Kuna Eesti maja ongi peamine, meie koondumised, kohv. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, sünnimaa on seadistada Isamaa, jääb ikka mulle Eesti matk, Eesti lugu. Eesti kirjanikud Lätis miks paljud eesti kirjanikud on 19. sajandi alguses ja 20. sajandi esimeses pooles Lätti sattunud ja kuidas see on mõjutanud eesti kirjandust ja kultuuri, räägib kirjandusloolane raamatu too sinu, minu ja meie Riia autor ja koostaja Liivia viital. Saate toimetaja Piret Kriivan. Kui rääkida kirjanikest eesti kirjanikest, Lätis, kas me siis peame alustama, kui saame alustada Kristian Jaak. Trionic tegelikult küll, sest Kristian Jaak Peterson oli ju Riias sündinud ja see tema Riia ja vahet käimine. Et see oli omaette niisugune mõtiskluste ja süvenemiste ja Eesti kultuuri ja eestlaseks olemisse süvenemise aeg. Aga Kristian Jaak Petersonist edasi on juba tükk maad tühja ruumi. Nii et enne, kui tuli liiga Carl Robert Jakobsoni vend, kes oli rändjutlustaja sügavalt usklik inimene, vabakutseline kirjamees siis enne seda ei ei olegi olnud vähemalt märgitud kusagil neid eesti kirja inimesi. Ja tema tuli Riiga Peterburist 1884. aastal sündinud oli ta 1847 ja ta oli ka väga kuulus puulõigete tegija. Minu teada tema tehtud peaks olema see Riias ilmunud Eesti ajalehe kündja fronti Spis ja see on ääretult ilus. Tal oli väga hea käsi nende puulõigete tegemiseks, jada hakkas siis Riias sellega intensiivsemalt tegelema, tegi sinna kõrgtrükiplaatide töökoja ja need avaldati neid tema puulõikeid ka ajakirjas rootor. Ja siis ta tegi Eesti Postimehele neid. Ilukirjandusega hakkas ta tegelema 1874 nii et 10 aastat enne Riiga tulekut kirjutas ta lastesõbrale ja siis oli niisugune usulise sisuga ajakiri, Siioni sõnumitooja leht ja selle esimeses vihikus 1877 ilmus siis ka Eduard Magnus Jakobson-ilt. Kaastööd ja pärast Eduard Magnus Jakobsoni saabussis esimesena Eesti kirjanikest küll veel ei olnud nagu ennast päriselt nagu jalga maha pannud, nii-öeldes eesti kirjandusse aga tegutses, tegeles eneseotsingutega, oli Eduard Vilde ja tema tuli 1889 pärast suuri pettumusi. Ja kui teha ei saanud, saksa teatrisse näit leiaks ja kui ta ei saanud jääda Postimehe peatoimetajaks. Ta oli küll Postimehe ära ostnud, aga teda ei kinnitatud peatoimetaja kohale. Nii et need olid päris suured tumused. Aga Vilde sai sellest üle, ta tõlkis 1889 suvel oma ühe jutu rõugearmid saksa keelde, saatis selle Riias ilmunud nädalalehele Saiduncher statunud lamp. Ja üldse ei oodanud ka vastust, mis talle siis pidi kuulutama, kas ta saab raha või ei saa ja kas ta saab Riiga sõita või ei saa, vaid sõitis siis Kuressaare kaudu Riiga. Läks lehe toimetaja taia jutule sai kuulda, et jutt on trükivõetud ja toimetaja maksis Vildele välja ka honorari tema palvel 25 rubla, mis oli väga suur raha tol ajal. Nii et ta sai toa üürida ja natuke Riias ringi vaadata. Kirjandusloolased on siiski jõudnud järeldusele, et Vilde seiklus nii võib seda nimetada, Riiga minnes ei olnud lihtsalt ka meelelahutus ega niisugune Eestist ära pöördumise. Too ette võetud teekond, vaid Vilde tahtis tutvuda Läti teatriga. Kuna Lätis oli teater olemas juba 1860.-st aastast ja Lätilt oli palju eeskuju võtta, siis otsustas Vilde oma silmaga järele uurida. Et tal oli vaja väikest sissetulekut, et siis tutvuda Läti kultuurieluga läti teatriga. Ja ta avaldas soovi siis tulla Saiduncher statunud lamp toimetusse tööle ja ta võetegi sinna tegi osaliselt talituse tööd, osaliselt toimetuse tööd. See ajalehe toimetus asus väga hea koha peal, see oli Herderi platsi ligidal otse keset Riia linna. Ja Vilde kirjutas siis sinna, kes Eesti uudiseid. Leht oli ju saksakeelne ja luges korrektuuri. Nii et tal neid töökesi seal, kus aga jätkus ka vaba aega. Ja see oli sisseelamise periood, see sügisest 1889 kuni 1900. alguseni. Ja 1890. aasta alguses tuli sinna toimetusse tööle hilisem väga kuulus läti kirjanik Rudolf Plaumanis, kes Vildega väga hästi sobis. Neil oli ühine taust, mõlemad olid mõisavalitsejad, mõisateenijate, nii öeldes pojad. Mõlema isad tahtsid teha oma poegadest, oma järeltulijaid, ehk siis mõisateenijaid ja see meeldinud neist kummalegi. Loomanis oli Lätis tol ajal veel mitte eriti tuntud, kuid tänapäeval teavad teda. Ma arvan küll kõik lätlased, sest temast sai Läti novelli rajaja ja ta oli tohutult andekas, suri kahjuks väga noorelt. Tal oli hiigelpalju plaane ja ta aitas ka Vildet selles mõttes, et Vilde omandas ikkagi Plaumanise käest küllalt palju kirjutamiseks vajalik kõiki oskusi, novellioskusi. Plaumanis pöördus hiljem panteismi, hakkas müstikaga tegelema. Ja tegelikult kõik see, mis ta teha soovis, jäi tal tegemata. Kui ta haigestus tuberkuloosi ja suri Soomes taga Harju sanatooriumis, kus siis teda oli soovitanud siis suguvennad ja ihuüksinda, nagu kirjutab oma luuletuses, mis on pühendatud Plaumanisele Astrid Ivask. Ja siis vabal ajal Vilde käis muidugi teatris, nii palju, kui ta sai, niipalju kui raha jätkus. Teatris käis kaplaumanis nii et neil oli tõesti, millest omavahel kõnelda. Ja Vilde avaldas 1890 Postimehes vestesarja Riia kirjad, kus ta siis kirjutas ka tol ajal väga populaarsest operetist kurnevilli kellad. See retsensioon meeldis väga lätlastele. Ilmselt Vilde oli täis vaimustust, ta vaimustus väga kergesti ja see tõlgiti ka läti keelde ja avaldati ajalehes Baltias veest need sees. Nii et Vilde sai korrapealt kuulsaks kui teatrikriitik. Tol ajal ei ilmunud ju ajalehti, nii palju ei kirjutatud, niipalju kui tänapäeval. Vilde avaldas seal ka arvamust, tegi võrdluse Eesti ja Läti teatri vahel, et mis on meil ja mis on lätlastel ja leidis, et eesti teatri suhtes väga kriitiline olles, et meil puudus suurteks teatri ettevõtmisteks vajalik raha ja ei olnud päris kunstnikke, ei olnud niisugust professionaalsust see, mis Lätis oli. Lätis oli see muidugi seotud suuresti saksa Tuuri levikuga. Lätis oli väga palju saksa intelligente, kes tegutsesid ka teatri juures ja see andis Läti teatrile teistsuguse aluse. Ja nagu me teame, seal töötas ka ooperis, dirigendina ei keegi muu kui Richard Wagner ja see tegi Läti ooperi väga eriliseks. Niiet et Richard Wagneri nimi juba see tähendas väga palju tema kohalolu. Põhjusi oli palju, siis, miks kritiseerida Eesti teatrit ja miks nagu tuua eeskujuks Riio teater. Ja ühtlasi siis Vilde avaldas ka arvamust, et meil puudub ka niisugune suur linn nagu Riia, kus on palju rahvast koos, mis annab tõukejõu üldse teatri olemasoluks ja vajaduseks teatri järele. Nii et Vildel oli ka isikliku elu suuri sündmusi Riiasta nimelt tutvus oma esimese abikaasa Antonia kroonauga, kes töötas siis oma ema kübaraäris. Modistina oli Vildest neli aastat noorem, 20 aastane noor neiu. Ja koos otsustati siis Riiast juba mõnevõrra tüdinuna sõita Berliini Antonia onu juurde. Nii et Riia periood jäi lühikeseks. Ära sõideti 1890. aastal augusti lõpul ja Riias viibis Vilde aastal. Suhtles seal põhiliselt saksakeelsete ringkondadega Plaumanisega, samuti suhtles ta saksa keeles ja Plaumanise raamatuid asustaga tõlkima või ploom on isejutt, novell asusta tõlkima saksa keele vahendusel, andes siis välja Eestis ka kolme jutuga kogumikku ülest katuse all. Nii et Plaumanis oli siis Eestis tuntud juba 19. sajandi lõpul. Aga mis oli oluline, oluline oli see, et Vildet huvitasid muidugi need üliõpilased. Lätlased, kes olid asunud kõrgkooli ja Vildet, huvitas see, miks nad saksa astusid. Sest Riia oli ikkagi saksa linn, ütleme 19. sajandi lõpul ja teised rahvad olid seal teisejärgulised. Loomulikult, kes tahtis elus edasi jõuda, see hakkas kõnelema saksa keeles ja see torkab silma ka hiljem, kui Ernst Enno viibis Riias ja asutas seal Vironia Boratsiooni. See korporatsiooni liikumine oli ka väga paljus seotud keeleküsimusega sest lätlased ju rajasid sinna oma korporatsiooni, mida 17 aastat ei tunnustatud, see oli see loonia ja tunnustuse. Nad said lõpuks tänu sellele, et nad hankisid igale korporatsioon Seloonia liikmele duelli õiguse mistõttu Hindrey ütles, et lätlased lihtsalt raiusid ennast läbi. Aga see Läti üliõpilaste saksa astumise probleem oli väga terav. Vilde, kes oli terava silmaga, pani seda kõike tähele. Ja huvitav ongi see, et tänavu möödub 125 aastat Vilde Riia-teemalisest jutust toora osoon oli selle pealkiri. See oli niisugune eesti keele päraselt kirjutatud siis kes tähendakse toora tamm. Aga Vilde kirjutas selle nii, nagu tol ajal see läti nimede transkriptsioon oli. Ja selle loo tegevus toimub Riia lähiümbruses ja Riias majoris, mis on tuntud suvituslinnana ja Riias. Ja see käsitlebki saksastunud lätlase ja saksast oma hakkava läti neiu identiteet tegelikult see on väga huvitav tav jutt ja seda on küllalt vähe esile tõstetud. Ometigi on seal just need rahvusliku liikumise probleemid siis rohkem, isegi kui Vilde seda Eesti rahvusliku liikumise puhul on kajastanud ja see läti neiu tuura osoon on siis ilma vanemateta on kasvanud saksastunud lätlase perekonnas ja tema kiindub oma onu lastekodu õpetajasse. Kes siis on vaene üliõpilane ja püüab siis muidugi ka saksa keeles hakata asju ajama, et siis elus kaugele jõuda. Tuurasuul pannakse siiski mehele ühele rikkale vabriku, oman omanikule. Talle seal majoris elamine eriti ei meeldi, tema kiindumus sellesse Läti üliõpilastesse jätkub. Ja ta asubki siis oma õiguste eest jällegi võitlema ja lõpuks on siis asi nii kaugel. Ta hakkabki elama koos selle Läti üliõpilasega, nad kolivad Riiast ära miit Avisse eksis Jelgavasse, kus oli siis Läti esimene akadeemia rajatud omal ajal ja seal siis hakkab ta uuesti kõnelema läti keelt ja temas ärkab siis lugupidamine oma emakeele, läti rahva minevikku ja läti rahva vaimse tuumakohta. Vot see on Vilde seisukohast väga huvitav, et ta seda hakkas uurima küll väga põgusalt selles jutustuses aga Läti intelligent, Läti üliõpilane astub siis tõesti sisse juba 125 aastat tagasi. Selle teemaga juurde tuleb ta tagasi 20 aastat hiljem. Novellis loojang ja seal on siis peategelaseks läti emigrandist kirjanik juurist Rauni, eks kes on oma niisuguses loometöös jõudnud vaimse kriisini? Teda on tabanud toimetajate poolne mittemõistmine, ükskõiksus on väga traagiline novell. Ja seal kirjeldab siis Vilde elu halastamatus, lootuste luhtumise traagikat ja siis selle läti kirjaniku juurist Drawnieksi sisetundeid, no arvatud, et Vilde käsitles siin iseennast, kuid samas on põhjust arvata, et ta ju kirjutas selle novelli pärast 1908. aastal surnud Plaumanist Laumanise lugu teada saades aasta hiljem lehed ei liikunud tol ajal nii kiiresti. Teated Lätimaalt ei jõudnud Saksamaal elanud Vildeni ja Vilde. Meenub ilmselt oma nooruse aeg ja meenub ka see, kui raske oli siis eesti intelligentidel üldse välja murda omakeelsesse keskkonda ja ennast teostada. Nii et see on ka mõnes mõttes mina vähemalt arvan seda, et see on nagu ka niisugune kaastundeavaldus Plaumanise elusana katusele. 1930. aasta suvel sõitis Vilde veel kord pikemaks ajaks Lätti, niisiis oli avatud Siguldas Läti kirjanike puhkekodu ja Vilde läks siis sinna puhkama, kuid teda otsisid üles Jaunakas siinias ajalehe ajakirjanikud ja palusid tal kirjutada ülevaate loo eesti kirjandusest. Vilde ei olnud muidugi enam mingi ülevaatelugude kirjutaja 100930.-te aastate alguses, kuid ta võttis selle ettepaneku vastu ja ta kirjutas siis eesti kirjanduse toonase hetkeseisudest, mainis juurde tulnud andeid, tõstis väga esile ka Anton Hansen Tammsaaret. Eesti poeet ja tegelikult ennustas ka küllalt palju ette eesti kirjanduses nagu endale nime hiljem teinud kirjanike. Nii et see oli jällegi niisugune kokkuvõte mõnes mõttes, et nüüd, kui Vilde oli juba tuntud kirjanik kirjandusklassikustaatuses, nüüd võis taastuda läti lugeja ette enam mitte kui oma niisugust saksakeelset poolt esile tõstev noor ajakirjanik Riias, vaid juba kui tunnustatud eesti kirjandusklassik, kes kirjutas eesti keeles ja kirjutas Läti iseseisva Läti siis läti keelt kõnelevatele lugejatele, et seal oli mingisugune sisemine noot ka sees. Selles artiklis aga peale Vilde, kes siis on kolmel korral nagu jätnud jälje Lätti, tihti pealinnas Riias, jaanakassinias oli ka Riia ajalehte, kus ta siis viimati kirjutas. Hiljem siis Vildet muidugi tõlgiti väga palju, tohutult palju isegi on teda läti keelde tõlgitud. Et pärast teda, kui hakata vaatama, et kes veel on siis Riias elanud siis muidugi Vildest 10 aastat vanem August Kitzberg 1855 sündinud. Iseõppija, samuti nagu Vildegi ajakirjanduses küll mitte nii palju tegutsenud ja rohkem siiski jäänud näitekirjanduses eesti kirjanduse ajalugu kokku. Ja August Kitzberg, tema oli väga korralikult ära õppinud saksa keele. Ta ei olnud küll kirjutanud saksa keeles, nagu Vilde alguses tegi, Vilde otsustas saada saksakeelseks ajakirjanikuks ja kirjanikuks Kitzberg seda, et, aga Kitzbergi hakkas kimbutama venestamisperiood 1800 üheksakümnendad vate aastate alguses, kui ta töötas vallakirjutajana, siis pidi ta oma ametist loobuma, sest venestamisaeg tuli peale ja vene keelt oskas ta ainult prussida. Nii et ta lahkus siis Eestis selle tõttu 1894. aastal ja asus tööle sugugi mitte Riiga, esialgu vaid Daugavpilsi. Seal oli siis presspärmivabrik, mis oli üks Venemaa suurimaid. Tol ajal oli ju tsaaririik. Ja selles vabrikus siis presspärm oli küll niisugune kõrvalsaadustest, seal põletati ka piiritust, valmistati peenviinapeeni napse, nagu siis ka Riia palsam. Mida siis saadeti huvitaval kombel igal aastal üks kast kingituseks Bismarkile. Siis August Kitzberg Riia palsamit ei teinud, tema ei teinud, tema oli raamatupidaja, alguses raamatupidaja, õpilane, aga lõpuks ta tõusis pearaamatupidajaks ja ta oli väga täpne, täpne, väga korralik, sai väga hästi hakkama, ainus häda oli, et Daugavpilsis oli kohutavalt igav. Seal oli ainult üks Vene teater ja on ka selliseid toredaid lugusid Kitzbergist. Parema kirjanduse puudumisel luges ta seal koguni kokaraamatuid. Et kirjandusega olid seal lood kehvad, aga kui siis see vabrik maha müüdi, siis lõppes ka Kitzbergi teenistus ja nüüd asus ta Riiga. Riias nimelt töötas fööniksi vagunitehas. Ja sajandivahetusel oli Riias juba umbes 24000 eestlast. Nii et Kitzbergi oli see suur õnn. Tema sai osa Riia tuuri elust, ta sukeldus ka eesti seltsi tegevusse. Ta laulis laulukooris ja oli musikaalne inimene, nii et käis teatris tõenäoliselt samamoodi nagu Vildegi väga tihti. Ja tema jaoks oli Riias elamine tõesti niisugune aken tuuri, aga ka fööniksi tehas müüdi peagi maha, nii et kõik see, mis Kitzberg seal korda saatis seal ei olnud nimelt üldse korralikku raamatupidamist enne Kitzbergi. Kitzberg rajas kahekordse raamatupidamise ehk siis Itaalia raamatupidamise süsteemi. Seda enam keegi ei vajanud. Kui tulid uued omanikud, nimelt müüdi maha, siis venelastele ja Kitzbergi teeneid seal ei hinnatud. Nii et 1901 tuli Kitzberg Riiast tagasi Postimehe ärijuhiks tänu Jaan Tõnissonile, kes ta sinna tööle oli lubanud võtta. Aga Kitzberg kirjutas Riias näidendi Rätsep, õhk. Ja kohe pärast Eestisse naasmist avaldas ta Veli Henno 1901. Nii et arvatakse, et ka see on kirja pandud Riias. Kalev Kalkun väga tuntud tõlkija läti keeles on kirjutanud raamatus sinu, minu ja meie Riia väga huvitavalt Kitzbergist ja tema on ka märkinud seda. Kitzberg on toonud eesti kirjakeelde mulgi murdest läti laenul libaühtlasi ka libahundi. Nii et libahundi, see esimene sõna pool tuleneb läti sõnast klibakliks kliibot ehk siis eesti keeles lonkur lonkama ja sedapidi esinema eesti murrakutest Vastseliinas ja Rõuges, kus siis kasutatakse lonkuri kohta Limbaja klõmba ja mulgi murdes on lonkuri kohta liba. Seda arvati olevat tegelikult sugugi mitte hundi kohta käivaks sõnaks, vaid Eestisse sisse rännanud loom kellel siis on esimesed jalad lühemad kui tagumised ja tema liikumine meenutas väga lonkamist nihed, libahunt on siis sõna otseses mõttes kur hunt. Nõiutud hunt on eesti keeles hoopiski Soerd. Aga tänu Kitzbergile, siis oleme me saanud juurde sellise sõna nagu libahunt ja see. Ja tänu lätlastele tänu lätlastele just nimelt, et ta võttis, aga no see oli eesti murretes levinud. Ja seda võib järele vaadata ka keelekontaktide raamatust Lembit Vabaraamatust, kes on siis kõige suurem keelekontaktide uurija. Läti ja Eesti vael? Kitzbergi teekond ei olnud siis Lätis ka kuigi kauakestev 1896 kaks aastat pärast Kitzbergi saabus siis Lätti õpingute eesmärgil Riiga Riia polütehnilisse instituuti. Ernst Enno. Ernst Enno oli sündinud 1875, nii et ta oli alles 21 aastane. Tal olid küll hoopis teised huvid, sest meie ju teame Ernst Ennot kui niisugust väga vaimset luulet, tajat, müstikut, teosoftbja huvilist ja see, et ta asus õppima Riia polütehnilisse instituuti ja õppis kaubandust. See tegelikult nagu tema loomusega üldse eriti kokku ei läinud. Aga ometigi teadis ta, et elus ei saa ka maailma hariduseta eriala tuleb omandada. Ja tegelikult sai ta seal Riias päris hästi hakkama, lõpetas siis nii-öelda kandidaadikraadiga. Riia Polütehnilise Instituudi ja Ernst Enno on läinud ajalukku kui korporatsioon Vironia üks rajajaid ja ta oli ka alguses korporatsiooni Vironia esimees. Tol ajal küll Vironia ei olnud veel päris ametlikult registreeritud, kuigi käis koos registreeriti ta 1900. aasta märtsis. Kui ma nüüd õigesti mäletan jah, 29. märtsil 1900. Asutatud olid aga juba 1898. Ernst Enno on kirjutanud oma proosakogumikus minu sõbrad, mis ilmus aastal 1910. Seal on niisugune tore jutt saare vana. Ja see on jällegi niisugune müstiline tegelane, kes siis küsib kirjanikult, et mida te seal Erni Riianopite ja Ernst Enno vastab talle just nii, nagu tema oma õpingute sihti tunnetas. Mina õpin kunstiinimese sisemist nägu näha. Nii et see luuletajaks saamine, see oli ka seotud ikkagi Tartust lahkumisega. Ja Riiga tulekuga tali juba oma luuledebüüdi teinud ajalehes Olevik ja kuna ta oli väga aktiivne selles korporatsiooni liikumises, siis see on niisugune omamoodi vastuolu tema hingeelus, et teisalt tahtis ta endasse sulguda, pani uksed kinni ja hakkas siis kas lugema või siis luuletusi kirjutama, nii et see üksioleku vajadus, see oli kuidagi tal väga täpselt nagu vastandunud sellele suurele seltsiliikumisele, kus siis liiguti nagu ühe seltsi liikme alguses ju vaieldi, kas teha selts või korporatsioon, paljud pooldasid seltsi, kuid leiti, et nii suures linnas nagu Riia selts ei löö läbi, keegi ei märka seda. Ja puuduvad värvid, et kui on värvid, siis oled nähtav. Vaat siit tulise Hindrey 1899 tuli Riiga, õigel hetkel saabus ja Indrey ongi siis Korporatsioon, Vironia värvide valija, need värvid olid siis tumelilla, must ja valge. Nii et eestlased kartsid teiste sekka ära kadumist, kuna korporatsiooni ka üks põhilisi asutajaid Karl Ipsberg otsustas toetada rahaliselt, see oli ka suur rahaline väljaminek korporatsiooni asutamist, raha oli olemas, siis ei olnudki muud varianti enam, kui siis jääda selle korporatsiooni nimetuse juurde ja saada siis nagu Riia. See oli ka niisugune korporatsioonide liit, et selle liikmeks. Nii et Enno oli väga vastandlik tegelane, aga Ennot on väga hinnatud just selle poolest, et ta pidas selliseid kõlbelisi väärtusi tohutu oluliseks. Ennule oli oluline nisugune, õiglus, ausus, korporatsioonisisene, sõbralik, kus aumehelikkus igasuguste tühjade juttude rääkimise välistamine ja samas ka seltskondliku elu vilumus ja vaat sellest seltskondliku elu vilumuses. See on nüüd jällegi huvitav peatükk Eesti üliõpilaste ajaloos Riias. Et Ernst Enno oli esimene, kes tegi siis nagu välja murde Riia seltskondades. Riias teatavasti elas Johan Köleri vend Alfons Köler kellel oli seal väga ilus kodu, kaks tütart, kes mõlemad olid õpetajad ja kasvatajad tütarlaste koolides ja seal hakati organiseerima siis selliseid saksakeelseid kirjandusõhtuid, kuhu siis, kus ka Ernst Enno, kes alguses end Riias väga üksildasena tundis. Ja seal käis koos ka väga palju Riia peenema seltskonna noori daame. Seal pidi omandama tõelise seltskondliku lihvi. Ernst Enno soovitas sinna teisigi Vironia liikmeid kuid temale endale pidise äärepealt katastroofiliselt lõppema selles mõttes, et ta armus ühte endast tunduvalt vanemasse daami ja oleks äärepealt kihlunud, kuid tema sõbrad nagu püüdsid teda siis auku talle pähe rääkida, et ta mitte ei tislux, sest rikkunud kogu tema edasise karjääri võib-olla koguni Riia Polütehnilise Instituudi lõpetamise ja pealegi oleks olnud alust arvata, et Ennot oleks oodanud eessaksastumine. Nii et kogu aeg, kui me seda Riia elu vaatame, et seal oldi muidugi ka Tallinnas oldi piiri peal, kas siis saksa keel või eesti keel ja isegi need Vironia liikmed, kirjutasid ju Eesti üliõpilased, kirjutasid Riiast kirju koju eesti keeles, nii et kui oli vaja lihtsamatest asjadest ja oma igapäevasekeldustest ja küsimustest kirjutada, siis see käis eesti keeles. Aga kui nad kirjutasid midagi niisugust, et mõlemad jah, peenemat ja niisugust kultuurilist vaat siis kirjutanud baltisaksa keeles. Nii et see oli jah, väga kahevahel ja see oli väga hea, et Enno asus seal kõnetoimkonna juhiks. Ta ise pidas ka korporatsioonide juurde kuulus ka kõnelemisoskus, kõik korporatsiooni liikmed pidid oskama kõnesid pidada, nii et ta pidas päris mitu väga põhjalikku kõnet. Ta rääkis ka Eesti kultuuriajaloolistest tegelastest. Ja ta saavutas selle, et neid kõnesid peeti ühe aasta jooksul esimese aasta jooksul siis Viroonias, nii et kas oli nii, et kaks kõnet oli eesti keeles ja, või oli koguni kolm kõnet eesti keeles ja üks oli saksa keeles ja üks oli vene keeles. Sest muuseas, tol ajal läks Riia polütehniline instituut üle vene keelele. Et see, et paarkümmend aastat oli kuulunud saksakeelne, see lõppes Enno sealoleku ajal. Ja muidugi see korporatsioonide asi oli ka oluline see, et taheti ikkagi need saksastunud üliõpilased vastavalt korporatsioonile, siis kasvatada tagasi kas eestlasteks või lätlasteks. Aga et kui korporatsiooni omavahelise suhtlemise keeleks oleks olnud eesti keel, siis jälle kardeti, et need saksastunud üliõpilased seal käima ka. Sest nemad olid enda meelest siiski elus kuhugi juba välja jõudnud, nad olid keele ära vahetanud. Et see ei saanud toimuda äkki, nii et, et see küsimus oli jällegi väga terav nii Viroonias kui Seloonias. Ja lõpuks ikkagi eesti keel oli siis Vironia kodune keel käidi ka väga palju Eestis, Riiast ja 1900 esimene käik oli Tartusse, kui oli ametlikult registreeritud korporatsioon. Seal tutvus Sis Enno, Karl Eduard Söödi iga. Ja sööd tasus ennult tellima kaastööd proosapalu, kuid Ennu hakkas talle saatma hoopis luuletusi. Ja kui oli siis tellimus nalja kalendri jaoks, mõned jutud iga kuu jaoks siis niipalju kui Enno oleks jõudnud, üks jutt aga Ennu saatis kuude salmikud, nii et tegelikult ta hakkas väga põhjalikult ikkagi juba süüvi luulesse. Nii et see jutukirjandus jäi tal tagaplaanile. Ja Enno oleks seal ka eksamitega võib-olla venitanud, sest tema lipukiri oli ikkagi see, et teises maailmas, kui sa ükskord siit ilmast lahkud, ei küsi keegi sinu käest, mis eksamid sa oled ära teinud, vaid mis sa iseendast oled teinud. Nii et see sisemine areng, vaat see oli Ennol Riia-perioodil tohutult niisugune rikastav ja see, et ta sai maailmakirjandust väga palju lugeda. Kogu saksakeelne kirjandus oli tal käepärast, ta hakkas huvituma Riias teerikast, loodusfilosoofiast, ta tundis huvi Schopenhoweri vastu ja väga paljude saksa filosoofide vastu, keda ta siis luges ja uuris, nii et endasse süüvimine oli tal siis väga oluline. Riias ja see õiguse ja õiglusejanu jäi tema juurde ka elu lõpuni kui ta selles saare vana kogumikus selles nimijutus kirjeldab, kuidas saare vana läks Riiga õigust nõudma mõisniku kingitud maatüki pärast. Ja kuidas kelm suguvend eestlane petab talt Riias raha välja, lubab teda aidata, aga ei aita. Vaat siis Ennu usk, õiglus ja kõlbelisusse jõusse. See tuleb selles jutus eriti selgelt ilmsiks. Nii et 1905. aasta kevadel, kui ta liigub Riiast juba Tartusse, siis ütleb ta ka seda, et kõlbluses on varjul rahva jõud, mis teda kaduda ei lase. Et kui kõlblus langeb, siis hakkab kaduma ka rahvustegelikult. Täpselt samu asju on ju käsitlenud ka August Gailit. Samu asju on kirjutanud ka teised. Just saksa kirjandusega väliskirjandusega saksa filosoofidega tutvust teinud eesti kirjanikud Riias. Mõjudest eesti kirjanikele Eduard Magnus Jakobsonist, Eduard Vilde ja Ernst Ennoni, rääkis kirjandusloolane Eesti-Läti keeleauhinna laureaat Liivia viital. Ja juttu oli ka August Kitzbergi tegemistest Lätis August Kitzbergi näidendist Rätsep, õhk ja tema õnneloos hulganisti lavastusi nii teatris kui ka Eesti raadios. Raadioteatris seadis Kitzbergi näidendi 1960. aastal küla operettiks leopard. Putin. Toimetas Lennart Meri kaasa tegid Eesti raadio estraadiorkester, segakoor ja vokaalansambel ja mängisid Rätsep, õhk, Hugo Malmsten, tõistre Toomas Alfred Rebane. Tema tütar Anni ellub uudist ja külakaupmees silk. Ervin Aabel. Tere rätsepmeister. Tere. Tere. Tere. Preili Anni, kuidas käsi käib, ei ole viga, härrasid tere. Tere. Jah. Ma jääb siis nii, peremees pakub Rak 26 ja treibanud 30 rubla. Kaal, ma kirjutan kohe täht okuprakkida, Gumraki, minu põllud ei ole veel eluilmast akuplokiga, onu. Miti Kundrus, Elva kusagil 32 rubla, kaalutzmiiti kartuliseen, see oli kahe nädala eest. Miks te ära ei andnud? No nüüd on hinnad langenud, Onginukest ooperite konksud ei tunne. Röövilan pakkus alles üleeile 30 rublaga, mina võin teile kontorikirja näidata. Hinnad langevad iga päev, iga päev, meri on kinni, laevasõit läbi, hinnad maas. No mis teha, ongi 30 rubla täis segiläbi, 20 kaalu ja. 30 rubla. 28 no olgu 29 sai 29, mitte kopikatki enam. Ei 29. Minu viimane. Aprill aidake teiega kaubelda, no papa ei anna muidu järel vangi 30 rubla täis, küll siis annad järele. Kes siis, kes siis niiviisi kaubelda aitab. Olgu, 20 900 vool ütleks ning alla 30 20. Kõige rikkam, aga üle kihelkonna, mina ei ole selle Kreekas, küll aga maksab 30 rubla. Eks kõrtsiga ajasite enne raha kokku küllalt õõtsiga joomisele kurtsid. Kui mina kedagi oma kõrtsi kutsusin, tuli keegi siis oli hea, ei tulnud veel parem, ostis, oli ja ei ostnud, oli veel seda ise teadnud, mis tegid nad rehistre tähistele. Kurjad keeled kõnelevad, et ei olnud nii haiglane jääd, ükski pole läänest mööda astunud, ikka sisse. Kõik naabrid, ümberkaudu, iga päev paaril olla paludki müüdud. Peremees, teie taaskord need on. Hea küll, hea küll, siin on raha vadki peremees, täht ja käsiraha on ikka bumas, küünal on ja pea meeles, see pole üle löödud, kellelt? Ei, no ega ma seda. Aga kas need sinised on ka rahad eri, need on võiduloosid nüüd palju kaupluseks müüge mulle heitma. Pealegi, üks orav leiab, pime kana, ka tera pääseb rätsedki õrrele, anni tuli loose vaatama, tahtsid ikka teisi näha? Ilusaid siniseid küll nagu viie rublani. Kes teil preili, ei olegi loosi, ei ole meil, kellel, no mina ei ostnud. Kas mõni enne on midagi loosiga võitnud, mine tühja tuult taga ajama, pole sellega keegi rikkaks saanud, kui ise ei oska rublad rublale juurde koguda. Raha raiskamine, kõik loodile loopimine ikka rubla rubla kõrvale. Mina kingin teile ühe loosi. Ma tähendan numbriles seeria 343 pileti number 32. Kui võit tuleb, siis on teien. Yht kaunis, preili Anni, saab küll kord kaupmehe proua. Palun. Siin on teie loos. Ma ei võta, isa, võid mulle ise osta, kui ma tahan, võtku aga, preili võrk, tänane ei. Mis hunnid formaal vastu, mis pakutakse ega saaks rohkem kingi kinkida, jaksab? Rikas. Rubla on 10 võrra meie käest teenitud. Valgu mina kingin noosi edasi rätsepmeistrile. Võtke neist laenanud. Lubage, lubage, preili, mina kinkisin, loosid eile mitte rätsep pole, kui te ise ei taha, mina. Mina teadsin, et ma ei või loosiga teha, mis tahan, Esklienditada tingitud koodi tagasi ei anna ja, ja muidu minagi teda ka ei tahagi, rubla, mis ta hind annan? No armas peremees, mina imestan seda suurt sõprust teie tütrerikka, peretütre ja rätsepa vahel. Aga igaüks tehku, mis ta parimaks peab. Jumalaga, Lüdo. Saado. Toos õlvarryga siin on õnneloos kahe käe läbi kingitud, kui see õnnetoosis pole õigust Elvas. Ikka üsna palju ilmaski Impampo, kes kõik tahkad meestes, ilmaski impo. Mis juhtub rätsep õhuga, kui on teatavaks saanud, et tema õnneloos ongi võidu toonud? Seda kuulake kodulehelt edasi. Eesti lugu on eetris uuesti nädala pärast ja oleme veel Lätis eesti kirjanike juures kuulmiseni.