No mis ehk koht raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, mu sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa, vaadata mulle eesti mõõk, eesti lugu. Jätkame jalutuskäiku Stockholmi metsakalmistul paljude eestlaste viimsel puhkepaigal, kuhu Rootsi eestlaste liidu ajaloo ja arhiivikomisjoni esimees Jüri-Karl Seim. Meid eelmises saates viis koos eestlaste seltskonnaga, nii nagu see meie giidil kevaditi ja suviti ikka heaks tavaks on neid käike korraldada. Seekord võeti kaasa ka Eesti loo saatejuht Piret Kriivan. Teises pooles külastame tuntud kirjanikke, keelemeeste vaimulikke, poliitikud heliloojate vabadussõjalaste seltskondadega. Kindlasti teiste eestlaste kandmisel. Siin on tähendab Johannes Aavik, nüüd oleme jõunud Noor-Eestini välja. Tähendab siin metsakalmistul on ju noori Eestis peale kuni tänapäevani, eks ole. Ja kui me ise mõtleme meie enda identsuse ja millal me nagu hakkasime mõtlema, et me oleme eestlased umbes 1850 või nii umbes või natuke varem, kui õpetatud Eesti selts moodustati ja kui esimene ajaleht Postimees ja Pärnu Postimehes ja, ja Sakala esimene laulupidu ja nii edasi ja eriti kaua hiljem siis olid nooresti, tähendab sajandivahetusel. Ja sinna kuulus ka Johannes Aavik. Et terve Eesti ajalugu on siin kuidagi siin metsakalmistul olemas. Siin võib arutelu seda, et kas see on õieti kirjutatud, see keeleuuenduse kurv tuleb lõpp. Ma tuseni tõmmata kas kas kahe t-ga või ühe teiega. Ja selle üle on palju vaieldud. Mõned leiavad, et see on valesti kirjutatud ka aga kõik ei leia seda. Ja ma lähen ka eesti keele ekspertidelt küsinud. Ja ja näiteks niisugused kirjanikud nagu ütleme Jõerüüdi proua Viivi Luik leiab, et võib olla taheti, aga aga teised on, kes leiavad, et see peaks olema üheda. Ta oli Valjalas pärit Saaremaalt ja ta oli kaunis nyyd särtsakas inimene, kes läks tülli kiri selgelt niimoodi. Tal oli väga kindlad arvamused asjadest. Talga. Ja seal on just matused toimuvad. Ja siis ma vaatan, et teistmoodi kimbud on. Et Eestis on niisugused madalad, aga see lihtsalt püstised, lilled kõrgemale. Aga teie laste Rootsi kui kaua rinne kellel on vastav vastu siis 44. septembri lõpus ja sakslased läksid tagasi jäine, kui venelased uuesti sisse ja siis oli just tõelise hinge 21. septembril, siis oli, kus suurem osa said minna. Ja kui vanad olite suvel seal 70? Ei, aga kuuenädalane kuue nädalaga jah. Peaaegu jäin, jäeti mind vanaema juurde sellepärast et ei olnud ju, kavatsed jääda Rootsi, vaid lihtsalt sõja ajal ära olla, kõik arvasid, et jõuluks oleme tagasi. Nii et vanaema ütles, et oh, jätke laps siia, külma tagahkamaza padjad, jätsingi oma lapsed sinna, jah. Selle mõttega, et varsti. Aga õnneks ei kaasa. Aga teil on väga ja eesti keeles Oya kodueestlasi, oi kuidas Korliselt sündinud siin ja no seda küll jah, aga noh, see on kodukeel, aga siis ma nägin seda 30.-te aastate eesti keelt, eks ole. Nii ongi raske ja sellega sidunud. Jah, aga noh, keel areneb ja muutub kogu aeg ja 70 aastaga on väga palju muutunud keel. Igal pool muidugi, aga meie sellega kaasa käinud ja siis on see alles jäänud. Kes juba avaldas, ta võttis mingisugused kirjandusvõistlused tuli teisele kohale, siis kui Eesti oli veel iseseisev ja kirjutas sõja hääle, ta kirjutas. Tema isa oli kaunis vasakpoolne, kes oli, keda peteti, nagu viidi Irboskas ja tapeti seal 20.-te alul. Ta kirjutas kaunis vasakpoolsete, siis ta pärast seda siis ta oli Hiiumaal ja kirjutas seal ka ja ta tunnustatud loomingus oli üks pikem artikkel tema kohta. Aga see, mis on natuke huvitav temaga on see, et ta tuli siia Rootsi, ta oli matemaatikaõpetaja gümnaasiumis ja tal oli üks käsi. Arvati, et see oli kogu aeg, oli mingi sõja avatus ja see tegelikult ei olnud nii et see oli tegelikult naba, mis oli kinnigendid käe peale ja käsi jäi väikseks juba sünnist peale. Nii et seda võib ka juhtuda. Noja, aga Elma õun oli ka teine asi, see oli see, et tema avaldas mitmeid romaane Eestis seitsmekümnendatel. Ja oli natuke põlatud, sest et oli ju neid inimesi, kes Niela kui olid siin paguluses, oli ju väga nii kindel värk, et me ei tegele Eestiga üldsegi ja nii edasi, aga tema oli üks, kes avaldas oma raamatuid, seal on ka kunstnikke, näiteks Jõesaare, kõik tema looming on viidud seitsmekümnendatel, viidi temale kujuri. Kõik asjad viidi Eestisse. Nad on kunstimuuseumis seal. Nii et saan Elma õunu. Järgmise kirjaniku juurde. Tema oli Välis-Eesti Kirjanike Liidu esimees pikka aega kuni 1980 või midagi taolist. Ja pärast seda võttis Kalju Lepik üle selle asja siis ja no ma ei tea, kas inimesel on mina olen lugenud raamatut, ma tean. Ta oli saarlane. Lümanda vallast oli õpetaja Kuressaares ja ka kaunis populaarse raamatut, tegelikult kirjeldavad just seda kõige Läänes armatseda karmimat elusal kaluri elu ja rannarahva elusana. Tema seal just Lümanda vallas tähendab August Mälk ja teine suur kirjanik sealt Aadu Hint. Nad olid nii lähestikku ja nad kirjeldavad tegelikult sama elu, sealhulgas. Tema sai isegi riigi poolt tunnustust sellega, et sai talulaine taluma. Ma arvan, see oli seal väljas PUR Tallinnat Harku vallas. Tema abikaasale inimhulk ei ole maetud siin, vaid see on Tammetud üht teises kohas. Seda siin oli matki Mekeldusi ja kes oli eesti kooliõpetaja? Minu, minu esimene õpetaja. Minu arust on, ütleme natuke sinnapoole. Ma arvan, et siin, kus need lilled niimoodi õitsevad ilusti, need on, tähendab lepitud kokku siin kohaliku selle kiriku ja personaliga ja siis nemad hooldavad neid haudu. Hannes, Oskar Lauri oli piiskop, Eesti luteri usu kiriku piiskop. Ja tema oli seda pärast Johan Kõpu kolmasist piiskopile üldsegi eesti keelt eesti kirikus. Esimene oli Bernhard Rahamägi ja tema pidi aga temaga juhtus skandaale ja siis tema võeti napilt maha, tegelikult ja siis sai Johan Kõpp. Ja siis pärast Coppoliva Lauri Lauriis, Johannes Oskar Lauri. Siin on kaks tühja kohta ja siin toimus suure meedia tähelepanuga toimus ümbermatmine, tähendab, siin olid Berta Underi ja mundri tütar ühes hauas ja siis oli Marie Under ja Artonatsud teise sabas. Ja noh, väike arutelu, et kas oli mõistlik või mitte. Mina olen ju väga teravalt sõna võtnud selle üle, et ma leian, et kui oled maetud ükskord, siis sa oled maetud. Et peavad olema väga-väga nii-öelda mõjuvad põhjused, miks tuua ja kui avalik huvi on ja niisugused asjad, siis mina arvan siis peab olema eriti mõjuvat põhjust. See on ju nii, et siin väliseestlaste seas on üks agar tegija, kes tahab, kes on viinud kõik riigimehed sinna ja nüüd tahab kirjanikke viia, sinna, on Enn nõu, eks ole, ja tema on see, kes jälle ajab taga ja veenab sugulasi ja nii edasi, et nad on nõus, et me viime ellu jäänud. Eestisse siis ja, ja Eestisse tähendab ta tema kaudu on näiteks Aleksander varma, August Rei, Tõnis Kint, tegelikult tema tõukas ka taga Jüri Uluotsa matmise ta maetud nüüd Kirbla kirikus seal til Virtsasse. Ja ta on ka nüüd tegelenud väga paljude ümbermatmisega sealt Uppsalast ja aidanud kaasa sealt maetud seal kiriku kalmistul professori nagu Oskar Loorits ja Andrus Saareste ja ei, mina olen selle poolt, ma ütlen, et ma leian, et kui sa oled ükskord maetud, sa oled seal. See on minu meelest põhimõte. Hammas on Eesti, meie väike sõiman, täpsutad ja täpselt teine situatsioon võib-olla ja ei, no see on ju nii, et me oleme hajutatud, laiali hajutatud ja teiseks meie eeskujud, meil ei ole neid eeskujusid nii palju. Ja siis me tahame neid hea meelega Eestisse. Minu meelest seda võib lahendada väga kergelt sellega, et panna üles mälestuskivi siia tahvleid ja igasugust, mis asju, seda võib sedamoodi teha, kui me soovime, nagu näiteks sünnikohad ja kõik niisugused asjad. See on minu lahendus sellele asjale. Ja praegust, ma võin ütelda niimoodi, et Enn nõu tahab nüüd matta ümber ka Karl Ristikivi Jaan Ots Jaan Ots oli ja aktiivne just põgenemise ajal ja aitas kaasa väga palju põgenemispaatide korraldamisega ja niisuguste asjade oli ka see, kes aitas kaasa korraldada neid meeskondi, kes läksid siis pärast sõda ja tahtsid seal metsavendadega kontakti luua ja igasuguseid asju. Ja tema oli üks niisugune, kes tegeles nagu selle ettevalmistamisega. Tema oli ka pealegi seda, et oli meil Eestis ilmub ju 80.-te lõpust saadik ajakiri Akadeemia. Ja see akadeemia ilmus tegelikult iseseisvuse ajal ka kolm ja pool aastat ja siis tema oli selle peatoimetaja. Tal oli tähtsus seal, see, kes seda mulle osutasid. Ma käisin siin ükskord Ain Kaalepiga, siis tema, tema teadis kohe. Ta mulle rääkis seda asja. Okei, no ütleme niimoodi risti niimoodi, nii et me võime teed mööda minna ja siis mööda seda pikka teed seal. Siinne paik on päris huvitav, sellepärast et siin on õiguslased ortodoks, juhuslikus, klased maetud eriti Venemaa omad, mitte nii palju seal talt palkanist, need on rohkem teise pool seal. Ja siin on ka eestlasi. Päris palju. Eestis oli õigeusu kirik oli ju päris suur, eriti Pärnumaal ja muhul ja Saaremaal ja osaliselt kaubane natuke Hiiumaal ja Läänemaal. Ja siis olid vanausulised, olid Peipsiääre. Aga need, jah, tähendab Saaremaa inimesi siin on päris palju, et õigeusu kirik on lihtsalt. Lihtsalt surnud selles mõttes, et inimesi enam ei ole. Ja üks, kes oli väga hiljuti oli või hiljuti, kes oli ütleme, 15 aastat tagasi oli ka aktiivne ja kes andis välja nende ajakirja uske elu taavi papa oli nii, aga tema kahjuks haige on, et tema ei ole enam sotti selles asjas. Tähendab, see on meie üks väga keskne kuju siin meie pagulusse elus on ju olnud Harri Kiisk tema kõik üritused, kus oli vaja esineda, klaverimängijat oli vaja, siis oli Harri Kiisk see, kes saatis. Ja Harri Kiisk oli eesti kooliõpetaja, Harri Kiisk oli Teataja toimetaja. Ta oli nagu selle terve kultuurielu üks keskne kuju, võib ütelda. Nii et meiegi, kes oleme siin nagu üles kasvanud, sellega teame ju väga hästi, kes Harry kiskunud. Tema oli abielus, Irina Irina oli, tähendab õige usklane ja hari tegelikult ei olnud mitte midagi minu meelest ta näiteks matustel ja niimoodi siis oli Harri Kiisk ja Alfred pisuke nemad olid alati need, kes musitseerisid siis seal ja siis nad mängisid alati sedasama tükki, nimelt August kapi viimne piht. Tähendab, orel ja viiul. Kõik tahtsid seda. Mängisid sõna siis. See oli nagu see on sadu. Ja siin on ka teised, mõned huvitavad. Just, Chuck oli ka üks kaunis aktiivne eestlane siin ta oli hea sõber Ilmar Laabaniga. Siis seal kaugemal on Pelokon, Igor Pelokond, Pieter Pelok on, tema oli ka aktiivne eestilüps seltsis ja aktiivne inimene, kes tegutses päris kõvasti Rees, tol ajal, 50.-te lõpul, 60.-te alul ja kuuekümnendatel, üldsegi tema oli. Lase ennast petta sellest Johan tuldavast, temal üks, kes soovitas teda igale poole ja ja ei teadnud, mis, kesse tuldavad tegelikult oli. Nagu paljud tähendab, saanud varu sõnades olid ameeriklased, kes kuidagi said seda nii-öelda selle kaudu ja see Aleksandril kaelas oli üks neid, kes sai selle informatsiooni varakult. Ja siis nüüd läheme sinna ülesse. Kes surevad issandas ja see, kes on maetud siin on metropoliit Aleksander Vändrast. Tema oli tähendab metropoliit õigeusu kiriku metropoliit, ainukene metropoliit siin Välis-Eestist väljaspool Eestit. Ja oli aktiivne ja teda kutsuti koos Johan Kõpu ka, kui oli vaja nagu natukenegi aurab 100 tegevustele ja õnnistada mingisuguseid laulupidu, uusi või Eesti Maja loomist või kõiki neid asju, siis olite Need. Usu usumehed olid nagu. Nad olid seal õnnistamas, seda kõike. Minu teada on see hauakivi absoluutselt kõige uhkem hauakivi üldsegi eestlaste seas, siin. Võib-olla mõni teine leiab, et mõned teised on uhked, aga absoluutselt kõige suurem tõenäolisus teisele koguduse siia, tema oli selle ees ees, tähendab, seal olid teised, kes olid aktiivsed nagu suus just ja ja Välbe ja ja Martin Juhkam ja. Selles kogus on üks raamat välja antud selle kogu selle kiriku kohta ja selle aktiivsuse kohta siin Rootsis, mida kirjutad, Martin Juhkam. See anti kunagi kuuekümnendatel ja nüüd läheme siit. Nüüd oleme umbes, ma ei hakka. Ma Lulate jaksab. Ma tahtsin ainult näidata seda siinset perspektiivi, et seal on nagu kilomeetrit sinnapoole, nagu sirge tee ja mõeldud on nagu matuserongid, tulevad siis sealt ja siis nad jõuavad siia ülestõusmiskabelisse, mis on väga kõrge hoone kitsas ja kui sa sisse sinna lähed, siis see on nagu väga kõrgele on, seal seal ei ole, ei ole eriti suur, aga väga kõrge. Oli Aleksander tähe välja tütar, eks ole, tähendab, tema abikaasa Vikonoveemia abikaasa oli Aleksander täheväljade. Neil oli ka poeg. Poeg läks, oli üks väga suur õnnetus, mida siin tehti, ühte kindlustuspettust lasti üksu laev põhja, Ahvenamaa saarestikus ja selles oli selles laevas oli meeskond ja see see, kes tegi selle sealse asja, et tema oli kagu, selles meeskonnas, aga ta pidi panema kerge kerge niiskuse pommi seal, nii et laev läks põhja ja siis olid kohe teised laevad seal teiste saarte taga pidid tulema päästma seda värki, aga tema tegi korralikku tööd, nii et terve see läks liiga kiirelt ja põhja. Ja tähendab, Maria Täheväli on siis Aleksander välja tütar, kes abiellus Konrad Veemiga, konnad eemali, tegelikult põgenik ja Saksamaale oli Saksamaal siis tuli Rootsi ja siis pärast tema oli kõigepealt tähele, oli nagu siinse koguduse õpetaja ja siis sai Conrad leem selleks ja siis lõpuks või lõpuks ta oli soovinud, tegi päris palju karjääri ja sai ka peapiiskopiks. Rein. Ja ma tahtsin tegelikult rääkida Priit Pärnast. Tema on üks vähestest, kes on kirjutanud Peeerrete. Mida aga Eestis on mängitud. Tema oli siin viiekümnendatel enne Harry kiiska oli tema see, kes oli orelimängija organist ja alati jõuluõhtutel siis Jaakobi kirikus, siis tema oli seal, kes istus, ta lonkas, ta tuli sinna üles, siis ta mängis ja mina olin laulupoiss seal, siis ma jooksen ümberringi seda orelit. Ma olen seal näinud seal päris palju. Aga just tema oli, see oli ka helilooja, ta kirjutas paar ooperit, mida on isegi hiljem mängitud, mul ei ole meeles, mis nende nimed. Vaadake seal all, aga tegelikult. No me oleme jõudnud tagasi jälle Noor-Eestini ja siin on Gustav suits. Ja me teame kõik, et vabadusmonumendi või selle vabadussõja monumendid, mis on nüüd Vabaduse väljakul, seal on tema tsitaat. Tema luuletuses. Ja ta oli ka poliitikas, ta oli sotsiaaldemokraatia. Ta oli kuigi poliitikat nii palju teinud, aga tema üks jälle väljendeid on niimoodi, olgem eestlased, aga saagem eurooplaseks. Siia, paneme küünla. Gustav Suitsu. Noor-Eesti oli nii minu arvates kallencallela see soome kunstnik ja ja Kristjan raud ja need olid selles stiilis kõik. Sama. Hobune on Vegases kindlasti. Oi kui kena siis tal umbes seal, kus see mullahunnik olid, seal oli ka maetud Jüri Uluots, enne. See hauakivi oli räämas, päris räämas, aga siis, kui hakati nagu Lennart Meri, tundis selle vastu väga. Ta käis siin algaastatel ja siis ta siis kohe tema poeg Eerik Uluots tegi selle hauagi ilusaks. Aga siis lõpuks siis, kui ta ise suri, siis. Et aga kes suitsu päeva peale sisuliselt esinenud? Loomulikult väitis, et ei ole nagu midagi, aga see on üks mure tegelikult, et loomulikult on. Minu meelest Eesti riik peaks sellega tegelema. Palgata kellegi, kes nagu kaugele Lähme läbi väravate ja satume hoopis jälle uude kalmistuosasse. Siin on linn kohe külje all. Siin siin vasakut kätt, seal on siukesed aiamaad tegelikult alguses. Nii, aga nüüd on muutunud niimoodi. Puhkus on kohad. Mis kivid hauaplaatide juures on, need pisikesed valged kivid seal lillede vahel ei tea. See on mingi uus rituaal. Ühe kivi peale oli kirjutatud ärskade papa kallis isa, sisena armastatud. Siis pannakse mälestuskivid, järelikult lihtsalt mõned teevad seda. Sõna näiteks seal on, kuidas kivid välja näevad siis siin me näeme ühte kivi, kus on eestlased maetud ja Johannes ei fon. Ja see lennuk kalevipojast lennukis on suhteliselt tavaline motiiv. Meie suurimad dirigente ja heliloojad, helilooja, ta ei olnud nii suur, aga ta oli küllaltki suur. Ta oli juba kahekümnendatel oli ta laulupidude dirigent ja siis pärast siin paguluses oli ta absoluutselt see kõige suurem, ütleme kuni 60.-te ja esimese pooleni. Ta on kirjutanud ka ühe muusikaajaloo kahes köites, mis on nagu tähtis. Ja siis, kui te vaatate nüüd natuke selle kivi, siis te näete, et seal on noodid. Kas keegi oskab aru saada, mis tundnud? Oskab nooti lugeda? Ei, ma ei suuda nii palju, kui ma laulan, laulate. Tähendab, hoia jumal Eestit ja hoia jumal Eestit, nagu me teame, oli ju peaaegu saamas uueks hümniks pärast taasiseseisvumist, siis oli küsimus, et kas patsiuse Mu isamaa, mu õnn ja rõõm või Ernesaksa Mu isamaa on minu arm. Minoris ja sellepärast ei saanud. Karl Ristikivi suri ühel suvel 70 70. aastal Stockholmis. Ta elas surnas oma korteris ja tena leiti umbes kaks nädalat pärast tema surma kodus. Ta oli üksik inimene. Tal ei olnud abikaasat, tal ei olnud lapsi. Ma ei tea, kas keegi on lugenud tema päevikuid. Natuke neid lugenud. Ja ta olin modi kaunis pessimistliku maaelu suhtes. Eesti suurimaks, nüüdsel ajal on ka kross olemas. Võib-olla mõni veel, aga ta on absoluutselt üks Eesti suurimaid kirjanik. See, kes on seda hooldanud, on peamiselt see on väga hea, et need lilled tulevad, sinna, on. Kelle käes on, on see Eesti kultuuri koondisele ja eesti kultuurikoondisel on olnud ka mingisugused matusefondid ja see oli üks nendest matusse fondidest oli see, kes hooldas Underi hauda. Ja sama lugu on ka selle siinse ka, et see on ka sealt üks matusefond, mis tegeleb sellega listi ja see, kes seal on nagu administreeninud, seda kõige rohkem Paul Laan. Aga tema on rohkem administreerida, ainult täitnud neid asju. Ja Ristikivi ei ole avaldanud soovi, et teda maetaks ümbris, aga siin on teised, kes avaldavad suurt Ja Underi suhtes oli ju vaidlus selle üle, et kas seal oli keegi sugulane, kes avaldas sooja, kas Underi ise seda avaldas seda soovi? Tegelikult seda ei ole kirjas kusagil. Aga mõned väidavad, kes olid palju Underi ka nii-öelda viimased aastad, et ta ikkagi tahaks eesti mulda minna pärast seda, kui ta kui Eesti saab vabaks. Küll loo rääkida nimelt ristikivist seal, nii et Johannes Aavik, Karl Ristikivi, minu isa ja võib-olla keegi veel olid Kalju Lepiku juures külas kusagil 60.-te alul. Nad elasid alles ja seal oli niimoodi, et selles olemises kirjutas minu isa oma koolivennale kirja, kus ta oli väga entusiastlik, leidis, et drastiline koosolek, kus Aavik oli heas tujus ja võttis nagu ruumi terves jutustas ja tegija oli kuni poole ööni hommikuni välja. Ja nad jõid seal mõnikord äkki ära ka ja nii ja sellest kirjutas mu isa kirja oma kolivennalise kirju mul alles olnud ja ta oli väga entusiastlik Ristikivi on ka refereerinud sel õhtule nimelt oma päevikusse, tema lihtsalt kirjutab, niimoodi oli igav, ei saa midagi, ega keegi teine jälle täitis ruumi seal. Umbes see, mida ta ütles. Aga see oli ju nii, et seal oli, tähendab, vist ei saa, just ütles, et Noor-Eesti istub siin, eks ole. Aga ma saan kaasas olla. Okei, lähme siis sealt läbi ja siis läheme kohe vasakule ja siis läheme mööda müüri seal natuke maantee siis paremal. See on nii ilusad, lilled kaasas, Ritamas. Ja siin ma iseenesest mõistetav ja on, on, kui kuulsat kalmudel käidakse. Siin hakkab pihta terve see kvartal, nüüd see, mis on teede ümber, siin on anteedi. Ja ma võin mõned rääkida, mis on natuke nii tore. Tallo, näiteks Kruusmägi Kruusmägi oli nimelt kui põgeneti, siis oli umbes kaks lennukit. Tallinna lennuväljal kus lennukid tulid lennukiga siia. Kruusmägi. Mis on siin noh mõned on tuttavad ja mõned ei ole tuttavad, eks ole, te teate ise. Siin on Johannes Mihkelson, paljud leidsid, et tema oli väga vasakpoolne sotsialist ja nii edasi, aga ilma temata pagulaselu oleks olnud palju ka siin. Seepärast temal olid need kontaktid sotsiaaldemokraatliku erakonnaga siin Rootsis ja tema kaudu said väliseestlased väga palju toetust. Ja ta on saanud. Ta oli päris miskine, omapärane isiksus. Siin on kujur Heino Raudsep. Tema on tegelikult teinud väga palju neid hauakivisid Käbi Laretei hiljuti maetud siin siin on. Te võite ise vaadata pärast, siin on Helmi Mäelo Vernen erev, siin on Johan Kõpp. Tuli. Aga kuidas see siis juhtus, et eestlased siia kokku said ja nad hakkasid muret tundma siis, kui umbes 60.-te talul, et kuhu, kuhu me siis matame ennast ja siis tehti üks ühiskäik, mindi siia ja küsiti, et kas võime teha endale ühisühise koha, kus me saame mata ennast. Kuuekümnendatel ei olnud mingit perspektiivi Eesti iseseisvumise suhtes ja siis oli võimalus inimestel osta kohad ja minu perekond on ka siin maetud, nii et mu vanaisa tegi seda. Ja siis inimesed tegid need, kes olid aktiivsed. Aga nüüd ma tahtsin teile pakkuda midagi ka, ma olen kohvi kaasa võtnud. Lähme sinna pingi juurde, seal teeme seda seal. Georg kiri on siis isa, isa. Ernst Richard on vanaisa. Holgamas sündimas. Minu vanaema ja Milvi oli, tähendab selle Helve õde, kes meiega kaasas. Minu meelest on üks eesti traditsioon ikkagi istuda juures ja arutad siin ja võib-olla nendega arutanud natukene. Ta kuulevad. Sinu veel kogu, siin on veel kookivaniat. Jüri mäsu kiireid ja tema tema, minu vanem, aga tema on sündinud loo sealsest, tema isa oli pooleldi venelane, pooleldi poolakas, kas ja siis ema oli eestlane. Siis ta noorest peast tuli Tallinna ja siis ta oli noor tüdruk, seal siis ilus tüdruk oli. Mu vanaisa leidis vabadussõdalase sümboolikaga. Meil on üks vabadussõja sõdalane, ongi tähelepanu ja Elmar merepoli Vabadusristi kavaler. Eestis ilmus möödunud aastal ülemöödunud NATO-s üks väga uhke raamat. Kõik vabadusristi kavalerid, mida Jaak Pihlak toimetas, nagu see on väga toredad väga sügavalt kirjutatud, elulooseda ma olen lehitsenud edasi-tagasi, otsin inimesi, kes, Mäng nagu me nägime ette, Hintz Elmar Nelet. Pieter Sisask on siin kusagil maetud. Paul Hinno on siin kusagil maetud. Johannes Raudmäe oli simman, küll aga on viidud Tallina. Konstantin kanep, oli üks kolonel, siin maetud, August mani, siin maetud. Rudolf Rünk. Jaan, sihilik saar. Maetud kõik, aga neid otsis, on rohkem. Neid on rootsi tuli umbes kusagil 70 vabadusristi kavaler. Ja siis, kui olid vabadus vabariigi aastapäeval. Niikaua kui nad elasid, siis oli esimene asi, mida tehti, oli, tervitati neid ja tõusti püsti nende auks. See oli esimene asi, mis toimus pärast sõda, siis läks nagu see siin elas. Neid mehi oli ka, et need olid õiged mehed. Nende mälestuseks ma hüüan, elagu. Elagu. Elagu. Jätkus Jüri-Karl Seim-il ja kokku tulnud eestlastel kauemaks. Ja külastada jõudsime ju ainult murdosa ligi 2000 eestlase haudadest. Loodan, et lahendasite mõistatuse, kes oli üks suuremaid Eesti dirigente ja heliloojaid ise. Juhan Aavik on loonud laulujumal, hoia Eestit viisil. Ja vaadake palun pilte aitäh kodulehelt ja Facebookist. Ja neile, kel ei ole jaksu minna Tallinna Vabaduse platsile vabadussõja võidusamba juurde Gustav Suitsu luuletust lugema siis see riigi esimesel aastapäeval kirjutatud luuletus kõlab nii tõstalit see aja käänul tunnistagu tuulte väänul üle maa ja vee ja teetund tulnud vannet, vandu, et ei iial enam andu ikke alla rahvasse ja raadiovaramust. Proosakirjaniku ja matemaatiku Elmar õuna püüdis saatejuht Peeter Heinsaatesse 1968. aastal. Lugupeetud. Kuulajad, mul on meeldiv võimalus esitleda teile kirjaniku ja pedagoogi Elmar õuna, kes viibib praegu Eestis. Ja ma usun, et nende päevade jooksul, mis te olete siin olnud, olete te jõudnud juba uuendada oma muljeid ja saada uusi muljeid ja luua endale ka mingi ettekujutuse praegusest Eesti elust-olust. Missugused teie muljed on? Muidugi kõige paremad, mis mind kõige rohkem on nii-öelda liigutendan see siiras sõpruselementide väline vorm, vaid, vaid igal sammul tunnetate, et see tuleb otsekohe südamesse. Kas te olete märganud ka niisama linnas liikudes, mida teil on üllatav või uus või või kuidagi muud moodi muljet avaldas? Jah, siin linnas, mis mind tõesti on vaimustanud ja mida ma ikka ja jälle vaata need on need restaureeritud vanad ajaloolised ehitused minu arusaamise järgi, need mehed on teinud ühe arvamatult suure töö ja nende töö väärtust võib olla käesolev põlve ei oska õieti nädalas, tulevased põlved hindavad seda. Kas liikasite ringiga laiemalt, näiteks mustamäele jõudsite? Jah, ma olen ka mustamäel käinud ja vaadanud neid ehitusi, uusi maju. Kui te nüüd rääkisite siin soojast vastuvõtust, siis ju te mõtlesite selle all ka kokkupuuteid. Kuidas öelda kolleegidega või nii pedagoogidega kui kirjanduslike inimestega on teil nähtavasti kokkupuuteid olnud ja. See hõlmab kõiki need, kus ma liikunud olen. Igal pool vastu võtnud suursõbralikkus. Aga kas teil oli ka enne Eesti kirjanduselust mingil määral pilt olemas? Jah, ma olen suhteliselt palju lugenud ja pidevalt on kogu aeg tulnud neid kokkupuudet kirjanduse, vene kirjanduse ja ma usun, et ma olen enamuses kõigis uuemates raamatutest ikkagi läbi lugenud. Missugune on teie üldmulje nendest raamatutest, seal on muidugi äärmiselt lai amplituud nüüd, kui võtta luuletused ja romaanide kõik eri stiilid kokku. Ja muidugi, ma tahaks seda väga vastata niimoodi, et et on Roman tekkinud saamiks tõendad. Kirjanikul on olnud midagi. Mida ei saa väljendada kahe kolme lausega ja hiljem sedasama tööd kahe kolme lausega hinnad on võimata, see kulub siiski ainudki viitikute erilises ametioskuses, millal saladustesse Maaril tunginud ei ole. Aga maitselised ja väga seal on, muidugi on terve ja realistlik vaim ei ole ju, puudub täielikult see kuidagimoodi niuke kerge ja see moodne. Nüüd on nagu seksuaalne teema, puudutamine Punase niidina läbib kõiki läänemaailmakirjandust, see muidugi puudub siin ja seal suureks plussiks vooruseks, sest sellest tüdineb varsti ära ja ja tülgastav ja ei taha näha, kuna seda tendentsi märgata ei ole ja selles ma tean, saab üks suur positiivne punkt sellel kirjandusel. Kes teile kirjanike hulgas nii kirjanikuna on jätnud niisuguse isiklikult kõige meeldivama mulje? See on üks küsimus, mida on väga raske vastata, ma muidugi olen lugenud Rudolf Sirge, lugenud Smuul ja Paul Kuusbergi, ma olen lugenud Aadu Hinti ja muidugi luuletades ma vast siiski Kehra kõvanimponeerinulle. Paul-Eerik Rummo luuletused, needsamad dünaamilise jaama jõulisusega. Organisti dirigendi ja helilooja Priit ardna loomingus on tähtsal kohal operetid menukaimat. Kaluri neidu on lavastatud ka Rootsis ja Kanadas ja kalurineiu laulu. Sellest operetist esitas linnateatri lavastuses Eesti teatri laulud. Hele Kõre.