Neiuke noorukene, sind ma tahan võt Temai Villeksama voodiel päevaks oma südamel. Saju oled peenikene nii kui noori metsatamme, mis siin kasvab vilula juuksed. Sul on kuldaojalt. Ella pale on nii valge, kui on talvel lumehange. Tema peale aga paistab kõige noorem koidupiire. Suu on nagu roosililli. Suu on lauluallikas. Nii kui mesilane lendab kena roosi lõhna poole, nõnda tahan mina, lenda, suuda sulle andemai silmakesed siinikesed täies yhes minuen. Teie sihes elu elab Meiukene noorukene sind, ma tahan Temai lilleks oma voodiel päevaks oma südamel. Sinu valged rinnakesed on, kuid talvel lumemäed. Päike paistab nende peale. Sinu Hellak, käekene pehme on kui lilli, ehte ilusam, küll võib see olla missa kannad varjuvel. Oo, et võiksid armastada mind, mu kallis Ellakene. Siis maa oleks õnnis poissi kõige õudsam noori mees. Kristian Jaak Petersoni luuletuse esitas Arvo Kukumägi.