Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates otsime vastust järgnevatele küsimustele. Millele, kuidas suunata last kunsti poole ja kuidas ergutada tema kujutlusvõimet, kuidas toetada lapse kunstilist arengut. Mis roll on kunstiõpetusel laste arengus, kas joonistamisoskus on kaasasündinud või õppida? Stuudios on täna külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kunsti lähetuse didaktika dotsent Edna Vahter. Oodatud on teie küsimused, meie foorumisse ja tunni teises pooles tuleb meile külla armastada luuletaja, lastekirjanik, leelo, tungal, kellega räägime lastele kirjutamisest ning sellestki, kui rikkaks teevad raamatud laste maailma. Niisugused on tänased teemad. Minu nimi on Krista taim ja head koolast. Seeria maagiline piirarv on täis. Meie ema oma riivas käida. Tame ta talle järele. Oleme ka meie are. Kuni miinus üle, siis käis minuga. Nii ta meile maailma viimas, käin. Tahame ka järele. Vaatame ta järele. Mis jääb järele? Ja. Vaatame järele. Kunst, mis, Ja taas peale. AK. Istuge. Värvidest ja maailmast ning kunstist me kohe ka räägime edasi. Nimelt on tänaseks teemaks meil see, et kuidas ja millal suunata lapsi kunsti poole, mis see kunst on ja kas villu, ilu on ikka vaataja silmades. Inimesed oskavad joonistada, mõistavad kunsti ja nii edasi ja nii edasi ja teemasid on palju ja temaga mõnes mõttes tundlik, sest eks on levinud ju kunstiga üldse loomingu kohta, palju selliseid arvamused. Kõik ei peaks sellega tegelema, kõik ei saagi hakkama, aga et neid natukene ümber lükata või nendest selgust saada, siis täna meil saates külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kunstiõpetuse didaktika, dotsent tere, tere. Tere. Ilusat hommikut. Teatelt alustamegi võib-olla selle kunstijutuga ja sellega, et kuidas sellega lood on, te olete ka ju kindlasti kuulnud palju jutte selle kohta, et kõik ei oska joonistada ja kunstion ainult kunstnike maa ja ja noh, nagu tavainimesel sinna polegi asja, nüüd tekib muidugi küsimus, kes on tavainimene, aga, aga sellised lahterdused ja noh, kunst ja looming ja nii muusik ka kui, kui kujutav kunst mu veel, et see on nagu natukene selline pehmeala või, või niisugune veider kant, kuhu ei taheta nagu sattuda, ei juleta midagi väga öelda. Eks ta ole selline veider ala jah, sest lapsevanemadki juba tänapäeval küsivad, et miks see kunst või ütleme ka laiemalt siis kunstid üldse õppekavas on, miks need lapsed peavad sellega tegelema ja kas kohe ei võiks majandust ja inglise keelt õppida. Et tähtsad teadlased on hoopis vastupidisel arvamusel, nemad arvavad, et kunstiaineid peaks koolides oluliselt rohkem olema. Just seetõttu too, et, et inimest on vaja arengus toetada erinevatel viisidel, et kui me toetame tema arengut ainult ühe aspekti poolt või Me üritame talle pähe õpetada teatud teatud teooriaid, kohenit, teotud teooriaid rakendada teoreetik põhiliselt siis tegelikult üks külg inimeses jääb arendamata. Ja kui me tõesti hakkame inimesest rääkima juba päris pisikesest inimesest, eks ju me kogu aeg paneme ta ainult inglise keele tundides või või, või veame teda teate kuhugi sihukestesse teoreetilistesse tundidesse, siis siis ta ei oska seda maailma tervikpilt nautida, aga sisu vanemad mõtlesid väga hea temast saab üks edukas inimene, saab temast panga juht vähemalt või poliitika, äkki isegi et on nagu selline kindel koht, aga muidu hakkab kunstidega siin tegelema, joonistab noh, ei tea, sinust ei saa nagu. No nüüd peaks mõtlema, kui palju meil edukaid panga inimesi on pöördunud toredate asjade juurde tagasi nende numbrite maailmast, et kes on leidnud ennast ennast midagi küpsetamast või piss metsnikuks hakanud või, või hoopis mingite teiste valdkondadega, sest et pangandus, ma, ma ei nimeta pangandust üldiselt, ma mõtlen üldse selline teoreetiline maailm. Ühel hetkel ammendab inimese jaoks ja see inimene hakkab midagi muud otsima. Ja kui ta, kui tal ei ole õpetatud seda muud väiksest peale, siis ta ei oska selle, selle teoreetilise maailma kõrval ka seda enda teist poolt näha ja märgata ja seda nautida. See ongi see koht, tasakaal, tasakaal on märksõna. Aga kuidas te sellesse mõttesse suhtute, et tegelikult kõik lapsed sünnivad väga loominguliste olenditena, et nad on üdini loomingulised, nendes on kõik kunstid olemas. Või kas just kõik, aga, aga mõnda rohkem, mõnda vähem, aga neis kõigis on need anded. Jah, noh, eks me siin peame defineerima, mis on loomingulisus, eks ju, aga alged on kõigis olemas ja, ja selge on see, et osad lapsed kalduvad rohkem muusika poole, osad lapsed kalduvad rohkem kunsti poole, nagu me inimestena neile meeldib rohkem võib-olla jalutada, teised tahaksid ainult autoga sõita, eks ju, et me oleme, erinevad, alged on kõigis olemas ja, ja et neid algeid arendada ja nende poole mööda see ongi ütleme, tavalise üldhariduskooli või üldse üldhariduse kunsti- ja muusikaeesmärk ei ole ju koolitada muusikuid ja kunstnikuid, vaid terveid inimesi. Et see on see põhiline mõte, et nad maailmas märkaksid, naudiksid seda, mis on nende ümber ja oskaksid selle tervikmaailmapildiga toime tulla. Aga oskate anda nõu, kuidas märgata lapses väga varajases eas tema mingeid andeid ja kuidas neid, kas siis hakata välja tooma või hakata last suunama, pakkuda talle võimalusi? Ma võib-olla läheks annetest täitsa siukse tavalise lapse juurde, tegelikult sellist tavalist, keskmist normaalset last ei ole olemas, igas ühes on mingisugune säde, eks. Aga, aga kõige, kõige huvitavam tähelepanek ongi see, et kui see noor ema või isa paneb tähele, et lapsel tekib huvi mingisuguse pulga vastu, mis jätab jälge, eks ju, ja ja tavaliselt see jälg ju, kuhu ta tuleb seina peale põranda no igal juhul sinna, kuhu ta ei tohiks tulla, eks ju. Et kui ta märkab selle hetke ära, siis tuleb seda lastakate sellest kohast toeta ja toetama sellega, et pakkuda talle võimalust seda pulka kasutada, eks ju, ja mitte ainult ses pulka, vaid, et on kõik muud asjad ka värvid ja voolimismassid ja nii edasi, eksju käärid, käärid on ka selline huvitav koht, et lasteaiaõpetajad ju siiamaani lõikavad laste jaoks väga paljud tükikesed ette, sest ega lapsed ei oska, et tegelikult kaheaastased hõikavad väga ilusti kääridega, kui neid usaldada ja lubada. Loomulikult on turvanõudeid vaja jälgida, eks ju, et keegi ei jookse, käärid käes. Aga aga usaldage lapsi ja vaadake, mis nad teevad, et seesama ühe aastane noh, ütleme keskmiselt ühe aastane, kes alustab joonistamisega või selle jälje jätmisega paberile. Et teda on vaja nii oluliselt toetada. Sest et kui ta sellel hetkel ei saa mõnuga palju suurelt joonistada, siis näiteks võivad tal tekkida raskused kirjutama õppimisega esimeses klassis, kuidas see seotud omavahel, see on seotud sellega, et ühe-kaheaastane laps joonistab ütleme, väljendab siis ennast mingisuguse kirjutusvahendiga kogu kehaga kõik keha lihased on töös. Ja, ja kui ta sellel ajal ütleme, teda takistatakse normaalsed vanemad ju takistavad ja ei tohi teha mingi, et eriti nagu, kui tulevad need joonistused seina peale. Et siis siis tal ei arene, need suured lihased piisavalt selleks, et need väiksed lihased hakkaksid väga täpsed liigutusi tegema natuke vanemas eas. See on sellega seotud ehk et kõik õla-kaela-õla käsivarre seljalihased peavad olema treenitud selleks, et et kirjutada sellele ühe, kahe aastal ei pea hakkama selgitama, et joonista nüüd väike või maja, vaid lihtsalt lasta tal selle pliiatsiga. Ei, et üks-kaks-ühe-kahe aasta vanuses lapsed, mida nad meie mõistes tavaliselt teevad, nad sõdivad eks ju, lõputul Toivad sõdida. Et mul on üks, üks noor tuttav, kes, kes Väikepõlves, nagu ta ise ütleb, joonistast kõik koduseinad täis kõik olenemata sellest, et vanemad lubasid tal ühe seina, et ole hea, see on sinu sein. Et joonista siia, sest väiksel lapsel on vaja suurt pinda. Ehk loogika on ka see, et mida väiksem laps, seda suuremat töövahendid. Paber, pliiats, pintsel, eks ju, et väike laps ma maaliks hea meelega selle ütleme maalripintsliga, mitte selle pisikese peenikese kunstniku pintsliga, sest tal on vaja tugevat asja, ta käsi ei ole veel võimeline seda peenikese pintsliga poleerima. Ma nägin juba praegu mitu viga, mida ma olen teinud ka oma laste puhul, et ikka anna talle väikese paberi, katsun nüüd siia ära mahutada, käsi on ka väike, võta väike pliiats ja paljud õpetajad isegi lasteaias lõikavad A4 paberi pooleks, sest et ega see väike laps ei oska midagi ja ta teeb. Me raiskame paberit. Just, mida väiksem laps, seda suuremat töövahendid. Aga millal siis tuleb näiteks kääride korda, et millal võiks usaldada käärid? No ütleme, ütleme täpselt, sellel hetkel tegelikult tark lapsevanem jälle jälgib last, eks ju, kui ta tunneb huvi, siis tänapäeval on lastele väga armsaid selliseid kääre olemas, mis väga kergelt liiguvad ja joon ise kergelt käes hoidma, et kui meil, ütleme tavaliselt köögikäärid lastele anname, siis tal ongi raske. Aga väikse lapsega töötades ongi vaja talle mugavat töövahendit Kuda ja käärid, poolteist kaks. Aga tingimused istub põrandal ja ei jookse, eks ju, et et ei juhtuks õnnetust ja, ja loomulikult on jälle vanema seisukohalt ebamugav, eks ju, et ta ju lõikab neid, ribasid neid tükke, siis on terve koduneid tükke täis. Aga, aga see on arengu seisukohalt äärmiselt oluline. Ja plastiliin savi. Need lovi, savi eelkõige, sest see on looduslik vahend. Kuigi Savi on ju jälle laste jaoks. Mõned õpilased on ikka öelnud, et on kole-kole märg ja külm, eks ju, et, et võib loomulikult roosa plastiliin mõne tüdruku jaoks ahvatlema. Aga savitunnetus on hoopis teine. Et saviga noh, ütleme kui sa voolid, siis see tunnetus on ikkagi inimese inimkehale loomulik ja omane. Et kui vähegi laps on nõus sovi kätte võtma, siis siis eelistada savi. Nojah, aga seal ei ole ju värve, nüüd jõuame selle juurde, et, et kas need värvid on olulised, et kõik oleks võimalikult värviline või just alustada niisugustest ütleme mudast ja sellest, et millest võib ka kunstide tegelikult see sõltub jälle hästi palju lapsest. Osadele lastele on värvid hästi olulised, aga tean väikseid noormehi, kes eelistavad näiteks ainult musta, kui nad joonistavad. Just nimelt sellepärast, et must pliiats või vildikas, eks ju, jätab paberi paberile väga konkreetse jälje. Et proovi sa joonistada kollase värvipliiatsiga valgele paberile, et väikse noormehe jaoks võib see tunduda suht mõttetu, on niuke mustaga, saab väga selgelt oma neid masinaehitusjoonistusi, mis nad tavaliselt tahavad teha, igast hammasrattad ja igasugused keerulised skeemid seal autode ümber, eks ju. Et mustaga on ju väga konkreetne teha. Et ei pea olema, ei pea olema värviline. Aga see on viga, mida siis tehakse, kiputakse tegema, et me anname ette talled, teen nüüd nendega ja, ja maja peab olema neljakandiline ja autol peab olema kaks ratast. Ma arvan, et mitte viga pole see, et me pakume lapsele kõiki värve vaid, vaid võib-olla see, seda võiks nimetada veaks. Et, et õpetaja võiks olla ka lapsevanemad, eks ju, kodudesse me ju ei näe, et nad kipuvad lapsi suunama väga trafaretselt lahenduste poole. Et maja ongi maja, eksju neli seina kolmnurkne katus, üks uks, üks aken ja see ongi maja sümbol. Kriipsujuku ei ole lastesümbol, see on täiskasvanute sümbol. Lapsed ei joonista grip kriipsu, jukusid omast vabast sisemisest sunnist, eks ju. Keegi täiskasvanu näitab talle ette, et see on inimene. Laps õpib tara, sest see on väga lihtne viis inimest kujutada. Aga tegelikult peaks toetama lapse sisemisi tunge ise leida need skeemid ja sümbolid, kuidas teatud objekte kujutada. Aga võib-olla siis jõutakse selleni, et ei tule see areng nii kiiresti, et ta ei õpi nii kiiresti inimest joonistama õigesti, nii nagu meie tahaksime. Inimest õigesti joonistama saab õpetada alates 10.-st eluaastast. Tohoh. Selleks ajaks hakkab, on kujunemas, ütleme selline abstraktne mõtlemine lapsel enne seda, ta võiks saada vabalt luua nii nagu tema loob. Ehk et talle ei ole seost veel käe ja aju vahel. Et ta suudaks reaalselt neid objekte paberile kujutada. Alates 10.-st eluaastast ja jah, loomulikult mõned lapsed kaheksandast, eks ju, mõned 12.-st me kõik oleme erinevad. Aga 10 on selline keskmine piir et enne seda ei maksa oodata, et laps joonistaks ideaalseid inimesi või siis loome ja, ja seda enam me peaksime kohutavalt õnnelikud olema, kui laps leiab ise mingisuguse lahenduse, näiteks hobusele või, või koerale või, või mis iganes objektile ta kujutab, eks ju. Et, et ega Ta on tuntav, aga kas see on nüüd alles muus suund kunstiõpetuses lastele? Tegelikult sellest on räägitud viimased 50 aastat. Mina olen kuulnud. Me oleme olnud ka natukene infosulus, mõne mõned kümned aastad sellest, eks ju. Aga, aga ütleme, läänemaailmas on viimased 50 aastat sellest räägitud. Aga neid, kes praegu on neljakümnesed, viiekümnesed, neid on ikkagi õpetatud ju selle vaimus, et et nii tuleb teha ja nii on õige meid me ei meid, jah, ma nüüd ütlengi neid, eksju reetes oma vanuse, et meid õpetati ju Nõukogude mudelite järgi. Ja siis oli ainult üks ja õige mudel, eks ju, et sa pidid joonistama punamütsikest nii nagu punamütsike välja näeb. Ja, ja tegelikult, mis on muutunud hästi, kardinaalselt, on see, et millist inimest ühiskond vajab 50 aastat tagasi veel eriti 100 aastat tagasi, eks ju, vajati inimesi kes oskavad väga konkreetselt joonistada lillekesi portselantassile. Neid oligi vaja toota selliseid inimesi koolisüsteemis, kes oskaksid väga täpselt Neid kujutisi teha. Aga, aga tänapäeval on, meil ei ole enam vaja portselantasside lillekesi, lillekeste maaliaid, seda teeb keegi teine, ehk et masinad ja mida seetõttu ei ole meil vaja ka tänapäeval. Harjunud Ta ta drillida, lõhkuda lapsi selleks, et nad oskaksid neid lillekesi täpselt kujutada ja sadu täpselt ühesuguseid, tuhandeid, täpselt ühesuguseid, eks põnev. Me teeme siin pisikese pausi, kuulame loom, mille esitab ansambel laps ja pilti joonistab, väike laps on selle kloonimine. Selline laul siis ja meie tänane teema on joonistamine, kunst, kunsti õpetamine ja saates on külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kunstiõpetuse didaktika dotsent Edna Vahter. Me jõudsime enne seda laulu rääkida sellest, et kuni 10 aastani lapsed võiksid lasta loomingul lennata nii nagu tahab ja neid. Ja alles siis võib hakata selgitama, kuidas inimest joonistada anatoomiat ja võib-olla puud või, või ma ei tea, mida vaja. Aga öelge, kuidas siis sel juhul peaks toimuma laste hindamine või mida seal nagu siis veel lisaks, just et küsimus ongi selles, et, et mis on seal rõhuasetus, mis on eesmärk. Et nagu ma eelnevalt ka rääkisime, et meil oligi õppeaine joonistamine ja siis selle eesmärk oligi hästi joonistada. Tänapäeval on õppeainekunst üldhariduskoolis, eks ju. Ja, ja see tähendabki seda, et Junst ei ole tänapäeval joonistamine, kunst on kunstivaatlemine, kunsti loomine, kunsti mõistmine iseendaga või ise isekunstiga suhestumine, eks ole, mis sinu jaoks kunst tähendamisel õppija jaoks, ehk et joonistamine on, ütled isegi üks sajandik sihukest tuhandik sellest, mis tänapäeval kunst on. Ja, ja tihtipeale ikkagi meie peades on kuskil sed kunst võrdub joonistamine. Kui ma joonistada ei oska, siis ei ole kunst minu jaoks sellest müüdist, Me peaksime kama vabanema või vähemalt see on väga tore. See on raske, sest juba kunstnike puhulgi, kes teevad küll installatsioone mida iganes, tekib alati, kui ta ei oska joonistada, mis kunstnik ta on. Vaata, mismoodi ta selle asja joonistas. Et me ei oska öelda, võib-olla installatsioonikunstnik joonistab väga hästi, me ju ei tea, eks ju, aga me ei pea seda nagu kunstiks, aga me ei pea seda kunstiks, aga, aga mõte? On hoopis midagi muud, mis ainult joonistamine. Et see mõte ja see idee ja enda vaba väljendus, eks ju on kõige tähtsam ja enda hästi tundmine siin maailmas. Et see on see pool, mida kunstis tuleks tänapäeval rõhutada, et loomulikult õpetajatena me anname ette teatud lähtekohad. Juba klassiruumid piiravad meil suuri installatsioone loomast, eks ju seal seal tavakooli kunstitunnis. Aga, aga, aga ikkagi see, et me ei sunni neid lapsi tegema seda, mis on õpetaja peas, vaid, et lapsed ja õpilased ja noored, eks ju. Teeksid seda, mis on nende peas ja usaldaksid ennast, et see on see mõtteviisi muutus, mis peab toimuma. Ja see sobib kõigile lastele või peaks sobima, et ei tekita kelleski alaväärsust või seda, et ma ei saa aru, mis toimub ja see nagu tekitabki tõrksused. Ma ei taha sellega, tegelikult ma ei saa aru, mis toimub, see sõltub nüüd jälle hästi sellest, sellest lapse vanusest. Ja kuidas ta on nii-öelda eelnevalt õppinud, eks ju, kui ta on saanud nullist alates kogu aeg vabalt luua, siis tal ei teki mingisuguseid küsimusi. Kui jah, äkki teda on kogu aeg drillitud joonistama ilusat lillevaasis ja äkki tuleb kunstiõpetaja, kes käsib tal teha suvalistest materjalidest mingisuguse skulptuuri, siis loomulikult võib tekkida. Aga see ongi õpetaja professionaalsuse küsimus, et sa toetad, märkad igat last ja, ja suudad teda tema arenguetapil õigesse kohta suunata. Aga see hindamise poolsin, mis on ka küsimusi tekitanud, kuidas seda hinnata? Just see hindamine on hästi-hästi, hammas, teema, lennati, veena. Kuidagi innustada. Ja hinnata on vaja, sellepärast et õppeainekunst on, on õppeaine, eks ju. Samamoodi nagu matemaatika ja eesti keel, kus me ka hindame. Et küsimus on, kuidas me hindame ja mida me hindame. Et hindamispõhimõtted tuleb õpilastega kokkulepiti. Me ei saa teha nii, et laps joonistab pildi, valmis, laps maalib pildi, valmis tuuri valmis ja siis õpetajale meelt amult. Täna vist mulle seal täitsa ilus, ma panen sulle viie. Või siis vastupidi, eks ju. Et kuule, mida sa siin siin on, mingid koledad värvid sulle, et miks sa nii tegid? Ei, neli miinus, et vot nii me ei saa teha. Me peame enne kokku leppima, mida me hindame. Ja kas me üldse hindame, et seda on vaja ka õpet õpilastele öelda, et on ju palju töid, mida me ei hinda või me anname ainult suulist tagasisidet õpetajatena. Aga et kui see hinne on vaja, ütleme, aasta lõpuks vormistada, et siis on teada muud tööd, mis on hindelised, seal saabki laps näidata seda, mida ta on õppinud. Aga millal, või kuu vanusesse võiks jääda see aeg, kus ta õpib kunsti nautima, sellest aru saama ja saame aru, et mida nagu tehtud, et see oleks nagu siis ma ei tea, kas kunstiajalugu või mis kataks nullist alates jälle. Mina ütlen ikkagi, sest, et jah, null on nüüd kriitiline punkt, et kui nullist päris esimestel päevadel beebi ei näegi väga palju kaugemale, eks ju. Aga kõik, see, mis ta ümber on, hakkabki vaatlema kohe, ehk see on visuaalsus, mida ta näeb ja mida ta hakkab eelistama ja, ja on beebidele kunstimuuseumitunde käivad beebid näitamas suuri kunstnikke, eks ju. Ehk isegi mitte mingeid beebijoonistusi, suuri kunstnikke, kumus on minu teada ka beebitunnid, eks ju. Et et kunstiajalugu on see ideaalne materjal, mis on meil olemas ja seda ja selle pealt üles ehitada, kunstitunnid on niivõrd loomulik. See koht, eks ju, et, et see on täitsa elementaarne, et ka kaheaastased vaatavad kunsti ka seitsmeaastased vaatavad kunsti ja käivad kunstimuuseumites ainult gümnaasiumis, nagu meil hästi traditsiooniliselt on olnud, eks ju. Et, et see on täiesti selge, et tuleb lastega minna muuseumisse, siis tuleks neile, kui ma mõtlen nüüd, et lähevad vanavanemad või vanemad tavaliselt vanavanematel on rohkem aega, siis kas nad pekske kuidagi tema või rääkima sinna juurde, tegema selle asja huvitavaks, et ta ei oleks nii, et suurkohustused parema meelega oleks kuskil karusselli peal, kui nüüd ma pean minema ja olema seal, peab veel vaikselt olema, aga ei tohi. Ja vaikselt peab olema, joosta ei tohi, katsuda ka ei tohi. Vot et, et oleks huvitav, kuidas seda saavutada. Huvitav, huvitav, kust saab tekitada just sellega, et küsida, mis lapsele meeldib, mis laps arvab, lasta tal jutustada, jutustada, lasta tal märgata otsida erinevaid detaile, otsida erinevaid värve, loomulikult kui siis lapsevanem või vanavanemad, eks ju, peaksid natuke võib-olla isekunstist enne teadma, aga võivad ka minna täiesti võõrasse näitusesaali, eks ju, ja võõrast nii-öelda eelnevalt kogemata kunsti vaatama ja näevadki ja ega ei pea kõik asjad meeldima. Et siis sa saadki teada, et sulle selline kunst ei meeldi, eks lähme teinekord järgmisele näitusele, vaatame, mis seal pakutakse. Ja tänapäeval on ju muuseumites hästi palju alati selliseid interaktiivseid töid. Et, et see laps, see noor inimene saab ju kogeda kunsti, ta saab ise teha kunsti. Et kunstnikud juba ehitavad oma tööd nii üles, et, et ka kunsti kogejal vaatlejal oleks, oleks galeriis midagi teha, et ta jääks selliseks passiivseks vaatlejaks. See on armas ja see on hea teema ja hea mõte kasid sellega lõpetada, et et mitte kõik ei pea saama kunstnikeks. Kunstnikel peab olema ka need, kes oskavad nende töid hinnata ja vaadata ja aru saada, et neid oleks tõenäoliselt rohkem vajadust, et me peaks kooliharidus peakski toetama oma last, olema julge, iseseisev, iseseisev mõtleja, et ta teaks, mis talle meeldib, mis talle ei meeldi, et oskaks tervikmaailma nautida. Teate, andke veel paar nõuannet, et mida nüüd täna kodus võiks teha, on väike laps, näiteks kuidas anda, mis värvitajale kätte sedasi vaikselt, et mitte need koledad ära ehmatada mitte nagu pärast mul täna on ilus ilm, et lapsega võiks õue minna, nii, võtan värvid, gaase, värvid kaasa võtta, aga no näiteks, kui teil on mõnusad kiviplaadid näiteks ees, eks ju, asfaldikriidid on hästi tüüpiline. Võtke pindsele vesi, maalige veega. Päike kuivatab ära, lõuend on jälle puhas, uuesti või on selline maja sein, eks ju, et kuhu peale saab mõnuga veega maalida, on ju prits, seesama tavaline prits, mis meil kodudes tavaliselt on olemas, eks ju sellega igasuguseid kihvte kujutisi jätta. Rääkimata kõigest sellest, mis õues on olemas, eks ju, kivi, kivid, oksakesed ja nii edasi, et ikka igaveses inimeses on kunstnik peidus ja midagi nagu igas inimeses on looja peidu otsa on õige sõna. Ma tänan teid saatesse tulemast. Edna Vahter, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kunstiõpetuse didaktika dotsent ja, ja märgake seda loojat laste sees ja laskem sellel esile tulla. Aitäh, veel kord me jätkame siit muusikaga ja pärast seda ootame külla armastatud lastekirjaniku, luuletaja leelo tungalt. Ja nüüd on mul ääretult hea meel tervitada meil saates armastan tuntud lastekirjaniku, luuletaja leelo tungal. Tere. Tere. Ma siin ennist rääkisime sellest, et kuidas lastes äratada looja ja just panna need ka joonistama ja kunsti tundma. Et kirjandus ja raamatud ja luule, poeesia, kõik see on ju ka samamoodi loomine, looming. On teil mõni hea Matthew retsept, kuidas lastes seda looja poolt äratanud kirjandusega? Noh, see on alati erinev tegelikult nagu kõik inimesed on erinevad mõni hakkab kirjutama siis, kui tal on mõni raske sündmus, mõni hakkab siis, kui tal on midagi rõõmsat, mõni hakkab kellelegi eeskujul lihtsalt jäljendama ja see ei olegi sugugi paha, kui, kui alguses jäljendatakse teisi. Aga noh, see nii-öelda lugematus, millest need praegu nii palju räägitakse. Ma kuulsin seda juba no peaaegu 20 aastat tagasi libi vai sellel lastekirjanduskonverentsil Hollandis ja mõtlesin, et et huvitav, et meie oleme sellest nagu pääsenud. Tollel rääk kurtsid seal ühelt poolt aafriklannad, kellel ei olnud materjali, tähendab kes siis seal, kas võtit kestsid, mingeid tähti kuskile ja, ja paberit ei olnud, mida, ja teiselt poolt olid siis need jõugud ka, et heaoluriigid, kes kurtsid, et lapsed on koomiksite peal nii ära harjunud ja mitte ainult lapsed, vaid ka õpetajate põlvkond on selline, kes tegelikult ei oska jutustada. Et nad on just tõepoolest, meil ei olnud neid koomikseid saada. Üks miki, hiire ja Donald oma oli ta kõigil ei olnud suur defitsiit ja seda raamatukogudest laenutada ja teda oli parasjagu. Ja nii et ma vaatasin, et ongi kaks äärmust, et kas väga vaesed, väga rikkad. Et see kesktee on nagu, nagu, nagu kogu elus ikka. Keskmised keskkeskmikud loevad, kirjutavad ja tarbivad tuuri ja, ja ja saavad nende elu on huvitav, ongi üks põnev asi, mis ajaloolane, keda kunagi kuulasin, küsis lastelt, et miks on vaja pidaja, siis vastad, kes vastased targaks saada, eks rikkaks saada ja nii edasi. Aga tema vastus, retsept oli see selleks, et elu oleks huvitav. Sellepärast et tõepoolest, mida rohkem inimene teab, seda rohkem ta oskab tahta ka elult, et seda niisugust vaimset ja hingelist asja. Mõni võib ju öelda, et noh, mis asja, et mul on kõht täis ja teenin selle niisuguse tööga, kus ei pea lugeda oskama aega kirjutamata oskama. Et teenin kõva raha, söön kallimaid toitejoon, kallimaid jooke, elan uhkes majas ja ongi kõik, aga mingil hetkel tuleb kindlasti see niisugune tunne veel kallim nagu lõhkise küna lugu, eks ole veel kallim veel rikkam. Veel ilusam naine, noole räägib aga ikka midagi puudu. Nii et, et ma arvan, et see niisugune vaimsuse äratamine lapseeas väga-väga oluline asi. Et tal tekiks vajadus lugeda, joonistada samamoodi, see on ka omamoodi väljendus. Joonistama pannakse tihti ka lapsed, kes muidu ennast nagu üldse ei väljendanud, väljendavad ennast piltides. Aga samamoodi on ju võimalik oma tundeid, et kui ma oskan ennast väljendada, ma saan oma mured välja kirjutada, ma saan kas väljas laulda nii-öelda vaata kuidas see. Nende no see, ma arvan, et siiski seal natukene koduasi, meil arvatakse, et õpetaja peab kogu töö ära tegema, sest tõepoolest emad-isad on väga pikalt tööl on vaja raha teenida ja ja tööpinge on suur, koju tulles ollakse nii väsinud ka televiisor lahti või parimal juhul arvuti ja parimal juhul suhtlemine on Facebook Ligitakse midagi või, või et, et ikkagi seesama eeskuju on ka veel niivõrd oluline lastele ja just kodus. Et see hakkab ikka väga maast madalast unejutust, ma arvan, et laps oskab tahta unejutt. Riskantne on muidugi nende raamatutega, et kui nad on liiga ilusad, siis ta tahab seda enda kätte ja, ja siis jääb see lugemine katki. Aga, aga nuh võib vaadata, lubada ka vaadata. Aga eneseväljenduseks noh, ma arvan, et koolides siiski püütakse ka palju teha. No mina head last toimetades näen just seid, loomingulisi lapsi ja nad on huvitavad inimesed, Ma usun, neist on tulnud juba, ajakiri on, et sulle üle 20 aasta vana ja siis need lapsed, kes siis olid üheksa, on need 29, nende hulgas on päris palju kirjutanud, et no ütleme, Maria Lee Liivak, kellel raamat on tulnud ka kokaraamatute autor, sandav Ravongi alustas meie juures. Ta teeb praegu meile ta nii, arva lehekülge ja, ja nii, et tema oli sealt väiksest lõuna eestist. Ta joonistas ka väga hästi. Aga tänapäeval on nõnda, et et ikkagi vanem peab lapsele sellega ajakirja pihku andma, olgu siis hea lapse või tähekese. Meie helistame just, kuna ma ise, kui selle ajakirja lõime, siis ma olin veel ka koolis. Andsin kirjandustunde ja märkasin, et ei ole niisuguste viienda kuuenda klassi lastele kohta, kus oma loomingut avaldada. Aeg-ajalt mõni laps kirjutab sellise kirjandi, mida oleks tõesti huvitav kogu kogu Eestil lugeda. Aga tol ajal ei olnud ja sai siis ajakiri loodud raskusi oli vahepeal palju ja noh, nagu üldse tegelikult on meil laste ja lastesse suhtumise olukord ikka meeletult muutunud selle 20 aastaga või enam, aga see oli aeg, kus ju parimal juhul 20 lasteraamat, et ilmus ja need olid niisuguse välimusega, nagu nad olid. Aga möödunud aastal kujutage ette, see on ilmunud lasteraamatut 787, Nende hulgas on ka amatöörlik niisuguse oma kulu ja kirjadega asju. Aga ikkagi, kui mõelda eestikeelseid, siis 87, isegi kirjandusteadlased ei jõua läbi lugeda, see tähendab üle kahe raamatu päevas iga päev lugeda. Nii et materjali tegelikult peaks olema. Öelge väga, kui tulla veel laste loomingu juurde, siis kui palju on olnud võib-olla. Aastaid tagasi võib-olla on see nüüd muutunud, et ei tea just seda asja, et et kui laps ka kirjutab midagi, kas ta üritab luulet ja siis hakatakse seda silda, mis on õige ja mis on nagu valed, kuidas tuleb õigesti kirjutada, ennast väljendada, mitte õigekirja. Ma ei mõtle aga just seda loomingulist poolt ette. Ma arvan, et see ei, väga vähe, on vist selliseid õpetajaid, ma arvan, kes, kes ei oska hinnata seda originaalsust, meil on just saatnud aeg-ajalt just õpetajad, kes on avastanud, et, et üks või teine laps kirjutab oma, et teistmoodi kui teised, et ta võib-olla ei tee niin. Ta alustab looduskirjeldusega, lõpetab, et olime väsinud, aga õnnelikud nagu käibeks olla õpetaja ütleb, see nii on õige ja niipea ei, neid on päris palju ja, ja vanemaid on ka, vot meil nüüd ööd peatselt ilmud Tallinna väiksel tüdrukul lood, kelle vanematel oli ka üllatuseks, et ta on hakanud luuletusi kirjutama ja nüüd selles juuninumbris Pärnu Vahva pärnu tüdruku luuletused, ma ei ole teda ennast näinud. Aga ta kirjutab ka laule nende oma värsside peale. Miia, Miia Johanna rohule on ta nimi, see oli mulle üllatuseks, kui ema saatis need lood ja ja kui siis mida ma arvan. Ma arvasin väga hästi, sest nad olid väga omapärased ja ja vahvad. Ja siis ema ütles, et need hakkasite, nii, ma siis pärast seda, kui ta oma lemmiklooma kaotas lapselast seda nii rängalt üle ja siis püüdis sõnadesse valada oma muret. Aga on ka olnud selline juhus, kus tuli toimetusse ema, kes peaaegu et eesti keelt ei osanudki ja kurtis, et tema poeg kirjutab luuletusi, millest ananitsiooni panime tähendama, kirjutab eesti keeles. Kuna niisugune ja eesti keele õpetaja olevat ja need Saša oli suurepärane, no ma, ma mõned väikesed grammatikavead, mis ikka tuleb, tuli ära parandada, aga luuletused olid väga priimad. Sellest on palju möödas. Saša tõlkis ka minu ühe raamatu ära ja, ja juba keskkooli lõpus ja siis Jaan Krossi ja ikka ta aina raskema poole läks, aga läks kahjuks juuratub. Mis kahju? Eks õnneks ei tea midagi, sest vahel teeb saatus pöördeid ja. Eks võib-olla, või sest et noh, ega see kirjaniku elu on nagu on, aga aga noh, see jääb talle sisse kogu need teadmised ja, ja tarkused ja keele ka eesti keele omapära, et nii et tegelikult see on üks imelik asi, kui inimeses ärkab loomisvajadus. No ma ise olevat olnud kuskil, et ma veel ei osanud kirjutada, et siis ma olin esimesed oma niuksed laulukesed välja mõelnud, mida siis keegi üles ei kirjutanud, aga need jäid pähe niisugused lühikesed luuletused, nii et mõnel lapsel nähtavasti on see vajadus. Aga kui tõepoolest ise võib-olla lapsed ei julge saatjale toimetusse ja, ja no Facebooki sõbrad ja kes nendel ka mujal need nagu luuletustest võib-olla ei hooli, et kui luuletusi, jutte kellelgi lastest on, siis ikka ma arvan, et emad ja muidugi vanaema vanaemad on üks tänuväärt põlvkond, sellepärast nad ise on olnud lugejad ja, ja vist on ka praegu suured lugejad ja nemad hoolitsevad oma oma lapselaste eest, et aeg-ajalt ka tellivad ajakirja nagu jõulukingiks või, või millekski sünnipäevaks ja ja noh, seda vist tellitakse ka välismaalasest, seal elab palju Eesti lapsi ja ma just viimati viimane käik oli mul Torontos Toronto Eesti kool. See oli nii suur üllatus jah, tõepoolest, et lapsed lugenud, neile jõuab küll hilinemisega võistlustest osa võtta. Aga Müncheni Eesti koolist on, millega kirjutatud, väga ilusaid asju. Praegu enam kirjutajaid ei ole, see oli paar aastat tagasi, küll aga on ladu kardanu kool Helsingis. Seal ma käisin külas ja ausalt öeldes nii palju praegusaegseid raamatuid autogrammide saamiseks ei ole mul eesti koolidest toodud, kui seal nähtavasti nende sidemed on, on niivõrd kõvad. Ja kui neid eesti kuule külastada, ma veel Luksemburgis käinud ja Pariisis ja Londonis ja kus Loi Tamperes ja need on väga-väga palju hästi. Kuule esimene hetk on kurb, et need andekad lapsed on ära, eks ole, Eestist, teisest küljest on jälle hea meel, et nad õpivad eesti keelt. Luksemburgist on palju tulnud Eestisse kõrgkoolidesse, seal on väga heal tasemel eesti keelt. Ja, ja kui tahad positiivsust vaadates mina vaatan seda, et Eesti hakkab endale kolooniaid muretsema. Eesti ajab oma haarmed laiali igale poole ja ja neid on igal pool. Nii et me oleme nüüd suur koloniaalriik. Mulle ka meeldib hirmsasti see mõte, olgu meie kuulajatele öeldud, et me läheme järgmisel nädalal huvitajas Soome, otsime sealt üles soomlasi või õigemini, me lähme neile lausa külla, sest seal on nii palju eestlasi. Tähendab lähme, eestlased, just, aga leelo tungal julgem kui teie hakkasite kirjutama üldse, te olete jäänud lastele ja noortele kirjutama ja see ei ole just kõige sellisem, noh ikka kõik tahavad kirjutada nagu suurtelt suuri tarku, selliseid ma tea, pakse raamatuid, aga, aga lapsed, see on ju samas kõige tänuväärsem, sest nendel jäävad need lood alles, et et kuidas see nagu püsinud, et te olete lastele kirjutanud, et mis on see. Mis nagu hoiab neilegi rannas kõige rohkem ma kirjutasin lastele siis, kui mu oma lapsed tulid, kes seda, no ja lasteaia koha saamisega oli raskusi ja, ja, ja samuti ka tööl ei peetud tollal juba kahe lapsega ema ei tahetud eriti nii et ma jäin koduseks ja ja, ja, ja ma olen selle üle õnnelik iija Lõvi teada. No mõni asi, mille pärast see kurvastab tegelikult hiljem nagu õnneks, sest ma sain nende arengut näha, ma sain nende maailma näha, ma olin nendega koos siis nagu, nagu tekkis tahtmine ja rohkem mul oli aineid niivõrd palju. Ja no nüüd on juba lapselapsed, kellega ma nii palju ei jõua tegeleda, kui tahaksin väikest kaheaastast Felixi harvemini. Eva Katariina, aga olen rohkem koos. Aga noh, nemad ju annavad ka inspiratsiooni, annavad rohkem kui aega peab ütlema. Ja nüüd, et ma avastasin ühed toredad raamatut, mis ei ole eesti raamatut sugugi sari, mida Draakon ja Kuu annab välja. Et kui te mõtlesite soovitust, et mida lastele, kes ei taha lugeda, midagi pole teha, no need nutiseadmed, televiisor, kõik, need on peibutis vot laps ja kutsuvad enda juurde, pluss muu on sari. Draakon ja Kuusari autoriks on David kali. Šveitsi prantsuse heid Nalja segu, mees ja kõik pildid on pension, pension soo tehtud, need on, miks ma kooli hilinesin ja minu pöörane suvi ja miks ma puutusin ja kõik need niisugused esialgu paistab, suurel inimesel paistab, et igavene jant. Absurdihuumorit on palju, aga, aga ta on just mõeldud sellele lapsele kes on natuke suurem, ei ole lugemise fänn, aga ta ei taha enam jänkukestest, see tähendab, et ta tahab, et oleks lühike tekst. Aga jätkukestest ja Karukestest väga ei taha lugeda. See on just niisugune paras, mis kutsub lugema ka niisugust jõngermanni, kes, kes muidu, kes äkki taipab. Lugedes võib saada ka ka niisugust ahhaa-elamust, vaat seda siis tasub haarata. Aga öelge, mis on nagu see, mis lapsi kutsub lugema või mida nad tahaksid kuulda, kas see peab olema natukene õudne, mis seal peaks nagu juhtuma, eks nad tänapäeval kipuvad natukene ka seda õuduse õudust tahtma. Produk, tüdrukutelt, printsessi lood ja, ja neid ju mängitakse. Elsa ja Anna lugusid ja ega sellega peab muidugi kursis olema. Aga, aga nägu ma just mäletan, üks hollandi kunstnik, vestlen tort, kes on väga-väga hea hea. Kujundaja väitis omal ajal, et lastele tuleb teha ka mustvalgeid, illustratsioone. Raamatute pildid Viplala ja kõik need on ju mustvalged. Et selleks, et nende fantaasiat äratada ja et nendel tekiksid oma oma kujutlused värvidest. See mure ongi, et tõesti nüüd ma näen Disney raamatutes, on tõesti kõik, on niisugune valmis näiteks näitud helesinise kleidiga printsessi tingimata Tuhkatriinu Tuhkatriinu käib ainult helesinise kleidiga. Sest ta on Disney filmis niisugune roosaga on vist see okasroosike või uinuv kaunitar ja, ja kõigil on omad. Elsa ja Anna, värve ma ei mäleta, aga igatahes nendel on samamoodi need need olemas, et ei tekiks neid, seda. Vaat et oleks seda originaalsust ja lastel sisimas on seda originaalsust. Üks mure on jah, et me püüamegi uinuda Ta ta või, või tihti on mugavam uinutada seda loovat alget siis ei teki küsimusi, simusi, laps istub rahulikult arvutis või oma nutitelefonis ja toksib seal ei ole seda muret, Gaeta hoovi läheb teistega mängima, põlve katki kukub või jalgrattaga lendab või või midagi sellist tülli läheb kellegagi, et ta istub rahulikult seal, aga, aga me ei tea veel, see on ju nüüd esimesed põlvkonnad, kes on maast madalast juures, me ise tulime sinna hiljem juba kui nagu aru peas. Aga ei saa öelda, et, et ka ise ei ole asjata aega kulutab. Mina ei saa küll öelda, et ma olen küll vahel asjata aega kulutanud nii Facebookis kui ikka lihtsalt lihtsalt vaadates internetist uudiseid või muud niisugust. Aga teate, ma olen mõelnud, mis selle asja taga on elekter, mida meil on nii piiramatult, et mul on olnud õnne kiuseid vahel olla ilma elektrita maal ja siis inimesed hakkavad rääkima omavahel ja see on nii põnev ja need hetked paremini meelde kui need, et kus sa oled vedelenud päev läbi kuskil televiisori taga, aga oled sedasi maale keegi räägib ja kui veel on huvitav jutuvestja, vot meil oleks jutuvestja seal lisaks. Üks üks teema, mis, mis ma, minul on natukene hinge peal just selle samaga ma ei tea, ilma elektrita on jälle natukene paha, on raha, kujutan ette vaesed emad, kes omal ajal pidid mähkmeid pesema ja süüa tegema ilma elektrita ja ma ei tea, kuidas oli aga jah, et võib-olla et videvikupidamine, nagu ta vanasti oli minu isa, mis sellest, et tema vanaema rääkis neid videvikujutte, need olid siis ikkest vana põlvelood ja niisama ka lood oma perekonnast. Ja mina tema rääkis mulle ka mitte sellepärast, et, et meil elekter oli tollal olemas, aga, aga pandud kohevalt jah, lihtsalt olid niisugused kombeks. Et sa said rohkem oma pereasju, tead, seal juhtusin naljakaid asju ja õudseid asju ja kõik. Ja pluss need vanainimeste tore kõnepruuk, mis olid vanadel eestlastel, et me kipume neid väljend ei tunnustama ja siis märkadki, et mõni noor ajakirjanik kasutab neid päris noh, niimoodi, et mitte nii nagu, nagu ta mõeldud on, et noh, näiteks see meeletu seljatamine, mis igal pool käib kõige naljakam muljest, kui tüdrukud seletasid poisse lugemisest möödunud aastal, no taevas küll maadlusterminoloogia Luka lugemise kallale minna, et et, et just see põlvkonnad omavahel, see on, see side on niivõrd oluline, ikkagi vana põlvelood ja vanad lood. Isegi mingist vanusest juba tundub, ei taha neid enam kuulata ja juba tead kõike, aga, aga just see väikeses väik väikesena kuuldud lood, need on olulised ja ei pea selleks olema elukutseline jutuvestja, ma arvan, et kõigil vanaemadel ja vanaisadel on midagi, midagi toda oma oma lapsepõlvest, muidu nagu ei usugi vanaisa või vanaema võis ka kunagi laps olla ja ja ka tempe teha ja, ja ka eksida ja ka maiustada ja igasuguseid muid tempe teha, mis. Lihtsalt ungal kellani järgmisel nädalal sünnipäev, palju õnne aidata, ohja? Jah. Seda juhtub kõik juhtub, aga samas on tore ja me kõik oleme õnnelikud, et teil on nagunii palju olnud anda. Öelge, kas teil on praka midagigi? Ma tahaks, jah, mul on mõnda aega juba seltsimees lapse kolmas osa mille ma pean varsti valmis saama, tähendab kirjutanud huviga ja, ja hinge pealt ära. See on mu jaoks nagu kõige olulisem töö, aga vot seda peab tegema, niiet muid pisikesi asju kogu aeg ei tule vahele. Aga mul on olnud neid sõita Teie käimisi ja siis üks väike tõlkeke sinna ja üks asi sinna ja teine vot nagu süveneda, ma nii loodan, et ma äkki sellel suvi on mul ikka tööaeg olnud, tavaliselt. Sellel suvel õnnestub niimoodi süveneda, et ma saan järjest, sa lähed nagu teise aega ja, ja siis tuleb kõik meelde, mul on küsitud, et kuidas sa mäletad seda press, kakaod ja igasuguseid muid ukraina küpsiseid, mis olid kondikujulised, aga, aga seda kogu sellesse olustiku lähed sisse, siis sa süvened asjasse, kõik tuleb meelde. Ja teisest küljest on see ka lohutav, et sa mõtled, et, et mida ma siin nurisen, eks me kõik vahel viriseja ikka kõik ei ole küllalt hästi, et kui sa lähed tagasi mõttes aega, kus, kus ei saanud sõnakestki, lausuda ilmet, see oleks olnud ohtlik peaaegu et eluohtlik täiskasvanutele, et siis tunnen rõõmu sellest, mis on olemas. Ma väga tänan teid saatesse tulemast ja leelo tungal aitäh, jõudu, jaksu ja aitäh nii saatesse tulema seest kui ka nende lugude eest, mis te olete kirjutanud ja kõigile vanematele. Minge vaadake, hea lapse, juunikuu number on olemas, kes ei ole veel ostnud või tellinud, tellige tellige. Ta oli ja lugege koos, et õhtuti on seda väga mõnus ja ühe uudise ma siiski kahtlen nüüd just soojana tuli poodidesse luulekogu. Halloo, kus on just needsamad probleemid ka sees, millest me rääkisime, aga, aga pildid on Regina lukk, toompere omad. Mu meelest nii ilusad piltide pärast ma ostaks selle raamatu. Suurepärane aitäh, tänaseks huvitav saade läbi kohe varsti on uudised eetris huvitaja jälle kõike kambast.