Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänasest täies räägime mäe lastest ning ka natukene loomadest. Kuna on lastekaitsepäev, siis sealpool keskendume laste olukorrale ja laste õigustele ning kaitsele. Stuudios on meil külas Kati Valma, kes on lastekaitsespetsialistina tööl olnud 13 aastat ning uurime temalt, kuidas on probleemid muutunud ja ka seda, millised peavad olema head vanemad. Lastekaitse liidu president, kirjanik Loone Ots kirjutas aga raamatukasvuhoonekoerad. Lugu on loomadest ja ka loomakaitsest kuuleme, kuidas raamat sündis ning saame ka teada, miks ta on vanuses 11 kuni 101 inimestele mõeldud niisugused teemad täna minu nimi, Krista taim, head kuulamist. Täna on lastekaitsepäev ja tegelikult on see päev nagu iga teine vähemalt ja ma kujutan ette, et on päev nagu iga teine inimestele, kes lastega igapäevaselt töötavad ja üks selline on meil täna saates külas. Kati Valma. Tere tulemast. Tere aitäh kutsumast. Teie töötate lastega juba 13 aastat, olete nõmmel? Lastekaitse spetsialist, vastab tõele. Jah, vastab tõele ja, ja kuidagi tundub kohatu. Ta või isegi see on, see ei ole üldse eriti pikk aeg. Et see on, ütleme selline parasjagu selline aeg, et on teadmine ja kogemus, mis see töö on ja on selline enesekindlus juba. Et kõik olukorrad on, on siiski võimalik mingil viisil lahendada. Tänast päeva ja aastaid 13 tagasi võib-olla isegi veel rohkem, sest seda tööduga õpitakse siis, mis pilt oli siis Eestisse ja mis olukorras olid? Noh, lapsed, mitte kõik muidugi, aga need, kellel olid probleeme ja kelle õigusi riivata ja mis olukord on praegu, kui palju on see? Kindlasti on, on see olukord väga palju muutunud, et kui need probleemid on muutunud et tol ajal tõepoolest olid veel võib-olla tänavalapsed selline väljend keda ei ole enam tänasel päeval. Ja, ja noh ka meie töös, et võib-olla rohkem selliseid peresid, kes ise endaga toime ei tulnud, kes ei töötanud, kellel ei olnud isegi isikut tõendavat dokument ja kes olid kuidagi nagu ühiskonnast väljas ja kus olid ka lapsed. Tänasel päeval ikkagi inimesed on enam-vähem ikkagi ühiskonda integreerunud ja selliseid nagu väljaspool peresid või kes nagu üldse ei ole haakunud meie ühiskonnaga, et neid nagu eriti ei ole Tänavalapsed ja sellised katkised ja probleemsed tekkisid tõenäoliselt selle ülemineku ajal üheksakümnendatel kes nüüd on nii vanad ja mäletavad, siis nad kindlasti teavad neid probleemseid kohti kui näiteks Tallinnas üldse linnades, kuhu siis lapsed kogunesid, kus korraldada öösel riided, neid tabada, lastekodudesse viia või siis leida neile mingid kohad. Nende probleem on nüüd lahendatud, need inimesed on suureks kasvanud. Ja, ja, ja eks siis osadel nendel noortel on juba ka endale lapsed, et muidugi see on ka selles töös, kui seda pikemat aega teha, siis nagu mõnes mõttes võlu. Et sa näed, kuidas näete, need noored ja need lapsed kasvavad ja, ja ikkagi reeglina neil läheb hästi, et kui neid on aidatud, nad on jalgele saanud, et siis nad oma lapsi suudavad kuidagi paremini kasvatada, läheb paremini. Sellist asja ei ole, ta hakkaks muster korduma, et kui tema on raskest perest kasvanud, et sealt on võimalik välja saada. No see mustri kordumine on väga suur risk ja väga suur oht ja, ja see on üks meie töö eesmärke sageli, et just seda mustrit muuta. Et, et on võimalik ka teisiti. No kuidas te seda muudata? Tooge mõned näited oma praktikast, et kus on olnud õnneliku lõpuga lood. Ikkagi lood, lood edenevad, et mulle kohe tuleb meelde üks, üks lastekodu noor, kes on, kes oli siis asenduskodus elades ka selline pisut metsik ja, ja küll teda leiti sealt kraavist ja ja hüppas aknast alla ja igasuguseid olukordi tuli, alkoholi tarvitamist oli ette aga tänaseks päevaks, tal on endal väike poeg ja ta kasvatab seda poega ja ta on väga õnnelik oma pojale Facebookist näen tema tema sõnumeid, mida ta uhkusega postitab. Pojal oli sünnipäev ja meil oli nüüd see sündmus. Et see on mustri muutmine. Ta on väga uhke ema väga uhke oma lapsele ja ta ta pingutab ja ta annab parima ja, ja ma usun, et ta vajab võib-olla ka tugev, me kõik võime mingil hetkel tugev ajada. Et, et see on normaalne, et me vajame tuge. Aga ta ka ta püüab ja teeb parima. Katiivalmaga, kuidas te aitate neid, kuidas te leiab endas jõudu ja, ja jaksu on üks asi on töö, aga teine asi on see inimlik pool, et tegelikult seal peab olema ju veel midagi, et sa saad sellele inimesele ligi, kes abi vajab, et sa ei ole lihtsalt konveieri peale, et lähed ja viitele toidu pakitud nisu ära ja vaatan, mis edasi saab, et, et inimlik puudutused või kust see tuleb või kuidas sellega. Ja et millist üleeile külili ühe ühe toreda uuringu tutvustus siis me juudid strumpliga jõudsime koos jälle selle mõtteni, et, et. Võib-olla liiga palju, räägime selles töös professionaalsusest tegelikult selles töös on võib-olla kõige olulisem inimlikkus, selline inimlik kontakt ja just et olla inimesena toeks. Et ega siis selles töös inimene ise ongi töövahend. Et ülejäänud töövahendid on need erinevad, võib-olla teenused ja toetused ja see abi, aga ikkagi põhiline vahend on ikkagi kontakt selle teise inimesega, tema toetamine. Aga need inimesed, kes abi vajavad, lapsed, noored, need on natukene katki. Neil on haiget tehtud, neil on hingest mingi tükk välja rebitud, kuidas neid nendega kontakti saate. Kui pikk see töö on või kui vaevaline ta võtaks üldse jutule kedagi, sest tõenäoliselt on teda petetud palju kordi antud lubadusi, et võita usaldus ja mitte seda siis kuritarvitada või. Noh, see on alati hästi erinev, et need lood on niivõrd erinevad. Et vahel mõne loo puhul on, on kontakt, tekib kohe ja usaldus tekib kohe kergesti vahel võtab pikka aega, et see tekiks ja siis ta ühel korral tekib see noor tõesti vaatab sulle silma ja esimest korda elus räägib sinuga siiralt. Kuigi eelmised kuus aastat on lihtsalt silmad maha löönud ja tuka taha peitnud. Ja järgmisel korral ta vaatab jälle maha ja, ja, ja, ja see, see jätkub, et see oligi ühekordne kontakti, siis tuleb edasi püüda sellest. Ja vahel juhtub ka nii, et, et kui see kontakt on olnud, siis siis noh, elu ju muutub kogu aeg, et et see on kogu aeg muutumises, et ükski asi ei ole püsiv või, või need suhted ei pruugi olla püsivad, aga tuleb püüda kogu aeg, et ikkagi säilitada. Et tõesti osad pered on, on lastekaitsetöötajal väga pikaajaliselt voodi kõrval. Öelge, kuidas teieni jõuavad need perede ja need noored, kas keegi kaebab, kas inimesed ise kutsuvad, et oleks abi vaja? Määrataks, suunatakse, kuidas see käib praegu. Et kindlasti ei ole õige mõelda, et keegi kaebab, et ka lastekaitseseadus ütleb seda, et tuleb märgata abivajavat last. Et see märkamine, kui keegi märkab, kas lasteaias, koolis, tänaval see on märkamine ja toetamine, et võimalikult ruttu saaks selle mure lahendatud. Aga järjest rohkem, mis on väga positiivne, inimesedki ise pöörduvad. Et lapsevanemad ise võtavad ühendust erineval põhjusel, kas nad on lahku läinud kas seal mingi muu raskus peres tekkinud ja nad ise soovivad tulla rääkima ja, ja mingit nõu saama. Aga jõuamegi selleni, et millised on praegu kaasajal need probleemid, millega te tegelete. Mis on need mured ja millega siis tuleb? Et noh, need mured võivad olla loomulikult täiesti seinast seina, et iga pere on ainulaadne, et ega neid neid niimoodi ja siis nimekirja ei ole võimalik päris koostada. Ja väga ootamatuid asju või peredes ette tulla igasuguseid kriisid, õnnetused, et millega inimesed võivad arvata, et neil ei tule kunagi lastekaitsega kokkupuudet, et aga, aga, aga see võib siiski tulla. Väga palju on kahjuks lahkuminekuid, mille vahele võivad lapsed jääda. Vanemad pöörduvad sageli, et siis peale lahkuminekut, et kokku leppida, kuidas seda last koos edasi kasvatada. Sageli õnnestub need ka lastekaitseabiga need kokkulepped teha ja asjad lahendada, et mida suuremad vaidlused ära hoida. Ja üks väga suur teema on ka erivajadusega lapsed lasteaias ja koolis, mis, mis minu arust on noh, nagu selline tõusnud või nagu uus probleem, mida, mida mõni aeg tagasi nagunii nii palju ei olnud, et praegune, milles seisneb et mis on nagu see see tuleb siis kas kas lapsevanem pöördub sama moodi, et tal on tuge vaja? Et laste vahel on seal tekkinud mingid konfliktid, keegi kiusab kedagi? Et kas tema last kiusatakse või, või tema lapse vastu ollakse kuidagi meelestatud või ka siis kool või lasteaed pöördub, et on üks halvasti käituv laps, vahel Vi raskesti käituv laps kellega on väga raske toime tulla, sest klassid ja rühmad on suured koolil personali võib-olla ei ole nii palju ja sellise väljaõppega nagu vaja ja siis tekivadki raskused. Ja siis kutsutakse veel välja? Jah, et vahel kuigi lastekaitse otseselt ju ei saa seal lasteasutuses tekkivaid probleeme lahendada, et siiski sageli me oleme seal kõrval, et et me saame toetada võib-olla seda koostööd aidata, leida lahendusi koos pakkuda samas ka omalt poolt mingit abi võib olla lapsele vanemale vanemlike oskuste grupp, mingisuguseid muid tugigruppe nõustamist, et jah, aga kas muidu. Kui lastekaitse töötaja on kõrval, mõjub see kuidagi nagu ka distsiplineerivalt. Ütleme, et on näiteks koolis konflikte ja tuleb ühe osapoole, aga lastekaitse töötas. Eks see oleneb jah, et, et kuigi me ise näeme oma rolli mitte nüüd nii väga distsiplineeriv ana, vaid pigem sellise toe tavana ja just et aidata leida veel lahendusi, aidata leida veel võimalusi, et meil on ka erinevaid kogemusi erinevate olukordade lahendamisel, et juba nende eelnevate kogemuste pinnalt on, on nagu võimalik öelda et milline võiks olla mingi töötav lahendus, näiteks et ta ka vahel vahel on ka kogemus, kus koolis ümarlaual, kus ka laps osales, näiteks, et võib-olla seal vahel ongi vaja last kuidagi kaitsta natuke. Et see roll, roll vahel varieerub. Ometi on jäänud lastekaitsetöötajatele natuke nagu selline kuvand, et neid kardetakse, et kui juba on midagi, siis võtab lapse ära või, või nagu on jäänud selline sõnum valdavaks, mitte see pooled pöörduda abi otsima, vaid et ta on nagu see, kes tuleb ja. Kahjuks on see see halb kuvand ja see on vale kuvand, et kuvand on kuidagi läbi läbi meedia võimendunud läbi selliste väga keerukate lugude, et, et siis siis on nagu selline poolte valimine ja kellegi süüdistamine, et keegi peab süüdi olema. Aga noh, tegelikult ei ole sellised lood lastekaitse töötaja igapäevatöö ju, et lastekaitse tegeleb väga erinevate lugudega. Ja vanemad siiski võtavad ise meiega ühendust ja ja enamus lugusid laheneb hästi ja vanemad on tänulikud ja, ja sõbralikud ja meil on väga hea kontakt ja ja kui nad alguses võib-olla esimesel korral tulevad, siis nad on pinges ja ja neil on piinlik ja ikka taskurätikud peavad olema paralvara tulevad, et laps hakkas suitsetama või hulgub ringi, laps varastab kodust või, või on mured WCd samad lahkuminekud, et koostöö teise vanemaga ja on raske ja ja, ja hiljuti just üks vanem läbi oma tugiisiku pöördus. Küsimus oli selline, et kuidas ma saan oma lapsest loobuda, et noh, need, need küsimused võivad olla nagu täiesti ootamatuid ja seinast seina. Selle peale annab tulla. Öelge, kui palju te oma töös puutute kokku veel sellise asjaga nagu vaesus ja lapsed. Vaesus on ka nii, et mida selle all mõista, kas tühja kõhtu või siis? Või siis vähest aega lapse jaoks või vähest tähelepanu lapse jaoks. Aga vaesus justkui tänases Eestis ei tohiks niivõrd enam seda vaesust olla, sest on igasugused riiklikud toetused. Rahalist vaesustest on elatisabi, on kohalikud omavalitsused, kes samuti kõiki oma elanikke saavad toetada ja peavadki toetama, et. Tundub, et on probleemne pere ja see raha, mis saadakse toetuseks, ei pruugi lapseni jõuda. Või ütleme selleni, et kuhu ta on mõeldud, et ta läheb buumile. No siis on seal juba sisuline töö, et kui see, kui see raha läheb kuskile mujale, et siis ikkagi tuleb tuleb seal selgitada, et kuhu see raha läheb, vahel tulebki vanematele selgitada, et mis, mis need lapse vajadused on. Et viieaastane ei pea veel iseseisvalt toime tulema, et ta ei ole veel selleks võimeline. Aga on inimesi, kes arvavad, et on jääd. Et see on jälle kuu vahel nagu äärmusest äärmusesse, vahel arvatakse, et väga väike laps juba nagu võiks ise toime tulla, ta juba oskab seal muna praadida ja ma ei tea, mida teha. Ja samas võib-olla mõni viieteistaastase lapsevanem, kes saadab oma last kooli ja, ja arvab, et ikka ta peaks oma lastele edasi kooli saatma. Ega ta ei saa veel üksi kooli minna ja kas seal ei peaks teiega sekkuma? Ei hakka, me olemegi, me olemegi seal ja muidu me ju ei teaks seda. Et, et siis me jälle ikka selgitame, et mis selle lapse heakohane vajadus on. Et ikka vastavalt lapse vanusele, et laps ei ole lihtsalt laps nagu vanuses nullist kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani, nagu teda ei saa võtta ühtmoodi. Et on väga suur erinevus, et on vastsündinud beebi või on juba seitsmeteistaastane noor inimene, et teda tuleb erinevalt kohelda. Tõsi, ta on, tõsi, ta on, aga võib-olla veel mõni teie praktikast, mõni sellisem, noh, ma ei tea, kas just lõbusam, aga, aga selline lugu, et kus on no mida teile koolis ei õpetatud, aga elu tõi kätte, et nad, et ajad on niimoodi muutunud, et on tekkinud sellised probleemid. Eks ikka elu õpetabki, see töö ise õpetab, et see on, see ongi üks suur õppimine, iga päev õpetab jälle uusi olukordi, et ega et et vahel Need asjad on, on tõsised ja vahel vahel jah, tekivadki sellised veidi naljakad olukorrad, võib-olla intriigid ja kolmnurgad ja ja igasuguseid erinevaid olukordi tekib. Vaat siis. Jah, eks lapsed ise ka vahel tekitavad neid olukordi ja jah, lapsed on targad. On me teeme siinide pisikese pausi, kuulame ühe muusikapala ja seejärel jätkame, tänaseks teemaks on lapsed ja saates on meil külas lastekaitse spetsialist Kati Valma ja head kuulajad. Kui teil on küsimusi mõtteid antud teemal, siis saate need jätta meil foorumis huvitaja kodulehel. Täna on meil saates kõlas lastekaitse spetsialist Kati Valma ja teemaks on lapsed ja laste kaitstus ning laste heaolu katiival. Mõelge, kui palju te oma praktikas kokku puutute lastega, kes on kodust ära jooksnud või kaduma läinud. Noh, ega nad nüüd päriselt kaduma, sellist juhust ma ei mäleta, aga, aga nad tulevad ikkagi välja kodust ära nad vahel vahel lähevad. Et ehk siis on suhted sassi läinud kodus või kardetakse midagi või ollakse mingid pahandust teinud või? Põhjused võivad erinevad olla, et ikkagi suhted. Et ikka juhtub vahel selliseid asju, kes on olnud kõige noorem, kes on nagu sedasi rändama läinud ja see, kes, kes meenub, kõige noorem oli üks kolmeaastane tüdrukuke, kes oli selline väga asjalik ja ja aktiivne, läks kodus väravast välja, aastus 18 bussi peale ja kaks linna poole sõitma. Ehk siis tähelepanelikud inimesed märkasid ja helistasid siis MUPOsse ja, ja tuli siis kõne lastekaitsesse ja kuna lapsel oli selline eriline eesnimi, mida, mida ta teadis, aadressid ei teadnud. Et siis siis oli see ema kohega sekundite jooksul üles leitud ja laps koju viidud. Vaat selline õnnelik, õnnelik kodust äraminek, aga millises vanuses tuleb see kõige rohkem pähe noortele, et läheks, et eks ikka teismelisena kipuvad need probleemid kodus tekkima, et selline piiride seadmine muutub ebamugavaks, tahaks rohkem vabadust, aga võib-olla tahaks ülemäära seda vabadust ja siis siis lastel on raske ja vanematel on raske ja, ja siis ei osata neid olukordi vahel lahendada ja, ja siis see ärajooksmine on, on üks lahendustest. Aga siis tuleb seda hakata lahendama, et siis tuleb hakata lepitama ja kokkuleppeid tegema ja ikkagi lahendusi otsima, et ikka saaks koju tagasi minna. Aga kui palju te puutute töös kokku sellega, et on umbes noortel mingid sihuksed kogunemiskohad või kambad, kus siis lihtsalt tehakse natuke lollusi või nagu pole midagi teha, aga hängitakse niisama. No eks noorsoopolitsei puutub rohkem selle teemaga kokku, et, et ikkagi igal kevadel jälle ilmad lähevad soojemaks, et siis ikka on mingisugused lemmikkohad. Et kuhu peale kooli minna ja omavahel suhelda ja, ja ega alati ei tehtagi seal pahandust, et vahel lihtsalt suheldakse omavahel ja ja vahel lapsed istuvad seal kõik pingi peal kõrvuti reas, igaüks oma nutitelefonis ja. Selline suhtlusviis, et see ei tähenda alati pahandusi, aga et ikkagi lapsed ei ole võib-olla piisavalt ka hõivatud, et siis on rohkem võimalusi sellisteks kampadeks. Kui lastel on ikkagi mingid huviringid ja tegemised millega nad on hõivatud, et siis siis vast nii väga selliseid kampasid ei. Kampades käimist ei ole. Aga kas sealt võib saada ka alguse selline paha peale minek, võetajad, asi läheb nagu käest ära. No ikka, et siis seal võib-olla keegi ahvatleb, et võiks sigaretti proovida ja keegi võib-olla ahvatleb, et võiks alkoholi proovida ja võib-olla ka veel midagi mingit kangemat, keelatud kraami. Et noh, siis on ahvatlustele raske, jälle ei öelda ja sa tahad kampa kuuluda, siis sa ei saagi, ei öelda kuidagi, et jah, et see on selline raske iga teismeiga. Tähenda nõu vanematele, et kuidas olla hea lapsevanem, nii et laps oleks hoitud, aga mitte ülehoitud üle helistatud, et kuidas, nagu saada heaks vanemaks. Te olete nii palju probleeme ja asju näinud, kindlasti ka mõelnud, et millest mõni asjal Kus ta saab? Noh, et ikka alati alati tuleb otsida lahendusi ja et lapsevanem ei saa jääda selliseks passiivseks osapooleks, et laps peab esimesena tulema, nüüd vabandama ja, ja mina ename, mina enam andeks ei anna ja ma olen juba kolm korda andeks andnud, et ikka või ka andeks andmisel peab olema ka lõputult ja neid lahendamisi ja lapsed ei oska ise neid asju lahendada, ikka täiskasvanu peab alati vastu tulema. Ja ka oma eeskujuga, et kust lapsed ikkagi seda käitumist õpivad ja ka seda vabanduse palumist ja, ja leppimist õpivad seda tegelikult täiskasvanutelt. Eeskuju on minu arust kõige parem õppimisviis. Kui me näitame neile neid võimalusi, kuidas olukordi lahendada, siis nad õpivad sellest. Ometi on mul tunne, et olgu lapsed nii ülekäte läinud kui tahes või olgu mille pere iganes siis lapsed hoiavad oma vanemate poole. Alati ja nad on lojaalsed ja nad armastavad alati oma vanemaid, ükskõik milline see koduga ei oleks, kas ta on väga vaene, väga-väga kehv. Aga, aga ikkagi need vanemad on kõige olulisemad ja see kodu on väga oluline. Aga kas te sel puhul olete vahel tajunud, et teie olete justkui nagu võõras, kes võib selle kodu kuidagi seda natukene nagu tasakaalu rikkuda, mis juba on, et kas seal tasakaal on, see on iseasi, aga. Vahel ongi vaja sellist tasakaalu rikkuda, kui see on selline halb tasakaal, et noh, et keegi seal tarvitab midagi ja, ja keegi magab lõunani ja öösel istutakse arvutis ja, ja nii need asjad lähevad päevast päeva, et sellist tasakaal ongi vaja rikkuda. Et ongi vaja keegi, kes, kes aitaks kuidagi samm-sammult kuidagi mingi uue plaani teha, kuidas veel on võimalik? Aga kui te võtaksite kokku selle hetkeseisund, mis praegu on Eestis ja kui meil siin kas või teie oma kogemustele, et mis Eestis on ja kui pikk maa on minna ja mida meie teised kõrvalt saaksime teha, et et oleks parem. Teised kõrval saavad märgata, alati märgata, ise toetada või, või, või öelda, et ikkagi tasub abi otsida. Et, et kui on mingi mure, siis ikkagi mida kiiremini seda võimalik seda abi otsida, et mitte mitte lasta sellel probleemil kuhjuda, et kõige hullem on see aga ei, olukord on ju tore, meil on toredad lapsed. Meil on väga toredad lapsed, isegi need noored, kes võib-olla ongi olnud kodust jooksus pikka aega. Üks näide kaheksa kuudelil stse noormees isa juurest jooksus, sest nad ei suutnud ära leppida, et seal oli nagu kaks kanget. Mõlemad ütlesid, et tema peab esimesena. Mina esimesena leppima ei lähe. Aga kuidas see läheb? 15 aastane noormees? Ja, ja ikkagi see lahenes nii et tänaseks päevaks see noormees lõpetab üheksanda klassi ja nad on isaga teinud ja, ja nad saavad kenasti läbi ja, ja suhtlevad omavahel ja kannatlik peab olema ja sa pead selle leppimise ikkagi kuidagi ära ootama, et tahaks ju kohe neid lahendusi, aga vahel ei tule need lahendused kohe. Päris see nagu haigusega, et tuleb nagu vaevaliselt, ega ta nagu kergelt ära vedanud. Ja ei, see ongi, et mida kauem see probleem kestnud on, tegelikult ju, seda kauem võtab ka see lahendamine aega, täitsa loogiline. Et ikkagi, mida kiiremini kohe saab jaole ja ära lahendada, et see kinnistuks ei süveneks, et nii-öelda kõik sillad ei oleks veel põletatud, et ikkagi et siis saab sellega lahendada. Te olete 13 aastat seda tööd teinud päris pikka aega, öelge, mida on see töö teile, et ta nüüd igapäevaselt olete te muutnud muutunud tolerantsemaks või käite ka juba sedasi linnas märkate, et mis probleemid kellelegil või kuskil võivad olla, et, et see, kui laps viskab ennast tänaval pikali, kas see võib olla juba mingi märk sellest, et tõenäoliselt on ära hellitanud? Aga võib-olla mitte nii, võib-olla ta on täitsa hea kohaselt arenenud laps katsetab piire. Jalgades emakeel annab võimaluse oma vanemale ka areneda. Et loomulikult see töö, et ma arvan, kõik minu kolleegid, et on selliste suurte silmadega ja ja, ja juba õppinud märkama neid olukordi ja, ja ja noh, pigem sellises olukorras kuidagi toetama ka seda vanemat, et vanemad on väga stressis vahel, et kui laps ennast seal pikali viskab ja nii piinlik on ja nii häbi on, aga. Keegi kindlasti jõuab tänitada, sel ajal on ikka kasvatamatu ja, või siis vastupidi. Sülle ei võta õige hullemgi. Tänitama hakkab, et pigem toetada, et ei ole midagi, kõik asjad saavad lahendatud. Kas see on, see on õpetanud olema kannatlik ja õpetanud seda, et tegelikult tõesti on väga palju võimalusi ikkagi, kõiki olukordi on võimalik lahendada. Ei ole selliseid päris lootusetus olukordi, teil ei ole sellist asja ette tulnud, noh, alati on mingid võimalused. Alati on mingeid võimalusi, et selline selline usk peab alati olema. Lapsevanematel endil vahel kaob see usk ära, et enam ei ole võimalik, et noh, nüüd on kõik läbi. Ja tegelikult on alati võimalik, et peab ise nägema, ise uskuma, et on võimalusi ja, ja siis ka teistele neid võimalusi näitama, et alati on, vahel saab ka rääkida. Lapsevanematele võib olla selliseid näiteid, kuidas teised pered on, on lahendanud taolisi olukordi, et kas see võib-olla annab usku, et see on võimalik, et ma ei räägi niisama, ma olen päriselt ise näinud, neid on võimalik lahendada. Kuulge, aitäh saatesse tulemast Kati Valma lastekaitsespetsialist ja jääme siis lootma, et ei ole lootusetud olukordi, nagu te ütlesite, ma usun teid ja igale probleemile on lahendus. Kui teil vahel tundub, et poiss või tüdruk teeb liiga palju koerust, siis see läheb mööda. Kui õigesti käituda, siis ta on võib-olla lihtsalt tragi laps. Jah, nii me jätkame nüüd siin. Muusikapalaga Henry Laks laulab ja seejärel ajame juttu. Loon otsaga, kes on valmis saanud ühe raamatu kasvuhoonekoerad ja räägib see loomakaitsest, aga samas ka lastest. Kõnnime. Praak. Kõnnimäega. Uu. Kirgas. Kõnnime. Sammeis. Kõnnimäega andeks. Siis, kui ta Nii nagu see viimane Sõna. Tuule vaatse. La. Ja ma ei pea ja. Siis olid. Nii nuusi. Ja tuule poolt püüda. Woods möönab Riinu silmalaager. Tule vaata. Laulame. Head kuulajad ja me jätkame nüüd lasteaiana parte teemadel ning raamatu teemal, peaasjalikult täna on meil saates külas kirjanik, lastekaitse liidu president Loone Ots, kellelt valmis hiljuti raamat kasvuhoonekoerad. Tere. Tervist. Lun, öelge, mismoodi see nii on, et lastekaitse liidu president Ta kirjutab loomadest loomakaitse seisukohalt just. Ma arvan Ei ole vahet, mida sa teed, kui sa head tahad teha, et võib kaitsta lapsi ja loomi ja samas erivajadustega inimesi aitamas käia, et tegelikult siin ei ole vahet. Ja need loomakaitseteemad võib-olla on ka selles raamatus just nimelt tagasivaatlikult. Et ikkagi kõik see, mis siin on juhtunud, on juhtunud mingi 15 aastat umbes tagasi. Et see on nagu eelmise põlvkonna mälestused seal nagu tegelikult mälestuse raamat. Nii et need lood, mida on siin üksjagu palju erinevaid lugusid, need on kõik saanud inspiratsiooni teiega juhtunud või teie enda elust. Jah, kõigi nende lugude juures olen ma isiklikult olnud ja siis ka minu perekond, et eriti tore võib-olla ongi, et see loomakaitseraamat räägib ka sellest, kuidas perekond üheskoos tegutseb, isa, ema ja lapsed. Noh, natuke nagu hirmutab see, et loomakaitse loomakaitsjad meil seostatakse millegi väga kurja ja sedasi, et, et tuleb võidelda, aga need lood, kui ma siin ka vaatasin, on imearmsad ja sellised nihukese väikse moraaliga võtan kas esimese loo, mille pealkiri on veduriõnn ja siit üks väike katke või õigemini küsimus, kas sulle meeldiks, kui ema või isa viiks sind jalutama rihma otsas ja tõmbaks igaveseks tagasi, kui sa tahad vastutulevale sõbrale tere öelda? Jah, laste jaoks ongi need küsimused tegelikult olulised, sest et laps väga mõnikord ei mõtle sellele, mida ta teeb, et siis võiks nagu tutvustada, mida teeb ta õpiks nagu iseenda silmade läbi vaatama, et vanasti, kui loomakaitsekoolitusi käisin kuulidest tegemas, siis ka näiteks me ronisime kõik koos pinkide alla ja proovisime olla, nagu siis need muna munejad, kanad puuris, et kas on hea, et sa tõesti nagu ei saagi liigutada, et need asjad saavad nagu keha kaudu väga hästi selgeks ja laps on üldiselt vastuvõtlik ja tubli aru saama, mistõttu ka ma arvasin, et selles raamatus võib-olla mõnikord ka natuke kurvemaid noote. Me räägime lapsega ausalt, et me kohtleme last nagu partnerit, kes on võimeline mõistma, et mõnikord on võib-olla looma jaoks parem lahendus hoopis see, mis pealtnäha tundub koledam. Aga siin on lugusid koertest, kassidest, kellest veel lindudest mitmesugustest ja on lugu kassiilist ja põhiliselt siiski need linnaloomad ja on ka närilistest, jah, on ka üks roti lugu. Aga põhjamist rotitapja nimega ei jah, paraku küll. Ja selle loo moraal ongi see, et tegelikult isegi kui sa loomi väga armastada ka, et kahjurid paraku sigivad kiiremini, kui sa seda suudad ette kujutada, et võib-olla oleks tulnud alguses hukata üks rott, et hävitada ja siis oleks jäänud pärast tapmata need suur hulk ülejäänuid. Aga ka see lugu on tegelikult vahvasest, kuni rotid elus olid seni nad elasid väga hästi ja väga mugavalt meie majas, et neil oli tõesti väga hea elu, see lühike elu. Aga kas igal teie lool on siin mingi oma moraalseks ja ma püüdsin nii et igas jutus oleks moraal, aga ma püüdsin ka nii, et igas jutus ja tõesti need on reaalsed jutud, see on reaalselt niimoodi olnud, et igas jutus oleks hästi palju ikkagi seda rõõmu. Et alati, kui sa näed, et, et loom saab abi ja et loom mõistab seda, et ta saab abi, siis on endal hea tunne ja ka ja loomal on rõõm ja ka need, kes saavad looma näiteks uuteks peremeesteks perenaisteks. Ka nemad saavad ju tegelikult truu sõbra ja saavad selle üle rõõmu tunda, nii et rõõm ja nagu selline positiivsus peaks olema selle raamatu märksõna. Kui palju teil on olnud loomi? Mul on olnud lapsepõlvest, kas ja mul on olnud väga ustav sõber ja pereliige, kas Pitka, kes siis on ka siin raamatus üsna selline markantne tegelane ja ikkagi veel praegu elab meie juures väga pikaajaline endine varjupaiga koer Rocky kes on tõesti väga-väga vahva ja tore? Ei, ei näita veel üldse vananemise märke, vaid jookseb ja hullub nagu kutsikas. Aga võib-olla oluline ongi, et kui sa looma hästi kohtled ja ta on sinu peres, tunneb ennast hästi, et siis nad võib-olla elavadki kauem ja ongi nagu ongi nagu kauem noored. Ja siin raamatus on ka nendest asjadest siis juttu, kuidas ka üks väga-väga vana koer, kes oli peremehest ilma jäänud ja pidi kodutuna olema, kuigi ta inimesi pelgas ja tema püüdmisega oli tükk tegu, aga hiljem siiski. Me saime teate uuelt peremehelt, küsisime, et kuidas tal läheb ja ta ütles, tseesar mängib, et see nagu oli enda jaoks küll äärmiselt rõõmustav. Kuidas teile tundub, kas praegusel ajal on nagu suhted loomade ja inimeste vahel läinud ka natukene keerulisemaks või on kuidagi reglementeeritud mingite asjade pidi, et mõtleme seda, kui noh, kell 20 30 40 aastat tagasi olid nagu loomad inimeste kõrval kogu aeg ja kuidagi suhted loomulikud, nii surmad kui sünnid või võib-olla ma eksin siis praegu on see natukene nagu teistmoodi või on kuidagi noh, on see inimlik puudutus sealt ära läinud, et on dressuurid, mis on muidugi väga head ja ja niisugune nagu ettevaatamised ja ja analüüsimisel ja samas ka julmust hoopis rohkem. Jah, aga julgen siiski väita, et looma elu Eestis on läinud kindlasti paremaks võrreldes ajaga 15 20 aastat tagasi, kui mina loomakaitsega liitusin. Et esiteks on meil väga tugev seadusandlik raamistik, mis kindlalt keelab loomale haiget, mis kindlalt nõuab, et kui sa näed, tehakse, tuleb tegelikult teatada seaduse järgi ja, ja palju nakku looma kaitseks on võetud vastu õigusakte. Ja teine küsimus on, kuidas need ühiskonnas realiseeruvad. Ja siin tulebki tegelikult mängu just seesama, et kas, et järelevalvet kindlasti üle Eesti ei ole võimalik detailideni teostada. Tähtis on lihtsalt, et inimesed ise kasvaks loomasõbralikeks, et inimesed ise teaks, mida teha ja mida mitte teha. Ja üldiselt siiski on tänapäeval elu loomaga mõnevõrra nagu lihtsam, teisest küljest võib-olla ka keerulisem. Pean silmas seda, et inimesed praegu väga paljude võtavad endale väikese lemmiku, kuna nad on väga üksi. Ja samas inimene käib näiteks tööl, et ka see lemmik peab üksi hakkama saama päris pikka aega, et kui vanasti talus lapsed, loomad suured, olid kõik läbisegi ja kogu aeg 11 nägid näiteks siga, kes on äärmiselt sotsiaalne loom, eks ole. Tänapäeva põllumajandusloomana peab veetma oma elu erakuna ja see muidugi on see teema, aga kuna see raamat keskendub ikkagi lemmikloomadele, siis ma jääks selle juurde. Lemmikloomaga elada on praegu võib-olla lihtsam. Võib-olla mis, mis välja eraldi tuua on, et inimene ei võtaks looma ehku peale, ei võtaks emotsiooni ajel, et ta õpiks, meil on ka siin paar looma võtmise lugu raamatus sees, et siis nagu laps jälgiks seda teekonda, kui ei tehta emotsioonipõhiseid otsuseid, vaid arutatakse, räägitakse, mõeldakse ja siis, kui on selge, et see uus pereliige on väga teretulnud, siis võetakse loom ja kõigil on hea. Nii et selles, et oma üksindust leevendada või oma egoistlikku soovist ei ole mõistlik isegi mitte kunstlikust soovist. Aga noh, näiteks mis on klassikaline inimese viga, et näiteks kingib kellelegi looma, kingib kutsika, kingid näiteks lihavõtteks tibupoegi kingib kala akvaariumis ja ta ei tea täpselt, kas inimesel, kes selle kingi saab, on sellest rõõmu või on see järjekordne koorem, et kuidas ta tajub, adub seda. Aga ikkagi, ma arvan, väga tublid on kõik need, kes loomade eest hästi hoolitsevad. Ja võib-olla oluline just oleks ka rõhutada märka võõrast looma, et siin raamatus on ka üsna palju neid juhtumeid, kui lihtsalt näed, et loom on hädas ja lähed appi. Selleks ei pea olema loomakaitse seltsi liige ja selleks ei pea olema läbinud koolitusi, et see lihtsalt on inimlik südamlik käitumine. See peaks meis igasühes olema. Ja need on lood loomadest ja nii nagu omal ajal olid Tomson kuma Siitan Thomson jah, lugusid loomadest tõepoolest, aga siin on jah lood ütleme rohkem Tallinna loomadest või Tallinna lähiümbruse loomadest ja kui situn Thomson keskendub pigem metsikutele loomadele ja siis inimese suhetele metsikute loomadega ja inimese võib-olla julmusele ja ebaõiglusele metsikute loomade suhtes siis siin me pigem ma olen üritanud leida just seevastupidiseid näiteid, kuidas inimene, kes nagu ei olegi asjaga seotud, paneb õla alla, kui teda palutakse või leiab, et ta peab ka kuidagi oma osa loomakaitsesse andma ja kuidas siis need vastavalt vabatahtlikud loomi aitavad või kuidas kenad inimesed võtavad ja pakuvad näiteks mõnele väga haigele loomale kodu, kes, kellest siis pärast saab terve ja reibas elukas. Miks selle raamatu nimi on kasvuhoonekoerad? Kasvuhoonekoerad olid siis meie minu kogemuse järgi meie kõige markantsem loomakaitsejuhtum, kui meil õnnestus päästa Maardus do lähistelt ebaseaduslikust suvilast neli koera, kes olid kasvuhoone külge katkise kasvuhoone külge pandud kettidesse. Üks oli päris sellise suure juraka lehmaketiga, mis oli suurem kui koer ise. Ja need loomad oleksid talvel kindlasti hukkunud. Kui siis tõesti loomakaitse ei oleks reageerinud ja ühel väga külmal ja tuisusel ööl tulnud inimesed välja oma soojadest vooditest, istuda autodesse, roolida ennast maardusse ja hakata neid loomi aitama, et see on päris päris ilus ja, ja, ja muljetavaldav jutt minu enda jaoks, mis nendest sai hiljem teate ja kõik need loomad said endale ka kodu, et see lugu lõppes väga hästi, et üldiselt loomad, kes on loomakaitse fookusesse sattunud, et kui nad ei ole just äärmiselt, et haiged ja viletsas seisus siis nad ikkagi saavad endale kodu ja tavaliselt ka tagasisidet, loomakaitse alati ka kontrollib, kuidas nendel loomadel läheb. Et siis ka see tagasiside on olnud ülimalt positiivne. Loom on väga ustav, väga truu ja loom saab aru, kui teda aidatakse. Loom saab aru, kui teda armastatakse ja tema vastu hea tullakse ja peegeldab seda kohe maksimaalselt tagasi ka. Olen teiega täiesti nõus, küsin veel ka vanuse kohta, siin on öeldud, et see on vanuses 11 kuni 101. Et millest selline vanusepiirang tegelik noorema rõmbrindil, kes on selle tülitanud, on sari loomakaitselugudest, seal on ka ilmunud Epetrovne Kertu šansi raamat Raamat hiir püksis on raamat, inimene puudli nahas, need kõik on väga vaimustavad lasteraamatud ja on siis pigem nagu võetud natukene noorematele lastele. Ja see raamat on siis kolmas selles sarjas ja natukene võib-olla tõsisemaid probleeme käsitleb, aga seda raamatut on suure eduga loetud uneraamat tun, aga viie- ja kuueaastastel olen saanud nagu vanematelt kiita, et lastele meeldis ja nendel endale ka oli huvitav, et siis see vanus 101 võiks näidata, et tõepoolest igaüks võib seda lugeda, kes tahab kergeid, rõõmsaid ja üldjuhul hästi lõppevaid, loomalugusid. Aitäh joone otsesaatesse tulemast ja tänan raamatu eest, kasvuhoonekoerad, mida on kindlasti hea lastele näiteks kaasanda, kui nad lähevad maale vanaema juurde, juhtub olema mõni vihmane päev. Siis on hea võtta see raamat välja, lugeda sealt mõni lugu. Tänaseks head kuulajad on nagu huvitav saade läbi saanud, minu nimi, Kristo, käin ma tänan teid kuulamast, soovin kõike kaunist ja kuulmiseni juba järgmisel nädalal. Hoopis paremini. Kui mu tütar jälgib mind kui veidrat õppefilmi või päris kõik ei tuleks lõigata. Mcooni. Orjad. Jood ära pea? Peale. Lõuapäraga on. Õnnelik. Või lärmata? Kui endale liiga Selgelt rull. Toomemäe kooli. Koeman.