Tere, mina olen Jaan Pehk ja siin on üks minu lapsepõlvelugu. Mu lapsepõlv oli tore eelkõige sellepärast, et elasin looduskaunis kohas Türil, Ida, Türil tiikide ja Pärnu jõe ääres. Ja sealt tuleneski asjaolu, et kevadeti ja suviti puutusin ma päris tihedalt kokku konnadega eelkõige kärnkonnadega. Kuna kärnkonnade leviala ja paljunemisala, kust meie maja ees olevas tiigis, mis on majast umbes 25 meetrit kaugel, siis juhtus nii, et ma sain konnadega sõbraks. Kuidagi võtsin neid omaks, kuigi ma ei tea, millist lõivu nemad selleks tasuma pidid. Mul oli siin lapsena noh, umbes aastal 1982, noh umbes 80.-test oli kuurinurgas väikene liivakast. Kuhu ma siis need konnad kokku kogusin, ma tegin, siin on kaks erinevat linna liivakasti päike, konn ja liiv. Ega nad väga hästi läbi ei saa. Ilmselgelt ei saanud aru, mida ma teen. Ja lihtsalt tahtsin näha, kuidas nad omavahel läbi saavad. Kogusin konnad kokku ja viisin nad linnadesse ja asusin jälgima, aga nad ei eriti liikunud, olid liivased ja üldse varsti toimuda mingit liikumist. Aga siis tuli vanaema kastekannuga, uurisid, mis sa teed ja saanud aru minu rumalusest. Halasta meile vett peale, liivaterad sealt konnade küljest kadusid ära ja nad ühise väikese rahvana siis kalpsasid, et ei saanud öelda, ronisid neljanadel hüppamis staadiumit eriliselt arenenud, ronisid tiivaga servad välja, sisulaadsete seal tõesti üks väga tore, ühtne rahvas.