Hommikul olime varakult jalul, pesimend usa jõe leiges vees, võtsime väliolukorras einet ja pakkisime telgid uuesti kokku. Siis kummardasid kunagised lahingukomandörid kaartide kohale. See on ka mind ka diviisi staap oli siin kusagil 21.. Vot siin ühe kloostri kloostri varemete klooster on vahel jah, vahketelt, kuhu me täna täna läheme nüüd nendesse piirkondadesse, siiani sõidame krossuphasse kõigepealt ära ja siis hakkame siit, tuleme siit välja, hakkame siit ta 82 algama ja siis 180 teed olid. Katsume tulla ikka siit läbi korrese Arraku kilo juures ja, ja seal, kus selle 500. gruppi rohka koolis tegemist islami dedovitšide Tubrovkasse ja siis lähme looginowasse. Ja vot tunnus ja vat on siin tootja. Loginov on siin natuke tagapool. Pudi on imeline. Meile August Pähklimäe Voldemar Timuskiga jäi enne väljasõitu veidi aega, et külastada hiilova kohalikke elanikke. Otsisime inimesi, kes mäletaksid siinseid lahinguid 1941. aastal, kes kinnitaksid endiste võitlejate mälestusi. Ta mäletab neid neid lahinguid. Nad läksid oma perega. Otsa liikusid fašistide hõivatud Porchovini ja tulid siis tagasi vaatama, mis toimub hiilowas. Ka siin nägid nad vaenlase sõdureid. Lillevaas oli vahepeal toimunud raske heitlus. Verd oli maas ojadena, niipalju kui vett suure saju ajal. Nende maja juurde roomas kätest ja jalgadest haavatud võitleja, kes arvas, et tema üksi pääs Partisanide tegevuse eest aeti terve küla, kui teatati, et seekord tapetakse ühe fašistide eest seitse rahulikku elanikku. Järgmine kord aga juba 15 surma mõistetud rivis seisis ka Maria Ivanovna mees kodus via imeline. Kuid tema kui vigane tõugati rivist välja. Sel päeval lasti maha küla kuus elanikku VII poodi. Maria Ivanovna mälestuste järgi korjati hiilova väljadelt üles ja maeti maha ligemale 250 meie korpuse võitlejat. Sellega kustutati 21. polgu nimekirjast peaaegu terve esimene pataljon. Niisiis sõidame edasi sõjateedel kuid mõtted on ikka veel hiilova küljes kinni. Seal võideldi mehiselt, seati rind vaenlase vastu, kes oli teel Leningradi. Selle lahingu pärast olid fašistid sunnitud tõmbama tagasi oma vägesid Kaliningradi alt. Ei, nemad, kes olid harjunud marssima läbi Euroopa riikide ei oodanud siin nii raevukat vastupanu. Kindral Manstein kirjutas oma mälestusteraamatus, Verlorene Siigen. Et nad, see tähendab meie korpuse võitlejad hiilovast olid küll purustatud, kuid mitte võidetud. Sõitsime läbi Porfrovi, kust meiega tuli kaasa kohaliku ajalehe vastav sekretär Nadežda Grišajeva. Kogu linn veeretas punastes kaelarättides mängisid orkestrid. Pioneerid pidasid suurt pidu. Ja kui seista niimoodi kõrvu mineviku ja tänapäevaga surma ning õitsva eluga siis saab eriti selgeks, et langenute veri, põllud asjatult valatud. Igavene au kangelastele, kellel polnud kahju oma elust tuleviku nimel. Kui me liikusime jälle teel, kus minevik end igal sammul meeldetuletus. Maantee servas seisis kiri. Langeta pea seltsimees, siin Grazuhkas põletasid fašistid, inimesi. Väljusime bussist ja liikusime pärga, kandes lihtsa mälestusmärgi poole. Me langetasime pead. Isamaasõjaveteranid ja kaasteenijad 22.-st territoriaalkorpusest. 15 päeva liigume mööda suure isamaasõja lahingväljasid. Oleme täna kohtadel, kus 20 territoriaalne laskurkorpus alates vilika jõest ja edasi ida poole. Porchowit pidas raskeid kaitse- ja taandumise lahingud. Praegu oleme suhe küla kohal. Missugune fašistide poolt oli maha põletatud ja inimesed lapitud. Lubage teie nimel täna asetada porsuv rajooni elanikud poolt püstitatud ausamba jalamile pärg Nende Nõukogude inimeste mälestuseks, kes surid siin suure isamaasõja päevil. Ta aedadega Ilus küla. Samal maanteel aga tungisid partisanid kallale sõjaväeautole ja tapsid fašistliku kindrali. Külaelanikud aeti küüni, mille alusmüüri kive võib näha praegu mälestusmärgi taga. Küünvalati üle bensiiniga tõmmati tikkust tuli otsa. Nii põles elusalt 280 Graszufassaaüütut elanikku. Endisest kaunist külast võisid jutustada meile veel vaid kaks õites ja üks raagus õunapuu. Kõik majad põletati maha. Me sõitsime edasi. Igaüks meist mõtles omi mõtteid. Ja ma mõtlesin hirmuga sellele, mis oleks saanud siis, kui langenutel oleks äkki hakanud kahju oma elust ja haavatutel verest. Ei oleks siis hiilova kuurordist kosutanud tervistöölised ega pidanud Porfrovi tänavail pidu pioneerid. Kuid meie võitlejad täitsid auga oma kohust. Järjekordse kinnituse sellele saime ühelt kõrgendikult meie teel. Nii palju on teada, et kindralpolkovnik satiilov, kes oli 41. aasta lõpupoolesaja 82. diviisi komandör, jutustas sellest, et siin sooritas kangelasteo 182. diviisi roodu komandör kapten Paalandi samal kõrgendikul, kus me praegu oleme seal kõrgustik või kõrgendik, kuidas õigem on, ma ei teagi, 185 ja see on siin maale ja Polfeedeeti küla juures siin ta pidas vastu mitmetunnisel pealetungile ja hävitas hästi palju fašiste, kusjuures kapten balandi ise oli juba avatud nelja kuuliga ja pidas lõpuni vastu vangi ei andnud, vaid lasi isend maha. Aga samas siinsamas sedasama kaeviku juures, kus me praegu oleme siin kogu see asi toimuski ja see on tõesti väga hästi, eriti kaugele on näha ju nagu siin polkovniku räägivad Lessel ja Liitoja, kes asja paremini tunnevad kui meie sinuga. Nemad ütlevad ka, et ideaalne positsioon ja samas toimus ka veel üks teine kangelastegu. Õieti on see vanemleitnant Kaevando, kes oma patareiga siin samuti hävitas kuus tanki 41. aastal ja sellega pidas fašiste mitmeks ajaks kinni kehe fašiste, kes olid teele Lenderi peale. Tema pidi oma patareiga kindlasti olema, siis suurtükid olema ju rohkem tee pool. Surssegi mees panemas ja külje peale võõrast pigi külge hakata laskma. Ikka võimalikult positsioni nurka, saab otse vastu lasta. Osa vastu lastetankidele. Ja tundub niimoodi, et kui siin rääkida seal üks diviisi patarei oli pandud siia tankitõrjeks, siis ta pidi kindlasti olema siin kuskil sele kõrgendi, küünlaid, asjadega ta ka ei olnud peo peal, võib-olla osa suudlikulisi jalgu. Oslased ära, noh. Anneli, rühkida hulgakesi. Kaks jalgu hulgakesi jah, seda küll jah. Aga siin vastas suur tegi küll ei olnud, see oli midagi vaatluspunkti jooksul. Paistab otse auk, seal vist on midagi puu juures. See paistab küll küll vaatluspunkti vaatluspunkti jälg on see. Ja need kangelasteod tulid päevavalgele alles nüüd, mitukümmend aastat hiljem. Siiani teadnud elavad isegi nende nimesid, kellele võlgnevad tänu oma elu ja tänaste rõõmude eest. Autobussi spidomeeter luges aga kilomeetreid, millest igaüht kattis kaugelt tekk, kangelastegude kuulsus, vastu bussiaknaid, peks säki valla pääsenud vihm. Kuid läbi klaasi katvate piisa pisarate jälgisid mehed hoolega maastikku. Äkki muutusid nad elavaks, tundsid ära tuttava paiga. Mis kaasa tuleb, mis koht see oli, kust mööda sõitsime, kanney kollase moos. Ja seekord 80-lt luues poolt, liikusid Porfrovi peale, et vabastada linn koos Suurtüki polkuga. Leitnant Tamm. Leitnant Linberg, kali siin. Polgu üksused ja siin arglast kõva lahingleitnant Tamm saigi laava tagasi. Tema liikus eesjulgestus, enne võtsin seitse vangi ja neli vaenlase autot. Ja edasi siis juba kulges lahing Suurtükiväelastel millest juba väli saab pikemalt rääkida, sest ta tegi ise selle kaasa, mille peale pusida. Peame siin kinni läheb, kuidas kohtasin, nimetatakse, Ja mis siin juhtus, siis 18. juuli hommikul saabus Patarei võiskorda rajoonist Tubravkasse. Seal oli meil väike peatustes. Rännak toimus öösel. Vahepeal, enne Tubrokusse jõudmist tuli meie patarei juurde, see on 629. aabitsapolgu kuuenda patarei juurde. Üks ohvitser suuliga vormis. Ütles, et seal on maandunud Sultsi küla juures kolm saksa lennukit. Ta palus vanemleitnant poolust, kes tol ajal oli patarei komandöriks. Et kust saaks tuld anda? Poolus läks veidi aja pärast tuli tagasi. Võttis endaga kaasa esimese tule rühma, mille rühma komandöriks olin mina, saime veidi edasi sõidetud. Kaks aabitsat ja laskemoon oli aabitsat. Aabitsat kaliiber oli 152 millimeetrit, poolus astus aabitsale fetile ja sealt juba paistsid Saksa lennukid ja oli kolmik kolm tükki ja nende kõrval eemal oli väikene maja, arvatavasti elasid seal siis need lendurid, ööbised. Sai vastavad seadmad ära pandud. Korraga kärgatas kaks aabitsat üks maja pihta den lennukite pihta. Mõne kogupaugu järgi enam neid lennukeid ei olnud ja maja oli ka, purustati. Väike peatus, mehed sõid ja uuesti. Saja-kahesaja 10. diviis koosseisu kuulus ka 629. haubitsa polk 80. kuues laskurpolk, esijärgus 80. kuues laskurpolk läks Konju Zavoodi peale, ehk nagu ütlevad hobusekasvatus ütelda ja kus mööda tulime. Meie pataljonist eraldati üks aabits, nendega sõitsid kaasa patarei komandör, vanemleitnant poolus. Jamina võtsime selle metsatuka põhjapoolsele servale omal sisse positsiooni 86. polkoli arendanud hobusekatlasekundilise Zavoodis edu. Kuid seal sattusin nemad tugeva sakslaste vastupanule. Ja aabits algas siis oma tegevust pooluse juhtimisel. Voolus ronis suure kuuse otsa, mina jään aabitsa alla. Sai antud kaunis ägedat tuld. Esimese autokoorma lasime tühjaks. Siis toodiga veel teine auto täis laskemoona. Meeskond aga ei jõudnud nii palju. Laskem on ette valmistada, sest et mürsk on eraldi laenga nädal. Tulika tulepositsioonile kõrgemad ohvitserid abistasid haubitsa meeskonda mürskude ja laengute ettevalmistamisel järgmiste pealtvaatajaks, vaid ise kandsid mürske ja lahingut aabitsa juurde. Me olime juba tükk aega tulistanud. Juba hakkas lõpukorrale jõudma ka teine auto koorm, laskemoona, poolustajates tulla kuuse otsast alla. Aga sakslased muidugi olid märganud meid ja avasid haubitsa pihta kuulipilduja tule tähendab tema kuuse otsast juhtist üldsiis ja nii et kilp praagises. Aga õnneks poolus ei saanud ülevalt alla tulla, sest kuuliga tõkeselt temal allatulekut ei kuuse otsast tähelepanelikult jälgides avastate peagi kuulipilduja ja see pandi vaikima. Äkki märkas poolus vil vasakul tee peal saksa autokolonni, mis taguosaga meie poole tervaatogalonioriga sinna sai antud kahekirjalt tulnud varsti ainult pilpad lendasid, põlesid tee peal, kui see toimik oli läbivoolust puu otsast alla, võtsime oma asjad kokku kokku ja liikusime metsa lõunaservale, metsatukka lõunaservale, kus asus meil koldolu. Ma jalutasin natukene ringi, leidsin kanarbiku surnult. Tema ei olnud aabitsakilbi varju, ei hoidnud ennast, oli kõrval, oli saanud keset pealagekuulipildujast kuuli omale pähe. Poolas arvestada, et poiss kargusest läks nende kolme aabitsa juurde. Aga poiss ei olnud arg. Magan seal sellest muidugi poolusel ette. Võtsime surnuga kaasa, viisime patarei tulepositsioonile. Möödunud 26 aastat on toonud endaga kaasa palju muudatusi nii inimeste kui looduse juures. Ja ma pean imetlema reisikaaslaste mälu Siipe varsti pöörama tee paremale. Ja pööraski. Lähenesime kohale, kus esimene eestlane võitles välja kangelase kuld. Nüüd ongi seesama koht, kus meri surasema kangelasi ja kuidas ta kohta nimetatakse. Siin kaardi peal on. Mobiili järgimine korpuse staabi asu. Mongeelist küla kohal, see oli jälle lõunat, kui korpuse rinne oli läbi murtud ja üks grupp lõuna poolt fašiste tungis kork staabi operatiivgrupi piirkonda. Me saatsime iga oliku korpuse staabi kaitseks välja vastava meeskonna. Sel hommikul aga ei olnud meil ohvitseri selle grupi peale enam määrata ja gruppi vanemaks sai määratud komsorg Arnold Meri keda me saatsime korpuse staabi operatiivgruppi komandalgi major isutami käsutusse. Et juba major Isotamm oli organiseerinud oper grupi kaitse ja seal käis laid siis Arnold Meri grupp lülitus ka sinna lahingusse, meri jäi kuhugi vasakule servale, oma grupiga, tema grupis oli seal 12 15 meest ja fašistid ründasid neid, olid äge tulevahetus, lõppesid padrunid otsa. See oli meri, kes läks siis uuesti tooma, kuigi ta oli juba käes, tuli haavatut, läks uusi padruneid tooma. Siis meri sai veel teist korda haavata ja ta tõi uuesti padrunid. Ja lõppude lõpuks ta jäi meelemärkuseta sinna maha ja leitnant Loog toimetas tema siis auto peale ja meri saadeti moorile jaama, kus pidi olema sanitaarrong. Hiljem selle grupi väitlus tagas aga korpuse staabi julgeolekusuudeti päästa kõikop, operatiivdokumendid ja korpuse staabi operatiivgrupi masinad said täie varustusega ära sõita tänu sellele, et see lahingugrupp eeskujulikult võitles. Olime selle päeva jooksul sõitnud maha peaaegu 300 kilomeetrit. Metsadele laskus õhtu ja nüüd tahtsime leida laagripaiga kuskil siinsamas, lüüa telgid üles neil lahingukuulsuse mail.