Rõõm on taas aeda teile, tere hommikust ja soovida kaunist uue töönädala algust. Kell on saanud viis minutit 10 läbi ja ka huvitajal on aeg oma selle nädala esimese saatega eetrisse tulla. Tänast saadet juhatan ma sisse väikese tagasivaatega eilsesse õhtusse. Nimelt kõndisin ma mööda Tartu kaubamajast ja nägin seal sellist rohelist roosakat furgoonautot, millel olid peal kleepsud jätsi abi ehk möödujad said osta endale jäätist. See pilt tuletas mulle meelde, et maikuu saab sel nädalal läbi ja ega see jaanipäevgi enam kaugel mis omakorda tähendab näiteks gümnaasiumi või ka põhikooli lõpetajate jaoks eksamiperioodide lõppu ja algust ja kindlasti eksamitulemuste ootamist. Eksam ja hinded tähendavad aga omakorda stressi, sest alati ei pruugi oodatud tulemus vastata reaalsusele. Kuidas siseaga ka lapsevanem ja kool sellises olukorras pingevabamaks muuta saavad ja milliseid pingeid hinnete panemine lapsele üldse tekitab? Kõigest sellest jõuame tänasesse võttes rääkida Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilasnõustaja psühholoogi Inga vendaliiniga ennaga. Räägime Tartu Raatuse kooli direktori Toomas kingi ja Tartu kivilinna kooli õppejuhi küllike Pedastega numbri vabast hindamisest sest eelpool nimetatud kaks kooli on ühed näited Tartu põhikoolidest, kes kokkuleppele kaotada koolis siis loov ja oskusainetes numbrid on oma allkirja andnud. Selline saab tänane saade olema. Mina olen saatejuht Jane Saluorg ja soovin teile head kuulamist. Me lähme oma saatega edasi ja hakkame nüüd rääkima koolis hindamisest, õigemini numbri vabast hindamisest. Ja lisaks mulle on stuudiosse tulnud veel Tartu Raatuse kooli direktor Toomas Kink ja Tartu kivilinna kooli juht Küllike Pedaste. Mõlemad on siin väga mõjuva põhjusega, sest eelmisel nädalal, nimelt 24. mail allkirjastasid Tartu koolide juhid täiendatud põhikoolide kvaliteedi kokkulepe mille kohaselt hakatakse nüüd Tartu põhikoolides oskusi ja loovainetes kuni üheksanda klassini siis kasutama numbri vaba hindamist. Ja Toomase Külli, kui meie jutuajamisega kusagilt üldse algust teha, siis ma kõigepealt täpsustaksin ära kaks asja. Esiteks, millised koolid selle kokkuleppega siis nüüd seotud on? Tere, minu arvates on selle sellele alla kirjutanud kvaliteedile pole kõik Tartu linna põhikoolid, sealhulgas ka erakoolid ja kõik kõik need, mis on munitsipaalkoolid. Järelikult me oleme kõik. Kõik on selles selles kokkuleppes hõlvatud. Ja teiseks, võib-olla Küllikese käest, küsiksin siis, et missugused ained sinna oskus ja loovainete hulka kuuluvad, kus nüüd siis numbreid enam mingist hetkest? Tere ka minu poolt ja kehaline kasvatus, kunstiõpetus tehnoloogiaõpetus, kunst, käsitöö ja kodundus ja muusika on siis need looja oskusained. Külge oskad sa ka öelda, millal need numbrid siis nii-öelda kokkuleppe kohaselt hindamiselt ära kaovad? Jah, siin on nüüd, see on väga hea küsimus selles mõttes, et meie siin Toomasega ma võin öelda, et meie koolis juba toimib, aga aga kui ka kvaliteedikokkuleppe alla kirjutati, siis ka haridusosakonna juhataja Riho Raave ka rõhutas, et et kõik saavad nii-öelda aega leida oma tempos sellele ülemineku. Ja see on hea võimalus õppida kolleegidelt, saada teadmisi, küsida, uurida, kuidas minna, et, et selles mõttes ei ole see nüüd tõesti sellest sügisest kõikidel koolidel veel laual, aga kindlasti järk-järgult ja tasapisi on see üleminek tulemas. Tegelikult sellest üleskutsest loobuda numbrilises hindamisest, sellest on räägitud juba aastaid ja see kõlas isegi möödunud sajandi alguses kooliuuendusliikumises ja Toomas, ma tean, et Tartus Lotuse koolis olete teie numbri vaba hindamise idee poolt juba päris pikka aega olnud ja Tartu Raatuse koolis seda kuus aastat juba katsetatud on. Et mis selle numbri vaba hindamise selline peaeesmärk siis võiks olla. Noh, kui öelda, et kuus aastat on katsetatud, siis nagu on juba naq selline kummaline, et noh, mis sa ikka kuus aastat katsetad. Me tegelikult teadsime, mille peale me välja läheme ja miks me seda teeme. Ja põhimõtteliselt on ikkagi meil enne, kui me midagi teeme koolis. Me mõtleme sügavalt läbi korjama endale teoreetilisi teadmisi ja vaatame, mida on teised maailmas teinud ja selles mõttes me ei tee juhuslikult asju. Ja täna me oleme siis juba kuues aasta ja teeme, teeme sellist noh, ütleme kooliuuendusliku, mis, kus me lastele jah, hindeid ei pane. Ja täna on meil põlvkond, kes ei ole esimesest klassist alates hindeid saanud kuuendas klassis. Mitte midagi pole juhtunud, kõik need hirmud, kõik need oletused ja kõik need sellised negatiivsed jooned, need on kõik tegelikult ära hellimineerunud. Et tegelikult ei ole juhtunud mingit õpitulemuste langust. Seda, et õpilased ei õpi mitte midagi säärast pole juhtunud. Tegemist on äärmiselt õige sammuga minu arvates Mis need probleemid siis nii-öelda on aluseks olnud, mis selle sinu poolt nimetatud õige sammu suunas on kuule liikuma pannud. No siin me maa, kus me oleme natuke tagasi Venemaal õieti siis juba Nõukogude Liidu ajal oli kaks sellist meest nagu Elcoonin ja ta mõõdav, kes eksperimentaalselt Moskvas kaotasid, räindad ühes koolis seal Moskva 91. keskkool. Ja põhjus, miks nad seda tegid, oli see, et poisid, kes hakkasid saama kooli alguses negatiivset tagasisidet, hinnatena hinded olid palli pooleteise võrra nõrgemad kui tüdrukutel siis nad selle negatiivse eluhoiakuga läksid kuni gümnaasiumini välja. Ja miks see niimoodi on, on see, et me väga sageli hinnet kasutame, karistusvahendina mitte, me ei mõtle selle peale, et kuidas me saame seda last konkreetselt arendada ja näeme tema eripärasid, vaid me tegelikult võtame keskmise fooni ja selle pealt hakkame siis panema mingid pingeridasid paika ja need, kes on seal pingerea lõpus nende enesehinnang nende minapilt on oluliselt viletsam, kui on nendele, kes seal eesotsas, jah, eesotsas on tore olla, aga tagumise otsa peale mõeldakse vähe. Kas siit on õige järeldada, et see hinne numbriline hinne näitabki justkui selliste selliste aspekti, et kuidas edeneb laps nii-öelda kooli nõuetele vastavalt kuidas üldse töötab kool, aga ta ei peegelda seda, kuidas areneb tegelikult laps, kui isiksus? Jah, tegelikult ju, kui me räägime objektiivsest hindamisest, siis me peaksime lähtuma sellest, et iga laps on isiksus ja unikaalne igal lapsel on omad tugevad küljed, omad nõrgemad küljed ja väga sageli me hindame kuskilt, et mingi keskmise pealt meil on keskmine klass, meil on keskmine kool mis iseenesest ju on lihtsustatud lähenemine asjadele. Aga kui me hakkame nägema last kogu selles süsteemis, siis me tegelikult suudame aidata sellel lapsel avada oma potentsiaali. Ja tegelikult igal lapsel on olemas mingisugused tema tugevad küljed, mida me saame arendada. Aga kui me keskendume ainult nõrkadele külgedele ja sageli siis ka probleem probleemidele, siis, siis me tegelikult teeme karuteene lapsele ja, ja põhjustame lapsel negatiivse emotsiooni kooli suhtes. Kui me küsime laste käest, kas sulle koolis meeldid, siis mina olen seda meelt, et kui laps, et ei meeldi, siis ma küsin enda käest, et mida mina olen õpetajana teinud valesti? Lapsele koolis ei meeldi, sest õppimine iseenesest on ju võimas, selline positiivne kogemus. Aga kui me, kui me suudame sellest negatiivse teha, sest me teeme midagi väga valesti? Külikesin numbrilise hindamise üheks kriitikaks on toodud ka näiteks seda, et õpilase keskmise hinde arvutamise kaudu saab õpilane nii mõnestki nii-öelda kooli ülesandest kõrvale hiilida. Et kuidas sulle tundub, kas see kriitika õigustab ennast? Ma arvan, et, et meil on aeg lahti lasta sellest keskmise hinde hoobiast, et see, see, see ei ole kindlasti see hetk ja aeg enam, kus, kus tänapäeval peaks seda vaatama ja ja kui me räägime siin numbri vabast hindamisest, siis näiteks meiega ütleme koolis nüüd selles loovainetes sellist süsteemi, et kui varasemalt noh, ütleme näiteks muusikaõpetuses oli õpilasel vaja kolm asja teha, laulda, eks laul teha mingi referaat või ettekanne ja veel mingisugune uurimus, uurimus klassikaaslastele jutustada midagi ja sai mingit kolm hinnet ja selle põhjal pandi siis kui see hinne ja võib-olla, kui tal üks jäi tegemata, siis õpetaja pigistas silma kinni ja ja pani selle selle kokkuvõtva hinde lõpuks lapsele välja, siis meie kui me mõned aastad tagasi arutasime, et, et kui me läheme tõesti sele mitterist olevale hindamisele üle ja, ja õpilased hakkavad sama tunnistusele arvestama. Et mida see siis tähendab, et meie oleme läinud sellesse fookusesse, et lapsel peavad olema tehtud 100 protsenti kõik selles aines selle õppeperioodi jooksul õpetaja poolt ilusasti ette antud, koos sõnastatud, eesmärgistatud õpiülesanded. Ja tegelikult on taganud selle süsteemi, et laps isegi vaatata, õpib rohkem kui varem, aga me saame arvestada tema seda isikust eripära ja, ja tõesti selline võistluslik ja see keskmine, no see ei ole kindlasti see asi, mida, mida tänapäeval üldse vaadatagi. Tegelikult mu järgmine küsimus oli ka selle selle kohta, et kust see piir läheb siis, et millal nii-öelda saab see aine arvestatud ja millal mitte. Toomas, kuidas see kujundav hindamine siis nii-öelda üldse töötavad, mida siis need lapsed indeks saavad endale, kui need numbreid enam ei saa? Et me tegime sellise asja, et ei nimeta seda kujundavaks hindamiseks. Me tegelikult nimetasime selle enda jaoks ümberõppimist toetav hindamine. Ja tegelikult on see protsess, igasugune hindamine, on suhe kahe inimese vahel õpetaja ja lapse vahel. Ja see suhe saab toimida siis, kui mõlemad aktsepteerivad teineteist. Ja sageli käib see noh, meil ka niimoodi, et tegelikult õpetaja lepi, õpetaja laps lepivad kokku, millised on need kriteeriumid, mille järgi ma sulle panen siis selle positiivse hinde ja millal see saab juhtuda seal samuti kopli. Mõni laps teeb asju kiiremini, mõni laps teeb aeglasemalt ja ei pea kõik tegema täpselt üheks kellaks midagi valimis, vaid pigem võib-olla see selline kokkulepe. Ja siis võtab laps vastutuse õppimise eest endale. Sest sageli on ju niimoodi, et kes vastutab lapse õppimise eest vanema õpetaja laps nagu ise selles protsessis võib-olla selline lihtsalt objekt temaga tehakse. Aga kui me saame lapse kaasata, siis minu arvates on see väga suur pluss. Me elame praktiseerinud siin omavahelist tagasisidet, lapsed annavad ja, ja tähendab iseenda tegemistele tagasisidet. Ma arvan, et lapsed on veel tegelikult veel sellised ajavad pilli teinekord väga lõhki, et nad annavad endale negatiivset hinnangut seal, kus seda põhjust ei olegi. Et nad on väga kriitilised enda suhtes. Ja ma arvan, et selline selline lähenemine koostöö on selle võtmesõna. Toomas mainisid siin, et nii-öelda lapsi, õpetaja õpi lepivad kokku mingites kriteeriumites, aga kas, kas ka riigi poolt või, või kooli poolt on mingid sellised üldisemad kriteeriumid, kuhu raamistikus ja kokkulepe peab jääma külike toomas. Kus on, noh, koolis on kokku lepitud, kuidas me hindame, meil on selline üldine raamistik, aga põhimõtteliselt Meil see raamistik on nii lai, et iga õpetaja saab koos lapsega kujundada endale sobilikud hindamismudelit. Et võtame kas või laulmises, et kas ta peab tegema siis ühe referaadi või kaks rehverati, mis ajaks peab tegema, see on kõik õpetaja enda otsustada ja lapselapse otsustada, millal need asjad sünnivad. Meie, nagu selles selles mõttes juhtkonna tasandilt sinna ei sekku. Õpetajal peab olema piisav loominguline vabadus. Et neid asju otsustada, siis tema saab oma tööd hästi teha. Kui me paneme väga-väga jäiga raami, siis ma arvan, et see ei ole päris tänasele päevale kohane. Jah, ja lisaks siia võib-olla selle poole ka, et ka lapsevanema kaasamine, et me nägime seda ära, et et kui sa lähed sellele teistsugusele hindamissüsteemile üle, siis igal juhul on oluline ka vanematele seda kommuned kommuni kommunikeerida. Et õpilane, õpetaja teevad küll kokkulepped, aga ka vanematel on see teada, et ükskõik, kas see tuleb siis e-Pärnu kaudu, et sellel perioodil õpime selliseid asju, et ka nemad kindlasti ei tohi välja jääda selles protsessis. Kuidas praegu vanemad teie nii-öelda muudatustele on reageerinud? Väga hea küsimus, sellepärast et meil oli just kolm aastat oleme rakendanud ja meie kasutasime seda võimalust siis, et me läksime nagu järk-järgult üle, nii et me oleme jõudnud nüüd siis tõesti põhikooli lõpuni välja. Ja meil on igal kevadel lastevanemate foorum, kus on erinevatest klassidest üks kaks esindajat. On ka lastefoorum, kus on üks-kaks esindajat nagu eraldi sündmused, sellised ja mõtlesimegi, et nüüd on kolm aastat möödas, küsine vanemate käest, et kuidas teile tundub, et mis see on, et noh, olime valmis nagu ootama, võib-olla tuleb mingeid ette, kuid või midagi, siis? See päevakorrapunkt läks praktiliselt kiirelt mööda, sest kõik olid väga rahul ja ütlesid ainult jumala eest, jätkake. Et see on õige otsus, et jah, loomulikult on meil ka väiksed arengukohad, võib-olla natuke rohkem analüüsi ja seda tagasisidestamise poolt. Lastelt tuli täpselt sama arvamus, et see näitab, et tegelikult selle kolme aasta töö on kandnud vilja ja me oleme saanud sellise hea tunde, et vanemad on rahul ja lapsed on rahul ja õpetad ka. Et selline nii-öelda see hinne mõtestatakse paremini lahti õudselt ja toomas. Et tegelikult ju vanemad, kui nad arutlevad hindamise üle, millest nad lähtuvad enda koolikogemusest ja kuna neil muud kogemust ei ole, siis tegelikult nad ei oskagi näha selle sõnaliste hinnangute plussi. Ja üldiselt sellised vanemate seisukohad hindamiseks on väga vastuolulised. Ühelt poolt nagu tahetakse, väga arendatakse konkreetselt tema last talle sobilikus tempos aga teiselt poolt tahetakse hindeid ja seal seal see on teatud selline psühholoogiline murrang. Et mida, kui palju see hinne siis peegeldab ja inimesed arvavadki, et hinne peegeldab rohkem kui sõnaline hinnang, mis on täiesti vale väide. Sest need sõnalised hinnangud, mida me täna kirjutame, need tegelikult ikkagi peegeldavad lapse arengut kordades rohkem, kui see üks pelgalt numbriline hinne. Me oleme siin rääkinud, et selline numbri vaba hindamine aitab nii-öelda last rohkem kaasata. Individuaalne kava on justkui, et iga laps teeb täpselt nii, nagu ta jaksab, aga siiski on ka selle numbri vaba hindamise poolt või vastu ka kriitikaid, et näiteks Kuressaare vanalinna kooli klassiõpetaja proua Pihel puu on ajaleht saarte Häälele antud kommentaaris viidanud, et on lapsi, kellele selline numbri vaba hindamine väga sobib, aga on ka neid, kellele ei sobi ja samamoodi on õpetajaid, kes oskavad seda rakendada ja on õpetajaid, kes seda ei oska rakendada. Et kuidas sellisele kriitikale vastate? Nakatas sellest viimasest peale, siis enne kui sellise asjaga minna kaasa, enne tuleb natuke õppida ja meie tegime oma kodutööd ikka kuskil tsirka aasta ja ei läinud niimoodi, et viskame õpetaja vette, et kes siis välja ujub, seal on siis ja me ikka tegime päris korralik koolitusi mõtestasime asju läbi, katsetasime, vaatasime, mis on teiste koolide praktika, käisime külas erinevates koolides, vestlesime kolleegidega ja alles siis hakkasime rakendama juhuslikult seda niimoodi ehku peale minna, siis võib jah juhtuda see, et õpetaja ei tule selle tööga toime. Teisalt, et kas nüüd kõikidele lastele sobib, mina ei ole oma koolis näinud ühtegi last, kellele see ei sobi. Ja ma ei oska öelda, et kas kuskil on selliseid lapsi ja millal see väide tugineb, et noh, me võime alati väita mingisuguseid asju. Aga tegelikult mina lähtun alati argumentidest, miks nii on ja alati tuleb vaadata põhjusi, võib olla sellel lapsel hoopis õpiraskused, ei sobi talle hinded, jääkidele, sobiga, sõnalised hinnangud, et siis peab vaatama, et mis seal taga on. Et kui sa ei tea põhjusi, siis need väited tavaliselt on sellised õõnsad ja ülespuhutud. Küllike, mis võluvits siis nii-öelda on, et see ka numbri vaba hindamine toimuks kõikidele võrdsetel alustel ja seda see tõepoolest peegeldaks seda päris pilti, mis siis lapsega toimub tema arengus? See kõige suurem võtmesõna on see koostöö ikkagi ja, ja kui me vaatame tänapäeva sellise nüüdisaegse õpikäsitluse raames, kus noh, kolm sellist suundakset või siht ja need elus tuleb toime tulla peab olema avatud ja elukestev õpe ja jätke, et neid saavutada, on need sellised erinevad erinevad õpieesmärgid, et varasemalt teada-tuntud loomulikult on selge, et peab jääma ka selline akadeemiline teadmine ja oskus, mis on, mis on ka igal juhul oluline, aga tänapäeval räägime me ennastjuhtivast õpilasest, et kellel on väga head õpioskused, aga, aga oluline on siis see tõesti see koostöö ja, ja ka selline subjektiivne heaolu ja näiteks sellisest loob oskusainetes. No see on täiesti selge, et see peakski nagu olema, et jaa, mõtlengi, et põhisõna ma ütleks, on koostööõpetaja õpilane ja lapsevanem sealjuures kindlasti. Toomas tahab lisada Kui me räägime just loov ja oskusainetes, siis vaatame selle loogikaga, et muusika, kunst, meil ka koolis kirjandus läheb sinna alla juba meiega, olid need on tegelikult näiteks loomingut. Et kuidas on võimalik loomingut hinna Ta mingi kolme nelja viie numbriga, ainult kumb siis on parem, kas Rembrandt veidi kassa? Need on sellised küsimused, kus ei ole õigeid vastuseid ja, ja kui me mõtleme selle peale, et mis on nagu nende loov ja oskusainete eesmärk siis minu jaoks ja meie koolis on ainult üks eesmärk panna lapsed kauneid kunste armastama ja mitte ähvardada näidet, kui sa koori ei lähe, siis me paneme sulle halvema hinde. Kui sa ei tee seda tööd niimoodi, nagu ma olen õpetanud, siis ma panen sulle kehvema hinde. See, see on väär lähenemine. Laseme lastel areneda ja teha asju neile sobilikus vormis sobilikku ajal. Nii et nad naudivad seda. Ja kui, kui see loovus, mille kool tegelikult ikkagi ankusingi Enn Robinsoni tsiteerida päris ära tapab, siis tegelikult ma arvan, et see loovus on üks asi, mida me peame nii hoidma lastes, kui nad lasteaiast tulevad, näljase loovus olemas. Koolis tahame seda raamidesse panna. Äkki laiendaks raame? Sel raamide laiendamine on väga asjakohane sõnasaba, millest siin kähku kinni, sellepärast et praegu ikkagi seadusest tulenevad meil ka ju piirangud, et kooli lõputunnistusel peavad ikkagi ka loovainetes olema hindade. Kui õpilane vahetab kooli, siis samamoodi sisse astudes järgmisse kooli, nõutakse seda hinnetelehte, et kui quick, milliseid takistusi, selline piirang paneb nende hinnete Praegu üldse probleem selles mõttes, et oleme endale õppekavaliselt lihtsalt arvestanud sellega hetkel, et loodame, et sa kunagi jõuab ka ministeeriumi tasandil nii-öelda sellesse seisu, et ei pea seda tegema. Aga hetkel meil näiteks ütleme, kui õpilane jätkuvalt saab arvestatud, arvestatud, siis me oleme sellised lahti sõnastanud, et kas siis selles aines on kas mingi lõpuprojekt või lõputöö või ta õpilane esitab, no ütleme näiteks kunstiõpetuses oma lõpuportfoolio valib välja parimad tööd, mis ta on teinud, analüüsib neid, esitama läheb neid võib-olla veel võimekamad, kellel on see andekus näiteks loovaines, veel suurem, teeb personaalnäituse seletab kaasõpilastele, et tegelikult on see väljund, kuidas hinnasine lõputunnistuse saada, täiesti olemas, et et see ei ole üldse takistuseks. Teie mõlema koolikogemuse põhjal, kas need õpilased, kes on lõpetanud kooli ja sisenenud teise kooli suuremasse gümnaasiumisse saavad nad seal võrdväärselt majakaaslastega hakkama. Siiamaani ei ole nagu probleeme olnud need lapsed, kes meil on nüüd lõpetanud, kes selle loo oskusainetes seal numbrilist hinnet saanud, nad on igal pool praegu toimetavad ja minu meelest väga eduliselt ei ole nagu midagi sellist paha öelda, et et me oleme nüüd laste arengu kuskilt ära kärpinud või pigem pigem on meil säilinud just selline loom moment, et nad suudavad asju näha võib-olla natuke teise nurga alt ja ja võib-olla mõjutada gümnaasiume. Küllike tahtsid seal jaamateedel ka, et võib-olla see julgus on neil võib-olla isegi suurem loominguline julgus, et et see, see kindlasti annab neile pigem plussi kaasa sinna gümnaasiumisse minnes. Lõpetuseks küsin teie mõlema käest küsimused. Vabandust, kas selline numbriva hindamise süsteem võiks olla Eesti hariduses üks tuleviku võti, et tulevikus ma ei tea siin aastakümnete pärast me olemegi ära unustanud, mis asjad need numbrid on ja me lähtumegi sellest, kuidas laps ise isikuna on arenenud. Vaadates nagu maailma kogemust, siis ma väidan, et kindlasti, sest ega me ei ole ju selles mõttes mingit uudis, uudise tegijad. Põhjamaad, võtame siin Ühendkuningriik, Holland, seal on päris päris palju erinevaid teid ja viise, aga olgem ausad, c5 Paline numbrite süsteem on oma aja ära elanud ja täna pigem on meie jaoks nagu takistus see, et seadused, mis peaksid olema, on nii-öelda sellised soosivad, on täna muutunud takistuseks ja me saame hakkama, aga võiks asjad olla oluliselt lihtsamad just sellise dokumentatsiooni vormistuse või sinna tunnistusele selle hinde kirjutanud vaatamise pealt. Et nad võiksid olla oluliselt paindlikumad ja ma tean seda, et ministeeriumi tasandil selles selles osas tööd käivad. Meie oleme ka seda, seda meelt, et see ja viie viie palli skaala see jääajale igal juhul jälgu ja meie siin oleme juba suuri mõttetalguid veeretanud ja oleme liikumas tegelikult tähtuda süsteemile ja hoopis skaalad hoopis teiseks, et et igal juhul ma arvan, et see aeg hakkab otsa saama. Me räägime siin paarikümne aasta jooksul, siis kindlasti. Eks see aeg siis näitab, mis selle hindamisega asi tulevikus hakkama saab, aga Toomas ja Küllike, aitäh teile stuudiosse tulemast ja aitäh oma kogemust teistega jagamast. Aitäh, aitäh ja selle intervjuu lõpuks. Kuigi koolipäev hakkab küll või kooliaasta hakkab läbi saama, siis me võiksime ikkagi ära kuulata laulu esimesest koolipäevast. Et tulge kõik ja pea Tuuma araabia väljend voolu ema tuli Tuuda Klein. Jõud kuulnud õue luu, kui. Müürilill puudu jääb ja. Ja kingapaela plaan. Peo. Ja ilu. Ja klaasi. Me jätkame saadet, et mul oli esimeses saatepooles külas Toomas kinke Küllike Pedaste, Tartu Raatuse koolist ja Tartu kivilinna koolist, kellega me rääkisime numbri vabast hindamisest, milles millega nüütart, põhikoolid, igaüks omal ajal jätkavad ja üle lähevad ja nüüd on stuudiosse tulnud Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilasnõustaja psühholoog Inga Vendelin. Kellega me räägime. D numbritest räägime eksamitulemustest ja sellest, kuidas konkreetne hinne või tulemus õpilaste mõjutada võiv. Aga Inga eelmise intervjuu jätkuks, ma küsin sinu käest, et kui hea või halb on ühe psühholoogi vaatest see plaan näiteks oskustes ja loovainetes kaotada numbrid ja hinnata tagi õpilasi vastavalt siis nende arengule. Tere kõigile minu poolt, et mina isiklikult olen seda meelt, et see on kindlasti hea et oskus ja loovained kaob ära, selline inimeste reastamine kuidagi mingite numbrite alusel, sest paratamatult tekib, sellega kaasneb ka mingi selline nagu reaastamine, ehk siis, et sina said viie, mina sain nelja ja mis siis justkui täpselt halvasti läks. Et selle koha pealt ma arvan, et ei ole kahtlust, et see, et oskusi ja loovust ei nummerdad, tase on kindlasti hea. Sa mainisid siin juba neid pingeridasid ja nii-öelda järgi järjekorda panemist, et kui me mõtleme aga praegusele ajale, kui gümnaasiumiõpilased hakkavad lõpetama ja Sa oled juba oma eksamitulemusi ja põhikooli õpilased sel nädalal oma eksamisessiooniga nii-öelda peale hakkavad, siis kuidas eksami tulemus nüüd avaldab mõju lapsele, et tihtipeale on ju nii, et ootused on väga suured ja see surve kooli ja lapsevanema poolt on suur, aga see tulemus võib-olla ei ole ikkagi see, mida kõik kolm osapoolt on oodanud? Minu viimase aja kogemused on seotud tõepoolest üksnes gümnaasiumi noortega. Gümnaasiuminoor on põhikooli omast kindlasti teadlikum. Eneseteadlikum enesehinnang on tal ilmselgelt juba teisiti välja kujunenud kui põhikooli lõpus, et see teebki seal pikki samme ja hüppeid edasi, just selles vanuseastmes ja gümnasist ootab oma riigieksami tulemusi, ma arvan nagu rahulik kuumalt ja selgema pilguga ja ja ma arvan, et ta on üsnagi ette ikkagi võimeline hindama, milline see tal tuleb, et minu kogemus on küll seda näidanud, et üksikud sellised noh, kas närvipingest tekkinud olukorrad, kus inimene tõepoolest sooritab selle eksami väga erinevalt sellest, mis on tema aineoskused. Seda tuleb ette, aga mitte nii palju ja kui seda siis juhtub, siis õnneks on ju alati võimalik teha järgmisel aastal eksameid uuesti ja seda noored ka aeg-ajalt kasutavad, et selgi aastal nägin seal enda kooli eelmise aasta vilistlasi sooritamas eksamit uuesti võib-olla teadlik Omalt ja oskuslikumalt, kui see esimene kord siis oli. Et tegelikult see ju, kui ma saan sellest eksamist näiteks 60 protsendi asemel 50 protsenti või põhikoolis viie asemel nelja see tegelikult ei tähenda ju maailma lõppu ja see ei tähenda seda, et nüüd elu ongi läbi ja tulevikus mul ei ole mitte kuhugi enam asja. Absoluutselt kummalgi juhul sa seda tegelikult kindlasti ei tähenda, et, et on noh, kui see nüüd tõepoolest siis ühel noorel lävendipõhiselt ei võimalda astuda soovid erialale rääkides riigieksamitulemusest, siis tõepoolest on tal uus võimalus ju alati teha seda. Ja teine asi on see, et minu kogemuse põhjal vilist lastega suheldes ilmnenud ka seda, et mõnikord nad ütlevad, et see oli hea, sellepärast et tegelikult mu valik sellel hetkel oligi veel ebateadlik ja võib-olla see järelemõtlemise aeg, mis selle tõttu, kes me kunagi ei tea, kus see õige koht siis võib-olla hoopis on või miks elus miski siis just nii läks, et selle nagu liigne üle dramatiseerimine või selle ette võimendamine muidugi teades siis seda, et inimene pingeolukorras sooritabki halvemini, et kui ta näeb näiteks riigieksamit tegema nagu arvates, et sellest sõltub kõik, siis on tõenäosus selles ebaõnnestuda isegi suurem. Aga ometi tundub mulle, et kuigi räägitakse palju sellest, et, et see eksamihinne ja see hinne üldse ei määra seda, kes sa tegelikult oled, siis meie koolid on tihtipeale ikkagi väga just selliselt hindele keskenduvad, et me koostame ju igasuguseid pingeridasid, meil on eksamitulemuste põhjal järjestame parimaid koole, lapsevanemad vaatavad nende tulemuste põhjal, kuhu panna oma kool või kuhu panna oma laps õppima. Kas sa nõustud minuga minu väitega siinkohal? Kahjuks see nii on jah. Et kui ma isiklikult selle peale mõtlen täitsa enda arvamusest kõneldes, mis on tekkinud töökogemuse põhiselt, siis see on selles mõttes hästi kurb, et siin tekibki nagu selline kahetine olukorrad, et ühest küljest näiteks koolis me tõesti toetame noort. Me räägime temaga, meil on nagu just see hoiak, et, et otsi üles see, mis on sinu tugevused. Kui sinu matemaatika ei ole sinu tugevused, siis riigieksam tuleb loomulikult sooritada selleks, et kool lõpetada. Aga et see ei pea olema see, mis sind identifitseerib, me väga selgelt anname seda sõnumit ja oleme sealjuures siirad. Teisipidi jälle tõepoolest me ei saa ära hoida seda, et ühel hetkel on siis ajalehtedes on nii-öelda nimekirjad tugevamatest ja vähem tugevamatest koolidest mis on selles mõttes, kui nendesse nimekirjadesse süveneda on nagu täiesti ebaadekvaatne, et seal on näiteks hästi erinev arv, mitu õpilast on üldse näiteks eksamid sooritanud ja kõik muu selline jääb nagu hästi tahaplaanile. Kuidagi jäävad ikka kõlama need numbrid, et kes sellesse vähegi süveneb, see saab aru, et need pingeread noh, seal on nii palju näitajaid, mida ei arvestata, et tõepoolest, kas siis ühes koolis, kui palju seal näiteks üldse õpilasi on ja selge on see, et nad on siis ka erineva võimekusega ju seal. Kuidas selline surve nii-öelda teha, hea tulemus olla, ma ei tea, klassi priimus, kuidas ühte õpilast mõjutada võib? See on nüüd hästi tugevalt seotud tema isikliku kogemusega lapsest saadik ja väga tugev on siin ka kodumõju, sest üks asi on see ühiskonna ootus või, või siis ka kooli juurde. Et selline edule orienteeritus ja pingereas soovimine võib-olla olla seal kool soovib seda pläki imidži pärast või. Aga teine asi, kui üksikisiku tasandile minna või lapse tasandile lapse sisse siis hästi tugevalt mõjutab see kodu suht kudumine. Et kas on siis väärtustatud näiteks seda teadmist seal taga või on hästi palju, justkui jälgitudki ainult hinnet tunnistusel. Et ma võin siin tuua näidet, et kui noored tulevad sisseastumisvestlusele, et nad on lõpetamas põhikooli ja tulemas, siis siis meie kooli näiteks siis seal on ka küsimus neile, et me armastame küsida, mida hinne sinu jaoks tähendab. Ja siis sealt saame me päris erinevaid vastuseid, et mulle on see väga tähtis, hindajad peavad alati olema korras, siis võib ju küsida, mis see korras on. Ja teine vastus on see, et hinne ei ole mulle väga oluline, et on noori, kes vastavad, et mulle on tähtis teadmine seal taga ja seda hinnet võib mõjutada ka minu hetkeseisund seda tööd tehes. Aga mu teadmine võib olla suurem kui see hinne ja mõni toob näite avameelselt ka vastupidi, sest et vaadake, et mul võib see aine küll siin tunnistusel viis olla, aga ma võin teile ausalt öelda, et need teadmised ei ole seda. Et on noori, kes on väga adekvaatselt võimelised eraldama hindaja oma enesehinnangu ja noori, kes siis hästi nagu tõepoolest nagu seostavad seda. Ja see tulenebki, nagu ma arvan, ka sellisest koduhoiakust ja eneseteadlikkusest ja sellisest arengust Koduhoiak ja eneseteadlik areng, mida näiteks lapsevanemate poolt saab siis ära teha, et see laps tõesti ja ka lapsevanemad ise ei suhtuks sellesse hindesse kui väga põhjapanevat punkti nüüd lapse arenguteel. Ma arvan, et kui üks laps, väike alko algklassi, õpilane, põhikooli noor koju tuleb, et siis võib-olla ei ole kõige tähtsam küsida, et mis hinde sa täna koolis said, vaid tõepoolest on äkki olulisem, et mida põnevat sa täna tegid või mida sa täna teada said või milliseid teadmisi sa ise väärtustad, et et kuidagi pimisest ei saaks nagu hinnete vormistamine, vaid seal taga oleks nagu mingi huvi, huvi, huvi selle vastu, mis maailmas toimub ja mis on ühes või teises ainevaldkonnas nagu sulle kasulik. Et kuidagi siia teadlikkuse toomine juba see küsimus, et mis hinde sa täna koolis said, ei ole äkki see kõige tähtsam küsimus üldse. Mina näiteks oma kooliajast, mul tuleb ikka meelde see näide, kuidas üks kooliõde sai taskuraha vastavalt sellele hinnetele, mida ta siis koju viis, et kui ta sai viie, siis see taskurahasumma oli väiksem või tähendab suurem, kui ta sai seal näiteks kolme, siis põhimõtteliselt tõmmati talle sellele taskurahale kriips peale. Kui õige selline kasvatuslik lähenemine on? Minu isikliku arvamuse kohaselt ei ole see mõistlik, et, et selline väärtuste tekitamine, ka materiaalse väärtuse sidumine nagu sellega, et kas sa oled selle india saanud või mitte, võib mingis vanuseastmes viia pigem näiteks selleni, et kasutatakse ka ebaausaid võtteid. Kuna kodust on nii tugev surme, surve Hinne peab olema hea, siis ma võib-olla näiteks kasutan hoopis pikerdamist, leian mingi võimaluse see hinne iga hinna eest saada. Ja ma arvan, et see teadmise väärtus sel juhul võib sealt tagant üsnagi ära kaduda. Et see nagu ma ei usu, et see annaks juurde midagi positiivset. Kui nüüd vaadata lapsi seisukohast vaadatagi näiteks ei mõelda nende lõpetaja käte peale, kes oma tulemusi hakkavad ootama ja kohe varsti need eksamitulemused kätte saavad. Kuidas nemad peaksid oma mõtet juhtima eemale nii-öelda sellest tulemusest, kui hindest sinna suunas, et see on minu üks arenguprotsess, et millised on need nipid siinkohal oskad öelda. No ma arvan, et seal ongi, nagu see Ta on juba ette saab alati uba ta mitut tulevikuplaani ma olen ikka öelnud, et on hea omada plaani A plaani B ja plaani C ja juba see teeb meid nagu rahulikumaks ja võib-olla vastuvõtlikumaks erinevale tulemusele, et me ei dramatiseerinud tulemusi üle. Et meil on variant A juhul, kui näiteks need tulemused siis õnnestusid mul enda võimete järgi 100 protsenti. Kuhu ma siis pääsen, aga mul on olemas plaanid B ja C. Ja ma olen isegi mõnele noorele öelnud, et kui sa keskendud oma plaanile, et see nii hästi, et sa isegi pead seda juba lõpuks nii heaks, siis sul on närvipinge nagu maas, sa teed hästi hea tulemuse. Sa võid isegi kogeda kerget pettumust, et plaan läks käiku. Et aga see tagab selle, et sa soorituse hetkel oled rahulik. Et ja muidugi siis see, et tõepoolest, kui mul on need plaanid A, B ja C olemas, et ma käitungi vastavalt. Ja kui saavutamata jäi, siis see, mida ma iga ennast tahtsin, siis juba alguses öeldud, alati on uus võimalus. Me oleme rääkinud lapsest rääkinud lapsevanemast, ega see kolmas osapool on ikka ja alati jälle see kool, et mida nüüd kool saab omalt poolt ära teha, et see surve võib olla lapse õlgadele, ei oleks nii suur ja tõesti laps ei tunneks ennast süüdi selle eest, kui ta nüüd on teinud oma eksami või ma ei tea, kas või tasemetöö halvemini, kui võib-olla õpetajad. Õpetad. Temalt oodanud on, ma arvan, et kooli hoiak ja suhtumine võiks alati olla ikka õpilasekeskne ja ja hoiak selles mõttes just, et toetada seda, mis selle lapse tugevused on, et anda talle selgelt, kui on väiksem laps ja noorem õpilane, anda talle juba varakult tagasisidet, et et see, kui sa näiteks matemaatikas ei oska nii hästi mõnda asja, aga vaata oma kunstitöid, et ühesõnaga suunata nagu noort märkama juba varases eas seda, et igal oma tugevused ja muidugi märgata seda väikest arengut Nendes ainetes, kus võib-olla kohe nagu ei läinud hästi. Et tõesti selles mõttes individuaalne lähenemine, noor tajuks, et ta areneb, et ta liigub edasi näiteks Jaan Poska gümnaasiumis võeti sellel eesmärgil siin juba paar aastat tagasi kasutusele tähtedega hindamine, et ei oleks seda, mis on nagu numbrite puhul, et kolme ala on sihuke laia hämar ja suur ja et üks saab kolme nagu neljapiiril ja teine siis vaevalt kolme, aga kolm on kolm, aga nüüd näeb noor selgelt, et sinna sisse mahub mitu erinevat tähte, mis tähendab, et tal on võimalik ka enda arengut paremini tajuda läbisele, tähe noh, nagu tajuda, et kas see siis liigub nüüd ülespoole või allapoole. Aga noh, riiklik süsteem muidugi nõuab meilt seda, et kui ta lõpetab meie kooli, siis me peame need arvulised või tähendab need tähed taas arvudena tunnistusele esitama. Aga vähemalt õppeprotsessis on see kindlasti positiivne. Hinga, ma küsin sinu käest viimase küsimusena, nii nagu ma küsisin Toomas kingi ja Küllike Pedaste käest küsimus, et kas meie haridussüsteemi tulevik võiks siis olla selles suunas, et numbrid on ühel päeval ajalugu ja me räägimegi siin tähtede hindamisest. Me räägime kujundavast hindamisest, mis tõepoolest lähtukski lapse kui isiku arengust. Ma arvan, et suund peaks kindlasti olema sinnapoole, aga hoiak ühiskonnas nõuab veel kõvasti nagu aega ja muutust, et mul on endal ka selline kogemus olnud, kus algklassiõpetajana lühikest aega töötades olen kogenud seda. Ta laps küsis, et oi, et mul on siin naerunägu, kas see tähendab viite ehk siis, et ta läheb koju ja ta tahab ikkagi öelda seda hinnet, sest see on ühiskonnas lihtsalt nii juurdunud hoiak ja süsteem. Aga kui me selle mõtteviisi muutusega algust ei tee, siis ei saagi ju muutuda. Inga, see on väga ilus, millega sinuga seda jutuajamist lõpetada, aitäh sulle stuudiosse tulemast ja aitäh neid nii-öelda tagutaguseid avama, et kuidas ja mida siis teha ja mõelda, et see eksamite periood ja ka kooliskäimise üleüldse selline hindamise periood ilusalt üle elada. Aitäh kutsumast ja ma arvan, et selle intervjuu lõpetuseks on hea kuulda ühte laulu, mille pealkiri on kõnnime koos. Kõnnime. Töö praak. Kõnnimäega. Uu. Kõnnimäega. Ja Mäelgi liiva. Sirgast kõnnime. Sammeis. Kõnnimäega andeks. No. Nii nagu siin Täna ta tuleb otse mööda. Kõnnime ka. Sirge saell kirgas. Woods tööna Luisa la veendumusi. Aeg on taas kord olnud halastamatu ja kell on juba liikunud nii kaugele, et varsti on uudisteaeg, mis tähendab, et huvitajal on täna aeg hakata lõppema, jätame me rääkisime täna numbril vabast hindamisest, mul olid külas Tartu Raatuse kooli direktor Toomas Kink ja Tartu kivilinna kooli õppejuht Küllike Pedaste ning Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi psühholoogi Inga Vendelinega. Vendeliniga puudutasime ka seda, kuidas siis siin hinnet ja eksamitulemuste pinges ja virvarris ikkagi laps ellu jääb ja ja arendab endas seda mõtet, et, et see kolm või neli või viis tunnistusele ei määra tegelikult seda, kes inimene on ja kuhu ta jõuab tulevikus. MINA OLEN Jane Saluorg ja tänan teid Omalt poolt kuulamast.