Esimesed kirjaniku tundmused. Viimse poogna viinsel leheküljelt Viilse rea alla lendas rägisedes paks tindijoon. Pall Es, ütles sulg, see oli hõiskamine välja kannatatud hädadel lõppu hümn oli, nagu oleks kindral oma väega praegu vaenlasel linna väraval lahti murdnud. Tuhandekordne hurraa läbi õhu helisenud, keegi luupainajat lahti saades äganud mõrsja aasta ootamise järele peiu rinnale langenud, nagu läks, 1000 suurtükki lahti lastud, kõik need hääled olid segamini koos ja siiski ei olnud see muud midagi, kui kirjutussule rägisev ta pass, mis hüüdis sull nagu sõjapasun pruse viha ja hõiske, kas segamini valmis? Mis teie arvate, aastat mõtte juures, pääd, murtud kuud, kibedasti kirjutatud nädalad uneta oldud, päevad söömata ja tunnid paberussita mööda saadetud ja nüüd kurdab sulg selle suure sõnumi valmis trükijat otsima. See oli kõik, mille peale ma maailmas veel mõtlesin. Minu tuba oli teisel korral, millest kaunis äkiline trepp alla viib. Aastasin uksest välja, pumps. Nii ruttu polnud ma iial alla astud. Astunud kuulake, mitte astunud, vaid kukkunud. Kui inimeselt suured mõtted, pääs ei ole aega väikesi treppe tähele panna. Ei ole aega kuulata, kas mingi koht haiget sai. Käsi rabas käsikirja järele tasku, see oli vigastamata, oli jalg või käsi katki, see oli väike õnnetus. Viimaks olin ma uulitsal. Kuhu nüüd? Missuguse raamatukaupleja juurde? Annan ühele käsikirja ära, teine vihastab, miks teda ilma jäeti. Viimati lähevad isekeskis tülli, üks teeb teisele halba ja minu süü. Teadagi, minu käsikirja tahavad kõik saada, maksku mis maksab. Ma ei taha ka häid inimesi vaevata, ma võtan ainult 100 rubla poogna eest, sellest on mulle küll. Mis siis ülearu tahta. Korraga tuleb mulle meelde, et see kardetav asi all käsikirjaga üksi pimedas välja minna. Vaenlased võivad kuidagi kuulnud olla, et käsikirja viima lähen ja kallale tungida. Kahju, et kaitseriista ei ole. Kui inimene nädalate kaupa toas istub, kange teiega und ära ajab oma närvid surmani ära, kurnab, tulgu siis. Ütelge talle keegi, et see idee fikson, mis ta mõtleb. Kes ei usu, õndsaks ei saa. Teema ja, ja sõjariist oleks asi, mõtlen mina. Olen kuulus tähtis mees alt ära. See oli voorimehehääl. Hobused õnnelikult kõrvalgi anatud, traavivad küll minust mööda, aga vankri tagumine nurk põrkab äkiliselt pöördest kõrvale ja riivab külge. Nüüd alles saan ma aru, et surmasuu lähedal olen olnud karvakene veel ja ma oleksin hobuste jalgade alla jäänud. Sugu, rahvas oleks pärast siia kohta mulle ausamba ehitanud, ütlesin mina selle töö eest, mis mu taskust oleks leitud. Astusin ühte raamatukauplusse sisse. Astusin sisse, ei arvata, et see niisama oligi, ma kukkusin. Tormasin sisse niisuguse pilguga kombega nagu kuningas talupoegade keskele. Ütlesin, et seda ja seda käin nii ja nii on. Olin oma kirjatöö tähtsuse peale kaljukindel. Küll ma loen, kui aega saan, ütled eesti juttude kirjastaja. Jätke aga siia. See oli. Mis see oli, küsisin ma iseeneselt. Jätke aga siia külma, loen, kui aega saan, ütles ta. Kus hirmsa raudse rahuga tegi ta seda inimene aega sooja verd sugugi soontes ei voola, mõtlesin ma iseeneses. Ta teab, et raamat rasket raha maksab, sellepärast. Ma võin juba 99 rublaga poogna anda, mõtlesin ma suuremeelselt juurde. Tahtsin seda talle hakata seletama. Külma loen, kui aega saan, ütles ta uuesti. Nagu näha oma Rehnungidega kibedasti ametis. Astusin kauplusest välja, tulin aga 100 sammu maadelt uuesti tagasi. Mu härra kas teil tule ja veekindlat kappi on? Küsisin kaupmehelt. Mis sellega käsikirja pärast võib ju tuleõnnetus juhtuda? Härra, meil on ju tuletõrjujate selts. Elmo härravadke võib ju maavärisemine juhtuda ja seal väriseb teie tuletõrjujate selts ühes, terve linn võib vees või tules hukka saada siis pole ka käsikirja enam tarvis, vastas raamatukaupleja, keda arvatut Mali väga lõbustas. Jumala pärast üks nalja teha, kui te Jubama loen, küll näen, olge mureta. Sa inimesele teed, tule ära, muud midagi. Kodu poole minnes polnud ma iseenesega just kõige paremini rahul. Aga kui päike, rahuline, toake, kirjutuslaud raamatut lambi valgusel jälle vastu naeratasid olin ma õnnelikum inimene maailmas. Valmis, see oli muusika, see sõna, kauaaegne rahutu mõtlemine, tormamine siia-sinna, rabelemine mööda. Nüüd terve maailm lahti, kuulsus ja rikkus tulemas. Mis küll inimesed ütlevad, kui loevad kriitika üleüldine suur imestamine, siis vaimustatud viskamine ooh. Pigistasin silmad kinni, magus, magus, enne kui küsib, kas tohib, mängib mõttekujutus minuga nagu kass hiirega. Samasugune vaikne tuba, seesama kirjutuslaud ja keegi nagu mina ise kirjutab kiiresti midagi väga tähtsat. Minu salajase mehe vastu, teisel pool lauda istub keegi keegi, kelle väikesi valgeid käsima, ainult näen kuidas nad väikesed korvikesed kõrval liiguvad, magus, magus. Seal kaovad käed. Kerge kuju liigub eemale, kerged sammud. Teelaua juures on midagi seada. Seal pannakse pehme käsi mu kaela peale. Tule sööma, kallis. Ära ära ära niisugused õhupildid nii-öelda palju palju tähtsamad mõelda, kui magedad, perekondliku eluga pudi ette kujutada, jaja palju tähtsamat. Ei saa midagi mõelda. Lähen söögilauale, häda nüüd vastu, õieti on söögiisu kadunud. Ma heidan voodi, vale ei tule. Uni. Mis saad käsikirjast, kas ta on nii tähtis? Kas kirjastaja juba loed praegu? Kui ta nüüd juba loeks, kas ta maksab, kui palju? Kui palju aega? Lauris, kaks päevas hirmus, missugust kohta praegu ju küll peaks lugema. On seal üks niisugune koht, mis teda vaimustab teda ja kõiki tingimata. See seal. Ja see teine veel enam. Kas päeva, mis kell on viis minutit ühe pääl hirmus hulga aja eest vaatasin, oli kaksteistkümmend ja kaks päeva. Niisugune nõia issameie vältas hommikuni. Kannata, see oli, olles Hakatus nagu unenägija, pankusin ma kaks korda 24 tundi läbi siis läksin otsust tooma otsust. Kohtualune pole küll nii värisenud, kui mina. Ei saanud aega lugeda, nii natuke ka ikka lugesin, ütleb kirjastaja. Kast trükite, väljas on küsimus, kord. Ei tea. Ei tea? Vist küll? Ei tea. Ühel õhtul istusin pehmes leentoolis. Kurb, abitu. Pehmes toolis patjade peal ja abitu. Jah, kui õli jaoks enam raha ei ole, mis siis tool on korteri, peremehe oma, mille eest homme üüri tahetakse? Kuu vaatab läbi akna osavõtlikult moodsa, tema on palju palju suuremaid õnnetumaid näinud, kui mina olen, aga ühtegi külges nik ahvatult nii rahutult poole vaadata võtab. Ja kuu laenab mulle õli raha. Armus kuu. Tänan valguse eest. Kuugastab tänu kord kõmuvalguse eest häälaps. Me hakkame kõnelema kuuseumina. Aga kuun, nii, salalik. Ta vahib, vahib, kuni mu silmad kinni lähevad. Magades ei, ma olen üleval, vist, arvan ma. Mul on nii iseäralik, ma ei tea, kuidas ei saa liigutada. Ma vaatan teise seina, kuhu kuu paistab. Ei saa silmi lahti teha. Lähen aga siiski tervet seltskonda. Kõik mu jutu tegelased seisavad poolringis minu ees. Kolletub karjapoiss vaeste külast oma kahvatunud näoga vaene vabat naine, viiskude kalts jalanõude ja katkise kuuega rüütel, meie ajaülikonnas talu peremees ja perenaine Barneidu Nende kõigi jalge ees keskpool ringi on mu käsikirjad, tühjad kaaned, ennegi vei. Säält nurga vahelt tuleb veel kaks inimest, pisukesed nagu pöidlad nähtavale. Teine neist lükkab leheääre ülesse. Väljast nad ongi, kuna käsikirjast nüüd tõesti enam muud pole jäänud, kui kaaned paisuvad kaks viimast tegelast, üks käbedaks kärmeks mehikeseks. Kuna teine, kuid koljat aeglaselt oma Kont painutab. Kõik vaikivad ja ootavad. Mida teie tahate, küsin mina. Meie kaebame, kostab rüütel. Kelle peale? Selle peale, kes meid kaheksa päeva sees loonud sõber kuue päevaga loodi maailm. Miks see või kaheksa päevaga väikest juttu luu. Aga aeg on lühike, liig lühike. Mu sõber, kuid teie eesti kirjanikke üleval peate, siis ütelge, et see aeg on lühike. Anna mulle mu seisuse järele, riiet, sa näed, ma olen poolalasti, veel vähem. Rüütel, anna mulle mu raudriie, mu mõõk, mu kannel. Sõver, May või sulle mitte anda, mis sulle enesele ei ole nii austamise väärt, kui see aeg oli, milise mõõk ühes, kannel teises käes, käisid kord lahingutesse, mõtlesin kord armukese aknal, laulsid see aeg on mööda. Raudriie ei kõlba enam ja kandle asemel võtab teid ema Alma Maater rinnale. Ma ei või sulle midagi anda, kui seda, mis aeg sulle andis. Ja teie kahvatunud kujud, mis soovite teie, päästa meid siit kaante vahelt. Meil on kitsas, siin paluvad teised. Ma ei või teid aidata, vastan neile mina. Kas teie igavesti kaante vahele käsikirjas jääte ja Morinud igavesti kitsaks jääb? Seda ei tea ma ütelda. Teie ei ole selle seltskonna meele järele, kelle maitse Münchauseni imelugudega tapmistega Musudega ja kõrval oksudega nöörikson tehtud. Teie olete oma kodukülast. Aga külarahvas, teie naabrid ei tunneks teid uste esimesel silmapilgul ära. Kannatage minu pärast, nagu ma teie pärast kannatan. Aga jätke oma külahallid, kuued selga, viisud jalga. Mida te oma elu au olete kandnud? Vagusi jäid kujud seisma siis hakkasid nad kõikuma tasakesi nägematult käsikirja kaante ümber kokku koguma. Muutusid väikesteks, siis lehe kujulisteks ja lükkisid üksteise järele raamatuks kokku. Puu. Uni. Ma teen silmad lahti. Kuu vaatas mulle otsa ja naeratas osavõtlikult siiski. Nii nagu pilgates. Kuu. Kas ka sina usud, et käsikiri nii tähtis on? Kuu naeratas rohkem. Qq. Kas ta siis midagi väärt ei ole? Hüüdsin ma meelt heites. Kuuljaid tõsiseks. Kuu kõneles midagi, millest maaga aru ei saanud. Alles hiljem hiljem mõistsin, mis kuu sellel kurval õhtul kõneles. Noor inimene? Muretse.