Head kuulajad. Eesti esimene lastest sisaldas peamiselt tõlkeid ja pikkamööda hakkas kogunema Kirjameeste ringkond, kes hakkasid jutukesi kirjutama luuletusi. Aste leht ilmus kuni 1940. aastani siis lastele seisma jätma, asemele tulid teised lasteajakirjad, aga sellegi aja vältel, kui lasteleht ilmus, oli ta meie Eesti lastele väga heaks sõbraks. Mina olen olnud selle lastelehe juures kolm aastat toimetaja ja olen ka ise sinna mõned asjakesed kirjutanud. Näiteks oli mul seal üks luuletus, mis lastele meeldis. Ja mida ma siingi praegu ette loen. Nagu nool õhku läbistab algebestiga musta kuuega lint. Oma kiire lennuga kõiki teisida, häbistab väikene käär saba. Armastan sind. Kust te olete võtnud, et laulud, kui sina telefonitraadiliistud siis aina kutsikad liisul suus. Ma üha kuulan ja ununeb muu. Ja imelikult meisterdab pesa. Ükski lindudest nii ei tee, ei kõlba sul pesaasemeks, mets ei kesa. Valid endale räästaaluse. Poisid armastasid põnevusjutte ja kirjutasid mulle, et kas neid ei saaks rohkem ilmutada. Ühe põnevusjuttu, Jüri Amuri, selle ma teile täna etteloendis on Joan kallaku poolt kirjutatud, aga põnevusjuttude kirjutajaid oli veel üsna mitu n kipp Bel Jaan Vahtra ja mõned teisedki. Luuletajatest kogunes lastelehe ümber meie suur nimekas luuletajate pere. Sütiste Kärner, Merilaas. Valagamsen. Hea on meelde tuletada, et kontakte lastega, mis lastele kaudu tekkisid, korraldasime joonistusvõistlused, siis saadeti maailmatu hulk toredaid joonistusi, milles ka üks suur osa lastele silmus. Nüüd aga kuulakem juttu. Elasid kord mees ja naine, neil oli 12 poega. Kõige noorema nimi oli Jüri. Sellest jurist, arvati, et on sooja pätsiga pähe saanud, armastas kangesti igasuguseid asju pärida. Miks taevaisa on kirbud ja lutikad maailma loonud, miks õunad ei kasva maa sees? Kartulid? Miks inimesel pole tiibu nagu varesel? Kõike seda ja veel palju hullemad oli tal vaja teada. Kui isada pärimises tüdis, siis ta mõnikord ütles pahameelega. Mine põrgusse oma rumalate küsimustega. Kui ta ühel päeval jälle nii ütles, küsis Jüri, kus põrgu on? Ja isa vastas, mina pole seal käinud, otsise. Jüri lipsas isa märkamata õue. Vilistas Muri kaasay läkski põrgut otsima. Nad sammusid õueväravast välja. Külavahelt läbi laiali maanteele ikka Jüri lollike ees ja tark Muri taga. Oli suvine aeg. Päike paistis palavalt, linnud laulsid lõbusalt ja viia põllud lainetasid tasase tuule käes. Varsti tuli neile teekäija vastu. Jüri tervitas viisakalt ja küsis, kas see tee viib põrgusse. Teekäija vaatas Jürile imeliku näoga otsa ja ütles. Sa pois oled vis sooja pätsiga pähe saanud? Jah, olen küll kodused, ütlevad seda alati vastase jüri. Pööra siis ots ümber ja mine koju tagasi, ütles teekäija ja sammus edasi. Jüriga, kes vähe aega keset maanteed. Aga et ilm oli väga ilus, siis ei meeldinud talle tagasiminek. Mis sina sellest asjast arvad, küsis ta purilt. Puril oli hea meel, et juri teda kõnetas ja ta pistis saba liputades jooksma. Jüri järgnes talle. Ja et Muri jooksis maanteed mööda edasi, mitte tagasi, siis jätkus nende teekond endiselt. Kui nad olid juba mitu tundi kõndinud, jõudsid nad ühte alevisse. Alevirahvas oli parajasti suures ärevuses, sest paari tunni ees oli saabunud alevisse ratsakäskjalg teatega, et vargad onu varastanud või röövlid on röövinud kuningliku printsessi. Kuninglik isa olevat nagu meelest ära karvilguvadki ringutavat käsi ning kitkuvad endal juukseid peast. Kui jüri ja Muri jõudsid Alijevi turuplatsile politsei all kõik kohad sagimist täis, inimesed seisid salkades koosi, arutasid hirmunud nägudega riiki tabanud rasket õnnetust. Läikivate kiivritega, härrad jooksid mõõkadega ringi ja manitses rahvast rahulikuks jääma. Alevivanemasulased arutasid suurte kliistripottidega ühest tänavast teise ja kleepisid tänava nurgale, kadele hiigelsuuri, Kuulutus plakateid. Iga niisuguse kuulutuse ette kogunes jalamaid suur rahva mütsakas seda lugema. Ka Jüri Amuri poetasid end rahvahulgast läbi ühe kultuse ette, et näha, mis seal seisab. Aga seal seisis, et tema Kuninglik kõrgus majesteet Toomas, kolmas lubab sellele, kes tema tütre kuningliku printsessi Annema riie Aphrodite Louise röövlite käest päästab ja tervena tagasi top poole kuningriiki. Ja kui päästja kuninglikule printsessile meeldib, siis lubab kuninglik kõrgus talle oma tütre naiseks ja pärandab talle peale enda surma ka teise poole kuningriiki. Mis tähendab, majesteet, küsis Jüri tema kõrval seisvalt, paksult härralt. Paks härra vaatas imeliku näoga Jürile otsa, ütles vähese vaikimise järele. Saab poiss, oled vist sooja pätsiga pähe saanud? Olen küll, kõik ütlevad seda, vastas Jüri. Neid sõnu kuuldes ümber. Orejad plahvatasid valju häälega naerma. Jüri oli niisugune poiss, kellele inimeste naer alati meeldis. Sellepärast sattus ta nüüdki heasse tuju ja ütles targalt. Mina küll printsessi endale naiseks ei taha. Ma olen kuulnud, et nad olla kõik virinat ja pirtsakad, mis hakkad peale piltsaka naisega. Vaevalt sai ta need sõnad öelda, kui üks kiivri mees käratas, kes julgeb siin teotada kuningliku printsessi. Kõiki näitasid ehmunult Jürile ja kiivrimees haaras tal juba kraest kinni. Murjaga nägi, et peremehele kallale kiputakse, kargas laarina lammastega kiivri, meelesäärde kiivri mees karjatas valu pärast ja lasi jüri hetkeks lahti. Jüri pistis jooksma, tõusis hirmus segadus. Muri salvas hammastega vasakule ja paremale. Jooksis Jürile järele, kõik karjusid läbisegi. Võtke kuningliku printsessi teod kinni, votkede ootaja kinni. Otaja ise agava Jüri lollike jooksis surmahirmus lähemast õueväravast sisse, kargas üle kapsapeenar terrorbiinal üle tagumise tara ja pääses nii alevi taha niidule kiivrimees ja kolm, neli alevi elaniku ähkised, kogu aeg ta kannul. Iga kord, kui Jähkimine hädaohtlikult lähemale jõudis, kuulis Jüri selja tagant Muri kurjal Arinat. Ja siis oli vähe aega jälle julgeb joosta. Viimaks jõudsid Jüri ja purju õnnelikult alevitagusesse metsa. Tagaajajad väsisid ja pöördusid tagasi. Põgenejad puhkasid vähe aega, põõsa vilus sammusid siseedasi. Küllap nad oleksid keha kinnitustki võtnud, kui neil midagi söödavat käepärast oleks olnud, aga et midagi ei olnud, siis tõmbas Jüri ainult püksirihma kõvemini, ümber kõhu. Kuna Muri pidi sellest ilma jääma. Mida kaugemale nad jõudsid, seda paksemaks läks mets ja seda tumedamalt kohises tuul, puuladvus. Mõnikord oli kuulda imelikku naginad ja käginaat. Peagi ta taipasid seda, tegid risti kasvanud puud tuules kõikudes ja 11 hõõrudes peaks ometi jõudma, sest koledast metsast välja peaks leidma mõne tee rajagi, mõtles Jüri. Camuri näis olevat murelik, ta seisatas sagedaste ajas nina püsti ja nagu oleks midagi nuusutanud. Isa nuusutad, küsis Jüri. Aga Muri ei lausunud sõnagi, liputas saba ja sörkisise Jüri kõrval edasi. Kui nad juba mitu tundi metsas olid, marss, siis hakkas pimedaks minema ja kaugelt hakkas kostma äikesekõminat. Ega ma ei karda, mis siin ikka võib juhtuda, ütles Jüri ja piilus ise Muri poole, et mis tema arvab. Aga Muri ei arvanud midagi, ainult seisatas jälle ja nuusutas midagi. Kese kõmin tuli ikka lähemale ja lähemale ja pimedus metsa ollakse ikka tihedamaks ja tihedamaks. Varsti oli nii pime, et ei näinud näpuga suhu pista. Ainult kui välku lõi, sähvatas üheks hetkeks kogu taeva ja metsa heledat valgust täis nagu päeva ajal. Kuid pärast seda oli veel pimedad. JÜRI jäi nõutult seisma, sest edasi enam ei pääsenud. Võis põrgata vastu puutüve või komistada millegi otse kukkuda. Camuri seisatus. Nii nad seal nüüd seisid keset pimedat metsa, tark murjal lollike jüriaga põrgu oli neil ikka veel leidmata. Ega ma ei karda, ütles Jüri mullile. Mis siin ikka võib juhtuda. Pikukese suvine on küll, hommikul läheme edasi. Muri ei lausunud sõnagi, oli ainult kuulda, kuidas ta vahetevahel midagi nuusutas. Vähe aja pärast, ütles Jüri jälle. Ega ega ma ei karda, Murry. Mis siin ikka võib juhtuda. Tont ei ole ja hundid ja karud pole ka suveajal näljased. Ütles küll nii, aga enesel oli südame all säärane tunne, nagu oleks seal kange tuul puhunud. Ja see tuul oli nii vali, et võttis Jüri lõualuul õdisema, aga Muri ei lausunud sõnagi, siis ütles Jüri jälle ära, sa mõtle Muri. Et mul hambad hirmu pärast logisevad. Ei, logise hirmu pärast läheb vähe, vähe jahe on, vaata selle pärast. Aga enesel oli nii kuum, et oli üleliigile äkki Muri nuusutas paar korda õige tugevasti, hakkas siis tasakesi urisema. Jüri võpatas ja vaatas ringi. Ta silmas, kaugel puude vahel, mingi tulukese pimeduses vilkuvat. See kadus vahetevahel hoopis, siis tuli uuesti nähtavale, kadus jälle ja tuli jälle nähtavale. Näis, nagu oleks pähe aval lähenenud. Arsti oli sealpool kuuldaga tasast jutukõminat. Jüri sai aru, et sealt keegi kõnnib laternaga. Jüri pidi juba hõiskama ja paluma häid inimesi, et nad ta metsast välja juhataksid. Aga Muri uurin, tegi ta kartlikuks. Sellepärast jäi ta ootama. Tuluke, jutukam, indulid ikka ligemale ja ligemale. Peagi võis selgesti näha kaht meest, teisel oli latern käes. Nad möödusid Jürist ja Murist üsna ligidalt. Kui nad juba möödas olid, hakkasid Jüria Muri ettevaatlikult järgnema. Pea jõudsid mõlemad kitsale jalgrajale, mida mööda nähtavasti liikusid võõrad mehed. Välgusähvatused jäid vähehaaval harvemaks ja kõue targatused nõrgemaks. Ka tuul oli vist vaiksemaks jäänud, sest metsi kohisenudega ägisenud enam nii koledasti. Peaks olema, et vihma ei tuleks, mõtles Jüri. Vähe aja pärast silmasid nad eespool, väitis lagendikku ja selle keskel musta maja mügariku. Maja aknast paistis tuli. Sellesse majja kadusid võõrad mehed laternaga. Ürija Muri hiilisid ettevaatlikult valgustatud akna poole. Varsti seisid mõlemad akna all ja Jüri piilus siis. See, mis ta nägi, ajas talle hirmujudinad üle seljalaua ümber istus 10, kolm sööli näoga Abemiku ja seina ääres naril lamas uhkes rõivas tütarlaps, käed-jalad köidikus. See on kindlasti kuninglik printsess, mõtles juri hirmuga, kes päästa Ta nende koledate röövlite käest vaevalt saida nii mõelda kui Muri pistis valjusti urisema. Ta tahtis Jüri hoiatada, kuid oli juba hilja. Keegi ars nagu tangidega Jüri õlas kinni, raputas teda ja sõimas koledate sõnadega. See oli röövlite valvur, kes oli oma ringkäigul märganud akna all musta koguja hilju tähelepandamatult lähemale. Küll kargas Muri röövlile kallale agar röövel lõid oma raske rautatud saapaga kukerpalli kisa ja lärmi peale jooksid ka teised röövlid välja. Nad rebisid vaest poissi, üks kõrvus, teine karvust ja tassisid ta valusate hoopide ja inetu sõimu saatel majja. Siin tõugati ta röövlite pealiku EDS, küsis ähvardava häälega. Misha poiss, luurad siin meie maja ümber. Bay onu Raule kuri, vastas Jüri Eima luura midagi. Tahtsin ainult küsida, kust tee põrgusse viib. Rai Aburda. Keegi saatnud sülitas. Jüri isa käskis mind põrgusse minna, aga mina ei tunne teedia, eksisin metsa ära. Nii ma siia sattusingi, keegi, juhata ka teed. Kui küsid, siis öeldakse, otsi ise. See poiss on sooja pätsiga pähe saanud, ütles üks röövel. Igaks juhtumiseks, siduge ta kinni. Jüril seoti käed-jalad kinni ja visati ta siis nagu puu algnurka põrandale. Saab näha, millega sa kõige lõpeb, mõtles Juri, lamades. Röövlid aga istusid uuesti lauda ja Brassi side edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Vaene Muri jooksis üksinda metsas, tal valutas pea ja valutas süda pea vallutas röövli jalahoobist. Aga süda valutas murest jüri pärast. Aga mis võis tema väike koera nähes teha nii hulgale meestele? Sellepärast ta jooksis minema, et ehk saab kusagilt abi tuua. Müüta sörkis üksinda metsas sörkiseni juuksus. Vahetevahel istus maha ja ulus valju häälega. Seda ta ulus loomade keeles. Kõik loomad mõistavad seda keelt, aga inimesed ei saa sellest aru. Inimesed arvavad, et loomad ei oskagi rääkida, oskavad küll. Nad ei mõista ainult inimeste keelt ja inimesed ei mõista loomade keelt omavahel, nad räägivad kõik, mis vaja. Kui Muri oli juba kaua aega metsas ringi jooksnud ja asjata appi hüüdnud, istus ta maha ja hakkas suure häälega nutma. No keegi aita Jüri päästa röövlite käest. Keegi aita päästa röövlite käest. Äkki ta kuulis selja taga tumedat mõminat ja keegi küsis jämeda häälega. Meessaaži nootaad, soolane seisab paigal ja räägi, mis sul on. Ära jookse kogu aeg ringi ja eest ära. See oli, vala karutahet. Ta oli juba ammu kuulnud, et keegi hüüab appi. Aga iga kord, kui ta püüdja juurde hakkas jõudma, oli see juba edasi joostud ja hüüdis teisest kohast. Nüüd viimaks ometi saida Muri kätte. Muri jutustas talle nuuksudes kõik, mis oli juhtunud. Karutaat sügas kõrvatagust ja lausus. Sa arvad, et neid röövleid olles umbes niipalju kui kaks, kolm käppa, taid köisi? Muri noogutas jaatavalt. Karuda mõtles vähe aega, ütles siis. Kaas maksab toogaaja, seda higistamist maksab küll armas karuonu. Ta on mulle nii südame külge kasvanud, nagu oleks ta mu enese lihane poeg, halises Muri. No kui ta just nii su südame küljes on, eks siis näeme ja vaatame, mis sest asjast saab mõmises karutaat. Ja mõlemad pöörasid sammud röövlite maja poole. Maja juurde jõudes nuusutasid nad hoolega ja vaatasid ringi, et kus valvur on. Aga valvurit polnud näha, oli vist tüdinud valvavasti, läinud sisse teistega koos Brassima. Tatsas karutaat veel korra ümber maja leidis maja otsas suure kivimüraka, võttis selle kaenlasse ja siis astus otsustavalt ukse juurde ja virutas kivimüraka kõigest jõust vastu ust. Kivi lendas hirmsa raginaga ühes uksega pappkivi kannul kargas ka karvu. Tat välkkiirel sisse ei hakka, arutati kannul Mori, mõlemad tegid hirmsat kisa ja laristasin hammastega, nii et kole oli. Röövlid kargasid laua tagant üles, jooksid karjudes mööda tuba laiali, haaravad, püüdsid end peita, kes lava alla, kes ahjude aja, aga julgemad tormasid sissetungijate vastu, kes mõõgaga, kes piigiga. Üks röövel tahtis piiliga karutaadile otse rindu torgata, aga karutaat lõi käpaga piigi varre kolmeks tükiks. Agole kõrre. Siis asist röövli puusade kohalt kinni ja hakkas temaga teisi röövleid materdama. Hüüd põgenesid ka kõige julgevad suure hirmuga ja kisaga uksest välja. Muri oli vahepeal ka lavaaluse ahjutaguse tühjaks teinud ja kihutas põgenejaid Uueski vihasel Arrinaga taga Salvates oma teravate hammastega igaüht, kes ette juhtus. Pimeduse ja suure hirmu tõttu pannud röövlid täielik, et see oli ainult väike koeranäss, kes neid õues taga ajas. Nad arvasid, et kogu maja ümbrus on kiskjaid elajaid täis. Igaüks arvas, et tema on see ainuke, kes eluga pääses. Sellepärast ei julgenud ükski neist vaja läheduses peatuda, vaid põgenesid mööda metsa laiali nii kaugele, kui jalad kandsid. Kui karutaat nägi, et tuba oli tühi, viskas taga selle röövli, kellega ta teisi materdas, läbi ukse õue. See tegi seal paar kukerpalli, kargas siis jalule ja jooksis teiste eeskujul tagasi vaatamata metsa. Püüdoli karvu taadile aega ringi vaadata. Ta silmas, Jüri seina ääres, tundis kohe ära, et see pole röövel. Astus ta juurde ja tõukas teda ninaga. Jüri pigistas silmad kinni ja mõtlesin hirmuga, et nüüd sööb karuda ära. Aga karu ja hammustanud ega küünistanud teda. Veeretas ainult käpaga mööda põrandat ja imestas, miks poiss püsti tõuseb. Kui ta teda parajasti nii veeretas, jõudis Camuri röövlijahil tagasi. Ta tormas üri juurde, hakkasin juuksudes poisi nägu lakkuma. JÜRI avas silma ja tundis murje ära. Nüüd kadus hirm ta südamest, sest ta sai aru, et karu ja Muri on ühel nõul. Muri taipas kohe, et Jüril on käed-jalad seotud ja hakkas kiiresti nööre katki närima. Karvu tattasus appi ja peagi oli poiss vaba. Sedamaid kargas ta püsti, haaras laualt suure röövlite noa ja lõikas ka kuninglikud printsessi köidikud läbi. Kas sa oled kuninglik printsess? Küsis ta siis. Jah, mina olen kuninglik printsess, tema Kuningliku Kõrguse majesteet Toomas, kolmanda ainus tütar Anne-Maria frottidel. Louise vastas printsess väärikalt. Miks sul nii pikk nimi on, kes jõuab säärast laulusalmi meeles pidada? Päris Jüri. Printsess mossides küll vähe huuli, kuid seletas siiski. Printsesside on ikka pikad nimed. See on sellepärast, et alamrahvast neist rohkem lugu peaks. Senikaua kui Jüri ja printsess üksteisega kõnelesid, pidasid Muri ja karvuda, et omavahel nõu kuidas metsast välja inimeste juurde juhatada. Siia ei võinud nad kauaks jääda sest röövlid võisid tagasi tulla. Sama hädaohtlik oli neilka nõrga Muri saatel pimeduses teele asuda. Muri arvasid, Kuninglik printsess tuleks minutitki aega raiskamata otsemat teed kuningalinnaisa juurde toimetada. Jürigi võiks esialgu sinna viia, eks siis pärast näeb, mis edasi saab. Kui karuda kuulisest päästetud tüdruk on kuninglik printsess, siis lubas ta poisi ja tüdruku mõlemad enese selga võtta. Ta isiklikult kuninga juurde viia ei tehtigi. Printsess istus ette juri taha ja sõit algas. Muri jooksis ees, kuidas teed, sest tema oli varemgi kuningalinnas käinud. Juba oli suur valge väljas, kui nad jõudsid kuningalossi ette. Väravavahid kohkusid koledasti, kui nad karu nägid ega tahtnud tulijat sisse lastaga. Printsess käsutas uhkelt jalamaid värav lahti, kas te ei tunne, kes ma olen? Väravavahi tabasid värava, jooksed ise hirmuga minema. Tema kuninglik esteet Toomas, kolmas polnud kogu ööl sõba silmale saanud. Ta kõndis pikkade sammudega lossi saalis edasi-tagasi ja hoidis kahe käega pead kinni sest see ähvardas mures ja valust lõhkeda. Ta silmad olid tutvust paistetanud ja sassis, juuksesalgu triptilised korratult ta uhke krooni alt välja. Kui juba valge oli kuulist äkki lossiõuest kisa ja hüüdeid ta ruttas aknale, nägi, kuidas lossi väravad kiiresti avati. Värava vaid segaduses laiali jooksid ja suur karumürakas väikese karvase koera saater, lossiõues Yorkis. Aga karu seljas, istus tema armas tütar, kuninglik printsess Anne-Maria frotiitel luise võõra talupoisiga. Rõõmu karjatusega jooksis majesteet lossis saalist välja ja tormas trepist alla, nii et kullaga tikitud öö mantli laiad hõlmad kahel pool aina lehvisid teenijate kari uhketes ülikondades sibasta taga. Kui teenijad nägid, et kuninglik pasteet läheneb välisuksele, siis jooksis tast mööda ja avasid selle. Aga kui nad silmasid ukse taga suurt karu, siis kargatasida Dirvu pärasse põgenesid laiali. Tema kuninglik majesteet Toomas, kolmas astus üksinda uksest välja. Sest armastus tütre vastu andis talle julgust. Kuid karu lähedal ei usaldanud temagi minna. Ta sirutas ainult oma mõlemad käed tütre poole ja hüüdis. Tule siia. Kuninglik printsess. Anne-Maria Fortiitel Louise. Tulebur rinnale. Vanade silmade valgus. Jüri oli vahepeal juba karvu seljas maha roninud aga printsess istus seal edasi. Ta ootas, et Jüri teeb sügava kummarduse, nii kui viisakas komme nõuab, sirutab tale käed ja ütleb. Lubage kuninglik kõrgus teid maha aidata. Aga Jüri polnud õppinud viisakaid kombeid täie imestunud näoga printsessile otsa vahtima ja ütles lõpuks nõnda. No mis sa veel ootad, roni alla. Näe, isa ootab. Printsess Moostitas küll vähe uuringuid, ronis siiski omal jõul karu seljast maha ja jooksis isa juurde. Nad kaelustasid väga südamlikult ja siis, ütles printsess, osutades Jürile. Muryleja karule. Vaata, isa. Need kolm on mu päästjad. Sa pead neile seda väärikalt tasuma, aga kuningas vastas. See pois peab saama poole mu kuningriigist. Ja kui ta sulle meeldib, siis võid minna talle naiseks. Aga pärast minu surma peab ta parandama ka teise poole kuningriigist. Nii olen ma lubanud. Printsess lõi häbelikult silmad maha ega lausunud sõnagi. Siis kuningas jätkas. Koerale peab antama süüa kogu ta eluaeg kõige paremat härjaliha. Nii palju, kui ta jaksab ja juua rõõska koort. Aga magama peab ta siidi paljul. Kuidas pean ma tasuma karule, seda ma veel ei tea. Juba täna kutsun kokku kõige targemate loomateaduse professorite nõukogu, nemad peavad seda mulle ütlema. Jüri aga oli kuulnud, et metsloomad võivad olla õnnelikult ainult vabas looduses, sellepärast astus ta kuninga ette ja ütles. Ei ole vaja mingit nõukogu kuningas. Kui karu ise ei avalda muud soovi, siis tuleb ta saata tagasi sinna metsa, kus ta tuli. Et aga kurjad koeradega tigedad kütid ei kipuks talle teel kallale, siis peab keegi teda saatma. Ja saatjal olgu kuninga kiri kaasas. Aga selles metsas, kus ta elab, tuleb karude küttimine igaveseks ajaks ära keelata. Jüri kõne oli kuningale meele järgi. Ta kutsus oma kojaülema ja käskis asja nii korraldada, nagu Jüri oli soovitanud. Poole tunni pärast sörk keski karutaat kahe tosina toreda ratsasõduri saatel lossiväravast välja ja karude küttimine keelati kogu riigis igaveseks ajaks. Aga kui karvud mõnele kodanikule midagi paha, tegid Sist asutise paha riigi poolt. Tark Mori, lollike Jüri aga jäid lossi elama ja põrgu jäigi neil leidmata. Mori läks varsti nii paksuks, et ta ei jaksanud ise elav kõndida, siis tehti talle uhke käru ja Torre täis rõivas teenijad pidid teda iga päev selle käruga lossipargis ringi arvutama. Jüri sirgus kenaks noormeheks ja abiellus kuningliku printsessiga sest printsess oli üliarmsa näoga ega olnudki loomult väga pirtsakas. Pärast Toomas kolmanda Surva pärandas ta äia kuningriigi ja hakkas valitsema Jüri Seitsmenda nime all. Aga sellest ei olnud midagi, et ta oli sooja pätsiga pähe saanud, sest kuningaametis seda pahaks ei panda.