Osatu. Moto aga inimese pojal ei ole mitte aset, kuhu pead võiks panna. Näljased väsinud pool haiged, jõuetud ja roidunud. Nii käisid nad juba kolmas päev rahvarikkaid uulitsaid mööda, kus päeval isuäratavad magasinid ja poodide aknad külluses uppusid. Ja kui sa öösiti elekter harjumata silmi heleda valgusega pimestas. Vanamees oli kepi kramplikult pihku surunud ja komberdad tasakesi edasi. Ta küürus selg maalis kõveraid tonte majaseintele kuna kaabulotiga kaetud pea vahest jaatades vahesid eitades üles-alla Nat, kus pikk keha kulunud riietes vaarus otstarbetult paremalt poolt paremale poole. Ja aimas midagi ülitraagilist ta lootuseta jalgade vedamises. Elu elu. Huuled vanakese sassis habemes tuikasid näljaseid moonutusi luues ja hääl, mis nende tagant kuuldavale tuli, oli madal murtud. Sarnast elu ei lunastaga surmite võiksa sündimatult ilmast ära kaduda. See oleks vast ots. Naisterahvas, kes mehe järel käis, hoidis, külmetavad, lapseke äikest laias karedas pihusega lausunud sõnagi. Kõik, mis ta tähele pani, mis ta nägi, oli tema vastu võõras ja vaenuline. Karmilt valgustas elekter, hiiglakivihunnikuid isendit, külg külje ligi, kummalegi poole ulitsatel olid asetanud. Ja mis oma nelja nurgelistes ilmiga allakäijate peale vahtisid. Nende kivihunnikute sees elasid inimesed sipelgat, kellest mõned sõid, rassisid ja pehmel padjal laiskusele ohvritantsid. Kuna teistel külm lihakseid ja nälg soolikaid kerasse nööris. Hirmunult toppis laps pea tema riietesse, pik sihita, hulkumine oli väetigis ära kurnanud. Ta tahtis süüa ja magada, palju süüa, kauem magada. Toitusid akna taga on ju nii ime rohkesti, kuid mispärast lastakse teda nälgida. Suurtes majades on vist õige hea. Kuid mispärast ei tohi tema vähi puhata. Lapse lahjad silmad piiluvad küsivalt. Linnas on kõik keelatud. Toredaid maju ja maiuseid akna taga võib ainult vaadelda, puutuda nendesse tohi. Linn on kuri. Ema nutab. Meie oleme vist ära eksinud, mis nüüd saab? Ilmas on palju rikkaid, hakkas vanamees uuesti rääkima. Neid on rohkem, kui meie seda arvata oskame. Nende varandusi jätkuks, et maad ja riigid ära osta ja iga rikka kohta tuleb mitu vaest. Ma arvan, et sadama eest aga see ei tähenda midagi. Leiba ning sooja oleks kõigile küll. Ma mõtlen, kui mõni ometi oma rahakoti ära kaotaks, kas või meelega meie nelgijate pärast ära kaob, tahaks siia sellesama uulitsa peale. Aga ei. Kuigi viimastes sõnades näljase inimese suur unistus peitus, jäi rääkija välimus muutumatuks. Vaade, mis juba tarretama hakkas eile aigatanud. Näis, nagu ei räägikski elav inimene, vaid saja-aastane sammaldunud. Kuznikorises vanamehe rinnas, pea võnkus lõdvalt, küür turjal, tegi kohmetud liigutusi, nagu tahaks ta kõveralt seljalt, millega ta kokku oli kasvanud, maha hüpata. Kui inimesed jumala meelist nii halvad on, miks ei hävita tema siis nende sugu ära nii kui vanasti Soodoma ja Gomorra hävitas. Kas 10 õige pärast? Kas maksavad 10 õiget tuhandeid patuseid? Issand, sa näed, ei maksa. Naisterahvas kuulis, et mees midagi räägib, midagi inimestele ja jumalale ette heidab. Kuid võimule pääsenud tüdimus ei lasknud teda ligemalt kõnelejast sõnade mõttesse tuunida. Aadu, hüüdis ta meile varrukast kinni, rabades vaaruse väsinult ja jäi seisma. Kuhu minna, kui istuda, saaks vähekese istuda. Laps nuuksus tasa, kiunuvalt. Peened nutupisarad, nõrgusid ta külmast sinise näo üle. Kõik kolm tundsid kehas Arastavate värinat, mis neid üksteisele Ligistas. Mees nägi, kuis naise silmad hirmunult laiaks venisid, kuhugi kaugele vaatasid. Aga vist midagi ei mõistnud. Oleks tema, raisk meile ühe rubla Ki andnud, jah, ainult rubla. Laps sureb nälga, küll tapab meid ära. Naisterahva hääl muutus edasi rääkides madalaks ja oli oma nukruses peaaegu kõlata. Parm, kuid ämblikuvõrku rippuma jääb, viriseb just niisamuti. Mitte kopikat, muudkui mine ära, kuhu, mis pärast petistab meid. Kas tal sugugi inimese verd ei ole, mis saab ta selle eest, mis kasu on temal meie hukatusest? Need küsimused kippusid juba tüütavaks saama ning olid niisama mõttetud, niisama vaevavad nagu terve kolmepäevane uitamine. Peas liikusid ainult mõtteribad, kuid ka nendegi arenemine oli visa. Aadu, kuhu nüüd? Nad teatasid valliplatsil kuulsa väejuhataja ausamba ees. Raudne mees, kiviposti otsas, seisis uhkelt iseteadvalt ja vaatas trotsi, paning põlgust avaldava pilguga vastas olevale vaksali pull paarile kus pikk lampide rida Videvasse öösse venis. Pahemal pool küljes oli teine samasugune Ulitz sebis sadamasse. Juba mitmendat korda tulid nad siia, seisid, rääkisid, aga edasijõudnud pime, saladuslik kiusab ringi, juhtis neid eksiteele. Uimaste kogudena liikusid nad uulitsestumulitsasse, otsisid pääsemist ja said igal sammul, et nende üle ja nende ümberkohas suurlinna ahnitse Velu. Hilise õhtuni täitsid rahvamurru lainetus hoo tuulitsaid alaline rutamine avaldas end igal pool ja igas asjas linn. Kas lõõtsutas kuld, sõida kapse ning mürgitas ta verd. Öösiti piinas kuritegevusluupainaja na inimesi. Keldritubadest kuuldus Hoigamist ja köha, seal kägistas diisikus vanu kui noori. Hoovialustes naeris nälg. Iga minut tehti kellelegi ülekohut. Iga silmapilk andis põhjust uueks kuritööks. Eksijaile näis, et peatselt midagi kohutavat peab sündima. Midagi, mis neid maha viskab, armuta neist üle sõidab ja kõigilt kolmelt elu röövib. Praegu tunnevad nad veel valu. Kardavad üksteise eest, aga juba ligemal silmapilgul ilmub hiidlane, kelle nime nad ei tunne. Tallab nad jalgteel puruks ja sõidab edasi elusid hävitama. Kõik kolm päeva, mis nad selles inimeste pesas mööda saatsid, painas neid tume aimdus. Kuski. Nad ei teadnud, kus pidi suur hammasratas olema, mis hiljem või varem vääratab. Ja nimelt nii vääratab, et iga olevus, kes koduta ja näljas uulitsa luusib, selle kruvide vahele jääb. Aadu mõistis, et ümbrus on tema vastu ülekohtune. Vaesuse teravad hambad lõid kui vampiiri küüned tema kaela sisse rebisid liha luudelt ja kädistasid nagu nöör enese Poojalt. Näljapiitsa taoliste käte kaisutusel vajus rind koopasse ja saed ning lõõtsad hakkasid selle seina taga pikaldase suretamist tööd tegema. Alaline vaev kasvatas küüru turjale, silmad Jettensiks, pea puges õlade varjuelu, murdis, pigistas kurnas ja viimaks, kui mees juba vana ning puru jõuetu oli viskas teda asjade vandeline käik nälgivale uulitsele. Kuhu Nimeta hiiglane kutsub ammu juba, tulge, tulge ja nad kuulevad sõna, lähevad põlved peksavad, värisedes vastamisi. Kehanutkub, kuhu elektrivagunid seisavad. Roopad, mille peale tule, karm paistus langeb, venivad kõrvuti kaugele-kaugele. Näib, kui oleks kaks terasussi teineteise kõrval surnult sirgu heitnud. Pika rändamise järel jõudsid hulkuja teatri juurde, sealt pöörasid nad kõrvalisse risk tuulitsasse, komberdasid sellest üle ja tulid ümmargusele platsile, mille vastaskiri kolmainujumalale seisis. Müüride all algas musta vari, mis mitmed sillad välja ulatas. Lai kivitrepp juhatas üles kiriku väravate juurde, kus kõik koormatud ja vaevatudki ilmatuma, et oleks pidanud võima läbi minna. Sest igal seitsmendal päeval kuulutati templi katuse all armuõpetust selle nimel, kes ise vaene ning õnnetu oli. Kuid lukustatult seisis värav kivi raamides. Kolm mahajäetud ja põlatud inimest läksid trepiastmetele, langesid seal maha, palusid taevas oli jumal, kes pidi kõik kuulma ja nägema. Issand, ära saada meid hu ka. Kaua palvetasid nad tornikell, lõikaks viimaks kolm abi, jäi tulemata. Jumala ilmutanud, imetegu ei avaldanud märgusõna ei näidanud end ei unes ega ilmsi. Adu, mõtles trepist, mille peal ta põlvitas, olid tuhanded üles ning allakäinud võib-olla nende hulgas ka 10 õiget, Ta oli. Võib-olla miljoni jälgede seas, mis kivi katsid ka 10 õige jäljed olid. Kas ei olnud kõik jäljed poripealiste karva. Pat ehitas jumalakoja ja pat palub oma hoone katuse all. Lähme, tule, tule. Naine ei kuulnud mehe kutsumist. Palus laps oli magama viinud. Aado tõusis püsti. Kiriku ukse peale ilmus tume vari, milles mees oma küüru oma kõvera keha habeme ja kepi ära tundis. Must oli see järsku ilmunud vari. Must, kuid toit. Tule. Naine ei liigutanud. Aadulex üksi. Kiriku müüri kõrval olid väikesed laudadest üles löödud pungakesed, kus naised pühapäeviti saiu, kooke ja muud söödavat müüsid. Üks nendest nähti pooleldi lahti olevat ainult roostetanud raugad vaevase haagiga, mille küljes õige armetu lukku. Kelle mokad tuusti saab, emal muigasid ja kellel nälg keelt kuiva suulage mööda ringi vedas. Jumal ei kuulnud, märg taevast jäi ilmumata. Aga nimeta hiiglane käis võimsalt nende kannul. Hammasratas pidi just praegu vääratama. Trepi peal olid naine lapsega nälga suremas. Äkiline, kuid kindel mõte ootas kahtlejad tagant. Aaduliga edukse külge roostetanud raud, paindus ja luk ragises armu paluvalt. Kurrat käratas samal silmapilgul karm hääl. Aadu tundis, kuidas võõra käsi esiteks tema küüru peole langes, siis järjest kõrvale nihkus ja viimaks kuue kraest kõvasti kinni sassis. Kaks inimest, kuritegija ja politseinik vaatasid teineteisele silma. Esimesel silmapilgul olid nad nõutud. Pärast tõusis lärm, politseinikule tuli abi. Vanamees heideti hoolimatult voorimehe vankrile, vahid istusid talle otsa ja siis lasti sõita. Vähe aja pärast, kui nad bulvarile jõudsid. Kui valliplatsi valgus Merineid sinise tuima kullaga üleval tuttas, näis Aadule, kelle pea voorimehe vankri ääre üle rippus et issanda ingel tulise tiivaga üle annetuid nuhtleb. Ja ei olnud ühtki õigeksmõistjad küürakas vanamehel. Ei 10 valitu hulgas ei nende keskel, kes seltskonna püramiidi kõrgemal astmel seisavad. Ei seal, kuhu templiristiga kroonitud sarv täheldas.