Eetris on üldkultuuriline saade, mis kajastab poliitikat, ent ei tee seda. Tere päevast head ja tublid, ma olin Maarja Merivoo-Parro endale Raadio kahe eetrisse, viime teid endaga kaasa rändama. Haruldaste helide maailma. Saate nimi on laulvad revolutsioonid. Järgmise 55 minuti jooksul kuuleme koos põnevaid kalasid yhe minu lemmikpaiga. Ki-popi rokiajaloost. Alustasime ühe vanima läti bändiga kihudreilt teede emm. Ärge muretsege, kõik brilistiga kirja hakkasime legendaarsest, seal vaid lühikest aega tegutsenud grupil kuulusid hüppaja noormehed eesotsas nüüdseks Kuulsa helilooja immard kallilsiga kes sattus peagi oma kunstiliste ambitsioonide, teete Nõukogude võimudega pahuksisse ja oli sunnitud oma bändi laiali saatma ent peagi asuseks teine kollektiivmelu. Eks ise tema loomingut esitama ja neil oli selline mõnus. Rõhk Barroclick, saund, rahulikut, kergelt melanhoolselt piidid, mida mõnikord tuli vokaaliga õnnistama ka legendaarse Lätis tegutsenud eesti lauljanna Aino Lõhmuse tütar Ilona pavin ja selline lapstäht oli tema ja sattus esimest korda televisiooni laulma juba üheksa-aastaselt ja jõudis enne 30 aastaselt erru minemist üle kogu Nõukogude liidu esineda ja lisaks minu eksile veel ühe suure Läti bändi hoolikalt solistiks olla eesti juured andsid Ilonale võimaluse eesti keeles laulda, mida ta ka tegi. Meie teemaks on aga hetkel minu, eks ja seal alustas Ilona täiesti noorelt lätikeelselt. Kohe kuulame lugu. Koos salvestasid, kui Ilona oli kõigest 15 aastane loo alter tõusama Tiudril PWM Iloojad, hilisem kuulus helilooja emonscallitš. Selline lugu, et aastal 1967 õnnestus lätlastel hakkama saada tõelise pall. Kinokunstipärliga valmis hoogne moodne julge muusikal, mille keskmes olid noored bändi tegijad kelle looming kitsarinnalised kompartei mõistmata seetõttu ära keelatakse. Ehk siis teemaks oli see, millest ei tohtinud rääkida. Tsensuur ise. Lisaks kujutati filmis ausalt vabade ja vallaliste elu Nõukogude viletsust ja üllatus-üllatus, kinodesse film ei jõudnudki. Tegelikult isegi jõudis aga lihtsalt aastakümneid hiljem ja sellest on tegelikult tuline kahju, sellepärast et Rahval jäid õigel ajal nägemata väga karismaatilised näitlejad, ööd, tautputkeevitš, ansamblilauljana mõjukus, oma kerge Vainola vaibiga täiesti usutava artistina ka tänapäeval näiteks liiga või Epin ja pruudi rollis on äraütlemata Ta nunnu ja teile kindlasti hukkunud alpinisti hotellid detektiivid. Aga sedapuhku oluliselt noorem, uuri Sputsitis on filmi peategelane formaalse muusikahariduseta andekas loo kirjutaja, kes on ühtlasi ka telefonipaigaldaja. Selline nõukogude topeltreaalsus nagu ikka kõik teevad nauditavaid rolle, tegelikult ju muusika, muusika samuti nauditav. Taas kord imonscawnintšis sulest ja ma hea meelega mängiks kogu soundtrack'i teile. Õnnistuse mängiks kogu filmidele. Ta võib olla sügise poole, saan seda ka mõnes kinosaalis teha. Mine tea. Aga hetkel ma katsun siis end talitseda, mänginud siiski vaid ühe pala filmi nimilo, Chatri pahtlik rekli neli valget särki, mis täis Annegoriaid nõukogude reaalsuse kohta. Minge lauljaid-laulukirjutajaid projekte oli loomulikult veel, aga üldiselt siiski kordades vähem kui meil siin Eestis. Miks nii? Lätlasi on ikkagi palju rohkem, meil on suur linn olemas. Kuidas siis sai olla biitmuusika nende poolt meiega võrreldes justkui vaeslapse rolli jäi? Küsisin seda oma esimeselt saatekülaliselt Läti kultuuriakadeemia õppejõult. Muusika, sotsioloog, jaanist hauge Vietiselt, kes arvab, et asi on konkreetsetes inimestes sõja järel nõukogude kultuuripoliitikat koha peal ellu viima asusid. Jaanis rääkis, et Nõukogude Läti kultuuripoliitika oli Nõukogude Eesti omast oluliselt karmikäelisem ja biitmuusikaansambleid keelati ikka mõnuga ära. Jaanise hinnangul ongi see põhjuseks, miks 70.-teni seetõttu õigupoolest rocki ei olnudki. Kui välja arvata Ta Raimond pausi looming. Kuna Pauls oli võimude poolt tunnustatud helilooja siiski päris lõpuni seda rock n rolli tiitlit kanda ei saanud, vaid esindas vaatamata mõningatele psühhed eelsetele momentidele. Siiski nõuka estraadi ja kuulamegi nüüd siia midagi pausilt, varajased seitsmekümnendad taaskord eks läti eestlane, näitleja Bruno Ojapalaga kurtubi, kus Alid. Ja. Alluv. 70.-te lõpus kerkis aga esile Läti New Wave'i lipulaev afeni past nihki ehk kollased postiljoni. Niisiis jaanis rääkis, et Läti nii või lipulaev dialtoni Basniegi oli üks esimesi Nõukogude Liidu bändi üldse, kes ise albumeid salvestama hakkas ja ise nüüd välja andis ka lindi peal muidugi, aga Jaanise sõnul siiski väga hea kvaliteediga kuna bändi liider inglus Paušnieks oli inseneriharidusega ja tema isa kuulus maalikunstnik ja raadioamatöör samuti kätega osav ja vahede mõistusega. Nii et kahe peale pandi kokku üks korralik kodustuudio kõhu. Ka minul oli hiljuti mõned kuud tagasi õnn sattuda ja tõesti väga riialiku Juden maja hiigelkorteri keskel laiutab täiesti korralik stuudio, kus inglisPaušnieks endiselt bänd just nimelt lingi peale salvestav hoiaks too album, mille Masterit ta mulle seal lasi endast hiljem Tartu vinüüli tehasesse. Bänd ise oli siiski läti oma uus Läti teinud, aga tulles nüüd tagasi 80.-tesse, siis hea kodusalvestuskvaliteet tasus end ära perestroika ajal 80.-te teises pooles, kuid Basniegi lõpuks ka raadiosse jõudis. Just siis sai minu vestluspartner muusika sotsioloog jaanist Auge Pietis ka ise nyyd laivis kogeda. Üks lugu, mis sageli külas oli poliitilise alatooniga, meil siin ehk hiiglaste heitlus. Kuule. Sa kuuled raadio kahte ja siin käib saade, laulvad revolutsioonid, kus täna on teemaks Lätti pop ja rock ning minu vestluspartner on muusika, sotsioloog, jaanist Dauge Vietis, kes meenutas, et Läti New Wave'i kõige olulisem bändid jaapani Basnegi kirjutas väga palju lugusid huumorivõtmes. Lood olidki nalja peale üles ehitatud, ent neil oli ka selline romantiline voolus. Ja nad üllatasid publikut eelkõige oma olekuga, mis oli nii vaba, lõbus, kohati absurdne ja Ingus pausnieks. Bändi liider mängis basskitarri ja see oli põhimõtteliselt nii kitsas nagu kitarri kael. See, millega ta mängis, mis samuti jäi inimestele silma ja bändiõliga leidlik näiteks reverbi loomisel, vana hea mikrofoni ja kõlari trikk läks kaubaks nende kontsertidel. Kui nüüd aga totaalsest avangardist rääkida, siis seda pakkus ikkagi kollektiiv ennesserrdee ehk sajutu restoran tarnid mille moodustasid koolivennad Arhitektide idei, läti diskaskene alustamas hardilt ühelt poolt ning kunstnik Juri Boyka teiselt poolt. Nemad olidki Lätihtel väsitents ja need ilmselt vääriksid eraldi saadet, kuna on tõesti justkui teiselt planeedilt. Eksperimentaalne popp Nõukogude Läti kontekstist tõeliselt värske õhk. Kuulame ühe väikese helineite, see on pala nimega suusadiabeedi ja veel kord olev mureta, ma panen kõik mängitud palad playlistiga kirja, need, need kirjapildid saab sealt kätte. Fenovi. Seda NSVL teie lugu kuulsin esimest korda mõned aastad tagasi, kui ma järjekordselt olin Riia vanalinnas järjekordselt upe plaadipoes, kust ma alati Riiga sattudes läbi astun. Ja tookord oli seal Hardi Sleylinsi aasta puhul väga palju õnne seedemuusikat. Eks tegelikult asjasse puutumata, aga huvitav tähelepanek õppeplaani kohta veel. Nimelt umbes kolm-neli aastat oli nii, et iga kord, kui ma sinna sattusin oli esimese riiuli esimene vinüül Everton teid siin praegu käib nende tuperlaadi poeg, vaata põhja poole ka. Aga need möödunud sügisel õnnestus mul ära käia ka kesklinnast kaugemal asuva Jersika tänava Poppa plaaditurul kus ma sain eriti hea kokkusattumise tõttu, tahaks upe poe omanikuga talvisel plaaditurul üks müüjatest ja köitis mu tähelepanu sellele, et tal oli terve kastitäis kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel tegutsenud, jagunes meenesii vanade nööridega, mis oli teel originaalpakendis ja see ei ole seal eriti soodsa hinnaga. Nii et loomulikult ostsin ja müüa kohmas niimoodi nagu muuseas, et tal autogrammiga vä? Vaatasin teravamalt ja no mis sa tahad teha, minu ees oligi jaune Smeeness-i liider, ainers meelas, juuksed küll varasemast lühemad hallimad, aga muidu täitsa oma nägu, nii et me saime jutule. Paari päeva pärast leidsin end ube, plaadipoed tagatoast arveraamatute ja plaadikastide vahel talle küsimusi esitamas ja just sinna sind järgmisena. Võtsingi. Jaus meenesse vahele. Ainar Smi esimene armastus ei, Raimonds Pauls umbes 15 aastaselt kuulis aga biitleid ja järgmisel päeval läks kohe sõpradele augu pähe, et need peavad kabildid asutama. Ja sai küll poisid nõusse, aga peagi tekkis tüli. Kõik tahtsid olla Paul McCartney, John Lennon ja nad ei suutnud kokku leppida, kes siis kes võib-olla. Aga see kõik oli ikkagi mäng. Ema tahtis Taivars õpiks kunsti. Ja seda ta ka tegi, ent kuna ta oli endiselt melomaan, kogus link Te, saite järk-järgult sisse diskoteeki ides genesse ja rajas ka oma diskoteeki, millest sai üks Riia populaarsemaid. Need Nõukogude Läti diskoteegid muidugi olidki üsna viisakad ja kammitsetud paigad. Aga ikkagi ykskord lõpetas ta diskoõhtu sellega, et improviseerige väikesed pluusi. Kõsta tänas tulijaid kutsungit tagasi ja tegi seda ühe korra, tegi seda ka ühel teisel õhtul kolmandalgi. Ja lõpuks iga kord lõppes tema diskoõhtu. Ainers võiks tegelikult päriselt muusikat teha. Ja see pani toona 20.-te eluaastate alguses oleva noormehe mõtlema, et ehk pole siiski liiga hilja teha seda, mis eluaeg südamelähedane on olnud ning täägi sündiski Jaanus meeness. Tervitused kõigile, kes kuulasid laulude revolutsioonide, Minnesota helisaadet ka, kui ma olin seal, mine Jaapanis ja siis ma vaatasin huvi pärast ka kohaliku läti arhiivi läbi ja seal oli üllatavalt palju materjali. Jounesmeenessi kohta uurisin ainersilt, et kas nad käisid seal külas, tuleb välja, et jah, välislätlased korraldasid neile kaks Põhja-Ameerika tuuri, mis olid igati vahvad, harivad ja andsid ainersile impulsi uinutada ambitsioon Ameerikas läbi murda. Nüüd on ta veendunud, et ilma kodumad jätmata pole see kuidagi võimalik. Ta arvab, et kui inglise keeles laulusõnu teha, siis peaks selles keeles und nägema. Vastasel juhul pole usutav laulabki peamiselt läti keeles pisut siiski ka vene keeles, mida väga armastad, ise tõlgib oma sõnu muideks sõidelenud muidugi, küsisin, et kas ta näeksid vene keeles und ka vastasel ei, mitte kunagi. Artemi Troitski ennistas Jounsmeenesid baltirokibändi nimetusega, kuna ainers ja tema kaaslased kasutasid talifolkmuusikat. Aga kui need olid juba 12 aastat tegutsenud, siis mindi sõpradena laiali, kuna keegi ei suutnud välja mõelda, kuidas asja ühiselt edasi arendada, järjest kõrgema jääda. Nad ei soovinud. Saladuskatte all võin öelda, et mul on veel põnevaid muusikuid, kes tahavad sinuga tuttavaks saada, aga täna saab meie ühine aeg õige pea otsa. Penn, et nädala pärast on taas reede ja ma sain uuesti laulate revolutsioonide, saate siin raadio kahe eetris laiali laotada. Järgmine saade on nüüd viimane, mille oma suurele armastusele Lätile pühendan. Ja seal tuleb jutuga minu kolmandast kodumaast Ameerikast. Kuna ma kavatsen viia teid kaema välis, Ki muusika kõige üllatavamaid tegijaid, Välis-Eesti muusikamaastikule, tegin paar aastat tagasi koos Vaiko Epliku ka tiiru peale kolmest plaadist koosneva ülevaatekogumikuga Esto muusika ulgu Eesti leviplaadid, mis loodetavasti on paljudele tuttav. Minu jaoks on põnev, et võrreldes tolle projektiga ja seal ilmnenud väliseesti žanriliselt mitmekesise popimaastikuga oli välislätlastel olemas underground. Seda Anderk raundi ma selle nädala pärast näitangi võib-olla natukene läti enda põrandaaluseid tegijaid tuleb ka mesti, eks näis, igatahes üksnes kindel haruldast heli ja tants suure kõlbiga, aitäh minuga koos kulgemast. Maarja Merivoo-Parro. Need olid laulvad revolutsioonid. Kellele kirjutas Raimond paus? Minu käes on LP, mille esiküljel on pilt votasest, millele on juurde pandud grammofonitoru naat puikam on muusikal, mille soundtrack saundid väga huvitavalt ja väga Lätilikult. Et selline korralik 83. aasta.