Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitav saade ja tänases saates räägime me lastest ja muusikast. Kuidas mõjutab Väikelapsi muusika näiteks lastelaulud unelaulud, millised hambopulaarsemad, unelaulud, kuidas õpetada lastele muusikamõistmist ja musikaalsust? Saates on külas Külli Erimäe, kes on Kadaka lasteaia ja lastesõim planeedi mudila muusikaõpetaja. Buss jagab aga suviseid lugemissoovitusi Anne kõrge Eesti lastekirjanduse keskusest. Nii et sellised on teemad täna minu nimi, Krista taim, head kuulamist. Parkla päevile kaunil kevad. Kõigel laule. Kuulda, aga muusika on täitnud. Kui valla Vot kuidas seda rõõmu enda ellu tuua ja seal hoida, sellest täna räägimegi teemaks on lapsed ja muusika. Kuidas mõjutab Väikelapsi muusika, kuidas neile seda õpetada, mõistmist ja musikaalsust, kas üldse on, õpetad, tähendab sellest kõigest täna juttu, teeme, aga ühe põneva teemana ja lisano, räägime meiega lastelauludest ja unelauludest, sest nimelt tänane saatekülaline küll erimäe, Kadaka lasteaia ja lastesõim planeedi mudila muusikaõpetaja on teinud magistritöö eelmisel aastal põneval teemal nagu lapsele laulmine kui tegevus koduses kasvukeskkonnas ja sealt on väga palju põnevat koorunud, millest tänases saates ka kuulata. Aga kõigepealt tere, Külli, aitäh saatesse tulemast. Tere. Ja rõõmul olla siin muidugi väga tore. Teate, alustame võib-olla sellest, et kas iga laps on musikaalne, teie olete lastega tegelenud, kuulnud neid, õpetanud neid, kuidas musikaalse, mina olen veendunud, tõesti, iga laps on musikaalne. Kui me nüüd väga norima, siis loomulikult tase on erinev, aga tegelikult musikaalsus ei koosne ainult viisipidamisest. Et need, kes hästi viisi, peavad seal tõstise kõrgem tase, aga, aga musikaalsus on ju ka rütmitunne, et väga paljud meie oskame kõik tantsida. Ja, ja kui sa kui ei oska võib-olla tantsida ja ei pea viisi, siis tegelikult, kui me kuulame, me saame ju väga hästi aru, kui keegi teine natuke valesti laulab. Nii et musikaalsus on tõesti olemas igas inimeses. Kas see on ka arendatav? Muidugi on, aga kuidas seda arendada ja millal oleks sellega kõige õigem aeg tegelema hakata? Tegelikult ma arvan, et sünnist saati sünnist alates juba ja, ja mida rohkem laps laulab, teeb muusikat, tunneb rõõmu sellest, seda rohkem ta ju ka seda muusikaalsus areneb ja seda rohkem tema tahab muusikat teha. Et noh, minu jaoks ei ole küsimus mitte ainult selles lapse muusikaalsuses vaid pigem rõõmus, et muusika on alati rõõm. Mulle on jäänud tunne, et kui laps musitseerib, siis alguses ei ole see kõrvale mitte meeldiv kuulata ja täiskasvanud kipuvad ära kolistada, ära tee seda ära. Nüüd katsu nüüd olla, et niimoodi asjad ei käi, me surume neid lapsi väga raamidesse. Mina üldse ei ole nõus sellega sellepärast et minu jaoks on väga armas vanuse kaks kuni kolm siis kui lapsed hakkavad nagu enamus laps hakkab laulma. Ja noh, minu muusika tunnib tihti kõrvalt, kuulajale on väga kummalised, sest kui lapsed laulavad selles vanuses veel täiesti eri tempos et erinevate pisut erinevate sõnadega, siis see on väga naljakas kõrvaltvaatajale ja kõrvalt kuulajale. Aga minu jaoks on nii armas, kuidas ta laps püüab laulda. Ja siin ei oma see tähtsust, et kas ta laulab õigesti või valesti, absoluutselt mitte aga rütmitunde arendamine, kas see on siis, kuidas see on seotud ja mismoodi seda arendada? Eks kõik tantsud ja kõik pillimängu lood ju tegelikult on mõeldud rütmitunde arendamiseks. Aga kas seda peab tegema kuidagi õpetatud meetodil või on siin ka niisugune vabavabad käed, et kuidas iganes kellelegi pähe tuleb? Ju tegelikult meil enamus inimestel on ju see, et kui me kuuleme mingit muusikat, siis meie käed-jalad hakkavad ikkagi iseenesest töötama selle muusika rütmis, aga kas lastel on sama, on kindel täiesti kindel enamus lapsi, kui, kui noh, eriti väikelapsed, kui nad kuulavad mingit muusikat või vaatavad näiteks televiisorist, siis nad hakkavad ju kaasa plaksutama või lõõtsutama või võib hüppama, et see füüsiline reageering on täiesti tavaline. No öelge, millal on nagu arengus lapse arengus see pöördepunkt, kus selgub, et kas ta on ülimusikaalne või on ta siis selline natuke madalama astmega, et ta saab aru, kui on valesti, aga ise ei suuda neid kõrgeid näiteks laulmise puhul noote välja võtta? Vot see on väga keeruline tegelikult ja mina, muusikaõpetajana ma julgen mitte kunagi väga kindlalt öelda lapsevanemale Teie laps peab viisi või ei, pea viisi, et kui ma juba aru saan, et ta peab viisi, see on juba kergem. Aga tihti ma olen teinud märkmeid näiteks laste kohta, et ma olen kuulanud näidet, jah, ma tean, mäletan sellist juhtu, et ma kirjutasin nelja aastased selle lapse kohta, et vist ei pea viisi aru ka täpselt ei saa. Ja seitsmeaastaselt käisin ma temaga juba lauluvõistlusel. Nii et tegelikult minu esialgseid märkmeid ei olnud üldse õiged. Nii et see võib areneda või välja lüüa alles hiljem, et see hiljem välja lüüa. Ja tegelikult noh, kuidas me hindame, et ma palun tal ju laulda mingit laul, aga võib-olla ta ei oska seda laulu veel aru saada. Aga kas võib ka musikaalsus ära kaduda, nii et laps laulab, laulab ja siis saab? Ma ei tea, läheb kooli ja enam ei laula, et enam ei pea viisi ma ei julge nüüd küll pead anda, aga mina küll pole sellist juhtu veel näinud. Selliseid asju selliseid asju ei esine. Teate, aga, mis vahe on sellel, kui pannakse lapsele, ütleme CD-plaat muusikaga põigu vanem ise laulab? Vaata, olete uurinud sellist põnevat asja nagu lapsele laulmine, kui tegevus koduses kasvukeskkonnas muusika, lapsed, kuidas sellega on kodudes? Andke andeks, kallid muusikud, eks ju, kui ma nüüd natuke pahasti ütlen, aga CD on tegelikult konserv seal valmis muusika ja, ja kui sa lapsele laulad, siis tegelikult seal elav muusika ja elav muusika on alati väärtuslikum. Pealegi, kui kui lapsevanem oma lapsele laulab, siis see ei ole ainult muusika, see on emotsionaalne side, lapsega suhtlemine, see on, see on nii palju asju peale selle muusika, et see on omaette väärtus alati. Aga kui te hakkasite seda teemat uurima, lapsele laulmine kui tegevus koduses kasvanud, mis sealt välja tuli, kui palju meil kodudes lauldakse, noh, ega me ei tea, seda, seda ei ole, keegi ei suudaks üle lugeda ja võib-olla mõni päev lauldakse. Aga mis välja tuli tegelikult ma võin öelda julgelt, et kõik enamus lapsevanemaid, mitte kõik, aga siiski enamus lapsevanemaid laulab oma lapsele emad siis mitte ainult emad-isad, ka vanaemad ja vanaisad ka loomulikult. Aga kuna minule Iluküsitlusele vastas enamuse siiski emad siis ma võin öelda, et emad olid need siis, kes peamiselt laulavad. Aga te küsisite ka nende käest, et, et miks nad laulavad või kust need laulud tulnud või kuidas ma küsisin tõesti milliseid unelaule ja ma küsisin ka, et miks nad just neid unelaule laulavad. Mind huvitas just see ei ole tegelikult mitte ainult unelaule, vaid kõik kõiki laule on hästi palju ja maailmas olemas. Ja kui on näha, et väga palju on selliseid vanemaid, kes laulavad ühte teatud laule laulu sest mind huvitas just see põhjuseks, miks nad selle laulu valivad. Nii, ja mis sealt välja tuli? Tegelikult kõik need laulud, mida lapsevanemad oma lastele laulavad siis need on pärit nende lauljate lapsepõlvest. Et tegelikult lapsevanemad õpivad väga vähe uusi laule ja nad ostavad CD plaate, nad ostavad noote, aga siis nad peamiselt ostavad ikka neid vanu laule. Aga mis te arvate, kas on teada, kui vanad on lastele lauldud laulud üldse maailmas või Eestis meil siin, et kui kaugele saab tagasi minna ja saab öelda, et ja juba siis lauldi, ainult et need laulud ei olnud sellised nagu praegu. Näiteks mängitus laulude puhul võib küll öelda julgelt, et need on, praegused laulud on ikkagi juba umbes 2000 aastat vanad, eks. Et me ei saa muidugi nii täpselt öelda, et just sellist laulu. Aga nad on kandunud otse alates juba vanemast rahvalaulust. Mängitud laulud on, millal neid lauldi. Need on sellised väikelapse lõbustused, et need on kõik sõid ja jõid, sõid kõik sellised. Et kuna laps ilmselt on universaalne olnud ajastust ajast aega, et siis need mängitus, laulud on jäänud samaks. Aga miks neid laulma hakati? Sest noh, mis sa ikka seal laulad, et eestlane nagu tõsine inimene, et või, või on siin teada nagu see põhjus, et miks neid laulma hakata, kas siis rahud Jaan mängitud laulu üles ülesanne on ju tegelikult last lõbustada. Ja täpselt sellepärast mängitigi mängitakse praegu ka muidugi. Aga unelaulud ja kõik need nende roll oli siis last rahustada ja magama panna. Aga kuidas ta tööd tegite, siis millised laulud sealt välja joonistusid, millest lauldi neile? Ma olen kuulnud, et need esimesed laulud olid ikka sellised, no mitte väga lõbusad ja ikka sellise julma sõnumiga, et surm ootab ees ja elu saab nagunii läbi ja niisugused nagu tõsised laulud tänapäeval lapsevanemad laulavad siiski juba mingisugust õpitud laule. Et tegelikult on ka väga palju omaloomingut, mida lapsevanemad teevad, aga tegelikult on enamus neid laule pärit ütleme kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, pest aastatest, Entel-Denteli on kindlasti väga populaarne. Lauludest meelde tuleb, kõige populaarsem on ikka, pean ikka rääkima kõige populaarsematest unelaulust seal loomulikult Eino Tambergi karumõmmi unelaul. Ja kuigi mina nüüd uurisin seda eelmisel aastal, mida lapsevanemad laulavad, siis Anu Vissel on uurinud seda juba palju varem. Et 1900 üheksakümnendatel aastatel aastatel uuris seda Anu Vissel. Ja ka temal oli karumõmmi unelaul kõige populaarsem unelaul vanemad lastele. Tõenäoliselt need vanemad, kes ise sellega üles kasvasid, neile ta jäi pähe ja see oli ainuke. No tegelikult ei saa ju olla, et ainuke unelaul on hästi palju, aga tegelikult näitab minu jaoks see meedia mõju meie repertuaarile, eriti meedia alguse juures, sest tõlkelt Endel oli hästi populaarne. Ja karumõmmi unelaul on otseselt pärit seal. No kui ma mõtlen, et kas tõesti keegi võis laulda lapsele unelauluks, kollased juuksed, rohekas kleidike veidike no sellega ei tule, joonud peale, hakkab fantaasia tööle kohe. Tegelikult on nii vahva vaadata, kuidas mõni laul on universaalne, näiteks rongisõitja, põdra maja on lapsevanemate meeleks meelest sobilik Niiule lauluks. Kui mängitus lauluks, mis on omaette nagu tegelikult vastandid, siis ta peab nagu tempoga mängima või kuidas sellega on üks vastani ilusti kirjutas, et laulan unelauluks juba lindu, teised, aga hästi monotoonselt. Et tegelikult see viis, kuidas sa seda laulu laulad, peabki olema nagu vastavalt sellele laulule tule laulu, sa pead siis laulma põdra maja lihtsalt väga aeglaselt ja siis EPablaks. Põrsa võiks jääda, aga mismoodi teie olete oma lastele laule, mida tegelikult, miks ma selle teema juurde jõudsin, oli ka see põhjus, et ma sain aru, et mina lapsevanemana käitun ühtemoodi ja muusikaõpetaja on hoopis teistmoodi. Et see tundus nagunii imelik, et miks ma lapsevanemana ei ole nagu muusikaõpetaja. Et minu laste nagu lemmik unelaul on olnud, kiisu läks kõndima. Müts oli peas ja näete, isegi minul laulud peas, ma ei tea küll kuskohast. Et ma mäletan ka, Ma esimese lapsega üritasin olla väga pedagoogiline ja laulsin seda kõige vanemat unelaul ajju, ajju, kesti kössi. Ja kui oli kolmas laps juba tulnud, siis ma tegelikult tulin selle kõrvale lükanud. Ja mõtlesin, miks ma enam seda laulu ei laula. Ja kõige kummalisem tundus minu jaoks endale ajal oli see, et põhjus just et see i ju küsi, küsi tundunud minu jaoks vana laul. Kuna ma olin õppinud seda täiskasvanuna. Aga see kiisu läks kõndima, tundus ka minu jaoks vana laul kuskilt lapsepõlvest. Tegelikult ta ei ole ju nii vana, on küll 1000 üleval 60 peaks olema pilvi ilveste laul on see vat siis niisugust elu elavad laulud, me teeme siin nede pisikese pausi, kuulame selle kõige populaarsem mune, laulu ära marju pottseppa ja Hallik Joosti esituses ning seejärel avanaga telefoni 611 40 40 ja täna head kuulajad, küsime teie käest, et mis unelaule olete teie laulnud oma lastele põhjused või lastelastele. 611 40 40 on telefon ja saates on meil külas külleerime. Kes on muusikaõpetaja. Nüüd aga äratus kõigele, kes magama jäid, kõlas karumõmmi unelaul, mis on olnud siis läbi aastate kõige populaarsem unelaul, mida vanemad on oma lastele laulnud ja meie küsimus täna on, et laule olete teie oma lastele lastelastele laulnud ja mis põhjusel saates on meil külas grilli erimäe, kes on muusikaõpetaja ja 611 40 40 on telefon ning esimene helistaja liinil. Kaks laulu, mida minu vanaema mulle laulis ja, ja miks ma laulaks sellepärast et ma tahaks ise ka teada, et kust need laulud võiksid pärida. See on nagu mingi linnulaul Ma ütlen ausalt, et väga põne laulan, mina küll ei tea. Ja see vanaema sündis 1880 Ei no nii, tema laulis teile neid laule meeles. Ja ma olen ise muusikaõpetaja ka ja ma olen tegelikult teda oma lastele laulnud, lihtsalt oleks huvitav teada. Me jääme vastuse võlgu. Väga põnevad laulud, aga kas te ise olete uurinud, kust nad võiks olla pärinud varit Jaska, uurida? Sõber, Google on alati niisugune tore abimees olnud. Ei tea, ma arvan, et seal võib hätta jääda, äkki muusikamuuseum, teatri- ja muusikamuuseum, võib-olla sealt oskab keegi või siis hoopis kirjandusmuuseum Tartus. Vot see on nüüd küsimus, millele me jääme võlgu, aga kui on mõni meie kuulaja, kes teab ja need laulud tulevad tuttavad ette, siis andke teada. Aitäh teile helistamast ja võtame järgmise kõne, kuuleme teid. Hallo, olete otse-eetris? Tere päevast. Ma tahan öelda, et lastel on väga seda laulu vaja õhtul sellepärast et see rahustab nad maha ja, ja nad jäävad selle mõttega. Ema on neil olnud juba eelnevalt kogu jama ilus ema seda juttu kuulnud. Ja sellega nad jäävad rahulikumalt magama. Mis laule te olete ise laulnud? Aga siis olete vaiksemalt laulnud seda või tähendab madalamad. Jamalt vaiksemalt ja lõpuks ongi niimoodi, et võtab oma selle draakoni kaisu ja ja. Aitäh öelge külje, kui ema ei pea viisija, laulab lapsele oma loomingut. Mis see lapsele teeb? Nagu ma ütlesin, et laul ei ole ju ainult muusika. Et laul on side lapse ja ema vahel, et see side on, ma arvan, tähtsam kui see, see, kuidas esitatakse ja millisel tasemel esitatakse see ei oma see tähtsust, et ma õpetan lapsele valet viisipidamist? Absoluutselt ei oma tähtsust. Aga kas laul võib-olla ka nagu omamoodi loits ses mõttes, et noh, on laulud, mis on valmis kirjutatud, aga on laulud, mis tulevad kuskilt seest ja sa laulad neid sellepärast, et sul on seda vaja. Sa laulad oma sõnadega, sa laulad kas või nagu joigu lapsele laps rahuneb, ta jääb magama, ta kuuleb su häält, ta kuuleb mingeid rütme, mingeid Maide, võnkeid, mida iganes. Et kuidas sellega on, loodate, et noh, laulu sünnist tuleb ema seest või laulja sees tegelikult hästi, paljud lapsevanemad loovad ise laule. Et kahjuks minu küsitlusest ei tulnud neid laulusõnu välja. Aga nad väga paljud laulavad tervest oma perest. Väga paljud laulavad oma lapsest. Ja, ja kui ma küsisin laulusõnu, siis tegelikult üks vastaja ütles, et see on saladus. Et võib-olla seal selline intiimne ja just selline loitsu tunne tekib seal, et, et seda ei saa avaldada kõigile. Sa laulad talle õnne. Me võtame järgmise. Hallo hallo kuuleme teid. Olete eetris. Tervist, minul on kodus aasta ja kaheksa kuune poiss ja nii naljakas oli vaadata, kuidas ta praegusele karumõmmi unelaulu peale Ta jäi kohe kuulama. Me sõime hommikust ja ta kuulas terve selle aja, sellepärast et kui te päris päris pisike oli, siis ma laulsin ka talle seda laul hästi tihti. Ja siis praegu praegu ta tahab unelauluks, ta täitsa küsib ise, et ta tahab vaheldust. Tal ei ole üldse oluline, mis laul see on. Et ma näiteks praegu taustal on päris mitu õhtut järjest juba. Mul on üks tore tädi ja nii me laulame enam-vähem kõik kehaosad läbi. Aga kas te ise juba ka nagu järgi vist on vara veel tal endal laulda natukene midagi? Tema ise veel päris ei laula, aga ta saab aru, et kui mina laulan, siis ta ütleb mulle nalja. Et, et jah, et tal on just kõneperioodi, et kõne just areneb, et et see on väga-väga-väga oluline, et sa laulad ükskõik mida, aga ta kuulab sind ja ühel hetkel hakata nagu ise järgi kordama. Nonii kuuleme juba teda ka väga hea. Ja aitäh teile hommikut. Just niimoodi, kas laulmine ettelaulmine lapsel arendab kõnet, arendab, arendab muidugi. Et mida rohkem talle laulda, seda kiiremini ta võib hakata rääkima või või kuidas sellega on või areneb tal diktsioon või tegelikult laulmine on ju eneseväljendamisoskus. Et mida rohkem ta ennast väljendab ükskõik, kas rääkides või lauldes seda, seda julgem ja seda parem see oskus on. Nii. Võtame veel mõned helistajad, hallo, kuuleme teid. Keerake palun natuke raadio vaiksemaks. Minule pole mitte kunagi mitte ühtegi unelaulu lauldud, aga siis, kui mul sündisid lapsed tasapisi hakkas tulemas nendele laulmine. Ja ühel hetkel ma avastasin, et ma laulan kuskil kuut seitset erinevat unelaulu ja Nad nõudsid neid unelaule kõiki korraga igal õhtul. Et noh, momendil Moskvas nendest võib-olla vinnid laulda, et kõik ei ole enam meeles, kusjuures üks nendest lauludest olid omalooming ja see oligi see ionis, mis ei lõppenud ära, millele sai lõputult sallima teha, millel olid millel oli üks ja sama viis. Ja, ja jah, nii see läkski, oma oma lastele hakkasin laulma ja, ja, ja vanem laps, kes on praegu noh, mitte väga suur 13 ka temale endiselt meeldiks, kui ema laulab õhtul. Nii et selline kogemus siis minul unelaulude ja nende laulmisega Suurepärane aitäh teile, et rääkisite oma loo. Ja võtame järgmise helistaja, kuuleme teid. Hallo. Tere, mina räägin tõestisündinud loo ja see on unelauluga seotud niivõrd niivõrd sügavalt, et kui lapsepõlves oli poiss harjunud kuulma seda laulu, et hõljuma väsinud linn tuleb, hõigutan sind ja ta oli ülikooli sisseastumiseksamitega nii ametist ja, ja endast väljas. Ometi läks kõik hästi ja tuleb koju ja. Aitäh teile. Jõudsime jälle selle uuesti Luitsemise ja lauluga ravimise juurde lausa välja, et lastele mõjub, see rahustavalt, mõjub hästi kui ema või keegi lähedane talle laulab midagi. Tihtipeale nad ei saa ju isegi võib-olla väikse nendest sõnadest aru. Muusika ei ole ju ainult jälle muusika, pean mainima, et muusika on emotsioonide keel. Ja tihtipeale see emotsioon on olulisem. Et kui tegelikult me mõtleme nüüd ema lapse suhtluse peale sünnist saadik, siis see on ju väga musikaalne imik, ei oska sündides ka rääkida, aga suhtlus toimub ja see toimubki just helide najal. Et kõigil meil inimestel on selline huvitav nähtus, et alla kolmeaastaste lastega. Me hakkame veidralt rääkima. Me hakkame kõrgemalt rääkima. Me hakkame lihtsustama sõnu. Et tuleb eesti keeles nimetatakse hoidja keeleks. Et tegelikult, et seal on ka näha, et kus niivõrd sõnad ei mängi olulist rolli, vaid see meloodia, kuidas neid sõnu kasutatakse, mängib rohkem seda rolli. Need, need kiisud ja kutsud, need on kõik, on hoidjakeel siis nagu ja ka kaadia päädia. Vaat siis öelge palun, Külli, erime, mis on muusikaülesanne laiemalt. Meie elus, et kui me oleme ka näiteks noh ma ei tea, muusikast kaugele jäänud või, või või arvame, et me ei oska laulda, me nagu ei tohiks häbenema seda, kuidas sellest üle saada ja ja leida see muusika. Mulle meeldib väga üks lillandisse, anna Jaage mõte. Kunst elu pärast ja minu jaoks muusika ongi kunst elu pärast. Et muusika võib olla kunst kunsti pärast ja väga kõrgtasemel, aga see, kui sa omaette laulad või lapsele laulad, ise musitseerida, ongi kunstielu pärast. Et seda kõigile on meile endale vaja. Ja muusika ei ole ainult tõesti kõrgtasemel kunstiliik, vaid muusika on eneseväljendusvõimalus. See on kõigil olemas, on see kõigile vaja meile? Need kõigist ei pea saama lauljad, pianistid, on ka neid, kes plaksutatakse, mõistaks, kui keegi mängib kõiki, eks ju on publikut vaja, on lauljaid, pianistide vaja ka, ma arvan, et muusikat on meile endale vaja. Kuidas te küsin sellepärast, et kuidas peaks muusikat hindama koolis või kasvab Te küll õpetajate lasteaialapsi ja seal hindamist ega sellist asja ei ole, aga, aga kuidas sellega on nagu teie arvates kuidas võiks olla, või? No ma parema meelega hindaks sellepärast et see hinne võib tappa selle rõõmu ka ju lasteaia sealt on näha, et mõni laps ei ole väga musikaalne, ta, ta ei, ta ei hakkagi viisi pidama. Ta peab võib-olla viisi, seal asub doktorisse mõne noodi piires. Aga kui tal on rõõm, no ma ei lähe ju ütlema, talle ole hea, ära laula. See rõõm on olulisem. Aga hinnata saab siis teadmisi, mida saad raamatust õppida, mitte kaasasündinud andeid. Pigem niimoodi. Tore. Külli erimäe aitäh teile, et tulite saatesse, rääkisite ning kõigile teistele, mis meil muud soovida, kui muusikat rohkem laulge lapsele laulge lapsele just lapsega koos oleks ju ka tore. Järgmine laul küll võib-olla. Lapsega koos on keeruline laulda, teise kuulata väga hea unelaulja pööriesituses. Ära tuleb sära unesära ära pühi, ära mõtle ainult peale. Mõtley saab peale. Mõtle ainult heale. Mõtle ema eale. Kui väikestele lastele on hea õhtuti ette lugeda või laulda, mis on veel parem, siis juba suuremad nemad võiksid ise lugeda, aga neid tuleb kuidagi väga peenelt raamatute ning nii, et raamat oleks hea ja kohe ära ei ehmataks, et tekiks huvi ka teiste raamatute vastu. Täna nendest, mis on mõeldud, siis natuke suurematele lastele, raamatutest räägime ja meil on järgmine külaline saates Eesti lastekirjanduskeskuse lugejateeninduse juhataja Anne kõrgedele. Tere. Te olete täna kaasa võtnud kuus raamatut. Ehk siis lugemissoovitust suveks, mida võiksid lugeda poisid, tüdrukud erinevas vanuses, mitte just kõige väiksemad. Mille põhjal te need raamatud valisite, mida, mille nimesid ma kohe varsti hakkame siis ütlema, mida võiks suvel? No ma mõtlesin, et ma väga palju ei võtaks, kuigi mul alati meeldib, et kui mina tutvustan raamatuid, siis teised naeravad. Sa võtad hästi suurel niimoodi sellise kuhja nagu ette, et tahaks, et tõesti, et igaühele oleks midagi. Aga tegin siis sellise väikese valiku, et vaatasin poiste poole, vaatasin tüdrukutele otsa, et vaatasin, et oleks realistlikke raamatuid. Oleks fantaasiat, et oleks eesti autorit, oleks tõlkeraamatut ja nad nad tegelikult on kõik uued raamatut, ütleme niimoodi, et eelmises või sel aastal siis ilmunud raamat. Ühesõnaga, mis praegu meeldib lastele, kas üldse on võimalik ära aimata kuidagi seda, et hakkaks praegu kirjutama mingeid populaarseid lasteraamatut, aga mida nad tahavad lugeda kui laste käest küsida, tihti küsin seda, et mis raamatud, et mis peab olema selles, et mis peab olema raamatus, et oleks hea siis esimene vastus on see, et ta peab olema japs ütlebki, et ta peab olema huvitav ja mis on, huvitav on, sa pead midagi juhtuma see seiklusrikas põnev vahel nad ütlevad ka natuke õudne. Ja Nalja peab saama. Et kindlasti selliste noh, kuigi miks mitte, et ütleme, heas raamatus on ka niimoodi, et ütleme, et ikkagi suurem osa on sellist lõbusat naljaga natuke, võib-olla siis nukrust on sees, et siis on neid noh, selline ka, et aga aga mul tegelikult ta teismelistele tegelikult kaks võib-olla mitte kõige sellisemad õnnelikumat raamatut, aga väga head sellist raamatut, kus natuke tõsisemaid probleeme sees, niiet aga hakkame otsast vaatama. Esimene soovitusindeks on kõigepealt need, need mul on kaks eesti autori raamatut Kadri Hinrikus ja Reili Reinaus. Et üks on Katariina ja herned, mis ilmus alles hiljaaegu. Santsis Kadri Hinrikuse raamat, Kareli Reinold raamat väga kui raamatutest rääkida, mis pealkirjad on näiteks, et kuidas Reilly Reynoldsi raamat, kuidas mu isa endale uue naise sai et see raamat või natukene tunduda hirmutav ja mitte lastele, vaid hoopiski täiskasvanutele, mis pealkiri nüüd lasteraamatut tegelikult mõlemad raamatud räägivad tüdrukutest kahest tublist tüdrukust ja võib-olla natuke selliseid pereprobleeme lahkavaid, et Kadri Hinrikuse raamatus Katariinal no tegelikult võib-olla siis igapäevane, mitte igapäevane, aga tihti, mis juhtub, võib elus juhtuda lapsele, et tõesti mitte igapäevane vait. Vahel juhtub, et ema-isa lähevad lahku noh, tegelikult väga tõsine ja lapse jaoks väga kurb ja väga raske teema, aga Kadri Hinrikus on selle Katariina timasema Tubidust ja see, kuidas ta siis Nagu kama saab sellepärast et tegelikult ka nüüd tekib veel see asi, et, et laps on nagu selles mõttes nagu üksi jäänud, et emal ei ole ka veel aega ja, ja, ja siis on suvi ja laps tubli laps, Katariina leiab sõbrad leiab toreda vanatädi ja seal sellist hästi. Selles raamatus kasvatatakse herneid, sõidetakse mootorrattaga. Ja lõpuks leiavad ka näiteks täiskasvanud inimesed sised. Lapsega tuleb ikka tegeleda ka, nii et selles mõttes väga eluline raamatud, mul on tunne, et see nurk on täiskasvanutele ikka ja et noh, leidke aega ja ärge ainult tegelege iseendaga kogu aeg, et tegelikult no ma ei tea, Astrid Lindgren on juba öelnud, see dialasteraamat on siin ka täiskasvanu tahab ka kätte võtta ja lugeda ja tõesti, et see, kui täis mina, mina tõesti soovitan täiskasvanutele, et kellel juba lasteraamatute lugemiselamused on aastate taha jäänud, et leiti, et uued raamatud, leidke need uued nimed, et et nii palju uut ja huvitavat on tulnud. Nii aga Reeli Reynoldsi raamatus, et kuidas siis isale uut naist hakati otsima, siin on niimoodi, et tüdruk aisad nende peres on niimoodi, et emane ammu surnud isa üksik Kaisale tundub, et isa tundub ka võib-olla siis, et peaks kellelegi leidma, kuidas siis seda naist leida ja see ja see raamat on väga põnev selles suhtes, et mis siis kõike selleks teha kas siis internetis olla või ma ei tea Facebookis ja kuidas panna mingit kuulutust ja, ja siis on väga toredalt Reili Reinoussis näidanud neid. Tulevad. Need nii-öelda need, need naise või ema kandidaadid Kaisa jaoks siis tema siis ütleme siis kasuema kandidaadid ja siis seda neid erinevaid leid naistüüpe siin näidatud, et, et see on tegelikult väga vahvalt nagu kirjeldatud ja lapsed on väga-väga selle raamatu väga hästi vastu võetud raamatukogus seda, mitte kunagi, samamoodi ka Katariina herned, tegelikult iga uus raamat on niimoodi, et ta on kohe lugejate käes. Aga, aga noh, see on põnev, see naljakas ja lõbus ja humoorikas. Niimoodi. Ja järgmised raamatud oleks siis järgmised raamatud on mul nüüd tõlkeraamat ja võib-olla siis natukene sellise poisteraamatud. Tundub nii, et poisid väga sellist realistlikku või sellist sellist igapäevateemad paistab nagu tema tahab seiklust, põnevust, fantaasiat, ja mul ongi täiesti kaks, kaks fantaasiaraamatut, üks on. Ütleme siis niimoodi Soome ja Norra vist oli see koostöö, sest et Soome autor Timo Tarvele ja siis seal on siis norrakas Biol sortland. Et selline kaks 200 kirjutanud tegelikult son triloogia Kepler 62, ulme, see on ulme, see on täiesti ulme, et et võib-olla paljud ütlevad, et ma fantaasiate ulmet üldse ei loe asjata asjata tõesti asjata. Et see nii põnevaks tehtud. See on, tegevus toimub tulevikus selles mõttes, et alles miks ta lugesin lehest, kui tuntud maailma tuntud teadlane ütles, et peaks 2020. aastal vist siit maa pealt hakkame ära nagu kolima, siin nemad hakkavadki. Kolime kolima ära, aga siin on ka, ütleme see, mis näiteks paljudele aastale meeldib arvutimängu see osa on ka siin sees, et kui arvutimäng, hakkab sul järsku midagi teatama. Vaat nüüd ja nüüd hakkab juhtuma, et, et sellist, sellist põnevust on seal sisse pandud ja muidugi väga toreda sellise pildiga on see raamat nagu üles tehtud, üles ehitatud. Ei ole palju tekstimise vahel ära hirmutada, et on ulmeraamatud, on paksud. Aga Ta on niisugune parased, ütleme ikka, loeb ruttu läbi ja mina lugesin, ma olen küll sellel selle triloogia lugenud ainult esimese osa läbi proovinud lugeda suve jooksul ka teise kolmanda, aga ma arvan, ma lugesin selle ühe päevaga läbi just. Nii, aga järgmine pöörane robot, Pieter Browni pööraline robot siin on tõesti selline väga pöörale pealkiri ja tegelikult see üks, see, ütleme nagu robot, tee, Robinsoni lugu, et üks robot satub läbi laevahuku üksikule saarele, kus on ainult tema ja loomad, ütleme, Jaloodutame loodust, siis loomad, linnud. Ja et siis ellu jääda, peab tema, see robot nende, selle loodusega nagu sina peale saama, et ütleme siis, tehniline maailm ja loodus on kokku pandud väga, väga huvitav ja põnev lugeda. Kõlab küll nii, et selles keeles on kirjutatud raamat, nii et selles ja kõige naljakam on see, et Ma võin kohe natuke ära öelda, et, et kui siis see robot teema leiab ühe tegelikult natuke tema süüdatud too üks hane kibu, kes siis just munast on nagu koordub on üksi jäänud ja tema hakkab seda nagu kasvatama ja seal soojaks, nagu siis tema nagu nemad, et selline väga tore, selline kooslus on ja tegelikult ka väga lihtsas keeles ja, ja väga hea lugeda. Selge. Aga nüüd need teismelistele mõeldud raamatut Need teismelistele mõeldud raamatud. Üks on kätt liin, Glasgow katkine tüdruk ja teine on Saara Krassoni üks raadio küll nüüd pilte ei näita, aga need mõlemad raamatud ma ei tea, kui raamatukogus raamatupoes vaadata. Roosadega paksud. Et noh, alati nagu vaadatakse, et kui on roosad, siis võiks olla tüdrukute raamatut, tegelikult nad ongi tüdrukuteraamatud. Aga. Siin on tegelikult noh, ma on selge, et, et selliseid noortest ja neid raamatuid ikkagi loevad rohkem tüdrukud, et vahel ikka poiss võtab kätte, aga see, seda tasub võtta kätte ja raamatuid kindlasti tasub lugeda kõigil täiskasvanut. See katkine tüdruk, kui ma lugesin seda kuskil kaks kuud tagasi, mul on siiamaani kogu aeg niimoodi. Ütlen selle raamatu peale, et noh, kui kui raamatuid niimoodi iseloomustada, võiks öelda, et see on nii vastik raamat ja nii hästi kirjutatud. Sest raamatu peategelane šarlotil tal on väga palju probleeme. Tal on elus väga halvasti läinud. Ja on, on inimesed, kes sellest, et nad hakkavad ennast lõikuma. Ja ta satub ühte algul nagu ühte nagu haiglasse, kus teda nagu proovitaks nagu seal noh, sellest, et ta üle saaks. Siis ta satub hoopiski, peab sealt ära minema ja, ja see tegevus toimub Ameerikas ja, ja siis ta satub ühe sõbra kaudu hoopiski ühte väga kaugele-kaugele kohta ja ta hakkab seal nagu noh, proovime edasi elada ja seal tekivad jälle probleemid ja kogu aeg on probleemid ja probleemid. Aga see autor on proovinud seda ikkagi niimoodi edasi anda, et sa tahad lugeda, et ei tahagi raamatut käest ära panna, et ma nägin ühte noort inimest, kes siis ma andsin talle raamatu ja ja siis ta istus ja luges ikka niimoodi, et päev otsa luges kogu aeg ja ütles, et ei, ma ei taha edasi lugeda, ei, ma pean edasiluga, on seal natukene ka midagi helget, praegu ta tundub kuidagi väga selline ongi tegelikult kogu selle kõigi selle, selle halva taga tõi kogu aeg tajuda, et et no peab ju minema, et elad nagu kaasad, no ju peab minema. Ma ei hakka rääkima ära, et eks ju, kuidas see lõpeb. Et aga, aga tõesti, aga väga hästi kirjutatud ja, ja samamoodi on selle raamatu lugeda lehmadelt küsinud, et nad on öelnud tõesti täpselt samamoodi nagu mina ütlesin, et et see on nii raske ja nii selg nagu paha, noh nagu paha tunne tekib, aga nii hästi kirjutatud. Aga nüüd kõrvalraamat number üks või siis on see number üks, vaid lihtsalt üks pealkiri on üks. Ja teha raamat lahti, siis tundub, et ohoo, pikkasid ridasid üldse ei ole. Et kuskil arvustuses kirjutati, et toojaks nagu värsis, aga mina ei ütleks, et sa pärast, sest noh, minu jaoks on värsse ikkagi, et ta peaks riimuma, aga väga Erimusi number kordusi natuke lausetel see nagu lühikeste lausetega kirjutatud lugu. See raamat on tegelikult kahest, kust nii, aga nad on siiami kaksikud. Ehk siis nad on nagu üks. Ja ega me ei mõtle iga päev ju siiami kaksikute peale ja me ei mõtle, kui me jah, kuulevad siiami kaksikud, et aga tegelikult, kuidas nad siis elavad, kuidas nad hakkama saavad. Ja, ja siin ongi, et et kui sa oled ajakehast nagu ühendatud, et aga, aga on, siis noh, neil on siis neli kätt, kaks jalga. Et kus need, need keskmised käed näiteks siis on, et siin raamatus on ära selgitatud, et nad panevad siis üksteisele nagu tihaste, hoiavad kinni, et noh, nagu ma ütlesin, käsi lihtsalt ei segaks või no siis on väga Siiami kaksikud siis nad lähevad paljudes noorte raamatutes on see, et see noor läheb uude keskkonda ja nemad on koduõppel olnud, emad lähevad nüüd kooli. No ma ei kujuta ette tõesti, et tuleb klassi, 200 jagatud on kahe peaga tüdruk nelja käega. Aga kas see kirjanike, kuidas ta on selle kohta teada, et kuidas ta oskas seda kirjeldada? Lugesin? Et kust selline mõte, et nagu taasi kirjanik tal oli ka siis tulnud, et ta väga siis uuris nende siiami kaksikute kohta, vaatas neid filme. Ja väga ise ei olnud, ei seal, ei, et aga et tagada siis väga palju siis seda, seda materjali ja minu jaoks see raamat. Ta on väga selline tõesti, et et ja kui ei ole nagu nii-öelda põõsastest välja nagu kuskilt võetud, et see ongi nagu see ongi nagu reaalne. Aga see ei häiri, et ta niisugustes lühilausetes ja kuidagi nagu algul oli võib-olla imelik, pisut nagu võõrastavalt maja, aga samas läks hästi kiiresti. Aga näiteks selle katkise tüdruku kohta selle kirjaniku kohta, temal tegelikult oli see see lõikumise probleemid, nii et, et tema teadis täpselt, millest ta kirjutab oma raamatut. See tundub nagu selline, ma ei tea, uus žanr, mulle on tunne, kus on väga sellised elulised teemad, lastel niisugused karmid ma isegi ütleks, meil mul meenub oma lapsepõlvest Kadri kasuema ja selle nagu noh, selliseid peale seda nagu mul ei tule rohkem teiseta. No tegelikult on niimoodi, et nende noorteraamatutega ongi nagu see üks probleem, see näidatakse kogu aeg neid väga raskeid neid probleeme ja neid sõida, seda vägivalda näiteks on väga noorteraamatutest sellise noored vahelise ütlevad ka, et nad on natuke nagu väsinud sellest, et tahaks nagu tahaks ikka seda seda raamatut ka lugeda, et noored on tore ja tal on mingid hoobid või et võib-olla läheb näiteks laulupeole või midagi sellist, eks. Ei kõla nagu väga põnevalt, et no mis seal ikka nii väga, laulsime laulu ära, aga tal peab olema mingi väike krimka seal sees mingi seiklus. Ma võiksin ühe laulupeo raamatu soovitada nüüd kõigile neile, kes, kes võib-olla lähevad esimest korda laulupeole ja ei tea, kuidas seal täpselt läheb. Et leelo tunglal on ju üks vahva laulupeole minemise raamat, seal naljatilgad lähevad laulupeole. Kui keegi jõuab, et kahe päevaga läbi lugeda, kindlasti saab selle raamatu, et siis võiks sellist raamatut, aga tõesti, et tahaks näiteks nendest noolte raamatutest tõesti sellist näha, et noored on ju täiesti. No tõesti, et kuidas sa saad, kirjutad tavaline noor ja tema elab oma tavalist elu ja, ja noh, sellist, et tagakaanele sellist nagu soovitust ei saa panna, peab panema midagi, et tal on raske, tal on probleemid. Ei tea, võib-olla tavalises on juba muutunud selliseks harulduseks, et see võiks müüa veel natukene ja tavalisusest saab. Ja hakkavad tulema vaatama seda keskmiste tavalist loomulikult sellepärast et kui seal me ju väga hästi kirjutatud, et siis oli kõik väga-väga-väga tore ja, ja, ja mis ma veel tahaks, et nendele noortele kirjutatakse ka sellistele noormeestele, mis teda nagu mõjutab võib-olla mingi spordiraamatut ja meil on igakevadine, väravajoonel võiks midagi veel olla. Just hästi põnev, see on tore teema ja lugemist oioi kui palju suvel seda enam, et ega siis kogu aeg is õues ka olla ja arvuti taha ei soovitaks üldse suvel minna, et lugege ja olge õues ja sest näiteks minul oli küll see just raamatukogus töötades, nädala alguses 100. vihma ja paljud lugejad tulid raamatukokku, ütlesid, et nii kehvad ilmad on, ma pean nüüd võtma ikka suveks ikka väga ikka mitu-mitu raamatut ja ja mina ei saa küll öelda, kui öeldakse, et tänapäeva lapsed või noored ei taha lugeda. Ikka muidugi tegelikult, kui on head raamatud. Ja kui nad need raamatud neile kätte satuvad, siis tegelikult tahavad küll lugeda ja suvel saabki natuke teistmoodi raamatuid lugeda. Ma omalt poolt ütleks veel raamatu soovituse, teist korda see lasteraamat tegelikult. Triloogia esimene osa Samarkandi amulett räägib ühest sünnist. Ääretult naljakas ja, ja minu arust, et seal nagu ma ei oska öelda, kas tüdrukute või poisteraamatus on nagu igalühel ääretult koomiline juba ammu ilmunud, aga, aga tasub võtta ka see lugemisse kujust, tahtsid temalt soovitust. Tore aitäh saatesse tulemast. Kõrge tänaseks on huvitav saade läbi minu nimi Krista taim soovin teile kõike kaunist ja ilusa rõõmulaul, Marivoodi esituses jääb saadet lõpetama.