Ta loomule on võõras sakslaste meelitsemini irratsionaalsuse ja ürgjõu ümber. Enesevalitsemine on talle väärtuslikum minnalaskmisest selge teadvus alistumisest tumedale, teadvusetult ette, nägematule. Ta ei respekteerin salapärast müstilist irratsionaalsed inimhinges. Kõik see paistab talle liiga kaootiliselt. Iseasi, kuidas saab seda tundmatust läbi valgustada, analüüsida, käsitsetavaks teha ja oma tahte järge koolutada. Looduse ürgjõud muutub prantslastele harva päris imetluse esemeks. Sakslase mõttemaailmas leidub sageli udu. Ta keel on paindlik, uusi mõisteid moodustama vanade mõistete kokkuõmblemise kaudu. Ta oskab luua uusi filosoofilisi süsteeme, mis seni olevaist erinevad. Peamiselt uues Orgooniga. Raskemat Teie jaoks leidub sakslasel veel raskepärasem väljendus. Prantslane seevastu katsub uusi mõtteid. Viie juba tuntud nimetajatele. Logismade peaaegu ei tarvita, sest ta keel pole selleks aldis. Prantsuse teadlane ja filosoof katsub ennast väljendada nii selgelt ja napilt, et ta jääks arusaadavaks võhikulegi. Nii kõrvutas Johannes Semper saksa ja prantsuse vaimulaadi. Need mõtted aitavad meil võrrelda prantsuse ja saksa muusikat, mõista moristravelli muusika ehk prantsusliku olemust. Prantsuse muusika kahte poolust sümboliseerivad piseedebiicii. Üks päikseline, äärmuseni reaalne, materiaalselt tajutava helidega, teine püha hämaras kuu valgusse uppu Rawell aga neist mõlemast toitu, nagu nood mõlemad kõigist ehk prantsuslikus toituvad. Ravil on stiililt 18. sajandi meistrile lähemal kui püssi. Kubräänile ja Ramoole tähendab teda soov nautida iga heli iga dissonantsi, iga rütme Ravello nagu antikvaar, kes kogub minevikku kunstikristalle ja asetab nad sellisesse valgusesse, mis paneb nad helklema uutes värvides. Noore rabelli muusikat ei kujunda mitte ainult prantsuse minevikku kunst, vaid sama intensiivselt ka vene heliloojate muusika harmooniat. Rütmide värskendav rikkus. Rimski korsakoviežeresaadi ei seo rabellivokaal tsükliga pealkirjade sarnasus, vaid idama kunsti imetlus värvikusest kaasa. Kisutus. Ma tahaksin kõiki neid imesid läbi elada. Vokaalmuusikas läheb Raveldebiicii alustatud teed. Meloodia on lähedane kõnele vaba liigsest lüürikast. See on intoneeritud kõnelemis voolab harmoonia foonil. Sümbolistide purisi nõudis luulelt muusikat uuest poeesiast sündinud muusika nõudisega sõna oma heliliste kujundite väljendamiseks. Otsekui kartes lüürilisust Andra veel vähem meloodiline kude. Püssi räägitakse mu südamekuivusest, kirjutas ta. See ei ole õige. Kuid ma olen pask ja baskid ei ava end kergesti. Ja paljudele. Kõige lähedasem on Ravellile klaverimuusika. Klaver ei ole tema jaoks värvitu mehhaaniline löökpill millisena seda käsitletakse sageli hilisemas muusikas vaid eksootiline instrument, mis võis asendada tšellestelt harfi kellamängu. Ravelli klaver heliseb, sumiseb kõlab tuhmilt või tumedalt. Ent iial ei laula. Ta püüab orkestraalselt ühendada eri tämbrid valides hoolikalt harmooniat ja registreid. Kõike seda kuulame tsüklis öine Kaspar, kus avaneb Ravelli imeline fantaasiamaailm. Heliloojat köitsid Edgar Allan Poe lohises Laari keskaegsest romantikast ja nägemustest looritatud luule. Tsükli teine pala võllas on otsekui hallutsinatsioon, kus saatuse kellalöögid vaibuvad pianissima udus valades muusikasse sõnad kõmab kell ja seal eemal linnaseintest värvivad loojuva päikese kiired punaseks puudus skeletti. Tsükkel öine Kaspar kõlab kõige orkestraalsemalt ja küllap sellepärast on ta üks vähestest klaveripaladest, mida helilooja hiljem ei orkestreerinud. Ravellon oma olemuselt kolorist armastab ebatavaliste koosseisude eksootikat. Pillid avavad tema muusikas oma tämbrite saladuse. Orkestratsiooni tehnikas ühineb see, mida leiame Berlioosilisti Wagneri Rimski koolsakovia TPS-i juures. Ravelliminatuurselt liigendatud orkester antitees Straussi kompaktsele massiivsusele. Ku Straussi juures äratab imetlust see, kuidas kõik täidetusele vaatamata välja Gustab siis Ravelli puhul koged hämmastavalt peent. Võib-olla väljendab see kõlaleidude rikkalik maailm, helilooja enese imetlustki. Ent see ei vaja avaldusse viisi grandioosse tagust Rausil. Ravelli kammerteosed on sama koloriitsed kui orkestri teosedki. Harva valita tüüpilise ansambli koosseisu, püüdes sel juhul minimaalsete vahenditega saavutada maksimaalset värvikust. Nii on see tuntud keelpillikvartetis, Fama, suur aga ka sonaadi viiulile ja tšellole, millest kuuleme teist osa. Gravely muusika on nagu peitemäng siis on alati võõrapärase koloriidiga looritatud, nagu illustreerikse sajandi alguse snoobid, arvamust, et järele aimamine kaunistab originaalsust. Ta kirjutab klaveripalu Borodiinieffhambree vaimus. Suursugused ja sentimentaalse valsid Huberti vaimus Hispaaniaga bridža Rimski korsakovi vaimus. Eeskujude mõju on nii tugev, et Ravelli on sageli epikooliks nimetatud tema muusikat kuulates. Kogemed kaasautoritesse on suhtutud küllaldase üleoleku ja irooniaga. Meenutagem klaveripala Scarbo, mille puhul helilooja ütles. Ma tahtsin luua raskemat teost kui võlakiri islami. Ma tahtsin teha karikatuuri romantism ist, ent võibolla sattusin liiga hoogu. Või siis koreograafiliselt poeemi Pals kus on üheaegselt viini valsi imetlemine, aga ka paroodia. Kõige sagedamini on Rodelli peetud lepišeebeegoniks. Ta ei ilmunud muusikasse nii ootamatult hämmastama panevalt kui tellishi. Tema saavutuste hulgas ei ole uute muusikaliste maailmade avastamine. Ental leidis nii palju maailmast, kus viibis debiicii üksi. Vaimustatud muusikamaagiast hakkas Raveldepressiiliku muusikakangasse vedama selgemaid jooni ja rütmigruppi, et mis enam ei lahustunud üldises helimaterjalis. Tema kujundid ei olnud kontuurid kuuvalguse nõiduslikus hämaruses, vaid baski rütmile pingeline liikumine, eredate valgus, vihkudes. Erinevuste BBC-st ja lähedus uuele tulevasele kunstile väljendub ühes huvitavas teoses balletis tahvlise Klooja loodud 1912. aastal. Veel enne, kui Pariisi vallutas Igor Stravinski. Jaagilevi vene ballett, oli vaimustunud pariislased oma etendustel värskusega Euroopa ballettidest, libertismentidest erineva kujundilise sisu ja tantsu ideaalse ühtsusega. Just sellist balleti kohutus Ravellilt koreograaf ja libretistil Mihhail Fokin valmis koreograafiline sümfoonia muusikaline fresko kus puudusid traditsioonilised valsid ja gallupid, kus arhailise ja loodusläheduse hõngu lõid koor ja piraatide Orgjaliks seen. Vaevalt leiab prantsuse muusikas sellele teosele samaväärset ning Ülle poleks Stravinski Püha kevade muusika, tahtmise ja Kloeta taltsutatum olnud. Selles muusikas olid uue kunstivõrsed.