Oma tööd palavalt armastav timukas võis nüüd veidi aega hinge tõmmata. Pead olid seks korraks kõik paigutatud pikkade rõivaste otsa. Järgmine mahavõtmisele mõistetud pea aga mõtiskles alles selle üle, kas ikka oli tasunud kippuda ära arvama printsess Turendati kolme mõistatust. Tasu kena küll, imeilus Durandot ise, kõik küsimused osutusid ka auhinna vääriliselt rasketeks. Igatahes seni polnud keegi neist üle suutnud olla. Ja nii pistet tegi rahvale vaatamiseks üks rumal pea teise järel ridva otsa sest mõistatuste mitte lahendamine tähendas võistlejaile surma. Enam-vähem nõnda algab chaco Putšiini viimane ooper Durandot. Ent preemiat pakkumata ja kellelegi hinge himustamata, küsime teidki kolm korda. Esiteks nimetage üks Putšiini ooper. Teiseks nimetage veel üks tema ooper. Ja kolmandaks kolmaski ooper. 95 vastajat 100-st ütleks poeem Tosca ning madaam pater flai. See on aga vaid veerandi jagu itaalia helimeistriteostest. Alanud saates tahame nad kõik üles lugeda ning kõigist midagi kuulata anda. Olgu küll, et mõned heliülesvõtted tänapäeva kvaliteedinõuetele alla jäävad jäät mõnda Putšiini ooperit esindab meie fonoteegis vaid üksainus muusikanäide. Väga hea, et see ainuski olemas on. Nagu iga helilooja loominguga juhtub, jäävad mõned teosed ikka unustusse ning Putšiini pole erand. Kas olete kuulnud näiteks muusikat ooperist villid? Üks aaria, meil on vahel ka eetris käinud. Ent kes ütleb siis selle juurde, et aaria pärineb Putšiini kõige esimesest ooperist? Teave, mis ergutab kohe võrdlema seda muusikat, helilooja, hilisemate kõige kuulsamate tööde helikeelega? Täpselt 100 aastat tagasi vahest ka just tänasel päeval ning praegusel kellaajal töötas Putšiini Vilide muusika kallal, sest suur soov ja vajadus võita ooperite konkursil 2000 liiri meenutas üha enam tormikiirusel lähenevad töö esitamise tärminid 30 esimest detsembrit. Aiaraiskajaks ähvardas aga selles kibekiires töös kujuneda ka juubelisünnipäev 22. detsembril. Siis sai Putšiini veerand sajandit vanaks. Auhinna Liirid jäid aga saamata kiirustades tehtud ooperi partituur oli niivõrd raskesti loetav, et žürii ei vaevunud sellesse süvenema ja ooperit ei mainitud isegi võistlusele saadetud tööde nimekirjas. Ja ometi sai Lilidest peatselt autori esimene tõeline ooperi edu, millele aitas kaasa tema õppejõud Milano konservatooriumist Amilka repankjelli, kelle soovitusel ooper lavastati kõigepealt Milano teatris talverme, seejärel Torinos ning siis laskalas. Me usume siiralt, et putsiinis leiame helilooja, keda Itaalia ammutab, kirjutas ajaleht korjeredelasseera. See oli tõeettekuulutus. Oopervilid, mille aluseks oli germaani päritoluga legend tantsu himulistest ja noormehi hukutavatest mõrsijate vaimudest. Muide, samal kirjanduslikul alusel on loodud ka Adami ballett Shell. See ooper tegi laialt tuttavaks tšakama Putšiini nime koduses Itaalias. Enta võimekus võimaldas rohkemat eriti süveneva omanäolisus püüde tõttu. Me oleme aga praegu veel kuulajate ees võlgu kas või kiire lennulise ülevaated Jakama Putšiini elu esimesest perioodist ja enne, kui kõlab helilõik tema teisest ooperist. Rändame korraks tagasi Lukasse helilooja sünnilinna Toskaana maakonnas Kesk-Itaalias. Heal lapsel palju nimesid. Katoliiklikest maades, eriti nõnda ristiti ka putsiinide peres kaks päeva enne jõulusündinud poiss Giacomo Antonio Domenico mitt keele sekkonda marjaks. Need paljud nimed polnud ritta seatud üldse mitte ilusa kõla järgi vaid nad tähistasid Luka kutseliste muusikute heliloojate putsiinide järjepidevat dünastiat, mille esiisa oli Bachi kaasaegne tšakama ja viiendast põlvkonnast tuli ilmale chaca modeine TPS-i kaasaegne. Varakult õppis oreli ja klaverimängu ning juba 10 aastaselt esines menukalt mõlemal pillil. Muusikaõpingud jätkusid Milano konservatooriumis algul patsiini, hiljem nagu juba öeldud, Pankjelli juures. Diplomitöö sümfooniline kapridža, mis lõpuaktusel 1883. aasta juulis ette kanti kutsus välja esimesed kiidusõnad Milano ajalehes. Sümfoonilise kapridža muusika põhidemat kasutas helilooja hiljem Pohhimis. Putšiini ooperite vapustav jõud tuleneb vastandite õnne ja õnnetuse ülluse ja alatuse, armastuse ja surma kõrvutamisest. Kuid elu pakkus talle endalegi neid kontraste, küll aga pärast viilide edu pööras õnn heliloojale selja. Suri ema, noorem vend Mikk keele lahkus Lukast Lõuna Ameerikasse, kus ta ei suutnud läbi lüüa ja saatis tšakomule aastavaid abipalveid. Neid aga helilooja enda tagasihoidlik majandusolukord ei võimaldanud kuigi suures ulatuses täita. Algas kooselu Elvira tseminiaaniga, mis tekitas provintslikus Lukas skandaalse sensatsiooni sest noor 20 aastane Elvira jättis maha oma elatanud abikaasa rikka kaupmehe. Itaalias aga teatavasti lahutada ei saanud. Ja peale selle tundus heliloojale, et vaatamata viilide menule tuleb siiski kirjutada kuidagi teisiti otsida oma teed ooperiloomingus. Järgmist ooperit, mille aluseks ta valis missee poeemi tassi ja huuled kirjutas Putšiini viis aastat. Ooperinimeks sai Edgar, kuid paraku las skaalas ja hiljem ka mitmel teisel ooperilaval ettekantuna leidisse saalidest, külma publiku ja seda isegi ümber tegemistele vaatamata. Sügavam põhjus peitub ilmselt üksnes, mis see poeemi pealispinda puudutavas Ferdinand fantana Libretas. Ent siiski ka midagi head ooperis Edgar hakkavad süvenema ja selgemini välja kostma Putšiini tulevikuooperite muusikajooned. Eelmise sajandi seitsmekümnendad aastad tõid itaalia kirjandusse uue voolu, mida hakati verismiks nimetama. Veera tähendab itaalia keeles tõepärast tõelist ja see nimetus annab otsejoones käteristide taotluste suuna elu realistlik kujutamine. Üheksakümnendail aastail tungis verism ka ooperisse. Nagu igal uuel nähtusel tuleb vastu võtta võitlus oma olemasolu õigustamiseks ja kindlustamiseks. Tekkis muidugi verismillegi sõjakas vastasleer ja materdamiseks materjali leidus. Naturalismi piir oli üsna lähedal ning piiri rikkujaidki tuli ette. Teisest küljest. Verismi ülimalt tundeline alus lubas esitada süüdistusi liigses sentimentalismis pisarate, väljapressimises, inimeste õrnade tunnetega, spekuleerimises. Vahest oli sedagi, kuid eriti ooperi jaoks pakkus verism suuri võimalusi dramaturgiliseks arendamiseks ning muusika värvimiseks uute tämbritega sest eesmärk pühendab abinõu, nagu öeldakse. Ooperilavadel oli verismi esimene pääsuke Pieter oma skänni talupoja au mis oma lihtsuse ja meloodiarikkusega võitis kiiresti publiku südamed. Paar aastat hiljem, 1892 järgnes Leonka Vallo tormiliselt edukas pajatasid. Veristlike oopereid hakkasid kirjutama ka tšileja ja Cherdano. Putšiini kolmas ooper manullesco mida helilooja alustas 1889. aastal kirjutas mitmeid Libratiste vahetades ning stseene korduvalt ümber tehes rohkem kui kolm aastat viitedagi uue itaalia kunstivoolu poole. Helilooja otsingud on suunatud tugevale drama dismile ja inimkarakterite sügavale psühholoogilisele kujutamisele. Mano olles koos, loobub helilooja lõpetatud numbritest. Ooper sümfoniseerub. Kogu muusikaline areng kajastab tegelaste hingeseisundite muutusi, nende omavaheliste lähenemiste ja kokkupõrgete käigus. Manullesco lõplik variant valmis koostöös võimekate Libretestide seosetu koosa ja Luitši Illikaga ning tõi taas. Sünnile pähe Viidupärja esietendusel Torinos esimesel veebruaril 1893 sai ooper tõelise triumfi osaliseks. Juba esimese putsiini ooperi kannul leppis üks kirjastaja Julio rekordi heliloojaga kokku, et kõigi partituurid avaldamise eesõiguse saab ta endale. Vastutasuks kindlustas rekordi putsiinile igakuise toetuse tulevaste partituuri arvel. Kaheldamatult ei toonud see leping kirjastajale mingeid majanduslikke kaotusi, küll aga kasumeid. Siis tuli tehing soodne ka heliloojale, seda enam, et Julio näol sai ta endale ka targa nõuandja, kes hästi orienteeruda kunstipoliitikas. Selle kõrval aga tundis ja oskas hinnata ka muusika tõelisi väärtusi. Tänu sellele sidemed oli juba man, olles sko kirjutamise ajaks helilooja majanduslik seisukord niivõrd paranenud, et ta võis endale muretseda rahuliku töö tegemise kohaks villa. See asetses Torre del Lagos võrdlemisi lähedal helilooja sünnilinnale. Torre del Lago oli väike küla, millele nime andis järve ääres asetsev vana torn. Järvega pakkus heliloojale võimalusi nii jahikire rahuldamiseks kui ka paadisõitudel mõtisklemiseks ning ooperite muusikamotiivide otsimiseks. Selle vaikse paikkonnaga on seotud helilooja kõige viljakam elulõik. Siin kirjutas ta enamik. Oma parimaist ooperist võib öelda, et kõik enne päris viimast. Tänapäeval kannab see koht helilooja auks tarredel lagoputsiini nime. Nõnda siis järg on jõudnud poeemi esimese ülemaailmse kuulsuse saavutanud ooperi juurde. Jälle oli möödunud kolm aastat täis otsimise ja leidmise koostöö libretistil. Koosa jai liikaga laabus üldiselt hästi kuid sageli tekkis kolme autori vahel ka tuliseid vaidlusi, milles enamasti peale jäi helilooja tahe. Oma nimi saatusele elas helilooja nii sügavalt kaasa, et ei häbenenud tunnistada tütarlapse surmastseenikirjutamise juures poetatud pisaraid. Ooperi ettevalmistamine ja edendamine Torinos kinkis heliloojale eluaegse sõpruse Arturo Toscaniiniga kellest sai Putšiini teoste tuline propageerija. Poeem kohe esietendusel vaimustatud vastuvõtu ei leidnud ei publiku poolelt ega ka akadeemiliselt arvustajatelt näiteks Torino ajalehe Kadetadel popula kriitikesis mis tõukas Putšiini sellele nutusele teele. Oli süüdistusi ka klassikalises muusikas patusteks tunnistatud paralleel klientide kasutamises. Mõistmata, et Putšiini ooperi uudne kõlavust tuleneb just Khanonite ehitamisest. Ent iga uue etendusega muutus suhtumine ooperisse, eriti publikust soojemaks. Uued lavastused Roomas Palermos kujunesid juba omaette sündmusteks ning lõpuks kolm aastat enne uue sajandi saabumist ületas poeemi Itaalia piirid alustades võidukäiku maailmakuulsatel lavadel. Täpselt 10 aastat lahutas Tosca väljatulekute veristliku ooperinurgakivist maskanni talupojaust. Uus vool oli saanud üsna selged esteetilised kontuurid ja putsiinist kujunenud üks väljapaistvamaid veristliku suuna esindajaid. Toscat võib pidada lausa perismi näidis ooperiks. Toscat kandis helilooja endas juba sellest ajast peale, kui Edgar läbi kukkus. Kuid seda lõpuks teoks tegema ajendas putsiinid nähtavasti võistleja ilmumine silmapiirile. Samal teemal alustas nimelt ooperi kallal tööd hakkama isa õpilane Alberto Franketi. Kirjastaja rekordi abiga suutis Putšiini võistleja kõrvale tõrjuda veendest teda ooperist loobuma. Nüüd tuli veel saada prantsuse kirjanikult sar tuult nõusolek tema romaani libreto aluseks kasutada ning tõestada talle mõningates Sheiliste muudatuste hädavajalikkus. Ja kui need tõkked olid ületatud, võis Putšiini oma ooperirahumeeli lõpule viia. Tosca tegevuspaikadega tutvumiseks käis helilooja Roomas hulkus varahommikuti Santandželo kindluse ümber. Jättis meelde Püha Peetri katedraali kellade kõla ja uuris ümbruskonna rahvaviise. Tuiskas tuli, ehtne, sügav ja inimlikult haarav, samas ka olustikuliselt tõepärane ooper, mis juba esietendusel Roomas 1900. aastal suure tähelepanu leidis. Ja kolmas tippteos mad, hambatar flai. Sellelegi loomine võttis taas neli aastat helilooja elust. Kuid need olid rõõmsad ajad. Koos tööli, pretistide koosa jäi liikaga jätkus. Putsiinile oli alati kõige raskem uue süžee leidmine. Ta luges innukalt plaanitses ühe või teise kirjandusteose alusele üha uusi oopereid kuid lõpuks pudenesid kõik kavandid üksteise järel tihedatest sõeldest läbi. Kuni miski lõpuks heliloojat tõsiselt ahvatleva hakkas. Putšiini biograafid on kokku lugenud, et ta plaanidest käis läbi üleüldse 70 võimalikku süžeed kuid ainult 12-l nendest oli õnnelik saatus ooperit saada. Madame Butterfly tuli Putšiini ellu Londonis, kuhu ta sattus seoses Tosca esietendusega komment Guardianis. Juhuslikult nägi helilooja Ameerika dramaturgi David Velasko uut draamat. See haaras teda niivõrd, et juba etenduse ühel vaheajal otsis ta üles draama autori ja samas sai ka ooperi kirjutamiseks loa. Mad hambad Flast tuli esimene Putšiini eksootiline ooper selle loomisel itaallane süvenes jaapani viisidesse, kasutades neid niisama õrnades selgetes joontes, nagu meie silme ette tõusevad. Selle kaugema krabüürid jaapani naise habras ja endasse kiinduma panev kuju täiendas oluliselt Putšiini seni loodud naistegelaste galeriid. Seal olid juba Manoon nimi oska ja kui ette haarata, siis pärast pate flaid olid tulemas Minny tütarlaps kuldsest läänest Anse liika ning Durandot. Igaüks neist oli õnnetu, omamoodi. Enamikul juhtudel põhjustas nende elu tragöödia. Sotsiaalne ebavõrdsus või lausa õigusetu seisund. Üksnes Durandoton kujutatud eelmistele täieliku vastandina naistele tehtud ülekohtu eest. Kättemaksjana. Putšiini pater flais on imekaunist muusikat, mille ooperivaataja kuulaja etenduselt endale kodu teilegi kaasa võtab. Olgu selle näiteks kas või Nocturn jaapanlanna elu kõige raskemast viimasest ööst, kus ta ikka veel ootab armsama tagasitulekut kuid ei tea traagilist tõde, et kohtumisest saab hüvastijätt. Ooperi Madame Butterfly esietendus las skaalas kukkus läbi saal lausa huligaanid, tses kostsid kassine Ugumised, kuke kiremine, viled, vahelehüüded tegutses mitte kinni makstud Klakööride maffia ja neist kaasa haaratud ning ooperi uudsusest nõutud väike kodanlased. Kuid Putšiini kannatas selle löögi mehiselt välja, olles veendunud ooperi täiuslikkuses. Ja see sai ka publiku kinnituse järgmise lavastusega pressczas, mis läks täiseduga. Kindlasti tulid kasuks ka mõned autori tehtud parandused. Ma tahan pater, flaiga oli kätte jõudnud 1904. aasta. Järgmise ooperini jäi siit pikema ajavahe tervelt kuus aastat. Putsini ei kuulunud niisuguste loojate hulka, kelle deviisiks on olnud nulla diez, siniliine ja mitte ühtegi päeva ilma Reata päevi, nädalaid ja isegi, kuid võis mööda minna uute süžeede otsinguil aga vahel ka lihtsalt mitte midagi tehes. Jaapani tragöödia ja kuldse Lääne draama vahel tabas putsiinide perekonda ränk õnnetus. Helilooja abikaasa alusetu armukadedus 5909. aastal enesetapuni. Nende noore teenijanna kohtuprotsessil mõisteti Elvira Putšiini süüdlaseks ja tal oleks tulnud veeta viis kuud vanglas, kui heliloojale poleks õnnestunud välja kaubelda selle karistuse asendamist rahatrahviga ja hukkunu perekonna toetamist. See õnnetu sündmus jäi putsiinid painama kogu eluks. Kuid kahe ooperi vahel oli ka mõndagi meeldivat. 1907. aastal dirigeeris Arturo Toscaniini Metropolitan operas nelja Putšiini teost ja selle puhul New Yorki sõitnud autorit võeti vastu suurte auavaldustega. Ja Ameerika reisil köitis taas tema tähelepanu Belasko. See korda lavatükiga tütarlaps kuldsest läänest. Otsinud pikka aega sobivat süžeed, mõelnud läbi kümneid variante. Nende seas üsna tõsiselt Maksim Gorki töödele sai lõpuks laskevesternilaadiline tütarlaps Uued Putšiini ooperis kelletiks. Putšiini ahvatles Ameerika muusika omapära kasutamise võimalus. Niinimetatud Ameerika ooper, mis mitmest eelkäijast erines ameerikaliku happy endiga, tuli esietendusele samuti uues maailmas. 10. detsembril 1910 juhatas Arturo Toscaniini esmakordselt ooperit publiku ees. Ja menu oli lausa ameerikalik. Veidi jahedamalt suhtus uude ooperisse Itaalia public kriitikaga, süüdistas Putšiini, on minetanud rahvuslikkuse ja asunud kosmopolitismi teele. Tütarlaps kuldsest läänest käis küll mõne aasta jooksul maailmas üle mitmete lavade kuid siis vajus teiste Putšiini ooperite kõrval unustusse. Ent nüüd on ta jälle hakanud lavastajatele meelde tulema. Järgmine ooper või tegelikult operett oli pääsuke. Teos, mis paljudes teatmikes isegi nimetamist ei leia. Pääsukese ebapopulaarsuse võtme annab ehk kõige paremini kätte üksputsiini kirjadest, kus on õeldud pääsuke. See on suurim sigadus. Nean seda hetke, mil kirjutasin alla lepingule Viinis. Pääsukese sisu kordas Travjaatat ainult et operetlikult banaalse lõpuga. Ja muidugi ei suutnud ka pärast paljusid libreto kohendamisi ning operetis tavaliselt räägitava teksti muusikaliseks Tseenideks muutmist heliloojat rahuldada. Siiski tunnistas Putšiini, mõne aaria loomine tõi talle naudingut. Pääsukese lõplik zhanrimääratlus autori enda poolt oli lüüriline muusikaline komöödia. See ooper, operett esietendus 27. märtsil 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Monte Carlos etendati kolm korda ja oligi kõik. Ka lavastused Itaalias ei toonud menu. Nii on pääsuke jäänud tänaseni tundmatuks paljudele Putšiini ooperite sõpradele. Meil on õnneks ette mängida sellest teosest siiski üks lõik toretaaria. Pääsukese loomise kõrval otsis Putšiini pingsalt uusi seošeesid plaanitsetava Ühe vaatuseliste ooperite triloogia tarvis. Oopereid ei pidanud kandma mingi ühine teema. Need on kolm eri värvi, nagu iseloomustas helilooja ise oma taotlusi. Ja kolm värvi. Kolm kontrasti taga leidis üks neist. Mantel sattus helilooja vaatevälja Pariisis. Noore dramaturgi tindieegoldi näidendina. Ja umbes aasta pärast oligi partituur valmis. Triloogia jaoks vajalikud kaks ülejäänud teemad pakkus heliloojale välja laulja ja ajakirjanik. Pacino portsano. Mantli kõrvale tulid õde Angelica ja channiskiki. Trip Tiffany viimase noodi panibutsiini paberile 20. aprillil 1918. Esietendus toimus juba sama aasta lõpus, kuid mitte kodumaal, vaid ookeani taga Metropolitan Opera siis. Paraku juba seal ei võetud kõiki kolme võrdse eduga vastu. Eriti õde Angelica tundus ameeriklaste tundelaadile võõras. Itaalias aga läks vastupidi. Just Andželika tungis kõige sügavamale publiku hinge. Pärast esietendusi võõrsil ja kodumaal hakkasid ooperiteatrid trip tühjanist valima vaid üksikuid osi. Ja kõige õnnelikum saatus oli Bufolaadsele channiskikil, mille kirjanduslik alus pärineb Dante jumalikust komöödiast. Lugupidamine Estonia teatrile, kus kõik kolm diktofoni osa kõrvuti välja toodi. Ja ongi ees veel vaid üks ooper itaalia helimeistri, viimane, mille lõpetamine eskiisi alusel jäi Putšiini ühe parima õpilase ja tema stiili väga hea tundja franqualfano hooleks. Durandat, mille tegevuspaik on Peking, sundis putsiinit taas uurima idamaise muusika koloriiti ja selle edasiandmiseks tuumaorkestrisse eksootilisi pille. Pingeline süžee, värvikas muusika, milles seguneb Hiina ja Euroopa esteetiline tunnetuslaad andsid ühtekokku teose, mida loetakse üheks parimaks Putšiini ooperite seas. Helilooja elu kustus kõrioperatsioonile Brüsselis 29. novembril 1924. aastal. Artur Taska niini astus dirigendipulti, et juhatada Durandati esietendust 25. aprillil 1926 kolmanda vaatuse lõpu eel ooperi ühe tegelase Liu surmaeelses aarias, kus koor hüüab vahele jää jumalaga, liu, jää jumalaga, headus ja jumalaga õrnus, jää jumalaga. Poeesia. Pani dirigent taktikepi puldile ja pöördus publiku poole sõnadega. Siin katkestas surm töö ooperi kallal. Ja alles järgmisel õhtul mängiti selle järel ka Franco alfano poolt lõpuni kirjutatud leheküljed. Putšiini põrm on mausoleumis Torre del Lagos paigas, kus sündisid ta paljude ooperite kuldsed leheküljed.