Mis seal ikka, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust, mina olen syndinud mu sünnimaa. Aga Isamaa mulle eest ning eesti lugu. Valmistuge palun jalutuskäiguks. Mina olen saatejuht Piret Kriivan ja viin teid täna Stockholmi metsakalmistule kohtuma. Meie kultuuripärandiga. Maailmapärandi nimistusse kantud kalmistu asub Stockholmi lõunaosas Enskede linnajaos ja on meie jaoks erilise tähendusega sest sellel kalmistul puhkavad teiste seas viimset und ka meie kultuuriloos olulised kirjanikud, heliloojad, kirikutegelased ja paljud teised. Üle 100 hektari suuruse kalmistu suurim osa on protestantide matmisala. Siin on ka kaks moslemite, kaks õigeusklik Käia, üks juutide ala. Eestlasi on maetud nii üle kogu kalmistu kui ka eraldi ossa 20 viiendas kvartalis. Kalmistu on nii suur, et ühest otsast teise saab sõita bussiga. Seisame kalmistu algus tahvli juures. Jalutuskäigujuht. Rootsi eestlaste liidu arhiivikomisjoni esimees Jüri-Karl Seim, kes 1994.-st aastast alates otsib eestlaste jälgi sellel kalmistul ja seltskond eestlasi Stockholmist. Kuna see ehitamine toimus kahekümnendatel ja kolmekümnendatel ja esimesed hauad, mida mina olen näinud, siin ei ole mitte 30.-te, vaid just sõja ajal hakati siin map mainima. Kõige vanemad osad on tegelikult taga, tähendab siin nüüd on see päris täis ju kolmekümnendatel, kui oli tööpuudus, siis oli, anti siin nagu inimestele tööd sellega, et ehitati see pikk suut kiviaed ümber, siin see oli suur projekt ja siis sellega tegeleti just töötuinimesed. Siis on veel kalmistu läinud edasi siin eespool seda kivimüüri siin juudi matmisplats ja siis siin on veel edasi ja nüüd on see niivõrd täis, niiet Stocuplasi on hakatud matma ka Platoni ja selles üks uus kalmistu seal siin saab veel mata ja need hetkes maetakse normaalselt, on nad 25 aastat ja kui keegi hoolitsen nende eest siis nii-öelda see matmiskoht küsib, et kas keegi on veel alles, võtab umbes üks, viis aastat protsess kui siis keegi ei reageeri, siin tuleb üks bussin pärast eksbuss on olemas. Kui keegi ei reageeri, siis maetakse peale. Aga on ka teine variant, sa võid endale selle hauakoha endale kohe päris osta. Pidada seda lõputut. Seal on mõned reeglid, sa pead nagu hooldama selle eest ja kui sa ise ei tee, siis sa teed tervist. Sa pead ise hooldama selle eest. Ja maksad, võib olla. Ja seda on tehtud siin mitmete tuntud isikut, kellel ei ole olnud pärijaid. Muidu tavaliselt on pärijad perekonnaliikmed, kes hooldavad autot. Eestlasi on nagu ma ütlen, umbes 2000 kusagil mitte täitsa 2000 kusagil 1900 midagi, mina olen rehkendanud kokku neid. Päris paljud on ka nii-öelda minnes lund ja siis minnes lund või mälestusi ja see tähendab seda, et lihtsalt siin nendel ei ole mingit hauakivi või ei ole mingit plaati, mitte midagi ei näe, et nad on siin maetud või aga nad kuuluvad administratiivselt nii-öelda Antsiaalsemat, mis, kui sa, sa võid nii-öelda uurida, kust, kus inimesed on mõeldud, siis santsedasid. Üks hea koht, kus otsida inimesi kus nad on maetud Stockholmi kommunis kõikides kommuunides. Terve Rootsi nii ei ole, aga Stockholmi komisjonil on olemas üks koduleheküljel, milline Ivan hitta, kiraavem sinna saate võitja sisse minna ja siis seal otsija nimedel näiteks, et kas Eestis sündinud või muid mis otsimise sõnu ja saad aru, et nad on siin maetud. Mitte ainult siin Stockholmi kommuunil on umbes 10 matmiskohta kohe kalmistu, aga on olemas ka viis-kuus Gollum paariumit, see tähendab seda, et Nadonist sesse seinas maetud ja siis seinaplaati üks suurem on, nendest on kaliidi kiriku juures, kuna seal on päris palju eestlasi maetud. See eeldab, et nad on tuhastatud ja nad Nurnits. Ümbermatmise on ka toimunud siin päris palju, et ütleme niimoodi, kui nõukogude okupatsiooni ajal, siis ei saadud ju matta inimesi Eestisse, vaid siis maeti nad siia. Ja on ka siin maetud, aga mõned on niimoodi, avaldan soovi või on nagu vahetud ja on maetud ja mõned tuntud inimesed ja siis on mõned, kes on siin väga agaralt neid tahtnud ära viia just Eestis leiavad, et Eestis oleks parem seda teha. Ja siis on ka perekonnaliikmed, tähendab, pere ise võib-olla tahab, et tegelikult, et nad oleksid Eestis ja minu meelest täitsa legitiimne. Ja küsimusi ja üldiselt ju ma mõtlesin, tähendab, et me läheme tutvuma. Kena siin Eesti eestlaskonna ka ja siis vaatame, mis avakivi sisenema. Väike küsimus, kui paljudel eestlastel on see nii-öelda ostetud hauaplaat, ei oska ütelda? Ei oska. Näiteks oli üks välisminister Toomas Hendrik Ilvese ema lell või onu Hans Rebane, kes oli aktiivne siin, neljakümnendatel viiekümnendatel. Maeti siint oli siin 25 aastat ja pärast seda siis tal on sugulasi, Toomas Hendrik ise oli Ameerikas ja see tähendas, et pikapeale siis maeti keegi sinna peale. On üks niisugune näide, nii et. Nad ei nüüd ettepanekutes, jalutame sellest ristist mööda sellest kõige suuremast kabelist mööda ja siis läheme sealt mäest alla ja siis jõuame seal esimeste hauakohta kes. See on nagu seinte peal niimoodi kolumn baarium ja see on, urnid on nende plaatide taga. Ma olen need läbi vaadanud ja siin on üks või kaks eestlast. Exceli kirikud päris palju ja Gustav Vasa kirikus on Uudemplain seal all on nagu kolm paari. Siis on olemas üks kolumn, baarium Engelbrechti kiriku all siis on olemas, üksin pingeliseks baarium. Ah, ma ei tea, võib-olla veel kus olla. Kuidas sa neid eestlasi nagu identifitseerida selle nimi nime järgi ja siis ma olen. Noh siis ma muidugi tean väga palju inimesi ka siin üles, kas on ja nagu kõik oleks hea ja siis on olemas üks. Ja siis sa uurinud, ta on sündinud Eestis, eestlane näiteks nagu pärast siin siin sündinud ei teadnud ja ei ole ta nimi on võib-olla see on loomulikult. Rahus seisab kivi peal. Kui seisab niisiis, on väga hea. Aga paljudel on nii ka, et ta võib-olla on Eestis sündinud, abiellus rootslasega, rootsistunud cookies seisab võib-olla sündinud eestlast võib seista endast sinna Venemaal just täpselt. Me teame, et ta on sündinud Harjumaal, kusagil rism. Ühesõnaga, see siia saavad kõik ennast lasta, vaata mitte ei ole nii nagu Tallinna metsakalmistu, et on ainult kuulsad jah. Hiilgemidvahelised, sinu kui su lauakoht on olemas, sind ei ole, siin, ei tehta vahet sinivereliste ja tavaliselt või nii-öelda. See on üks ilvese kuju, kuidas Karl, milles Rootsi suurkuulist kujur kellel on tegelikult oma muuseum, liidingel? Lähme rongiga ruttu, võib-olla. See on kõige suurem, eks ole. See on kõige ja siin on, tähendab kolm kabelit kõrvuti üksteisele see on kõige suurem. See on siis ta 100 inimest ja mina olin niimoodi, ma olen siin paar korda käinud matmas mitte ainult eestlasi, vaid ma käisin näiteks soovid on, et Sony on selles, ma käisin laulmas. Ja siis on see püha, ristikabel on järgmine, vasakule siis veel kaugemale vasakule. Ja see on püha risti, siis on lootus kabel ja siis on usukabel. Mängid seda sisse ja vikerraadiost tahvlitega vajala saadetud. Võrgustikud saab kuulata ja ikka ja kõike ja kõiki vanu saateid, mis on Rootsi eestlastest ja teistest, saab ka vaadata, mis ta näitab. Kell üks. Ja. Kui ilus salu? Praegu need ilusad hetked, väiksed mehed küla jussi pärnrannast. Olen näinud viimasel ajal, et väga paljud on neid, kes lasevad eestlased tihti lasevad ennast meelestus iide matta, sellepärast et seal pole tarvis sulle korrashoidu, pole tarvis muru niita, aga mitte midagi ja teiseks on nii, et võib-olla kolitakse Eestisse ja ega siis ei võeta ju oma neid haudu kaasa või need surnud kirstuga maetud näiteks urnes ka, ega näiteks ei võeta, nii et kui ma vaatan neid iga neti pealt ega need eestlaste haudu, siis on just väga palju on lähvad minnes lund vaid, nagu öeldakse rootsi keeles. Minu hobi on, et vaadata. Need, inimesed, kes on Eestis sündinud ja Rootsis surnud ja teine generatsioon ka ja need, mul on umbes 20600 inimest koos praegu palju 20600 inimest õieti 20683 ja ma olen jõudnud 83. aastani, nii et mul on seal veel üks 20 aastat korralikult läbi vaadata. Hobi. Töötasime Eesti Päevalehes ja seal on niisugune asi, et ma ei teadnud inimeste kas inimene on surnud või elab. Aasta lõpul, kui ma saatsin sissemaksuvaatelisi välja ja siis ma hakkasin tegema okstalisti nimestikku, kus oli suurem ja see kuupäev sinikuub, perekonnanimi, eesnimi, sündinud, kus surnud, kus. Ja seda ma olen nüüd teinud. Alates 1943 kuni tänaseni. See oli vanasti, ma töötasin Päevalehes, Tsahkna, seal ma olen nüüd Rootsi ja Eesti Päevalehele. Kuidas teieni liiv, Rein Liiv Päevalehes 1985 kuni 2010. Signakse Kokla ealisegi kuklale enne hinnatasid. Siis tuli veel alu Reynolds, vahepeal siis oli seal peatoimetaja ja täidesaatev direktor meie tee värkstel Erkto töötas mõned aastad ja siis tuli nats. Ja nüüd on järgmine lahti ja ei ole seal, vahepeal oli veel piinabimpsar. Mõned aastad ja siis Silvet Silver. Tere tore. Mina, mina, mina tulen Rootsi, siis kõik eestlased tunnevad 11? Pole siin, ma olen. No ega ma nüüd väga kaua pole olnud, et ei seda küll nüüd. Kolmveerand aastat võib ära, aeg läheb. Seal hoitakse raamatupidamised ja registrid ja surmakuulutused ja kõik. Välja saab praktiliselt kahe inimesega, teeme kõik ära. Kui mina algasin 85. aastal talitluses, oli üks, kaks, kolm, neli ja mina olin viies esipärast head oli, juba. Hakkasid need taatoritega tegema kõiki asju ja lõpuks olen, ma olin üksinda. Või muru peal käia? Et siin on kõik nii korras, oleneb ju sellest, et nii-öelda metsakalmistu ise korrastab neid autosse, siis see ei ole ainult perede seal teha. Saab, see on nagu üks teenus. Aga kas siin on kõik kalmud, on niimoodi muruplatsi seest niisuguseid hauaplatsi piirdeid ei ole? See on siin on väga nii-öelda kindlameelselt seda tehtud. Tähendab, siin lamab Märt raud, üks vanatädi, kes on meil väga aktiivne olnud siin pagulaseestlaste seas. Mai raud ja see on vanema vanemad Märt raudtee, ma arvan küll, Nad mai on ümber matnud, aga kivi on neil alles veel. Aga seda ma ei tea täpselt, Märt raud oli siin paguluses, peamiselt kirjutas Eesti ajal oli ta koolide inspektor ja tema on kirjutanud väga tähtsa raamatusse, mille nimi on kaks suurt. Ja see oli tähendab Pätsist ja Tõnissonist. See on üks tähtsamaid raamatuid, mis, mis on nagu sellest ajast. Sõmmetab, ütleme natuke, sinna pole. Siin te näete igal pool eesti nime siia niimoodi, nii et. Järgmisena mõtlesin näidata Armin, Tuulsem ja Liidia tuurse. Ja Armin Tuulse oli ju kunstiteadlane ja oli aktiivne siin ja lõi läbi ka nii-öelda Rootsi ja kunstimaailmas. Tähendab, ta ei ole mitte kunstnik, aga ta oli kunstiteadlane. Ja siis Liidia Tuulse, seda me teame, et tema suri päev enne sajaaastast sünnipäeva. Teebki tema sünnipäev ja siis arvati, et seal 100 aasta sünnipäev ja ta pidi järgmine päev nii-öelda pidama, aga ta jõudis surra just sel õhtul. Ja seda küll, just. Lydia on olnud aktiivne siin eestlased, konnaskaate ma olen kirjutanud luuletusi, on nagu. Ja siis ta oli agar Nassi lüps seltsi liige. Nende ja Toomas Tuulsa nende poega, jah, just. Okei, te näete siin võib-olla teise hauakivi, kus on eestlasi, nii et ma ei suuda kõikidest rääkida, nii et ma hüppan üles. Aga ikkagi, kuigi kuigi ei ole neid piiratud hauaplats ja siis on ikkagi väike väike lille Klumpikene ja värsked, värsked elusad lilled. Võtame seljakotist, palun sina, Toomase poeg, vaata, mul seljakotid, palun üks väike küünal. Mul on kolm, Künnap. Jah, ole hea, pane põlema. Siin on meie suurim helilooja. Ma ütleksin, meie suurim helilooja, kuigi võib-olla mõni teine leiab, et Arvo Pärt on suurem ja ta võib-olla on suurem, aga on raske võrrelda. Tegelikult Eduard Tubin. Ta tuli siia, põgenes, ta oli õunud Eestis, kirjuta neli sümfooniat, kuus sümfooniat kihutas paguluses. Ta on kirjutanud kaks ooperit, mõlemad on tegelikult Aino Kallase tekstidel Reigi õpetaja ja partarefontiivse nuusem. Ja siis ta muidugi kirjutanud ka kooriloomingut ja igasuguseid muid asju. Nii et ta oli aktiivne siin. Kui ta jõudis siia, siis loodi siin Eesti või selles noorte meeste kristlikus ühingus. Selle kaudu said eestlased tegutseda väga paljud eestlased ei tohtinud nagu ise alguses tegutseda, vaid nad tegid seda selle RMK kaudu. Rootsi keeles kuueffüvem. Ja seal loodi meeskoor ja tema oli selle kauaaegne juht. Kuni ta 60.-te alul visati Ugalast välja sellepärast et ta käis Eestis, ma arvan, et see oli barbar fontiidse nuuseni ooperi esietendusel või mingisugused need siis siis muidugi Paulased, see oli üks väga tähtis või üks oluline poliitiline vaidlus siin kogu aeg, kuivõrd palju tohtisid suhelda Eestiga. Aga lõpuks siis ta tuli tagasi ja siis ta sai. Jah, seitse aastat vana ei ole mingi vanus. Nüüd aga ma olin väga uhke, näiteks kui kui minu vanavanemad said üle 80 80.-te alul, siis see oli ikkagi 80-lt oli, oli, oli ikkagi päris oluline vanus tänapäeval on, ma ütleksin vähemalt 10 aastat rock n kähtubinakesi. Ja tähendab, ja ta elab Türgis, ma arvan. Oli tähendab üks poeg Rein kes oli ka siin aktiivne ja kes oli aktiivne metsa või selles meestekooris ja ta oli kassimängija ja bändides ja kui olid peod ja siis oli vaja tantsuorkestrit, siis Rein Tubin oli üks, mängisin skist bassi šampooni. Kas ta bassimängija mängis trombooni? Ta esines sellise Eesti Gümnaasiumi tantsupidudel just seal kohtasid osa abikaasa tähendab Eduard Tubina esimese abielupoeg seal oli niimoodi, et kui see põgenemine toimus, siis sellest noorem vend on kirjutanud vein. Et küsimus oli, kui Eduard läheb, et kas võtta pered kaasa ja ta see endine abikaasa, tema oli abiellunud juba kellegi teisega ja siis oli, kas poeg tuleb ka kaasa ja siis Eduard võttis poja tagasi. Ja siis ta kohtas uut abikaasat, kes oli balletitantsija, tähendab, Erika Tubin. Ja siis nendelt sündis järgmine poeg, kelle nime ma praegu ei tea. Ta on kirjutanud mitu mitu raamatut ka. Siin on nagu üks pikk niisugune joon mis läbib terve terve seda kalmistut, see on nagu see tee siin sõnu arhitekt tunnis, nagu mõeldud. Tähendab ülestõusmiskabel, mis paistab seal kaugemal siit annab ühest otsast teise linna. Ja sealhulgas on. Selleks Eila Eino Tubin loomulikult. Loomulikult. Nüüd ma tahan näidata teile ühte meest, kelle nimi on Aleksander kaelas. Aleksander kaelas oli üks aktiivne mees, ütleme, 40. viiekümnendatel ja 60.-te alul. Tema oli see, kes tundis seda, mis juhtus Venemaal absoluutselt kõige rohkem. Aleksandril kaelas ta töötas osaliselt ühtriklist poliitiscenz töötades ja kui siin oli see välisvõitlus, käis kõige rohkem siis rahvusfondis rahvusnõukogus ja niimoodi siis oli välistoimkond. Kui kedagi kuulati seal, siis oli see kaelas, tema teadis, mis Venemaal ja Eestis juhtunud. Ta kuulas kogu aeg raadiot. Tallinna raadiot, mina poisina tegin ka. Ja see oli muidugi väga huvitav. Siin Tallinn. Ja ja tema on sugulane või mingil moel sugulane Küngidega Andres külgi, vanemad on sama sauasse, kui te vaatate teisel pool, siis on kinginimed seal, aga Andres ise ei ole siin maetud veetud Lõuna-Rootsis Malmös ta elas seal, läks nii, et Aleksandr kaelas. Tema näiteks oli üks nendest esimestest, kes kohe ütles, et Juhan tuldava või ei olnud päris puhas mees. Aga tuldava, nagu me teame, oli keelemees, aga ta oli ka muinas. Tuli pärast tagasi Eestisse ja siis ta oli Tartu Ülikoolis õppejõud ja tunnustatud keelemees ja siin oli ka tunnustatud teadusmees, tegelikult. Ainult et ta oli leeris tekkinud arheoloog miilil lilli kaljas kahe ja tema abikaasa son Aleksandri kaelasi abikaasa. Siis hauaplaadid mõlemalt poolt on. Kui ei mahu, siis kirjutatakse teisele poole. Aleksander kaelas ja teisel pool Aleksander king. Nii on. Aga kus ta on sündinud? Olen täitsa veendunud, et Tsaari-Venemaa versiooni Aleksandr kaeluse kaudu kohal on see tuuratuba tänastes dotsendi ega siis see on kellelegi ema ja tean sind end, Koivisto jah. Selles sõrme käigi, ongi huvitav, et kui sa midagi siiani sa võid Santliseerida üksteise peale aastat, siis. On sellepärast see on nagu hea. Ei olnud. On niimoodi siin on erinevad suurused matmispaigad ja kui näiteks mõnedes kohtades on üks kirstukoht, aga siis tehakse nii sügavaks, et saab neli tükki panna üksteise peale. Ja siis selle ümber saab näiteks panna urne näiteks kaheksa, uurinud nii-öelda, et siis peresaksal külalised saavad seal kokkuhoidlikult. Pered tahavad koos olla ja niisugusesse ruum tänapäeva suurlinnades ei ole ju raisata. Keerame paremale ja lähme üle tee, kus me läheme niisama kalmistuga. Sama kalmistu. Nüüd läheme siia metsa kabelisse. Väike kabel, siinses maja ehitati nagu see oli see esimene kabel, mida valmis sai. Siin. Seda nimetatakse metsa, metsa kabeliks Juhanson, lask, lund, kes on just selle joonistada. Siis kuju siniees on üks ingel, tähendab, ja selle selle On ka kal, milles see vahepeal varastati ära ja siis leiti või mingi replica on tehtud ja see on. Minu meelest see meenutab natukene Eesti miski aita või midagi miskist. Katusevorm laastukatuse moodi sõnaga. Erialase tegelikult huvitav on ikka mingi kõrvatud poissi. Kui siin on umbes 2000 eestlast, kui üldse inimesi maetakse Et siin on üks haud, nagu me teame, siis oli ju ka eestlastel diplomaatia kui nagu hävis 40 ja siin lamab üks konsul või kuule selle ta kuulsa välisministeeriumisse Richadjassert. Nõnda lihtsalt ainult tahtsin ütelda nisukesi inimesi, kes olid välisministeeriumis ka ja seda teeb ka siin on maetud Heinrich Laretei. Tema on tuvastatud ja nii-öelda tuhk on pandud sinna mälestusi. Jõuame. Okei, igal pool on neid eestlased. Ma olen ju käinud terve selle surnuaia läbi, eks ole, ja otsinud, ja siis ma ohu sinugi siin seisab mingi eesti tekst, kuigi on rootsikeelne nimi. See oli üks tegevus, mida ma tegin siis pärast oma isa surma siis ma hakkasin siin käima, mul võttis umbes kuu aega ainult käia selle siinse kalmistu läbi ja siis ma tegin seda peaaegu iga päev ja nii ja oli keset suve ja nii siis pärast muidugi ma sain, nagu huvi selle vastu siis on tähendanud, on tegelikult Stockholmi kommuuni kõik hauakohad läbi käinud ja mitte ainult see, vaid teised kommuunid ka siin ümberringi. Otsinud. Siin on Oskar Mänd. Oskar Mänd oli lehemees Eestis Tallinnas ja vabadusristi kavaler, siin on ju ka vabadusristi kavaleri, neid on umbes minu teada, 13 meest on sinna maetud ja Oskar Mänd oli üks neist. Kes see, kes teab, kes Vello mänd on, siis on tema isale. Oskar näinud sündinud 1901. Ta läks päris poisikesena nagu palju. Üldiselt on kõik plaadid väga tagasihoidlikud ja tähendab teeni uhkustada liiga palju, vaid raamistik on antud. Mida sa võid teha teatud kohtadel, näiteks intsidendis kõik panema lamavad plaadid, seal seisvad plaadid, plaadid ei tohi olla üks. Nüüd läheme teisele poole, kus on veel kõrgemad ja seal on nagu see on, kõik on nagu mõeldud läbi. Kas algusest alates on reeglistik on pandud, minu nimi oli, kas see on hea küsimus, aga kiri ei ole eetiline, neid kirjel suisa inglise keeles. Ja sõna selle siinse kalmistu kõige uhkem matmiskoht. Ja ma eriti Rootsi inimesi tunne siin, aga ütleme niimoodi, et see lõunametsakalmistu, rootslased on siin tagasihoidlikud, seevastu põhja metsakalmistul, seal on väga palju uhkeid hauakivisid ja seal on kõik see uhkem osa rootslaste seas võiks olla, siin on tähendabki reeta karvu ja tema oli ju tuhastatud ja oli New Yorgis, ma ei tea, 20 aastat enne kui otsustati kuudel siis ta on pärit nimelt malmist. Ja seal on olemas üks turg, mille nimi on, kirjuta karvu Doriat ja siis toodi ta siia ja siis on maetud siin. Ma olen rohkem rootslaste kohta ei tahtnud eriti rääkida, aga just see on nagu see Ja no no täis täis ja, ja loomulikult see ei ole nii puupüsti täis nagu mõni juudi kalmistu niimoodi kõledalt tihedalt või lõppes seal Prantsusmaal, kus Eduard Wiiralt on maetud seal kivi kivi kõrval, eks ole. Aga siin siin on päris palju nii-öelda ruumi. Põlised puud on istutatud siis, kui kalmistu rajati. Ilmselt ma arvan, olnud siin nagu algusest peale. See oli nagu mets, nagu liivane kruusa aluselt sobib. Kui sinu kuuskisi ka, aga peamiselt männid. Puhtalt, kui ta on valmis, et täiendada seda ja võib-olla mõned kuud on juba liiga vana, siis oli vanasti võisin viis aastat tagasi oli siin tohutult. Helmut Maandi siia jääme seisma. Kui sakslased hakkasid taganema, siis 44. aastal siis moodustati. Eks Eesti vabariigi valitsus, Otto Tiefi valitsus taheti kasutada umbes sama mudelit nagu siis, kui Eesti vabariik loodi. Et enne, kui sakslased jõudsid sisse ja venelased taganesid, siis kuulutati Eesti riik välja. See oli umbes samas mudelis ja loodi Otto Tiefi valitsus. Ta sai selle ülesande Jüri uluotsa käest ja sinna valitsusse valiti Helmut Maandi riigisekretärina. Ja tema oli üks väheseid, kui mitte ainukene, kes sellest valitsusest pääses välismaale. Tähendab, oli ka teisi, kes kopterid, nii-öelda valitsus minu teada rei oli ka seal valitsuses, aga tema oli juba välismaal 40. aastal siis kui kui venelased tulid siis esimesel okupatsiooni, kuna tema olil nendel läbirääkimistes seal Moskvas, siis ta nagu sai aru, millest, mis hakkab juhtuma ja siis tema põgenes juba sel ajal. Helmut Maandi, neil oli nüüd viimane koosolek oli neil Puise rannas, puises seal Läänemaal ja ühes piiblimajas vabakoguduse piiblimajas ja siis pärast seda nad läksid lahku ja siis läksid erinevate poole ja Helmut Maandi, tema läks mere poole Läks paritst saare tuksi saar ja siis tahtis saada sarnacki laiule Hiiumaal laidudele, seal ootas nii-öelda üks põgenikelaev või mida korraldas Eerik Laid, kes oli siin aktiivne poliitik või tegelikult töötas Eesti Rahva muuseumisse, aga ta oli väga aktiivne siis eestlaste, tema oli, korraldan ja see pidi toomas selle Tiefi valitsuse pärast, need, kes olid seal Tiefi valitsuses seal mitmed olid saatnud pered juba siia Rootsi nagu näiteks madise ja kattis ishi pere tuli ju Tootsi, aga siis ei tulnud. Ja siis seal oli ka niimoodi, et seal, kui see Tiefi valitsus moodustati, siis kuulutati, trükiti ka ühes riigi teatajas. Siis see üks ainukene eksemplar riigi teatajat, see tuli ka Rootsi seda ta hoidis nii-öelda mütsi mütsi sees, et mitte märjaks saada ja siis ta nagu läks seal, vesi oli kõhu nii ja siis ta läks nagu ühest saarest teise. Ja see riigi teataja, see sisaldab tegelikult ainult välja kuulutama, kes seal valitsuses olid liikmed. Pärast sõda, siis ta oli alguses oli kaunis aktiivne siin poliitilises tegevuses, kuni tema noorim poeg sündis ja siis ta astus nagu natukene tahaplaanile, siis ta tegeles tema abikaasa soovis, et ta tegeleb oma pojaga. Need tegelikult see, kes finantseeris seda värki oli ameeriklased ja see oli umbes samas stiilis nagu ameeriklased finantseerisid vallanbergi tegevust Ungaris, kui ta päästis, päästis juute sealt ja see oli tegelikult sama sama eesmärgiga oli ka siin, et eestist päästa juute, aga neid ei olnud ja siis päästeti eesti intelligentset nii palju kui võimalik. Okei, nüüd tuleb. Ja kohtume pärast pikemat jalutuskäiku nädala pärast pikka Stockholmi metsakalmistul giidi, Jüri-Karl, Seimi ja Stockholmi eestlastega. Üks täpsustus surnuaial on küll põnev fantaseerida, kui sa ei tea, aga saate lõpuks tuleb teada ja üle öelda, et Aleksander Küng on sündinud siiski Kuramaal. Nüüd aga veel mõneks minutiks linnu lauluselt kalmistul raadiovaramusse. Jutuks olnud Juhan tuldavast eesti keeleteadlasest ja nõukogude spioonist on kirjutanud raamatu Inglismaal elanud Einar Sanden, jätkab ajakirjanik ja kirjanduskriitik Hellar Krabi 2007. aastal Martin veerandi saates. Me lähtume siiski nütsandeni raamatust mitme näo ja nimega, millest maa kirjeldab, niipalju kui talle teada oli sel ajal Artur haamani spioonilugu. Tema oli Eesti välisministeeriumi kõrge ametniku tuldava poeg, haaman tuldava eestistas enda nime 30 aasta lõpus, nii et nii et need mõlemad nimed figureerivad võrdväärsena ajaloos tuldava haaman. Tema väidetavalt põgenes üle Karjala Rootsi 50.-te aastate keskel umbes või. Aga isegi see üle piiri põgenemise kohta on lugu hea, kuidas ta ennast kindlustas või kuidas. See oli tegelikult ilmselt ikka suur operatsioon, aga kuidas seal läbi mõeldud või ette valmistamas? Seda, mis, kuidas KGB seda läbi mõttes tegelikult seda läänes täpselt ei teata, aga ma praegusel hetkel need Sandeni neid raamatuid oli nii-nii palju ja neid versioone ma sellel ei oskagi praegu vastata, kuid see oli läbi viidud siiski, nii et alguses nii eestlased kui Rootsis uskusid eriti tema perekondliku päritolu tõttu kõrge Eesti riigiametniku poeg. Et ta tõesti õnnestus põgeneda aastate jooksul, eriti ameeriklased, kui ta tahtis ameeriklaste tulla, ta kuulati põhjalikult Washingtoni lähedal Aleksandrias üle. Ja ameeriklased jõudsid arvamusele, oli enne juba kahtlusi, et ta on välja saadetud agent ja teda sundkorras saadeti Ameerikast Rootsi tagasi. Ja seal ta ka jalgealune muutus ilmselt kuumaks ja ta siirdus tagasi Nõukogude Eestisse, kus ta lõpetas oma seiklusrikka elu emeriitprofessorina. Ta oli väga intelligentne mees, mina teda kohanud. Aga tuldava, kes on kohanud intelligentne mees suurkeelte lingvist, polülingvist ja. Ameerikasse läks ta ka ühele ülemaailmsele kere meeste konverentsile ja seal ta vist jäigi ameeriklastele näpata. Ta jäigi vahele ja seal ta saadeti tagasi. No ja, ja siis oli veel ka niisugune nüanss, kuna tal ei olnud Rootsi kodakondsust, isa oli teda kerge võimalik mõjutada, tal ei olnud ühegi riigi tuge. Vaat seda ma tõesti ei oska praegu öelda, kas ta oli Rootsi kodakondsus. Rootsi võimud andsid talle passi kui mittekodanikule. Ja no ja see muidugi aga kui juba Ameerika Rootsi luure olid sel ajal nii palju kontaktis ikka, et Ameerika luure teatas, et meie otsus või meie järeldus haaman tuldava kohta, et ta on nõukogude agent. Nii et Rootsi valitsus hakkas tallega kõõrdi vaatama, kuigi ta võeti Rootsi tulles haaman tuldava, valiti, Pagulase esinduse juhatuse liikmeks ja võeti rõõmuga Eesti üliõpilaste seltsi sisse ja köik ta petis, eestlased ikka täitsa ära oli ka kahtlustajaid, aga just tema perekondlik tagapõhi ja ta isa vist kuuluvus EV-s ja pärast hiljem muidugi hakati, ütlevad, mina juba ammu teadsime, ammu teadsin, aga see oli tagantjärgi tarkus. Aga seda mainige siin saates ainult selle tõttu, et Einar Sanden kirjutas raamatu sellest haaman tuldava juhtumis terve raamat mitme näo ja nimega. See raamatu pealkiri. No aga kas teda tabati, kas ta oli mingisuguses kontaktis mingisuguste residentidega või kas tal näiteks mingisugust no mingid Tšifreid või või midagi leiti või kas oli ka mingisuguseid asitõendeid? Minu teada mitte ja sellest Einar oma raamatus ka ei räägi. Einar kohtas isiklikult haaman tuldavalt Rootsis 50. aastatel lõpus või Rootsis toimus Eesti rahvaülikool kiimo nimes asulas ja haavand. Huldava pidas seal loenguid ja, ja Einar võttis osa ülikoolist ja sai tuldavaga tuttavaks. Ja kui Einar ma ütlesin, külastas Eestit vaatamata õnnetusele Reisi Raave, Gruusia külastas Eestit 65. aastal, siis tartus veksa viis ta kokku tuldavaga. Ja ühes manas ilmunud artiklis Einar kirjeldab, mis juttu nad siis Tartus kas restoran Volga kõrtsis või ajasid ja tuldava olevat katsunud ikka selgeks teha, et ta on õige mees, aga olevat võrdlemisi vintis olnud. No ühesõnaga, Heinar Sanden istus oma saatjaga ja siis ülikooli õppejõud tuli nende lauda hakkas siis rääkima, pakkus vist isegi töökohta, jätkas rääkima. No õiget testi meeste tööst Eesti hüvanguks umbes nii. Ja aga tõenäoliselt see kokkusaamine ei olnud juhuslik. Üheksa oli KGB-ga seotud organisatsioon, kuigi ta ei olnud nii hull, kui siin mõned arvavad, aga ikka KGB juhatas veksa tegevust ja see, et Sanden tuldavaga kohtus see oli, ma arvan, organiseeritud juhusena. Ja ja see on selge. Aga mis mulje sul on, kas Tartus Tartu Ülikoolis olid need lood teada või kuidas seal jutud liikusid? Seda ma ei oska vastata muud, kui öelda, et oli siiski veidi imelik. Kuidas avalikult KGB agendiks tunnistatud isik, tomite muidugi nõukogude maal, aga läänes töötas rahulikult Tartu Ülikooli õppejõuna aastaid ja ma olen kuulnud, et väga lugupeetud õppejõud, nagu ma enne ütlesin, oli, oli tegemist intelligentse isikuga. Madaljaama erialal ikka silmapaistev inimene. Ja aga, ega Einaril, kui Sandensele teemast raamatu kirjutas, siis ei olnud üksikasjad tuldavast veel teada ja ei ole siiamaani peensusteni teada, kuidas KGB tuuldavad kasutas. Jaa, vihje tulevasse saatesse nädala pärast Karl Ristikivi luuletuse Arkaadia teel Tõnu Tepandi viisiga esitav ansambel Tuulepuu. Mina olin mina ka niikuinii. Aga ma ei ole ka. Juua ja, ja ja ma ise sõjaväes ja vägaväärse loole. Miine ja linnataminaadi. Mõnikord mõtlen, ma läheks Muurentuna.