Ja roodi, kunas? Info oma. R o. Nukker kuu mere kohal kusagil Itaalias aga esinemistuuri ajal, mille annab alaliidu spordihallist, tungisid ühel 1907 10 kuuenda aasta kevadõhtul lavale vasakäärmuslased sihtisid relvaga just kuuldud lauljat ja süüdistasid teda Itaalia tööliste raskes elus. Sama muusik mängis 1992. aastal New Yorgi Madison Square Gardenis elanik 30 esinemisaasta tribuutkontserdil püüdlikult ajakirjaniku kõndis pidevalt Dylani kannul mangus intervjuusid ja kirjutaski, lood Itaalia Ta lehte ning ajakirjale Satisfaction. Sama muusik tuleb lavale alati kaabuga, nagu on teinud tema eeskujud lõunat Ko Bob Dylan. Itaalias hüütakse teda Ilbrintsipe prints, sest ta on päris endasse tõmbunud ja käitub pressiga, teinekord kõrgilt ja suureliselt. Viidetest jäi väheks, eks ole ju tema nimede ikka ei pea. Helijälg jälg ajas. Helijälge ajas. Ka ilusat ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja seekord üks tähtsamaid tegelased tänapäeva Itaalia muusikamaailmas. Poeet, laulja ja laulude looja, frantšeskade Gregory sünniaasta 1951. Eelistab, et teda kutsutakse artisto artistiks kunstnikuks. Et lühikest aega artisti uhket nime kanda, selleks pead sa terve elu määratut vaeva nägema. Oledki linde oksal või joobnud replil, kes võib iga hetk kukkuda, kuid haiget ei saa või ei näita teistele oma valu. Elu on otsekui kahe poolega medal. Üks pool on kullast, teine papist. Friends Esskade Gregory laulutekstid on päris tähelepanuväärsed, selles saame peagi taas veenduda. Lauludki on muidugi tähelepanuväärsed rokist Holgini ja tundub, et enamasti ta lihtsalt jutustab oma lugusid. See pikk habemik, kaabungi tarrey ja sageli päikeseprillidega Francisco vanemad tegelesid raamatute ja kirjandusega ning nime sai poiss oma onu auks, kes jõudis partisanide vastupanuliikumist teise suure sõja rajal ning hukkus päris sõjas lõpus 1000 945966, siis 15 aastasena hakkas Francisco kitarrimängu õppima ja kirjutas oma esimesel laulu töötust mehest, kes ronis Colosseumi müüridele, libises ja kukkus surnuks. Francisco vanem vend Louisi laulis noil aegadel juba Rooma folk stuudios, kus esines õige mitmeid tolle aja noori Itaalia muusikuid. 18 aastane Francisco liitus nendega kohtus Wanna marinutsiga ja nende väikesest armuloost sündis laul nentidega piire, mis jäi päris tükiks ajaks Gregori repertuaari. 1980.-te lõpul ilmus samanimeline kontsertalbum. Niente lahkab piire otsetõlkes. Siin pole millestki aru saada. Taevas on miljoneid tähti tänaval lambid peegelduvad siledal teel, kuid hing on tagavaraks pandud ja süda vaikib. Sina olid jää, mina olin lumes, oli liiga külm ja armastuse isa süttida ja panna, ma mäletan seda. Kuid see mälestus on väärt 10 liiri. Ja siin pole millestki aru saada. Rändžeskade Gregori laulutekstidest läheb inglise keelest tehtud tõlk, kes tõenäoliselt mõndagi kaduma, millest on kahju, sest tema tekste on kohati võrreldud isegi tema suurte eeskujude Leonard kõveni ja Bob Dylani omadega. Nii väärikaid kunstnikke oleks au siinkohal hetkeks meenutada. Heile Anard, ole tervitatud seal kusagil, kus sa ka poleks. Ma loodan, et sa tead, kui paljusid muusikuid siin ilmas sinu looming innustanud on ja innustab ikka ja edasi. Ja siin meister Bob Dylan. 1960.-te lõpus moodustasid Friends Jeskade Gregory jää George'i olla kas ja luua frantšescayačeosja. Neid on võrreldud ka saimanjega Arhangeliga ning nad esitasid teiste hulgas tihtigi ka Leonard Goeni jabur Dylani laule. 1900 seitsmekümnendatel kohtus Francisco de kreegoriaga lutsija tallaga ning kirjutas hiljem. Ta tuli uksest sisse otsekui ammune hea sõber, kuigi me polnud kunagi varem kohtunud. Ta tundus olevat eriline, lõbusalt tark ja me saime otsekohe kõigest rääkida. Kuid ühiste kontsertide ja heli plaatideni jõudsid regreegorjend alla siiski alles 70.-te lõpul. Jääde Rementne Itaalia publik elas kahele lähedale muusikule õnnelikult kaasa, nagu võis kuulda. Enne jõudis Francisco, mitu sooloplaati teha. Tema tekstid muutuvad üha keerulisemaks. Size kaemuslikumaks võiks isegi öelda, eksperimentaalseks kirjutab tollane plaadikriitik. 1975. aasta lõpul tuli ilmselt Legreekaril pähe esineda turistidele Roomas panteoni väljakul. Laulja, kitarrist ja helilooja Claudia paljooni tegi selle tembu rõõmuga kaasa ja nii nad siis istusid seal avatudki tarri, kohvrid maas, otsekui ehtsad tänavalaulikud. Ainult et kitarri kohvritesse ei kogunenud kuigi palju münte. See oli pettumus, millest ülesaamiseks kulunud Francisco lausa paar nädalat. Kuid 76. aasta kevadel algas spaaviast uus esinemistuur. Teine kontsert toimus Milano pala liidu spordihallis. Õhtusel kontserdil tungisid mitmelgi korral lavale vasakpoolsetesse poliitilistesse grupeeringutesse kuulunud tudengid katkestasid kontserdi, lugesid ette oma poliitilisi manifeste lauljale pandi süüks tema luksuslikku elustiili ning rikastamist vaeste tööliste arvel. See oli küll viimane asi, milles pikajuukselised äärmiselt tagasihoidlikku Francheskadega regoret süüdistada oleks võinud. Gregory lõpetas kontserdi kell pool 11, kuid protestijad sundisite relvaga ähvardades lavale tagasi minema ning publiku ees oma küsimustele ähvardustele vastama. Nagu näiteks, palju sa täna õhtul teenisid, miks sa ennast ära ei tapa nagu Majakovski? Kui sa oled tõeline seltsimees, siis kao siit majast minema, mine ja tee natuke ka päris tööd ja nii edasi ja nii edasi. Sedalaadi ülekuulamise viirastuslik farss jõudis oma 20 minutit kesta enne, kui politsei suitsupommidega staadionile tungisid. Protestijad laiali ajas olid ju alles eelmise sajandi seitsmekümnendad, kõik ei olnud nii põhjalikult varjatud ja turvanud nagu tänapäeval. Need paarkümmend minutit endale suunatud püstolitoru ees seisnud Francisco de Gregory teatas pärast seda, et ta ei esine enam iial avalikul kontserdil. Aga muutuvate aegade jooksul hinnatakse sündmusi mõnikord ümber ja 1900 üheksakümnendatel antud intervjuus ütles Gregory. Tal oli tunne, et need noored seal palaliida laval tegelikult armastasid teda ja tema laule, kuid elu oli nad väga paljust ilma jätnud ja tema Gregory oli nende poolel ja on seda ka praegu. Ja muidugi oli ta 76. aasta sügisel uuesti laval. Iseneraale kindral eks Francisco de Gregori tuntumaid laule Kindralmäe taga käib lahing keset aasa, loojangukumas lamab talumees, kelle pojad pole veel sõjast koju tulnud. Kindral ja masu võtab rong, unusta kõik ja kihuta sellega koju. Seda on kaunis, kuid valus, kuigi me vahepeal laulame ja jagame armastust, meet õdedega. Kindral sõda on lõppenud, vaenlane võidetud mäed aga pole enam kedagi, on jäänud vaid rongimürin, rong on poolenisti täis, poolenisti tühi ja kihutab kaks minutit ja ongi peaaegu päev ja peaaegu kodu ja peaaegu armastus. Rändžeskade Gregory koostöö luts ja tallaga jätkus, ilmus nende plaat Banana Republic banaanivabariik kaanel kaks õlg kaabudes päikeseprillidega habemik alla tundub pikka Francisco kõrval õige lühikest kasvu olevat ja kõlab niimoodi. Nutsin alla, no see on muidugi hoopis hilisem salvestus. Banaanivabariigi esitlustuuridel olid aga 79. aastal kõik Itaalias staadionid põhjalikult välja müüdud vahest ka seepärast, et tegelikult oli see Itaalias peaaegu esimene kord, kui kaks muusikut ja laulu kirjutajad said nii tohutu publikuga otse ja vahetult suhelda. Tallastiategreegorist said selles mõttes, et esimesed itaalia rokkstaarid Noh, kas just väga rokk, aga lahe atmosfäär igal juhul, mida publik igatahes näis nautivat. 1900 kaheksakümnendatel tegi Frans eskade Gregory mitmeid plaate kuid nagu elu on näidanud, rahva hulka ka lähevad teinekord täiesti seletamatul põhjusel ikka vaid mõned kindlad lood, nagu see järgmine. Sõbrambiina Elaguerre, Jeesus-laps ja sõda. See laul on nagu palve, nagu lapse palve Jeesuslapsele. Mu hea Jeesus-laps, seda seda ei tuleks või kui ta tuleb, ta kaoks kiiresti otsekui sulav lumehelves. Et ta ei tooks surma ega haigusi, oleks rohkem nagu mäng. Lase lahkuda neil, kes seda tahavad, saada vähem vihma neile, kellel pole vihmavarje teed, tuleksid ilusamad ajad ja TC sõda lõpeks enne suve, sest oleks nii tore kõik sinnapaika jätta, mere äärde sõita, taevasse vaadata, mitte midagi teha. Jeesus-laps, sina, kes sa oled näinud kõiki sõdu, teeni, et kui me sellest sõjast ei pääse, siis ei tuleks inimeste jaoks nii kohutav ja andesta kõigile, välja arvatud neile, kes andeksandmist ei vääri. Ei saa ometi jätta kuulamata frantšeskadega regory pluusi, näib, et neid just väga palju laulnud ei ole. 1900 üheksakümnendatel jätkas ta plaatide tegemist ja kontserttuure ja ühel Torino Music hoolist tehtud fotol. Aastast 1997 näib frantšesconi kummaliselt sarnane ühe noores Peeter Toomast tehtud fotoga, mis mulle seda nähes millegipärast kohe meelde tuli. Aga aasta 2003 tõi frantšeskade Gregorile ootamatu ja ilmselt nauditava seikluse. Low Dylan, eks rändžesco suuri eeskujusid, Dylan, kelle kannul ta 92. aasta tribuutkontserdil väsimatult ajakirjanikku mängides kõndis. Noor Dylan ja režissöör Larry Charles asusid tegema filmi maskt anud Anonymous maskeeritud anonüümne. Ja see oli muusikafilm, kus Dylan mängis juba eakat ja allakäinud rokklegendi Teie viimane hästi käenduse vastu vanglast välja, et ta saaks esineda heategevuskontserdil. Filmis teeb kaasa vapustav galerii kuulsaid näitlejaid kõlavat Dylani laulud, mida esitab järjekordne vapustav galeri muusikuid nende hulgas frantšeskade Gregory. Kui sa teda kohtad, siis tervik laul, filmi maskeeritud anonüümne soundtrack'il SKT Gregory on võitnud hulganisti Itaalia muusikaauhindu. Tervelt kuus targadenkot seisab tal kusagil reas. See on iga-aastane tunnustus, mida annab alates aastast 1984 väljatenko nime kandev. Väärikas klubi. Targadenko on kõige ihaldusväärsem ja prestiižikas muusikaauhind mille valib välja rohkem kui 200 Itaalia muusik ajakirjaniku, kes on teadagi laulude kvaliteedi suhtes äärmiselt nõudlikud. Oli 2005, kui Francisco de Gregory sai oma järjekordse tšenko klubi auhinna aastal parima albumi eest. Ja selle plaadi nimi on Betsy killud. Ja plaadil on laul kambadeleniaatorisi, mille ajalehe las Tampa lugejad hääletasid aasta parimaks lauluks. Ja see on lugu sõjas jala kaotanud mehest, kes kõnnib oma puujalaga mööda talvist Pariisi on hädasile tänavate minnes tellis, mis näib aina treppidest koosnevat. Ta unistab päikesest ja Ateenast ja päikesevarjust mererannal mõtleb ajale, mis kõik selle temalt võtnud on ja astub edasi otsekui Rotterdami laatsarus. Edasi mööda šamseliseed ikka edasi, tohutu sõdasid ülistama võidukaare poole. Franžeskade Gregory on palju reisinud ja elus mõndagi kogenud mees mõtlike kummaliste laulude mees. No kes veel tuleks selle peale laulda puujalaga, sõja veteranidest, Pariisis või viiulimängija lehvivast kleidist, katedraali varemetes või kummalistest nägemustest, mis ilmuvad, kui sa paned pea veeämbrisse. Režissöör Stefano Pistoliini, kes on vändanud dokfilmi McGregori kontsert uurides läbi Itaalia kirjutas pärast filmi valmimist Francisco de Gregorio on tark, rahulik ja täpne, räägib vähe, ei eksi kunagi oma arvamustes. Ta on enda suhtes äärmiselt nõudlik, tema laulud on unikaalsed, kunstiteosed, otsekui maalid või skulptuurid enne üle ilma tuntud muusikuks saamist mõelnud Ta näitlejakutsest, kuid Federico Fellini teda oma filmi ei võtnud, öeldes, et vajab näitlejat, kes poleks nii pikk ja karvane. Tollel olid Francisco teadagi, vägevad hipilokid. Nii, ja uus maailmatuur on Francisco de Gregoril juba kavas. Kõik jätkub seni, kui jätkub.