Džässiklassik õutšigaa Mikey, kelle sünniaasta jäi napilt 20. sajandi piiri taha on andnud mitmeid meeleolukaid Eva kriime. Ka tähetolm kuulub paljude orkestrite ansamblite meelisrepertuaari. Selle maheda õhtutunniks sobiva loo saatel veedame tänase keskööprogrammi alguspoole, tuues teile, lugupeetud kuulajad, võrdlemiseks erilaadseid variante. Meeleolumuusika kontsertidesse valib Meyeraalgi ühte puhkusele meloodia elakrino orkestriga, mida juba esimese loona kuulata. Võisite. Kahju, et meil puudub niisugune helilint, doktor, kes oli ka tuntud laulja ja pianist, ise pala ette kannaks. Aga ega paha ei ole ka see esitus, kus näed, Kinkoul tähetolmuga üles astub. Orkester sekundeerib toredasti, seades lauljale vastu oma viisiliine. Ja kui nüüd kuulajaile soovitada pisut tähelepanu teritamist, siis ei tule sellesse suhtuda kui pingutavasse töösse. Kellaaeg on ju niisugune, et kõiki palu võib vastu võtta ka päris tavalises ja lihtviisilises korras. Ent eks muusikalgi ole oma alltekst ja seeennast naljalt ise peale ei sunni. Seda tuleb otsida. On ka ühe meie koduse orkestriga seda pala esitatud orkester Aleksander Rjabovi juhatusel. Põhiliselt on see variant autorilähedane ning tempolist kontasti meie saatele ei paku. Aga eks lüürilised igihaljad ja enamasti ikka aeglasteks paladeks. Nii on ka järgmises näites, kus olulisemana võib ette tuua värvikontrasti, tõsi küll, rütmiski leiame teatava tihendamise, kuid ilmade pokaliis, mis liigub koos saksofoni, iga mängumees, anna Johnny Gray rektilsli orkestri saatel. Kõige rohkem uut annab oodata muidugi džäss muusikutelt. Kui seate oma kõrva kuulama Rolgaaneri triot ja lasete oma muusikamõtetel rännata koos temaga kuulate nauditavat klaveriimprovisatsiooni, mis lendab autori meloodia ääremaadel. Sellest siiski kaugele eemaldumata ja kabala põhimeeleolu jääb just niisuguseks, et pealkiri sobib sama hästi kui näiteks saate alguses esitatud unistav mahedate variantide puhul. Ei ole kaugeltki võimatu, et meie eelmises metamorfoos ide saates ühe loo 13 varianti siiski paljuks läks. Sellepärast teeme täna hoopis teisiti. Karmaikli tähe tolmule ütlesime juba hüvasti ja asemele tuleb üks kerge tõsise muusikalugu. Õieti mahub neid siia isegi kaks tõsise muusika tükiks, mis on paljudele arrenseerijatele huvi, tööd ja leiba pakkunud. On Carmeni nimeline mustlasdaam oma Habaneraga ning teiseks sama ooperi härjavõitleja eskamilio. Muidugi kõige kuulsama töötlejana tuleb esile tuua Rodion rinny Kessegi ooperis hoopistükkis balletti ning seda eriti eredavärvilise orkestratsiooniga. See on tõesti meistritöö, millest rohkemat on raske oodata. Laskem nüüd Valentiina Lev kool meenutada, hab Ameerat niisugusel kujul, nagu vanameister Bizee selle omal ajal omakäeliselt kirja pani. Nüüd siis kergemuusikaorkestrid. Kahjuks tuleb küll öelda, et Aranseerimise kasutegur iga kord nii suur ei ole, et saaksime küsimärkideta hakkama. Probleemiks ei ole niivõrd töötlemise lubatavus või mittelubatavus, kuid ase, ansambel, ta ärkab, puulobras mängib pala Carmen, mis on lihtne ja lahe tantsulugu ilma eriliste leidude ja taotlusteta. Muidugi soleeriv trompet, kelle õlgadel seisab kogu meloodia esitus teeb oma tööd heal tasemel, kuid erilist rahulolutunnet siiski ei teki. Habanera on aluseks laulule Madriid, Madriid niisiis mitte. Ooperi libreto võetud tekst esitab Natking kõhul. Teda saadab suur džässorkester. Laulja on ise ka selle pala Arran seeriaks. Üks väike proovitükk kunagi ammu välja lastud heliplaadilt klassikendžas teiste tuntud ooperite ja sümfoonilise lugude kõrval ei saa loomulikult puududa ka abanera. Üsna lihtviisiline tantsulugu, mis uut ei sisalda. On see, mis laast on leidnud üpris omapäraseid värve. Huvitavalt kõlavad kohe alguses kitarrisoolo ja vokaliis teema edasiandjatena. Löökpillidel eriti Tamburiinil on samuti üsna domineeriv roll. Ja nüüd siis lõikesse tünnitöötlusest. Kohe Karmen sviidi alguses on Habaneera motiiv kella mängus. Pärast võtavad selle enda kätte keelpillid, kasutades näppimis tehnikat, mida muusikamehed nimetavad pitsikaatuks. Abanera ise aga kõlapi seessedenni Karmen süüdis üsna paljude kalaliste üllatustega. Olgu selleks siis suured, dünaamilised kontrastid, viisi mängiv vibrafon või üksikute tillirühmade ootamatud vahelehõiked. Doradori laul, mis samuti väga paljude ärategijate kätte on sattunud, kipub aga mõnikord paroodia poole kalduma. Aga et oleks võrdlusmoment kohe käepärast võtta, kuuleta kõigepealt Nikolai Keurovit laulmas. Üsna suure kaotuse osaliseks sai Dorador tšekuatja orkestriga. Ja jälle on Tseems laadse mees, kes on andnud üsna toreda ja omalaadse variandi on Marss, mille järgi tahaks tõepoolest marssida ja vilemehed, kes meloodiat helistavad. Suuremate töötluslike tunnusjoontega on üks Dixilanud variant poola orkestrilt vihari juhatusel. Loo keskpaigas sat klaver vaba voli ja ta oskab seda kenasti kasutada. Trompet loo lõpuosas paistab samuti oma ütlemistega positiivselt silma, nii et tehakse nii, nagu see džässis ikka kombeks on. Nüüd on saatelõigu ots üsna ligidale jõudnud taas Chedeni huvitav käsitlus. Üllatusi leidub siingi igal sammul. Kas või selles, kuidas meloodia läheb, äkki saate funktsioonis olnud keelpillidele üle.