muidugi krobeline, nagu ta ikka on, kui pole tegu koorilauljatega. Aga selle korvas ikkagi selle sündmuse ülimalt tundeline niukene sisu. Sest ma ei mäleta, et ma oleks ikka nii palju näinud varem vesi kalkvelis silmi meestel, kes võib-olla viimati mitukümmend aastat tagasi ehk noorte meestena võib-olla natukene pisaraid poetasid, aga seekord oli ikka ikka päris raske mul seal ees seistes vaadata. Selliseid said ja, ja vägevaid eesti külamehi, kes oma tunde liigutust tagasi hoida ei suutnud. Selline selle kuulsa laulu esitus oli, oli midagi erakordset, mis mul siiamaani on meeles, kuigi noh, vahepeal on ju olnud sadu ja sadu igasuguseid ligilähedasi sündmusi, kus ka seda laulu on esitatud, aga see esmaesitus oli ikkagi ühe erilise erilise tunde väärtusega. Aitäh Heinz Valk selle meenutuse eest, aga küsiksin sinu käest lõpuks veel. Kas sul endal on ka mõni selline eriti südamelähedane Isamaa laul, mida oled kunagi palju laulud ja laulaks ikka veel. Vaat niimoodi minu nooruses isamaalaulude nagu teadvustatud ja programmiline esitus läks lahti keskkooli abitooriumist. Ja ma mäletan, see oli 1954. aasta 24. veebruar, me olime siis Westholmi gümnaasiumi lõpuklass kui ühe koolivenna eramus korraldasime siis vabariigi aastapäeva piduliku tähistamise, mis oli noh, paras riskimäng tollal. Laual oli sinimustvalge lipp, püüa metspardipraad ja Kirsijanalif ka. Ja siis me laulsime kõiki teadaolevaid Isamaalaule seal laua ääres istudes, kuid ikka võimsama minekuga oli Victor Oxfordi. Meil merevood on vabad. Eks põhjuseks oli eelkõige selle laulu noh, niuke reibas rütm ja meloodia, mis noortele lastele hästi peale läks ja ja eriliseks lisaväärtuseks, aga see, et me laulsime ju seda refrääni jää vabaks asemel saa vabaks, mis andis selle laulule ühe teise niisuguse ikka tõelise protestilaulu tähenduse, mis, mis noorele inimesele on eriti oluline. Ja vot sealtpeale ongi see laul. Ma mäletan läbi minu tudengiaja ja ka hiljem olnud ikka üks enim esitatuid seltskondlikke isamaalaule mida me kunstiinstituudi pidudel suure vaimustusega puhvetist püsti seistes koos laulsime ja ka igasugustel muudel tudengi olengutel. Ja eks ilmselt nihukese nooruses omaks võetud asjad ju kestavad elus kõige kauem ja, ja kõige sisendus jõulisemalt. Ja nii on ka see laul mind saatnud ikka aastakümneid. Ja ma olen isegi selle laulu kunagi Eesti raadios linti laulnud. Ma ei mäleta, kas oli see 88 või 89, igatahes ma tean, et et ta on isegi lisamaalaulude kassetil avalikkuse ette läkitatud. Nii et see on minu eelistus. Kas sa tahad seda lugu nüüd kuulajatele pakkuda enda esituses või sobib ka mõni teine? Eino maa ei ole nüüd nii ennast täis, et et oma varianti pakuksin, nii et kui sa tahad seda seda kuulajatele esitada, siis juba jätan valiku sinu teha. No kena, aga see on kindlasti selline lugu, mis tänases saates lihtsalt peab kõlama. Aitäh, Heinz Valk, kõike head, head iseseisvuspäeva. Sulle samuti ja kõigile raadiokuulajaile. Ja see kuulus lugu tuleb Eesti piirivalve orkestri ning tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori esituses. Et ka Partner. Ja. Tõnis Mägi on mees, kellel on vähemalt kaks väga tuntud isamaa laulu. No vast kõige tuntum ikka see kuulus Koit mida on laulupidudel lauldud ja kus iganes, aga teine ja minu arvates väga kaunis laul, mille ta kirjutas ammu varem, siis kui Eesti veel polnud iseseisev, uuesti on ilus, oled isamaa ja nüüd ütleme kõigepealt tere päevast, Tõnis Mägi. Kas sul on meeles, millal see on ju seitsmekümnendatel kirjutatud juba? 70.-te aastate lõpus on see kirjutada 79, ma lihtsalt üks väike niisugune korrektuur siin eelnevas, mis sa ütlesid, et et kui ma koidu kirjutasin, siis ei olnud ka Eesti veel vaba. Muide. See on nagu selle, nagu on päris sarnased. Et aga koidu ajal olid need nii-öelda vabaduse tuuled juba poolased, mida midagi õhus oli täpsustust, muud midagi. Kirjutasin selle laulu, ilus oled, isamaa, kirjutasin 79. aastal ja, ja mäletan, et, et kui see lugu mul valmis sai, siis üks esimesi inimesi, kellele ma selle loo ette kandsin, oli Mikk Mikiver, muide et ma nägin Miku tänava peal, ütles, et jah, ma kirjutasin ühe uue loo. Praegu. Mikk ütles. Lähme teatrisse, tule, mängi ette, mulle läksime teatrisse ja tal oli oma kabinetis, ta oli siis peanäitejuht Draamateatris. Tema kabinetis oli pianiino sinna vastasele sisse, muide Tõnu Mikiver siis vennastel. Nemad olid esimesed, kes seda lugu kuulsid. Ja siin lindistasime selle loo seitsmendad 90. aasta. Kuskil suvi, sügis, noh, ma ei tea, mingi september mulle tundub, niisugune line aeg oli. Jaa jaa, jaa. Selle orkestreerinud tegi Tõnis Kõrvits ja vihtsaiv kas püksipaar või kolm korda eetris, kõlas lugu tollal. Ja siis ta pandi riiulile kuivama. Ja põhjus väga lihtne, et ilus oled, Isamaa. Isamaa oli paljudele nagu punane rätt, nagu näidata härjale punast rätikut, et nagu oleks otse järeltõlge Waterlandist ja Waterloo on muidugi loomulikult fašistlik ja muu kõik. Kõik selline värk, see on tänaseni, tunnetame seda iga iga hetk siin. Minu mäel toimuvad rahutused. Ja nii edasi, et on selline lugu, et mingil hetkel ta keelati ära ja, ja siis, kui sellest ükskord noot oli, siis oli, oli ilus, oled Isamaa, Isamaa oli siis välja vahetatud, oli pandud asemel ilus oled sünnimaa, mis ei ole ka üldse halb, kusjuures. Kui tihti sa seda praegu esitad? No nii ja naa, ega ma väga tihti seda Vaat nende lauludega ongi vist nii, ega siis koitu ka ei saa ju laulda, ükskõik kus see peab olema mingisugune eriline meeleolu. Nimelt jah, ma ei laulnud koitu, koidust rääkides, ma ei laulnud koitu ka ikka ikka aastaid. Ja nüüd möödunud aasta sügisest oli jälle majasta laulda. Lihtsalt rahvas ise ise nõudis seda, aga mul on üldse lauludega, nii et noh, ma lähen edasi, ma jätan need laulud maha nii-öelda. Ja ma teen uusi juurde, siis mul mulle endale meeldib teha neid uuemaid laule rohkem kui vanemaid laule ja niimoodi ma olen kogu noh, ma ei tea, viimastel aastatel niimoodi vähemalt käitunud. Ja nüüd ongi selline kummaline paradoks, et kui aastal 78 pandi see lugu riiulile sõnade pärast siis praegu võib-olla ei kõla see raadiotes ka niivõrd tihti sellepärast et noh, muusika maitse ja kõik see nõuab midagi teistsugust. Aga meie tänases saates on see lugu kindlasti omal kohal ja hakkab kohe kõlama. Aitäh Tõnis Mägi sulle selle lühikese meenutuse eest. Linnulaulu ranna. Mere. Päiksekiirsisu piine jälle uusi. Ja siin paarimees merele on püügile aparaadi äärel. Kui turustada, no siin on kyljes teise Kui isamaistest lauludest rääkida, siis muidugi ei saa kuidagi üle ega ümber Alo Mattiiseni-st ja tema lauludest. Ja nende esitajast Ivo Linnast, kes on praegu meil telefoniliinil. Tere päevast, tere päevast. Läheme siis mõttes tagasi, see peaaegu 20 aastat juba praegu. Järgmisel aastal onju ja on ju tegelikult isamaaliste laulude laulmise ütleme kõrghetkest möödas 20 aastat, aga sellel aasta mais tegelikult nüüd 20 aastat tagasi, aastal 87, kui oli Tartu levimuusikapäevad, on ju Tartu rockifestival siis tegelikult selleks kirjutas Jarno laulu ei ole üksi ükski maa ja siis terve see kamp lauljat seda laulis ja selle laulu esiettekanne oli Tartus festivalil raekoja platsi kontserdil. Ja see oli noh, niisugune selgelt fosforiidi kaevandamise vastu muidugi suunatud laul. Ja seal oli selline Seda laulu kardeti võimude poolt nii väga manada, tali õnnem, raadiost mängitud ja telekas oli ka näidatud. Seda laulu kardeti nii väga, et öelge, kui te tahate seda laulu laulda siis laulatusele kohe kontserdi alguses ära. Kuigi Meil oli see planeeritud teha lõpulauluks, eks ole. Ja siis selle suure suure võitluse kompromiss oligi see, et me laulsime selle kõige esimesena ära. Aga muidugi mõjus täpselt sama hästi, kui see oleks olnud lõpus. Nii et rahvas möllas ja, ja, ja rõõmutus seal raekoja platsis, mis, mis, mis jube. Aga aasta hiljem ma mäletan ise seda väga hästi, kui Alo tuli Tartusse ja siis kõik kohe muidugi lehemehed ja raadiotelemehed olid juures, et no mis sel aastal tuleb, mida pakud. Alo oli väga tagasihoidlik, tal oli üks selline noodimapp kaenla all ja ütles, et Mul on siin mapis viis nooti, viis laulu, et noh, eks te siis ise kuulate. Sellest sellest sai muidugi midagi väga suurt algus. Tegelikult see, see protsess algas ka varem pihta hakkas veebruarikuus juba kui lindistasime Eesti raadios esimese loojus, luguoli Lasnamäe, noh siis ma viskasin raadio stuudios nalja, et no kui sa ikka laulad tänavate tõmbetuules, hulgub sihitult migrant ja nii edasi. Et küllap see kong on juba raadiomaja ukse juures ja sama teed Me koostada laululindiga viiakse meid, kuhu vaja, eks ole. Aga tegelikult ajad olid muutunud ja ega ega midagi ei juhtunud. Ja nendel lauludel lindistamine, teine lugu oli eestlane, olen, mäletan seda. Ühel kõnekoosolekul ka esimest korda. Aloga laulsime linnahallis kohapeal teisele loomale, siis õpetas aga, aga jah, kuskil aprilli lõpuks mu meelest olid 87, olid need viis isamaalist lugu lindis. Ja nüüd selleks, et, et saaksid lamakõlbulikuks, eks ole. Me tegime Nõmme rahvamajas proovi ja mul on küll selline mälestused ühegi asjaga me ei ole kunagi, mina ei ole küll rohkem proovi teinud ja seda mitte sellepärast, et need lood oleksid olnud kuidagi keeruliselt liiga keerulised. Aga see vaimustus teha veelgi paremini. Oli nii suur, et me käisimegi proovis, ma ei tea, kus aegki kleiti, sest et instee kiigelaulukuuik seal terve kari rahvast, onju. Aga kõik see saadi kokku ja kõik käisid proovis tohutu, tohutu innuga. Nii et jah, mai alguseks olid need lood lindis ja eks neid juba mängiti kaar raadios. Tollane poliitiline institutsioon oli muidugi teistsugune, kui, kui ta oli siin veel isegi natuke aega juba sellest festivalist edasi. Üsna kammitsetud see asi, aga jah, neid lugusid juba teate, Tartus oli, oli ikka, see kõlakas oli nii suur, et et seal tohutult tore pilt, kui, kui see kontserdihetk kätte jõudis, siis rahvas tuli mööda seda tänavalt sinna Tartu lauluväljaku poole Tartus ei olnud ju ei vana ega uut laululava sellel hetkel vanali maha lammutatud ja Uuseli olevate. Ja see oli niisugune tavaline popkontserdi kokkupandav lava, mille peal me seda tegime, seda kontserti. Noh, see oli nagu mingisuguse suurema ürituse rongkäik, mis tulid, meeletu rahvamass. Ja mis seal salata, aega oli ju selline, kus sinimustvalge ja eriti veel vabalt ei lehvinud ja ega seal platsi peal neid nüüd sadu ka ei olnud. Nii et telepildis on näha tegelikult. Et sinimustvalgeid oli, oli suhteliselt vähe. Aga seda rohkem see värk meile kuidagi hinge läks. Ma tahtsingi küsida, ivad, te olete ju neid laule esitanud? No ma ei tea, sa vist isegi mäleta, et kui palju ja kuskohas, et kas sul on mõni esitus eriti meelde jäänud südamesse läinud, kas näiteks need öölaulupeod või, või midagi muud? Jah, no millegipärast, kui me oleme siin kiigelauljatega või poisid Anti Kammiste oma koht on kõige rohkem, siis sellele Tartule järgnes suvetuur ja üks kõige mälestusväärsemaid kontsert oli Viljandi kontsert. Ausalt öeldes me mõtlesime, et meid lihtsalt tallatakse jalge alla sest seal rahvamass oli meeletu ja kaasaelamine oli, oli niisugune, et noh, mina julgeks seda võrrelda mingisuguse Piplomaaniaga, Ameerika Ühendriikides. See on nagu meelde jäänud, aga noh, 88 kulla sõbrakene, ma ütlen, et kõik need esinemised, kus, kus me nende viie lauluga peale läksin midagi ennenägematut üle igasuguse kujutelma piiride ja hiljem on Rahvamajas esitanud vabariigi aastapäeval tänu korraldajate palvele laulu eestlane olen ja eestlaseks jään. Selle asemel, et la oleks tore olnud, kui nad oleks kaasa toonud. Kas ongi siis võib-olla mingi väike kibestumine ka, et praegu on kuidagi need isamaalised tunded nii maha jahtunud ja kõik mõtlevad rohkem oma isiklikule heaolule ja nii edasi, nii edasi. Ei, minul ei ole mitte mingisugust kibestumist absoluutselt kaugel sellest. See oleks ju väga naljakas, kui hommikust õhtuni kõlaksid raadios ainult isamaalised laulud ja kõik karjumusliku kägu. Seal oli selle ajastu muusika, selle ajastu märk. Ja jumal tänatud, et need laulud on ajaproovile vastu pidanud, kas sellel moel tähtsamatel sündmustel veel ikkagi mängitakse, lauldakse, raadistki mängitakse, see on oluline, et Alo muusika ei ole mitte jäänud sinna 89.-st aastast lihtsalt lihtsalt lihtsalt lihtsalt ainult mälestuseks ja, ja niimoodi. Nii et minul pole küll mingit kibestumist. Ma usun, et küllap neid hetki on olnud ja tuleb veel, kus need laulud jälle kõlavad? Jaa. Jaa. Me oleme näiteks Sõmer kammistiga teinud koolides loengut. Siis me näitame ka Tartu festivali ja isamaalisi laule. Ja, ja ühesõnaga rahvas on siin-seal kuulidest püsti tõusnud, laulab eluga kaasa ja ja nüüd pole hullu. Ja võib-olla ongi parem, et tõesti neid laule hommikust õhtuni ei mängita, et see oleks juba nagu mingil määral ära lörtsimine või et et nad peavad kõlama täpselt, et siis kui on õige aeg. Täna on kahtlemata selline päev, kus on õige aeg ja see saade samuti ja nüüd, Ivo Linna valik on sinu. Millise Alo lugudest sa tahaksid praegu vikerraadiokuulajatele pakkuda? Aitäh selle võimaluse eest kõige ürgvana on algusest peale mõjunud ikkade Isamaa ilu hoieldes. Nii teeme siis, selles on eesti rahva hinge mu meelest. Aitäh Ivo, head iseseisvuspäeva sulle ja läheme siis selle lauluga edasi. Tööturul. On ka toetajaid, vähke. Kuulata aja. Poistega laeva. Dinamo. Kelle poole? Kelle? Tanker Volkov. Mina enda. Ja rahvaluulet tarkusega käima. Õppe. Kaudu. Rääkides Eesti isamaalauludest tuleb kindlasti nentida, et väga suur hulk neist on ju koorimuusikaga seotud ja nüüd on mul hea meel öelda tere tulemast Rene eespere, kes on kirjutanud ühe väga tuntud koorilaulu ja samas ka isamaa laulu nimelt ärkamisaeg. Tere, René. Tere. See on pärit aastast 1984, ütleme siis, sügaval stagnaajal veel kirjutatud, kas sinul juba mõlkus meeles mingi uusiseseisvumisaega? Ma täpsustan väikest fakti viga, tegelikult on lugu kirjutatud põhimõtteliselt aastal 83 ja väga kitsas ringkonnas kanti ette 83. aastal Tallinna muusikakeskkoolis sellise muusikakeskkooli kammerkoori poolt, aga see oli tõesti väga, see oli peaaegu nagu sõna näkku kinnine ring, koolipidu ja säärane, aga tõepoolest suurema avalikkuse ette jõudis ta 84. aastal tänu Ene üleojal ja nooruse segakoorile. Aga nüüd teine küsimuse pool, kas mulle see nii-öelda vaba Eesti kuskil südamesopis oli juba siis? Oli küll, sest et noh, et sellest oli kantud terve mu kodune vain, nii et noh, et, et see on tõepoolest juba isakodust pärit mõte, et noh, et varem või hiljem see tuleb ja ja, ja 83. aastal sai kirjutatud tärkamise aeg, 87. aastal sai kirjutatud armastan sind, Eestimaa, kus tekst ütleb, et peagi oled vabasa noh, oligi ja 90. aastal sai kirjutatud kojutulek, et, et lahkunud eesti pojad tütred tulevad Eestisse tagasi. Ja ärkamisaeg on ju sinu teos täielikult selles mõttes, et nii muusika kui ka tekst seda küll jah. Kas sa reeglina kirjutad tekste ise või rohkem, valid kuskilt mujalt? On nii ja naa, tähendab et need tekstid, mis mul on nii-öelda oma tekstid on tõepoolest valdavalt niimoodi, et ta muusika ennem sündinud ja siis on tekst peale kirjutatud, hiljem aga, aga väga, väga, väga palju on teistsuguseid lugusid, kus on ikka tekst ennem ja teksti peale muusika. Teatud nii, et aga räägime nüüd veidi lähemalt, siis sellest ärkamise ajast kuidas see lugu sündis ja millised, no sa rääkisid juba, et võib öelda, et esiettekanne oli väga kitsale ringile, aga kuidas selle loo saatus edasi kulges? Noh, lugu sai tegelikult kirjutatud 83. aasta suvel paganamaal ja lugu hakkas pihta tegelikult refräänis, nii et kõigepealt valmis refrään ja siis salmiosa. Nii et see on, see on selle sünnilugu ja algselt ei olnud üldse mõeldud esitamiseks koorile vaid et see oli säärane, noh, lihtsalt laul, see, et refrään on, on koorilikus seades ütleme kas siis vastavalt sellele olgu see siis kahe-kolme-neljaanne või, või kuuehäälne seade sõltuvalt sellest, milline koorsed esitab, aga, aga salmiosa on ühelne. Nii et ja seda ongi lauldud, seda on laulnud nii solist, terve laulu või solist ja siis refrääni laulab koor. Või on ka niimoodi, koor laulab nii salmiosa kui koor laulab refrääni, nii et on väga-väga erinevaid ütleme, vokaalseaded ja loomulikult on olemas ka väga erinevaid instrumentaalseadeid väga kammerlikust, ütleme alates loomulikult klaverisaatest, eks ju, lõpetes väikse ansambliga ja on olemas loos ka ju Orgstratsioon suurele sümfooniaorkestrile, nii et väga erinevad kõlad saadavad seda. Ja seda on esitatud ka mitte ainult eesti kollektiivide esituses või? Selles mõttes on tõesti, kui nüüd rääkida säärasest esitus Konoloogiast, selge on see, et esimesed esitused oli ikka nii-öelda kodu Eestis ja kodueestlaste poolt ja eesti keeles. Ja need olid kõik Eesti lauljad, eks ju, aga juba õige pea näiteks lugu ilmus isegi juba trükis 86. aastal Ants Üleoja toimetusel ja, ja juba 87. aastal kõlas teos väliseestlaste poolt esitatud ja Roman Toi poolt juhatatud segakoor Estonia poolt. See oli üheksandal juunil 87 Torontos ja täpselt samamoodi on seda esitatud järgmisel aastal juba Ameerikas. Esitajaks oli küll RAMi poistekoor Venno laulu dirigeerimisel, aga seda on esitanud ka tõepoolest väga kummalised koosseisud. Seda on esitanud nii soomlased kui rootslased. 90.-te aastate laulusildade laulsid seda ju nii jaapanlased kui kogu see rahvas, kes siia oli laulupeole kokku sõitnud ja nad laulsid seda eesti keeles. Kuigi oli väga kummaline kuulata, laulavad, et Eestimaa, Eestimaa oled mu kodumaa, see, see kõlas päris kõhedalt. Ausalt öeldes seltsi kuuluv hiinlased ütlevad, et eesti naistena, et oled mu kodumaa, aga seda nad laulsid, laul neile meeldis ja tundus, et see mõte jõudis ka kohale. Mõte jõudis neile kohale, aga ma ütlen veel kord, et noh, et see, milles nad laulsid, kui hakata eestlasena järele mõtlema, see oli päris kõhedaks võtta. Aga räägi nüüd lõpetuseks veel, millist varianti pakud sa vikerraadiokuulajatele tänases saates? Ma ütleks niimoodi, et mulle loomulikult ise sümpatiseerib kõige rohkem Sümfooniaorkestriga variant sest et võib-olla ajalooliselt võib-olla veel nii palju, et 88. aastal toimus lillepaviljonis suur lillepidu ja seal oli rahvusvaheline seltskond kohal, kes tegi neid siis lilleseadeid ja muusikalised vahenumbrid täitis siis Eesti interpreedid eesti muusikaga ja seal oli ka Eesti riiklik sümfooniaorkester oma tolleaegse peadirigendi Peeter Iljeega ja oli ka Venno Laul koos oma RAMi poistekooriga ja spetsiaalselt selle jaoks sai tehtubki sorkestratsioon ja 88. aastal oli siis see, kus ma sain kirjutada portestratsiooni kontrapunktina sisse paatsuse nii-öelda eesti hümni viisi, ta oli kontrapunktiga ilusti ära varjutatud sinna, et, et esimesel hetkel nagu ei panegi seda tähele. Aga loomulikult ei olnud ju võimuta teadlikud sellest, et, et säärane kontrapunkt on laulule juurde kirjutatud, aga, aga noh, ju ta tõstis selle, noh, minu jaoks selle, selle laulu ettekande, säärast võlu võlu veelgi. Ma pakuks võib-olla kuulata mulle väga armsad esitust Tallinna filharmoonia kammerkooriga Tallinna kammerorkestri ja dirigendiks selle loo juhatamisel on Tõnu Kaljuste. Aitäh Rene eespere, hakkame kohe seda kuulama ja head iseseisvuspäeva sulle, aitäh kõigile kuulajatele, samuti. Oleme tänases saates kuulanud isamaalisi laule ja palju köitvaid mälestusi. Päris lõpu valisin aga hoopis ühe instrumentaalpala Tõnu Naissoo esituses, kes mängib klaveril oma isa Uno Naissoo kauni meloodia mu kodu. Kartmata minna liiga pateetiliseks, ütlen omalt poolt, et kodust algabki Isamaa ja Isamaa armastus. Head Eesti iseseisvuspäeva jätku soovib teile, Jaak Ojakäär.