Ööülikool. Õnnetundega käivad kaasas positiivsed emotsioonid ja öeldakse. Teie õnn sõltub siis positiivsete emotsioonide rohkusest ja negatiivsete vähesusest. Mida vähem negatiivselt, rohkem positiivseid, seda õnnelikum inimene on. Muide uuringupõhiselt väga oluline seltskond on eestlased. Tuleb välja, et meil õnnetundeks piisab negatiivsete tunnete puudumisest positiivselt, pole hädavajalikud. Kool. Religioonipsühholoog Tõnu lehtsaar kõneleb teemal mõtte leidmine. Head kuulajad, mina olen religiooni ja suhtlemispsühholoog, Tõnu lehtsaar ja täna on meie saate teemaks mõtte leidmine. Tavaliselt ma arvan, et ega me igapäevaselt ei juurdle selle üle, mis on elu mõte või mis on ühe või teise tegevuse mõte. Aga nii nagu paljude väärtustega see mõte, teema meile saab oluliseks, siis kui mõte ära kaob või mõtet ei ole. Me tõdeme ka seda, et erinevate inimeste jaoks võib-olla mõte väga erinevas kohas. Mina näiteks olen oma lastega vaielnud selle üle, kas ajalooõppimisel või saksa keele õppimisel või mõnega matemaatika õppimisel, kas sellel on mõtet või ei ole. Ja Me inimestena tegelikult tõdeme seda, et mõte, küsimus on väga isiklik küsimus. Ja vastus sellele, kas minul sellele, mida ma teen, võime elul üldse on mõte on ka kindlasti väga isiklik. Ma mäletan, siin on juba palju aastaid tagasi, ma suhtlesin oma Moskva kolleegidega, kes töötasid suitsiidikeskuses ja see oli siis Moskva äärealadel niisugune suur tsentrum, kuhu toodi, jagus püüdja aidata siis neid inimesi, kes olid elust väsinud või kes olid astunud mingi praktilise sammu elust lahkumiseks, aga see ei olnud õnneks õnnestunud. Ja see kolleegide seletus oli, et need inimesed, kes nende juurde sattusid, põdesid valdavalt kahte, noh, võiks siis öelda haigust võita hõbe. Üks oli see, et ma olen üksinda, mind ei ole kellelegi tarvis üksilduse teema. Ja teine oli see, et ma ei näe oma elul mõtet. See, et elu on tühine, mõttetu, see tunne käib näiteks depressiooniga kaasas. Aga see põhimõtteliselt võib puudutada meid kõiki. Nagu nimetasin, ma olen sühholoogia väga armastan oma eriala ja minu arust ei ole midagi huvitavamat ja paremat kui psühholoogia. Aga vahel mulle tundub, et sellest samast psühholoogias on juhtunud see asi. Et mõnedki olulised teemad on jäänud kuidagi psühholoogia või psühholoogilise uurimise, võiksime öelda siis äärealadele või nendele ei pöörata minu arvates nii palju tähelepanu, kui võiks pöörata ta, mis on elus nagu väga tähtsad. No üheks niisuguseks teemaks minu arust on näiteks intuitsioon, mis esineb luukogemuses, mis esineb praktilistes eluülesannete lahendamises. Rahvas nimetab seda vahel kõhutundeks, mõnel juhul ka selle ratsionaalsem osa kannab terve mõistuse nime. Meil on midagi väga selge, me tunneme seda, aga ma ei oska öelda. Ja seda on psühholoogias uuritud pigem pähe. Nüüd, kui me tuleme mõtteteema juurde ja mõtestatuse ja mõtestamise juurde, siis minu arust on natukene sama lugu, seda on käsitletud aga pigem vähe või on nii-öelda piirkonniti vaid lokaalselt või mõned koolkonnad, vaid mõned nimed, kes sellega on tegelenud ja ühte nime me täna puudutame veel, tema nimi on Victor Frankel logoteraapia looja, tema raamatuid aga eesti keelde tõlgitud Johannes Esto ühingu poolt. Ja tema oli see mees, kes tegi siis koonduslaagri läbi. Ta oli õppinud psühhiaater ja elades läbi kannatuse iga päev selle absurdiolemise ja mitteolemise piiril jõudis ta selleni, et ellu jäid need kes suutsid mõtestada seda olukorda ja ta lõi oma teraapiavormi, selle nimi on siis logoteraapia ja selles logoteraapias õpetatakse või aidatakse inimestel sellist mõtet leida. Ja selle kohta, kes nad on, kui selle kohta, mida nad teevad. Ja ka Eestis on mõned logod terapeudid, kes selles valdkonnas töötavad. Aga üldiselt siinkandis mõttesuund väga levinud ei ole. Oma kogemusest ma usun, et me kõik teame, et mõttetut asja on väga raske teha. Üks ilukirjanduslik näide Dostojevski oma raamatus kirjad surnud majast räägib seda, et üldiselt vangidele meeldis tööl käia. Siis sa teed midagi, eks ole, tegevus ja kõige hullem ta ütles, oli kaks asja. Esimene aastaid ei olnud võimalik olla üksinda seal kogu aeg kellegagi koos. Ja teine mees kruineeris oli mõttetu töö. Ühel päeval tõstis üks brigaad lauad ühele poole aeda või planku ja teisel päeval laudiline lauad tagasi. Aga mõte oli sellest, vangil oleks tööd. Aga see töö oli mõttetu ja see oli siis koos üksinda olemise võimaluse puudumisega tema jaoks nagu teine niisugune raske asi. Ja ma usun, et me oleme kõik seda kogemuseks kui mingisuguse jama, aga tegeled, millel mõtet ei ole, see võtab aja, sööb nii-öelda närvi ära ja kurnab vaimu. Ühesõnaga, ja psühholoogid ütlevad ja elu õpetab, et kui mingi asi pikalt vaimu kurnab, segi Puka ihu sisse minema, pikapeale ja inimene võib haigeks jääda lihtsalt füüsiliselt. Mida ma tänases Ööülikoolis tahan käsitleda või puudutada, on neli erinevat, et teemat või allteemat. Ja kõigepealt ma tahan rääkida sellest, mis siis on mõtestamine või mõtestamise mõistest, mida tähendab mõtte loomine, mõtte leidmine, mida see sõna tähendab siis edasi. Ma puudutan vajadust mõtestamise järele ja väide on siis selles, et meil on olemas erinevad füüsilised sotsiaalsed vajadused elust, mis panevad meid liikuma ja tegutsema. Ja minu väide on, et vajadus mõtestatuse järele on üks üldinimlikke vajadusi. Vaatame siis, mis vajadus tähendab. Nüüd kolmandaks ma räägin sellest, kui mõtet ei ole mõttepuud ja erialakeeles sellele nähtusele on siis erinevaid nimesid, aga mina kasutan sõna või mõistet eksistentsiaalne vaakum ja vaatame, kuidas siis näeb välja see olukord. Kui mõtet ei ole mõtet, ei leia mõtet, ei tunne või mõtet ei mõista. Aga mis juhtub siis, kui mõtte leiame ja suudame sellest mõttest kinni hoida. Ja siis ma räägin ka mõtestamise psühholoogilistest tulemustest või mida see meile annab? Kui me leiame üles mõte. Seega siis kõigepealt mõtestamise mõistes. Tavaliselt see mõtestamise teema astub meie juurde, kas mingi kogemuse kaudu me küsime, mis selle asja mõte küsida, jah, mis mõte on õppida ajalugu, eks ole, või mis mõte on teha ööülikooli saadet, eks ole, me võime küsida ja kui keegi halva maitsega inimene kuulutab, et see on mõtetu saade vaat siis me peame kuidagi argumenteerima ja ütlema, et see ei ole mõtet, eks ole, et me peaksime seda tegema. See küsimus, ma arvan, astubki inimeste juurde eaga seoses, mina olen kesk-eas ja oma üllatuseks ma olen hakanud mõtlema näiteks selle üle, mis jälg jääb minust järele. Kõik sureme ära ühel päeval teie, noored ka meie kõigiga juhtub see. Aga mingi aeg, kus ei ole küsimus enam niivõrd, kelleks ma saan või mida ma ära teen. Vaid küsimus asetub selliselt, mis jälg minust jääb? Noh, mina olen otsustanud mõelnud, et minust võiksid näiteks õpikud jääda, et kui mind enam ei ole, siis tuleva põlve tudengid õpivad sellest raamatust juhul kui on hea raamat ja see on see mõte. Võib-olla me küsime mõttejärve, traagilistest, elusündmustes, kaotusvalu, võib-olla ootamatud sündmused, mis võivad tabada ja me peame vastama küsimusele, mida see tähendab need sündmused, nagu näiteks vägivalla kogemine võib-olla ka loodusõnnetused võivad meie maailma sedavõrd segi paisata. Et me ei saa enam sellega hakkama. Me oleme uskunud näiteks, et inimesed on heatahtlikud, ausad ja et meie kodulinnas on turvaline ja uuringud näitavad, et need, keda on füüsiliselt rünnatud või ka näiteks need, kelle koju on sisse murtud ja on puudutatud või varastatud isiklikke asju, nende maailmapilt muutub. Ma ei ole enam kaitstud. Ja mis muide vargusi puutub, siis tuleb välja, et põhiprobleem ei ole mitte sellest, mis ära varastati, vaid põhiprobleem on see, et on tuunitud, katsutud, puudutatud, vaadatud neid asju, mida ei tohi tuhnida, katsuda, puudutada, ka vaadata minu omad seal osa minu minast ja nendel hetkedel. Me peame küsima, et aga mis siis elu on või kuidas asjad käivad. Kui sünnib see, mis tegelikult ei tohiks sündida või toimub see, mis meie maailma ei mahu. Mida siis mõtestatus tähendab, on üks mõtestatus, uurija nimed, võib-olla ei ole siin oluliselt, tema nimi on tan. Ja ta ütleb, et mõtestatus ei ole ühetasandiline nähtus, vaid selles on otsekui teatud kihid. Ja kui me läheme nüüd üldiselt üksiku suunas siis kõige laiem mõtestatuse tasand on Tronsenteltne maailm. See üüber velt või ülemaailm, mis hõlmab spirituaalset kõiksusega jumalaga seotud mõõdet, see on meie nisugune eksistentsiaalne sele, kus see on see, kus me paneme ennast, et nii-öelda paika või tunnetame mõtet kõige üldisemal tasandil see võib olla seotud usulise traditsiooniga kultuurilise traditsiooniga. Ma olen see, ma olen kristlane, ma olen jumala laps, olen muhameedlane. Olen osa euroopagul tuurist, osa Õhtumaa ajaloost, mingid väga üldised kategooriad. Aste allapoole, konkreetse suunas on sisse füüsiline ja bioloogiline maailm meie ümber. Ehk see Umbelt keskkond, kus me oleme. Me oleme osa linnaühiskonnast või Eestis on puhas loodus. Me kuidagi seome ennast selle füüsilise keskkonnaga. Sellest füüsilisest keskkonnast suhteliselt konkreetse meie jaoks on suhtemaailm see mitmelt või keskmaailm millesse kuuluvad meie suhted teiste inimestega. Ja sageli see määratlus või mõte on seotud rollidega, mida me siis elus täidame. Keegi on arst, keegi on autojuht, keegi on taksojuht ja samuti kõige konkreetsem. Sealjuures on ka meie sisemaailm või haigen Belt, kuhu kuuluvad meie enda mõtlemise tunded, tahtede motiivid, kus me peame seletama siis või leidma mõte iseendale. Mõtteotsingud puudutavad kõiki neid erinevaid tasandeid võib juhtuda see, et meil mingil tasandil on mõte, aga mingil tasandil ei ole. Ma olen töötanud aastaid usuteaduskonnas ja seal on näiteks inimesi, kes tulevad õppima selleks, et nad on jumalaga ühes või teises mõttes pahuksis ja nad otsivad vastust sellele küsimusele. Oma erialalt, nagu nimetasin, olen psühholoog ja ma julgen väita, et üsna mitmed inimesed, kes tulevad psühholoogiat õppima, tulevad otsima vastust oma isiklikele küsimustele, võib-olla ka seda küsimust, kes ma olen või mis on minu kui persooni mõte sees ja need otsingud mõnel juhul on edukad, mõnel juhul ei ole edukad. Aga mulle tundub, et üldiselt haridus ei pruugi lahendada kõiki isiklikke küsimusi. See tähendab seda, et kui haige inimene läheb õppima arstiteadust, siis ei tähendada mitte terveks, saab vaid tema saab oma haigusest paremini aru kastas sellest kergem hakkab või mitte, see on juba järgmine küsimus. Psühholoogilises mõttes mõtte leidmine, vastamine, küsimus, mis on selle mõte tähendab tegelikult tähenduse andmist. Ja mulle meeldib üks niisugune idee, mis selles valdkonnas psühholoogias on välja öeldud nimelt tähenduse andmine on mitte füüsilise tegelikkuse loomine. See tähendab seda, et kui me loome millelegi Siis see mõte saab meie jaoks tegelikuks see tähendab näiteks, et kui on kiire ja sai lõua oma lapsega matemaatika või saksa keeleülesandeid teha. Kui me aga vaatame, mis on selle tähendus ja ütleme, et see ei ole ainult saksa keeleharjutuste või matemaatikaülesannete tegemine vaid see on osa isalikust, vastutusest, ta minu laps, mina olen tema isa ja isa asi on oma last aidata. Siis see seletus, mille ma annan, on see, mitte füüsiline tegelikkus. Nüüd kõige kõrgemal tasemel mõtte leidmine üldistub inimese elu mõtteks. Tavaliselt mis on kummaline nagu elus üldse. Ma olen imestanud, kuidas suured asjad on kokku võetavad mingisse lihtlausesse. See, kes üks inimene on, või otsejälg, mille melus jätame, võib mahtuda ühte lausesse. Kui me ütleme, kes oli näiteks Lennart Meri ütleme president noh, võime öelda ka president kuma kirjanik ja see on kõik ja sellega on väga palju öeldud. Ja rikkad on need inimesed, kellel on siis oma elu jaoks aga ka erinevate tegevusvaldkondade jaoks olemas olemislause see mittemateriaalne tegelikkus. Ning ka siin toimib see põhimõte, et mida kõrgemal tasemel me oskame mõtet leida, seda lihtsam on meil leida ka neid alama taseme mõtteid. Kui me teame, et meie töö tähendus on teenida isamaad, anda oma lastele haridus aidata kaasa rahule maailmas, mis iganes see võib olla ka väga isiklik siis seda lihtsam on meil teha neid üksikuid asju, luua inimestega suhteid, vaadata iseendasse ja seega on see tähendussüsteem, hierarhiline ja edu toimub pidevalt siis ülevalt allapoole ja üldine tähendus aitab mõtestada väiksemaid tähendusi. Jätkab Tõnu lehtsaar. Mõtteteema millegipärast astub meie ellu just nimelt sellistes kriisides katsumustes, stressirohketes situatsioonides ja mulle tundub, et ega me heaoluühiskonnas üldiselt selle mõtteteemaga ennast palju vaeva. No kui me küsime, et kui palju näiteks meie ajakirjanduses teie olete lugenud mõnda artiklit mõttekuse kohta või mõtestamise kohta tule nagu ühtegi meelde, eks ole, Pole olemas miks ei ole olemas. Ma arvan, et meie elu liiga hea selliste asjadega tegeleda. Nüüd samas mingitest katsumustest me ei ole hoitud ja psühholoogia kinnitab seda, et ka välise heaolu tingimustes on hetki, kus me hakkame tõsiselt mõtlema, et mingisugused sündmused on mingi sisemine küpsemine. Need inimesed, kes on uurinud, ütlevad, et sellel mõtestatusel on teatud niisugused psühholoogilised tahud. Keegi tahab saada või tema mõte on näiteks olla hea laulja või saada tugevaks teadlaseks. Ja nüüd selle mõtte üks tahke on siis see, et meil on mingisugused eesmärgid, me tahame kusagile minna, me tahame välja jõuda lisaks eesmärkidele üheks mõtte tahuks on ka uskumused, maailmakoht, mingi elufilosoofia, millele ehitub meie arusaamine elust. Kui sa midagi tahad saavutada, siis sa pead kõvasti töötama, näiteks meie uskumus, mingi postulaat, vaid need õed töötavad inimese elus, mille ta on ise endale selgeks teinud ja miljoni võidelnud on mingid elufilosoofia laused. Need võivad puudutada elu laiemalt juhtimistegevust, meie eriala, aga meil on olemas mingisugused uskumused. Peale selle uskumuste eesmärgid on väga oluline koht ka tunnetel. Vaat see on minu jaoks hästi keeruline teema, ma olen pidanud ennast üldiselt ratsionaalseks inimeseks, ülikooli õppejõud ja olen mõne raamatu lugenud, mõned kirjutanud ka. Ja peaks nagu olema ratsionaalne inimene. Aga mida vanemaks ma saan, seda enam mulle tundub, et elu põhiküsimused on siiski tunde küsimus. See, mille kirjeldamiseks jääb sõnadest väheks. No kuidas sa seletad ilu, eks ole, mingi piirini saab aga siis jäävad sõnad kitsaks. Ja mulle tundub, et võib-olla see tädi Maali, kellel on asjad paigas, kes teab, kuidas künda, külvata, loomi, talitada tal ei ole väga palju. Tal uskumused on, asju tuleb teha õigel ajal. Ta teab, kuidas seda tehakse, tal on eesmärgid, majapidamine oleks korras, põld oleks viljakas, tal on kõik paigas. Aga kui sa hakkad küsima Nende tunnete või lähed mingite otsib mingeid terminite kontseptsioon, siis neid ei ole, aga see tunne, mis elus on õige ja ei ole, kuidas asjad käivad, on Temaski väga olemas. Ja seepärast see mõtestatus, ma arvan, et see ongi pigem ka või suuresti just nimelt sellise tunde küsimus. Inimene tunneb, kuidas asjad on ja ongi kõik. Nüüd mõtte leidmine võiks siis puudutada, kui kokkuvõttes mittesõnalised ei mittemateriaalse tegelikkuse loomine. See puudutab erinevaid valdkondi ja sellel on oma ratsionaalsed eesmärgilised tunnetega seotud seisukohad. Nüüd edasi küsime, et miks meil siis seda mõtet nüüd nii väga tarvis. Ja tuleb välja, et on põhjust rääkida niisugusest nähtusest, nagu seda on mõtestamise vajadus ja psühholoogias vajadus on siis midagi, mis on meile eksisteerimiseks ja toimetulekuks tarvilik, nagu eelpool nimetatud võivad olla füsioloogilised vajadused, sotsiaalsed eneseteostuse vajadus. Et see on nii-öelda loomulikult meis olemas ja mõtestamisvajadus tähendabki siis inimese loomuomast pürgimist, mõtestatuse poole soovi igatsus sisemist tungi leida iseendas. Vastus küsimusele. Mis on selle mõte, mida ma teen, mis on, et kes ma olen, mis mõte on elul üldse? Seesama Viktor Frankel ütleb, et see on inimese põhivajadus, mõtestatuse leidmine on inimese põhivajadus. No psühholoogias neid väiteid on väga erinevaid. Näiteks meile tuntud Sigmund Freud ütles, et meie põhivajadus või see, mis meid liikuma paneb, on sugutung. Tema üks ATV mõttekaaslase Alfred Adler ütles, et see on võimu ehk saavutusvajadus, mis on pahupidi pööratud alaväärsus kompleks ja vot see on see, mis meid liikuma paneb. Nii et neid põhimotiive on asetatud erinevatesse kohtadesse ja Frankli väide on see, et meie põhiline vajadus, see, mis teeb inimesest inimese mis eristab teda ülejäänud bioloogilisest sulgudes loomariigist, on see, et me otsime mõtet. Neuroosid ja hädad tulevad sellest, et me ei ole mõtet leidnud. Ja Franklini arvates on maailmavaateline küsimus, tema usub seda, et mõte on objektiivselt olemas. Vaat see mingisugune plaatonlik või heegelik mõtlemise viis, et mõte on olemas. No see on sügav filosoofiline teema pesemisvaheses, Aristotelese või plaatorile selles küsimuses, siis me võime näiteks ilu mõista, kas ilu on olemas või on olemas ainult ilusad asjad, aga ilu kui sellist ei ole. Ja see viib väga sügavate maailmavaateliste. Kuidas seda põhjenduste juurde? Mina isiklikult usun seda, et ilu ja mõte on olemas, nii nagu on olemas headus ja armastus kui selline. Ja ma olen nõus väitlema sel teemal, kuigi mu argumendid on nõrgad. Mul on selline tunne, et on olemas mõtestamisvajaduse rahuldamise vorming, eks selgub, et on lugu, jutustus ehk stoori. See tähendab seda. Et kui meil on mingid segi paisatud, kas kogemused, kriitilised perioodid elus, me otsime vastust küsimusele, kes ma olen, mis on mu elu mõte siis tavaliselt see väljendub mingisuguses luus või jutustuses. Ja need luud ja jutustused on sageli väga köitvad, need annavad tähenduse. See võib olla ka niisugune lühike väide. Me oleme lihtne töölisperekond, kes kõik, mis meil on, on saavutanud tänu oma kätetööle. Punkt ja see on selle inimese stoori. Tema mõte väljendub selles loos inimeste elus võib-olla sündmusi, mis saavad nende luuks loos osaks. Minu kadunud isa oli näiteks 10 aastat Siberis. Ja tema mõte oli see, et see, millest mina läbi olen läinud ma ei taha, et mu lapsed midagi sellist kogeksid. Tema esimene asi, mida ta teha sai, oli et minule ja minu viis aastat nooremale õele ta ei rääkinud oma kannatuste loost midagi kuni olime keskkooli läbi teinud juba selles vanuses, siis ta hakkas rääkima. Aga me nägime seda, kui isa magas ta vahel võitlus unes koertega. Ja pärast ta rääkis seda, kuidas talle aeti koerad kallale, aga ta oli nii väsinud ja kurnatud, et koer ei hammusta. Tema moraal oli, inimene võib sult elu võtta, aga loom halastab. Niisugused noh, pildid ja see tema lugu, miks ta elas, hoida oma lap lapsi toetada, nii kuidas ta sai elada, kaasa oli kantud, vot sellest kannatusest selles toorist, et ma ei taha, et sa enam sünniks ja see ei ole midagi niisugust nagu arveraamatus või exceli tabelis rida, jah, ja ütled, et seda, seda ja seda veel vaid see ongi pigem mingi niisugune tunde temaatiline. Aga samas inimene väljendab seda oma lugu. Siis saab kuidagi väga mõistetavaks, võivad olla võidukad lood, olla näiteks edukas ärimees või tugev sportlane või tunnustatud kunstnik või midagi muud. Nüüd see, kui me leiame mõte ja me oskame öelda, kes me oleme, mis on meie elu mõte nagu ma nimetasin, mida üldisemalt, seda parem, mida eksistentsiaalse maalt konkreetsemate suunas, seda terviklikum, aga võib juhtuda, et me ei leia seda mõtet. Või on inimesi, kes põevad mõtte puudumist, nad ei leiagi mõtet või kõik on mõtet, vot depressioonis tekib see seisund, näiteks mis siis juhtub, seesama Viktor Franklin, kes on seda palju käsitlenud ja ma olen ka mitu korda viidanud täna sellele ta ütleb, et kui inimene ei leia mõtet sellele, kes ta on ja mis ta teeb siis selle asemel astuvad naudingu ja võimu rahuldus tähendab eksistentsiaalsest vaakumis, kus asjadel ei ole mõtet. Inimesed hakkavad lihtsalt meelisklema nautima, elavad lõbuelu selle sõna kõige otsesemas kaudsemaks tähenduses. Ja nad lihtsalt kuluvad selles tegelikult mõttetuses või tühisuses. Ja teine, mis ta ütleb, kui ei ole mõtet, see sageli kompenseeritakse võimujanus karjäärijanus elus edasi trügimiseks. Ehk teisisõnu siis tema käsitluses need, kes ei leia mõtet, muutuvad lõbu januseks ja võimu armastataks. Nüüd seda on ka püütud uurida, et mida siis ikkagi inimesed tunnevad või kuidas seda mõtestamatust või mõttevaakumit või, või mis siis juhtub, kui ei ole seda sisemist pidepunkti. Ja ma loetlen lihtsalt mõned niisugused tunnused või sümptomid, mis seda nähtust siis kirjeldavad erinevatel juhtudel erinevate inimeste kogemustes omavad erineva osakaalus loeteluga kindlasti ei ole lõplik ja öeldakse, et need inimesed, kes põevad mõtestatus, vaakumit ei näe asjades mõtet, nendel juhtub see paha asi, et need inimesed ei teosta oma võimeid ja võimalusi, nad ei saa selleks, kelleks nad võiksid saada. Et kui sa oled nagu udus või hõljud või sul ei ole sellist sisemist pidepunkti või suunda lähed roost, eks ole, või sa ei arene välja, sa ei tee seda, mida sa võiksid teha, sa ei saa selleks, kelleks võiks saada. Psühholoogiliselt üsna raske asi on midagi niisugust, mida me võiksime nimetada eksistentsiaalsete konflikti reaktsioonideks, seda on seotud ka vahel, kes kehaga, kus on selline põhimõtteline tunne, et elu ei ole läinud õiges suunas või on läinud vales suunas ja sa ei saa enam tagasi pöörata. Minu isiklik veendumus on, et see ei ole viimane sõna, selle juurde ei pea jääma, sellest on võimalik välja minna, aga ütleme, selline eksistentsiaalse konflikti pugemine või tühjuse kogemine, et ei ole asjad nii, nagu peaks, on väga tõsine kogemus. Nüüd edasi, mis on psühholoogiliselt huvitav nähtus, on midagi niisugust, mida me võiksime nimetada kahetisteks või vastuolulisteks reaktsioonideks. See tähendab seda, et inimestel, kellel ei ole seda mõtestatus, tunnet või kogemust või seletust iseenda jaoks hakkavad käituma vastuoluliselt. Näiteks nad otsivad lähedust teiste inimestega suurt pilti ei ole, jalad maast lahti ja klammerdutakse nüüd selle inimese juurde või külge, keda võiks sõbraks nimetada, lihtsalt lähedaseks, ja tekib tunne, et tema on nüüd see kai, mille külge siis ennast ankurdatakse nii-öelda, ja samal ajal, mis tekib nendest inimestest otsekui hoitakse eemale võidakse teistele ka teha, haiget välditakse, reedetakse ja seda lähedust otsekui ihaldatakse ja peljatakse samal ajal. Ja need lood võivad olla traagilised, nad võivad olla kaunid, nad võivad olla ilusad, aga kindlasti nad ei ole kerged. Kindlasti ei ole kerged. Selle mõtestamis vaakumiga kaasneb sageli niisugune eksistentsiaalse igavuse tunne, kus tuntakse, et ollakse väsinud, midagi eriti ei toimu, miski ei köida, miski ei huvita. Ja kui see kestab pikka aega, tekib selline paha lugu, et need inimesed muutuvad kuidagi kannatamatutakse, ärrituvatakse niisugusteks, närvilisteks. Ei tohi nagu Saskida, eks ole, või iga asi ajab hinge täis ja nad on sellised tüütud, ebamäärased, mis muide süvendab nende kriisi, kui sõbrad ka enam ei taha suga suhelda, käid närvidele, eks ole, ühel juhul kaebad igavust, teisel juhul midagi arutada, pärisi saavutad kõik isiklikuks, nüüd hakatakse vältima ja see muutub niisuguseks suletud ringiks. Ja võib-olla viimasena võiks veel nimetada, et need inimesed, kellel ei ole niisugust mõttekogemust või kes ei oska öelda, mis on nende elu, mõtte, kes nad ise on nad kavad mingist hetkest või alaneb, võime tulla toime selliste praktiliste elu probleemidega ja samuti igavikuliste asjadega nagu näiteks surm, tagasipöördumatut, teod, elus me oleme mingeid samme astunud, elame sellega, mis me teinud oleme ja nendel on nagu väga suuri raskusi sellega toime tulla või seda jaatada, kui see laiem pilt ära kaob. See ei ole aga viimane sõna inimesed ja ütleme ka küpse isiksuse või ka ütleme psüühiliselt terve isiksuse üheks tunnuseks on siis see, et inimene leiab mõte, kuidas see toimub väga subjektiivselt, kogemuse kaudu. On üks tingimus, mis on selline läbi, mida ka erinevad, ütleme, terapeudid toovad välja, ütlevad et mõtte leidmise üheks eeltingimuseks on ise endale võetud aega. See tähendab seda, et mõtteni jõuame ise. Seda ei saa meile kuidagi peale suruda. Ja sa iseendale võetud aeg, mis muide vastandub, ma lugesin Ühest raamatust internetipsühholoogia, kus mul pärast lugemist küll tekkis rohkem küsimusi kui vastuseid, mind huvitas see, kuidas internet mõjutab inimese või meie psüühikat ja ühesõnaga ma säält vähemalt sain ja pliki Velu laad. Tähendab, me liigume ühe screeni pealt teise peale, läks, läks ja elu läheb edasi ja väide on nüüd selles, et seesama mõttemudel tekib ka inimese enesetunnetuses ja suhete maailmas. Me ei võta tõsiselt, ei süvene, me ei tunneta läbi, me ei lähe lõpuni, ei võta vastutust, klikib ja vot see kliki Velu laad minu arvates ei soosi mõtte väljakujunemist, mis tähendab süvenemist, järelemõtlemist, asjad endale selgeks tegemist. Ja nüüd hingehoidlikult psühhoterapeutilise tuleb välja, et need inimesed, kes on suutnud mõtestada, kes nad on üks kunagine, väga lähedane inimene, oli kuus talve koolis käinud. Ja tema elufilosoofia oli see, et elus saab lennata nii kõrgelt kui tiivad kannavad. Ja mina teen seda, mida mina oskan ja tema oskas kahtasse rätsepatööd ja ta tundis kompressorid, mingeid masinaid, kus ta töötas, mehaanik, see oli tema elu talle rahul, sellega need on minu tiivad seal minu haridus. Tal oli pere ja ta toimis selles. Nüüd, mis tuleb välja, tuleb välja, et mõtte leidmine või see sisemine kindlus. Ma tean, kes ma olen, mis on minu elu mõte, mis nende tegevuste mõte, mis on minu suhete mõte, aitab kaasa kriisidega toimetulekul need inimesed, kelle elus on siis kriise, ootamatuid olukordi, kellel on nii-öelda põhiasjad paigas, on kriiside lahendamisel suhteliselt edukamad, nad on psüühiliselt tervemad. Veel enam tuleb välja, et inimesed, kes on leidnud mõte, on ka füüsiliselt tervemad, Nad käivad harvem arsti juures. Seal niisugune statistiline tähelepanek ja mis seal salata, kui sa vähem arsti juures käia, töötajaid ja asja ajada, eks ole, siis sageli need inimesed on ka edukamad või need, kellel on nii-öelda põhiasjad paigas, jõuavad ka elus edasi. Samuti vaimse tervise vahel ja mõtte leidmise vahel on positiivne seos, on vähem stressi, vähem neurootilisust ja inimesed on sisemas tasakaalukamad. Nüüd, mis on tänapäeval väga oluline, on ka see, et need inimesed, kes on leidnud mõtte, põevad vähem tööstressi, vot on olemas niisugune mõiste nagu tööstress ja läbipõlemine. Minu arust tervise arengu instituut tegi ühe uuringu, ma võin siin protsentides eksida, kui ma õigesti mäletan, siis Eesti töötajaskonnast lenda arvates või nende andmetel 15 protsenti põevad tööstressi ja 15 protsenti töötavast kontingendist on selle serva peal või liiguvad sinnapoole, nii et me võime öelda, et laias laastus siis kolmandikul 30-l protsendil inimestest on tööstressiga rohkem või vähem probleeme mis selle vastu aitab, miks see tekib, on omaette küsimus, aga statistiline tähelepanek on siis see, et need inimesed, kes on mõtte leidnud, on tööstressi suhtes resistentsema või mõned ei allu sellele, nad saavad hakkama, nad tulevad toime nende küsimustega, mis tööl tekib. Ja ka need tunded on positiivsemad. Psühholoogias on omaette teema, kes siis on õnnelik ja õnne teema psühholoogias tõlgitud rahulolu teemaga. Õnnelik on see, kes on rahul elu ja iseendaga. Ja nüüd tuleb välja, et need inimesed, kes on mõtte leidnud, on suhteliselt rohkem rahul, selles on tugev annus realiteeditunnet ja nemad on ka õnnelikumad inimesed. Nüüd õnnetundega käivad ajaga kaasas positiivsed emotsioonid ja öeldakse, et õnn sõltub siis positiivsete emotsioonide rohkusest ja negatiivsete vähesusest, mida vähem negatiivselt, rohkem positiivseid, seda õnnelikum inimene on. Muide uuringupõhiselt väga oluline seltskond on eestlased. Tuleb välja, et meil õnnetundeks piisab negatiivsete tunnete puudumisest positiivselt, pole hädavajalikud. See asi vajab natuke uurimistada, kui eestlane pole üldse paha või käib ka siis ongi häppi ja ühesõnaga siis on hästi, et me oleme tõug omaette, aga me oleme väga, kuidas öelda, unikaalne ja uurimisväärne. Aga oma iva siis selles on, aga mis need mõtestatus puudutab, kui inimesed rahul, nendel on ka positiivseid tundeid rohkem. Seega see mõte, teema on midagi väga isiklikku. See on teema, mis meid viib nii suurte asjade juurde kui inimese hinge soppide juurde. Ja ma usun, et sellega tasub tegeleda ja mida ma julgen soovida nii iseendale kui ka headele kuulajatele, on see et me võiksime sellele lihtsale küsimusele. Kes ma olen ja mis on mu elu mõte anda kas ühesõnalise ühe lihtlauselise vastuse? Te veensite täielikult, et mõte omamine on äärmiselt oluline. Aga kui inimesel on aega enesega tegelemiseks, kus ta siis peaks peale hakkama, millised oleks teie soovitused või mis oleksid need tehnikad, et kuidas ja kustkohast seda mõtet siis täpsemalt otsida? Kui küsida tehnikates, siis ma arvan, et üks, mis sellele väga hästi kaasa aitab on suhtlemine usaldusväärsete küpsete isiksuste, kellest meil on tunne, et Nende elu on paigas või nendel on see mõte leitud ja jagada neid oma tundeid, otsinguid, kogemusi, selle inimesega. Ja me leiame selle mõtte nendes suhetes. Üks nüüd, teine, mida mina olen näinud, mis aitab tähendab kaasa mõtte leidmisele on enesekõrvaltvaatamise kogemus. See võib vormiliselt võtta näiteks religioosses vormis palve, inimene vaatab ennast otsekui jumala maailmas, pöördub oma jumala poole ja sealtkaudu püüab aru saada, kes ta. Aga see võib olla ka puhtfüüsiline, näiteks reisimine, minna kusagile mujale, ma ei mäleta keegi, noor daam tegi põgenikelaagris. Kas see oli Liibanonis või Türgis, ühesõnaga Süüria põgenikud olid. Ja tema põhijäreldus oli selles, et minu kass oli Mustamäe kahetoaline korter. Paradiis, mul on töö, mul on riided täis, et mida veel viriseda või ma ei tohi seda, sa näed nagu mingit elu ja minu reisimisteooria, mul ei ole veel seda kuskil eraldi ära trükitud vist kuigi see vääriks seda, ma arvan, edeva inimesena ütleb seda, et reisimise olemus ei ole. Et nendes asjades, mida sa seal näed, inimestes, keda sa seal kohtad, vaid on selles, et sa tuled koju tagasi ja saad iseendast teistmoodi aru. Kasutades ära seda teie kahte eriala ja poolust, et kas ja kuidas on see mõtte leidmine, otsimine seotud inimese religioosse arengu, erinevate etappidega. Mõtte leidmine on inimese religioosse arenguga väga tihedalt seotud ja kui me küsime, mis on üldse religiooni funktsioonid või miks religioon toimib siis mõtestamine ja seletamine, mõtte andmine on üks religiooni olulistest funktsioonidest. Peale selle, et seal oleks mingi seletus, et seal oleks suhtlusringkond, mingi meie tunne, kuuluvus, mida religioon kannab, aga mõte on religiooniks funktsioonides, iga religioon sisaldab endas. Kõigepealt ma mõtlen, suuremaid religioone kätkeb ka seletust maailma inimese ja jumala kohta või selle kohta, kes me üldse oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme. Nii et jah, need kaks asja on täiesti seotud. Tõnu lehtsaar, sa ise tundud nii hästi eluterve ja endaga väga hästi hakkama saav inimene, aga et kas selline nagu hinge pime öö või vaimne kriis, et kas nüüd mõisted on ka sulle kuidagi tuttavad? Ma arvan, et on sest mingisuguse süvapsühholoogilise testiga selgitati välja, et mul olla olnud ja ma tean täpselt, mis oli kusagil keskkooli ajal mingi niisugune, noh, ma ei tea, kas depressioon päris, aga ma ei pöördunud kusagile. On niisugune raske aeg olnud. Mis puudutab noh, elu valu. Tõdemust sellest, et asjad ei ole nii, nagu nad tegelikult peaksid olema, ma arvan, see mulle hästi tuttav. Aga muidugi see, et ma jätan eluterve inimese mulje, seda ma võtan kui komplimenti. Ja veel ma mõtlen, et kui me üldse loomingust räägime või uue sünnist siis mulle tundub ka, et looming sünnib nagu läbi valu. Mingi lõhe või vastuolu. Ja, ja mis veel puudutab nagu kannatust, on see, et ma nüüd töötan Tartu ülikoolis töötajate nõustaja kaplanina, tähendab, ma aitan inimestel iseendasse suhetes selgusele jõuda. Ja ma arvan, et nendes jutuajamistes ma seisan sellele valule ikkagi väga lähedal. Ma seisan väga lähedal. Tead, ma arvan, et ma tean, mis, aga sellist kogemust näiteks on ka, ütleme sulguskliku inimesena, et tusk on otsas või sa ei tunne seda jumala ligiolekut. Et kui palju see kogemus on sulle tuttav. Mul on olnud selliseid kogemusi, aga need ei ole olnud pikaajalised. Ja ma arvan, et jumala meid sellest hoidnud. Samas näiteks ma nägin väga huvitavat filmi emade Reesast ja temal oli väga pikka aega, ta aitas inimesi. Ta viis jumala armastust nende tänavalasteni kannatajateni. Ja tema põhiküsimus on, et jumalat ei ole või ta ei tundnud või kogenud. Nii et ma arvan, et see kogemus võib esineda ka usklikel inimestel. Noh, kas ühe lause kui mitme lausega, et mis sinu elu mõte on? Teenida jumalat, saad õndsaks, ma arvan, et see on nagu see lõppeesmärk ja mida ma tahan teha, ma tahan nii-öelda vot piiblis on see tähendamissõna nendest talentidest muia isand läheb ära, annab ühele, üks teisele rohkem siis kõige jõukam vist oli viis saia tuli tagasi ja küsis, et piisava rahaga tegid ja see, kes ühe sai, kaevas maasse, ütles, et sa ei ole päris aus mees ja võtad sealt, kus saab olnud, ei ole ja kaevasin maasse, ma ei tea midagi ja teised, kes rohkem said, kauplesid sellega ja mina mõtlen, et et minu see teenida jumalat, saada õndsaks selle taustal, vot see, mis mulle antud on sellega Gauck. Religioonipsühholoog Tõnu lehtsaar kõneles teemal mõtte leidmine. Loengu vahele kõlas Kristjan Randalu, seade Kustas kikerpuu lastelaulust. Võilill esitasid Kristjan Randalu ja Tallinna kammerorkester. Saate panid kokku Külli tüli jälis ette välk. Raadioteater 2017.