Ööülikool. See on pimedus, Kuzeijastub valguse võimalus. See on öö, mille puhul me mõtleme hommikule, see on rännak, mille puhul me mõtleme uuesti tagasi koju pääsemise võimalusele või siis teekonna jätkamisele. See on kannatus, millel on mõte. Koole. Religiooniantropoloog Heili Sepp. Kõneleb teemal him käbimäe. Loeng on salvestatud Tallinna linnateatri teatrisõprade klubis. Kui ma räägin hinge pimedast ööst, millest ma siis õieti räägin, tegelikult millest me ise mõtlen? Minu esimene automaat mõtte alati sellel teemal on üks Emily Bronti luuletus mis algab sõnadega naitis, taak ning rahundmi. Edasi läheb umbes niimoodi, et mu ümber tumeneb öö ja metsikud tuuled puhuvad külmalt, aga ma ei suuda liigutada, sest mingisugune nõidus on mind paigale vangistanud või siis lööb silme ette Nikolai Keemaal kristlusest, Getsemani aias või tuleb meelde hoopis Dieseli oti õõnsad mehed. Ja muidugi Juhaniv, tühi väli, must lagi, tema sugereeriv, ma olen pime, ei näe enam. Need on kõik kujundid, sümbolid, motiivid luulast või mütoloogiast läbi, mille mina seda metafoori mõistan. Ma kõnelen teatud kollapsist ajast, mil inimene tunneb, et sellest august ma ennast nüüd küll välja vedada ei suuda. Mõni kindlasti küsiks nüüd, et sa räägid ju depressioonist, miks sa siis niimoodi ei ütle, aga vot ma ei ütle sellepärast, et ma ei räägi täna mitte ühestki diagnoosist. Ma räägin hinge pimedast ööst sügavast tähenduslikkust, inimelukogemusest, hinge, pime. Selle metafoori isa on Püha Risti Johannes, 16. sajandi katoliku müstik ja mõtlesiteerimis tema olles püüan kirjeldada ja selgitada, milline on see sünge öö, mille läbib hing, kes tahab saavutada jumalikku valgust täielikus armastuse osaduses jumalaga. Nii vaimulikus kui ihulikus mõttes on mitmesuguseid ja sügavad, need sünged rännakud ja vaevad, millest armu saanud hinged peavad tavaliselt läbi käima, enne, kui nad pääsevad täiuslikkusesse. Ehk et tee spirituaalsuse täiuslikkusesse läheb läbi pimeduse ja kannatuse. Nõnda siis võib hinge pimedaks ööks nimetada teatud seisundit või faasi, mis eelneb transendentsele kogemusele, kirge, kaardo nimetanud seda meeleheiteks Carl Gustav Jung näiteks ego kaotuseks. Sellised kroonatused, millest ma räägin, ei kuulu aga ainult religioosse ilmavaatega inimese ellu. Jung, kes pani aluse analüütilise psühholoogia, on öelnud, et iga transformatsiooni eeltingimuseks on maailma lõpp. Maailma lõpp kui vana maailmanägemuse maailma mõistmise kokkukukkumine. Kollaps, nagu ma ütlesin, mulle endale isiklikult tundub, et just analüütilisest psühholoogiast saabki kõige õigema leksika sellest kõigest rääkimiseks. Jungjaanid ehk siis analüütilise psühholoogia koolkonda kuuluvad väärtustavad mütoloogiat, sest seal kujutatakse arhetüüp, said kujundeid, motiive, milles omakorda peegelduvad psühholoogilised ja spirituaalset tõed. Sümboolsete kujundite kaudu avaldub alateadvus. Jung on öelnud, et nagu lill kasvatab õie nõnda kasvatab sühe oma sümbolid. Ja ega ma ei teagi ühtegi väga palju paremat keelt hinge pimedast ööst rääkimiseks kui seesama sümbolite keel. Ja seda ma ka järgnevalt suuresti teen. Analüütiline psühholoogia on veel sellist enesetaandusele sundivat. Aga katalüütilist arenguetappi inimese elus nimetanud nekijaks, viidates siis reisil allmaailma. Nikki oli teadupoolest Homerose odüsseia see peatükk, kus koha peal kangelane suhtleb surnutega, käib ära allmaailmas ja tuleb targemana välja. Jungi jaoks on nekija teadliku meele introversioon psühhe teadvustamata aladele. See ei ole mingisugune sihitu ja enesehävituslik viskumine langemine kuristikku, vaid tähendusrikas katabaasis, mille eesmärk on taastada inimese terviklikkus ängi näos. Üks kaasaegsemaid. Jungjaane jällegi nimetab nekiaks arengu regressiivsed etappi, mil inimene astub ühendusse oma sisemaailmaga, vähendades siis vastaval määral oma kontaktivälise reaalsusega. Lisaks on Jung kasutanud saksa etnoloogiat Leofrobeniused laenatud terminit öine merereis või siis ka koletise poolt allaneelamise kujundit. Vana testamendi ehk kõige kuulsam hinge pimeda öö kujund või lugu võib olla kirjas ilmselt Iiobi raamatus, aga hoopiski kujundliku on ikkagi lugu Joonasest. Vesi teadupoolest kõigis oma vormides on üks tavalisemaid alateadvuse kujutusviise ja Joonas sõna otseses mõttes ujutati täielikult veest üle ja neelati Sis vaala sügavasse kurku. Joona kõne jumalale pärast kõike seda on justkui musta masenduse ja teisest küljest järgneva kirgastuse poeesia. Haua sisemuses hüüdsin mappi ja sina kuulsid mu häält, sina heitsid mind sügavusse merede südamesse, kõik su voodia lained käisid minust ülema, vajusin alla mägede alusteni. Maariivid sulgusid mu kohal igaveseks. Aga sina tõid mu elu hauast üles. Mõjumal. Jah, see kõlas muidugi pidulikult, aga võime võtta palju kodusemalt. Ma arvan, et ühe hinge, pimeda öö parima võrdpildi leiab meie enda Kunksmoor raamatust. Väga paljud mäletavad, kuidas Kunksmoor ühel päeval laskis õhupalliga kodunt jalga äikesetorm 500, ühte sügavasse korstnasse. Ta ei saanud sealt kuidagi enam välja, vaevu pääses eluga. Ja siis pärast kannatusterohked ööd ärkas ta ülesse, tuhahunnikus, keha põleb haavades veri täis vinguja mürke selle öö jooksul joosta läbi teha mitu erinevat, ütleme nii, et kriisistaadiumi vastavalt sellele siis pärinevad ka tema fraasid alates vaene Kunksmoor ikka siia ahtratele, tuhaväljadele lendasid sa siis surema, kuni selleni välja, et sina surnud tuhk ei saa, sina elavad Kunksmoor endale teatud areng, eks ole. Ja siin on ka wet viimane asi, mida Kunksmoor teeb, enne, kui ta nõest puhtaks nühib. Tava ilma naaseb, on üks suplus, põhjatus rabajärves. Ja olemegi jõudnud hinge pimeda öö tuumani. See on pimedus, Kuzeijastub valguse võimalus. See on öö, mille puhul me mõtleme hommikule, see on rännak, mille puhul me mõtleme uuesti tagasi koju pääsemise võimalusele või siis teekonna jätkamisele. See on kannatus, millel on mõte. Mõte tähendus ongi see, miks me tegelikult räägime hinge pimedast ööst, aga näiteks mitte lihtsalt masendusest või õnnetusest. Enamgi veel, kõik võib tunduda sisutühi isegi siis, kui depressiooni ei ole. Aga tähendus ühendab see annab narratiivi, mis on siin oluline. Nii nagu rännak allilma on üks etapp mütoloogilises kangelasteekonnas. Tähenduse äratundmine viitab mustri terviku nägemisele. Tähendus on katse mõista inimese kannatusi kontekstis kogeda, et ma olen ühendatud millegi suuremaga, kui me ise. Psühholoogiungjaan jällegi laianal, Kolbet on oma raamatus souli mängus veendunud. Tähenduse leidmiseks on vajalik mitte niivõrd siis loogilist mõtlemist, aga hoopis kujutlusvõimet. Ja tegelikult eks me kaldumegi seostama melanhooliat, inspiratsioon ja kujutlusvõimet omavahel. Inimestel oleks justkui vaja sunnitud introspektsiooni, mille melanhoolia omakorda kaasa toob, et pääseda ligi sügavatele tõdedele iseenda ja maailma kohta. Melanhoolia võib toimida kujutlus võimelaskimuleerivalt ja vastupidi, kujutlusvõime omakorda aidata toime tulla melanhoolia, aga muide, Jung soovitas valada meeleolu, antud juhul siis millest me räägime mingisugusesse nii-öelda kujusse või kujutisse ja pidada sellega dialoogi. Niimoodi tegi tema omaenda hinge pimedal ööl ja lõi oma niinimetatud punase raamatu. Ja mina ka räägin täna hinge pimedas öös suuresti luule ja lugude keeles, sest see on kujutlusvõime ja ka alateadvuse keel. Melanhoolia inspiratsiooni ja tähenduse võrgustikuga meenub minule vähemalt kohe Juhan Liiv. Kas pole tegelikult tema luuletung, see nii-öelda helin rinna sees, seesama kummitav sisepiin ja teine eesti autor, kes mulle hoobilt meenub, on Juhan Smuul ja tema suur hall. Oma jäises raamatus on ta kirjutanud, olles ookeanil omaenda öisel merereisil, niimoodi mitte kusagil, võib-olla ehk ainult vanglas, jälita inimest nii teravalt, võõrad varjud minevikku, vead peab olema palju jõudu, et end lahti rebida. Sisse pole pööratud pilkudest, mis rasketel päevadel haiglase kirega haakuvad. Kõige sünged hülge tirivad selle esile ja püüavad kõik ülejäänud lämmatada oma halli raske lainega. Need uksed meis, mis avanevad öösse, on merel viletsalt rivistatud. Ka minus on need uksed. Ükski orkaan merel pole nii hirmus kui see, mis möllab meis enestes ja paneb sageli vankuma isegi selle, millesse me kaljukindlalt usume. Või siis Jaan Oksa ligi 100 aasta tagused sõnad. Sügis sügis on igal pool sügis on ka põues ja kurb meeleolu nukker meel, raskelt rõhuv hingeolek on sügispitseri ase, vajutuse jälg. Inimesed elavad ja liiguvad ning nende elu on tuhandetel kordadel tume ja udune kui sügisene päev. Paljud elavad kõik oma elu silmapilgud niisuguste hallide varjude sees. Juhan Smuul ega Jaan Oks ega ammugi Juhan Liiv pole just tegelikult lootustandvaid hinge sügava öö näited. Aga tõsiselt, kui kaamos ei lõppegi ja koitu ei tulegi, mis siis? Usume enamasti, et kibestumisest parem on leida kannatusest tähendus, aga ei ole ju kuidagi selge, kuidas tähendus siis lõpuks leida. On selliseid kannatuse vorme, mille puhul igasugune tähendus tundub olematu või õigustus samamoodi nagu näiteks koonduslaager, aga isegi neid on üritatud ratsionaliseerida. Meenutagem kas või holokausti läbi elanud psühholoogi Viktor Franklit. Tema arvates on tähenduse leidmise püüdlusi inimolevuste jaoks kõige olulisem motivatsioon. Natsi surmalaagrites viibitud ajal märkas tema. Vangid suutsid jääda ellu tõenäolisemalt siis kui nende ellujäämisel oli tähendus näiteks teiste aitamine või siis lähedastega taasühinemine. Frankli nägemuses võib kriis osutuda võimaluseks avastada oma elus uus mõte ning tema arvates isegi sellises laagris on inimesel vabadus luua tähendust ja see on oluline. Jungjaanid leiavad tähenduse suhtesselfiga, nimetagem seda siis psüühe siseseks, jumala kujutiseks, iseenda sügavamaks olemuseks või transpersonaalseks teadvustamatuseks. Self on meie täieliku potentsiaali, arhetüüpne, jala teadlikult tunnetatud kujutis. Ja ma vabandan ette, et ma jäängi täna kasutama terminit self inglise keelsel kujul, sest see on lihtsalt mulle niimoodi. Kõige harjumuspärasem originaaltermin on Selpst ja eesti keeles on öeldud ka ise või kõrgem mina. Psühe teadliku tasandi kese on ego ja psühholoogilina materjal, mida ego ei tunnusta, kuulub alateadvusesse. Kuigi ka sellel on õigem tõlkelasteaia, see võiks olla teadvustamatus ja alateadvusel on nii personaalne kui kollektiivne tasand. Viimasest leiame me siis arhetüüpi teatud mustrit, mille alusel liigituvad inimlikud kogemused ning on kujundatud meie psühhon. See on meie nii-öelda ühisosa, millest me saame aimu ka müütides, aga näiteks kunstis või ka unenägudes avaldavate sümbolite kaudu. Junk pidas psühhet ise reguleeruvaks ja isiksuse juht printsiip on tema järgi self, mis osutab arengu suunas ja vot seda loomulikku arenguprotsessi kutsutakse individuatsiooniks, mis on siin keskne mõiste. Indivitutsioon on suunatud isiksuse potentsiaali avaldumise poole ja see ei lõpe iialgi, sest inimene reageerib pidevalt muutuvatele oludele ning peab selleks tegema endas ruumi aina uutele, uutele mustritele osadele. Ja see jutt on oluline selleks, et jõuda järelduseni, meie kannatusi on vaja just sellesama nimetatud transvormatiivse eesmärgi saavutamiseks. Jätkab religiooniantropoloog Heili Sepp. Elu veeretab meie teele just need kogemused, mida meil on vaja. Isegi problemaatilised sümptomid nagu ängistus, masendus võivad vähemasti Jungi arvates osutuda potentsiaalselt kasulikeks. Need võivad olla ja eelduslikult siis ongi sõnumit transpersonaalselt selfilt või alateadvusest ning need suunavad inimese tähelepanu teatud ebaharmooniat. Ühes, millega peab tegelema. Jung on öelnud, et tema arvates ei peaksime üritama neuroosist termin, mida tema kasutas selliste häirete kohta lahti saada vaid peaksime püüdma kogeda, mida see meile tähendab ja mida meile õpetab. Meie asi ei ole seda ravida, selle asi on meid ravida. Ja kui me niimoodi asjadele vaatame, siis me saame oma kannatusi usaldada. Vastupidi, seal poleks aga tõepoolest meie sümptomid mitte midagi muud kui miski, millest lihtsalt lahti saada. Individuatsiooning protsess nõuab rea katsumuste läbi tegemist. Selle sümboolseks vasteks on näiteks kangelase teekond tuttav müütidest alates Gilga mässist folkloorist. Aga jah, muidugi on see kirjaskalt Joseph Campbelli töödes. Üks katsumus kangelase teekonnal ongi käik allilma või koletise poolt allaneelamine. Jung Jaan Edward Edinud sõnul kujutab allaneelamisel motiiv arhetüüp sett teemat kangelase sihipärast laskumist, teadvustamatuse ema oska transformatsiooni taassünni eesmärgil. Koletis ise kujutab endast ürgset psühhet selle loomulikul eristumatule elemendi kujul. See on taltsutamatu loomalik energia. Ja seni, kuni koletis ei ole veel sisse tungitud temaga seestpoolt toime tuldud, on ego pidevas allaneelamisohus. Sedasama ohtu näeme me teisel kujul näiteks muinasjuttudes mingisuguse ahvatleva regressiivse, paradiisi na, mis tegelikult varjab endas koletist. Mõelgem kas või hantsukese kreetakese loo piparkoogi majakesele eesti muinasjuttudest meenub mulle minu enda suur lemmik põhja konn. Kui mäletate, siis seal kangelane jõudis imesõrmuse jahil põrguneitsi allmaailma riiki, maagilisse riiki, kus teda siis lummati kõigega, mida ta iganes ihaldas. Ja kui ta siis põrgunäitlejat alt vedas ja selle sõrmuse varastas, kordus sama motiiv veel teiselgi kujul. Põrguneitsi aheldas ta üksikvangistusse üsna sarnasel moel. Prometavusega. Üllatavalt psühhoanalüütilise netikäsitluse leidsin ma hiljuti Johannes Semperi Kalevipoja rahvaluulemotiivide analüüsist, mille esimene redaktsioon ilmus juba 27. aastal. Seal seob Semper allmaailmamotiivid esmalt ema imagoga nägu ta seda sõnastab ja ütleb, et igas inimeses on kalduvust tagasi pöörduda sinna, kus ta on tulnud tagasi tervikusse, diferentseeruma ta ellu. Mida õieti emaihus elatakse, kust ilmale sündides tuleb jumalaga jätta totaalelamus kooselukõiksusega. Emake maa on siis tema järgi see salaallikas, millest kõik elu sünnib, kuhu ta tagasi pöördub. Allmaailmaminek sümboliseerib hinge siirdumist teadvuslikud pinnalt alla ala teadvusliku valdkonda minek maa alla, hinge salajasematesse kurdudesse on loov tegevus. Introversiooni sümboolika, son kangelane Altilmast, pääsedes rikas. Semper ütleb, et tal on lademed kulda taskus, Talon neljudki kullakoormate otsas nagu kalevipojal. See on kui uuestisünd, noorenemine, värskenemine, aga Gazemperile jää märkamata, et allilmast on raske tagasi saada. See on praktiliselt võimatu, kui sa ei ole tark, kaval. Üsna sama ütleb Jung Nekja kohta, et inimene tunneb end olevat sundolukorras, mis meenutab varajast infantiilset seisundit või isegi Embroonilist seisundit. Üsas deklaratsioonist saab rääkida vaid siis, kui ta sellesse seisundisse siiski kinni jääb. Analüütilise psühholoogia kohaselt nügib meid individuatsiooni suunas inflatsiooni ja võõrandumise vaheldumise tsükkel. Inflatsioon on selle teooria järgi lihtsustatult inimese teadliku ego samastamine selfiga. See on selline mina ja maailm, seisund, mis on omane arengu algetappidele ja mida ilmestab näiteks Heiko Rosa lugu, kes lendas päikesele liiga lähedale või ka Prometheuse lugu, kus kangelane varastab jumalatelt tule kadumist sellisel ennast täis käitumisele järgneb omakorda võõrandumine. Tuntuim näide eedeni aia müüt, mida kutsutaksegi väga tähendusrikkalt inimese languseks. Meie igapäevaelu on vast natuke vähem dramaatiline. Siis võiks nimetada inflatsiooniks ehk lihtsalt enesega liigset rahulolu või siis kui kellelegi võim on pähe hakanud, millele omakorda siis järgneb mingil kujul langus ehk võõrandumine. Kokkuvõttes, nagu vanarahvas ütleb, uhkus ajab upakile. Edingheron nimetanud võõrandumise klassikaliseks sümboliks kõnnumaad. Ja eks ole ju piiblist ka teada, et just seal ilmutab ennast teinekord jumal. Kui ekstleja kõrbes tunneb, et surm on lähedal just siis saabub talle taevane kosutus. Edingheron kirjeldanud võõrandumise faasis olevat inimest sellena, kes ei näe elul mõtet pole suuteline loomalähedasi suhteid ja ei tunne ennast seotuna kellegi ega millegagi. See inimene tunneb, et ta ei kuulu mitte kuhugi. Kõlab nagu hinge pime on ju. Kontakt iseenda sügavama olemusega selfiga on tal kadunud. Jumal on ta üksi jätnud. Mõõdukas võõrandumise kogemus on normaalse arengu osa. Aadama ja Eeva väljaviskamine paradiisist oli küll kannatusterohke, aga see andis aluse iseseisva teadlikkuse tekkeks. Või võtame uue testamendi stseeni Kristusest Getsemani aias. Juudas on Jeesuse juba maha müünud. Ristilöömine ootab juba kindlalt ees. Eksistentsiaalne hirm surub Kristuse põlvili maha ja seal meil on, noormees palub oma jumalat oma isa, üsna äärmuslik värk. Kelle puhul ta teab ometi, et otsus on tegelikult juba langetatud. Minu isa, kui see on võimalik, siis möödukuse karikas minust. Ja samas lisab ta kohe ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina. Jeesus Getsemani sümboliseerib ülimat üksioleku kogemust üksiolekut jumalaga, kellel ei ole sinu jaoks sobivat lahendust. See on piinav, aga just niisugused piinavad tühjuse hetked võivadki olla murdepunktiks isiku arengus, uue leppimise ja tõe sünnimomendiks. Jung on sellise võtmekogemuse kohta öelnud nii kõigist kogemustest, ülimi otsustavaim on olla üksi oma seltsiga. Peab olema üksi selleks, et säilitada välja, mis on see, millele ta toetub, kui ta ei suuda enam ennast ise toetada. Üksnes selline kogemus suudab anda inimesele toetuspinna, mida ei ole võimalik hävitada. Etendusel on öelnud, et ego peabki enne seltsist lahku lööma sest siis saab ta kohtuda selfi kui teisega. Seni, kuni sa oled alateadlikult samastunud jumalaga, ei suuda sa tema eksistentsi tegelikult kogeda. Olles kogenud psüühe isiksuseülest keset, tunnetab ego selle ülimusliku positsiooni ja on valmis teenima pigem totaalsust ja selle eesmärke kui iseenda huve on etendusel öelnud. Teadlik meel teab muidugi iseenda transformeerumisest enamasti väga vähe. Ja ta ei tahagi teada, tema ego elab jäärapäiselt illusioonis, et tema hoiak on ainuõige. Mida enam veendunud oma tõdede paikapidamises on, seda enam ta nendega identifitseerib ja siis teadlik sisemine tasakaalutus panebki käima alateadlikku protsessi, mis algab siis, kui teadliku meelehoiak ja valitud suund on osutunud ebaadekvaatseks. Siis hakkavad alateadvuses mässama arhed tüübid, mis on olnud teadliku poole poolt alla surutud. Siis ongi päral kannatused, mis võivad tunduda ebaõiglasena ja nõelavaldsena täpselt nii, nagu need tundusid Iiobi Kainile. Kaingi pagendati kõnnumaale ja tema puhul pööras jumal temast ära, pealtnäha täiesti selgitusteta. Jungi jaoks tähendab kokkuvõttes individuatsiooni protsess seda, et ego allutab end psühhotranspersonaalsel tasandil ehk seltsile eelmainitud korpet. Tema on rääkinud vältimatu kannatuse täielikust aktsepteerimisest. Selline leppimine võib tuua kaasa uue küpse maailmavaate, millega kaasneb senikogemata seotus teiste inimestega teistele inimestele. Toetumine, leppimine sellisel viisil võib tähendada ka senisest maailmavaatest lahti laskmist või loobumist senisest püüdlustest olla omni potentne, kõike kontrollida. Juuni sõnul on individuaal tsoon protsess, mille käigus transpersonaalne sel inkarneerub. Ehk kehastub isiklikus minas inkarnatsioon, kui me seda ette kujutame. Millegi lihakssaamine põhjustab juba oma olemuselt piinu. Nii või teisiti, indivadiatsiooni protsess hõlmab paratamatult kannatusi, kuna ego on sunnitud loovutama enese aspekte psühholoogilise arengu teenistusse. Nii et kuigi igaüks ei pruugi olla ohverduseks valmis, toimub inimese areng läbi kriiside. Valulik kogemus aitab saavutada järgmist arengutaset. Nii et võõrandumine iseenesest ei ole tupik. Ta muutub ohtlikuks alles siis, kui sellest saab krooniline olek, mitte vaheetapp. Vaheetapist rääkides, see on, eks ole, üleminek, lävi, kriminaalne periood, nii-öelda, just soliminaalne periood võib juhtida meid uuele teadlikkuse tasandile. Korpet on uskunud, et ja mina usun ka, et me võime liminaalse protsessi kohta õppida, kui me uurime üleminekuriitust, antropoloogilisi kirjeldusi, TEMA soovitabki psühhoterapeudil näha patsiendi kannatusi kui uute staatusesse näiteks üleminekuga seotud riituse liminaalset faasi, mille järel muutub radikaalselt indiviidi identiteet. Kui asjale nii läheneda, siis see annab taas toimuvale müütilise raamistiku, selle asemel et naha kannatusi kui mingisugust juhuslikku ebaõnne üleminekuriituste ehk siirderiitust olemuse määratles. Etnograaf vangeneb. Üleminekuriitus on riitus, mis kaasneb muutusega kohas seisundis ühiskondlikus positsioonis ja näiteks EAS. See jaguneb kolmeks faasiks. Eraldumine, liminaalne ehk läbefaasnik taasühinemine. Ja me kõik suudame ette kujutada näiteks erinevaid täiskasvanuks saamisega seotud üleminekuriitus initsiatsiooni. Victor Turneri kohaselt ootavad ülemineku ajal katsumused alandus Need esindavad vana staatuse hävitamist ja siis nende nii-öelda üleminekuinimeste sisemist karastumist. Mõningates hõimurituaalides samastatakse liminaalset perioodi surma- või üsas viibimisega. Kriminaalne isik ise või nii-öelda läve isik on rituaali ajal tihti alasti. Teda iseloomustab staatuse omandi absoluutselt kõige muu puudumine, mis võiks teda teistest eristada, kes on samas staatuses. Ta on justkui tuumani paljaks kooritud. Treener on märkinud, et kuna hõimukultuurid kipuvad pidama kriminaalses seisundis inimesi räpaseks, siis eraldatakse nad ülejäänud hõimust. Enamasti eraldataksegi traditsiooniliste üleminekuriituste separatsiooni faasis tavalisest keskkonnast ja sulgutakse mingisugusesse pühasse ruumi, mis asub väljaspool tavapärast kogukonda. Tihti on see metsas või koopas. Võib-olla just sellepärast ja ka sellepärast, et meie ühiskond ei kipu hindama kannatuste väärtust. Kaldume meie ka isoleerima vaesust, vanadust, surma, et me ei peaks nendega vahetult kokku puutuma. Nii või naa. Kriminaalne periood on üksilduse periood, mil inimene ei tea, kuhu ta on teel või mis on tulemas. Kriminaalses aeg on püha aeg ja rituaalikoht on püha ruum kus ilmutab ennast transpersonaalne dimensioon. Ka kaasaegsest kultuurist obliminaalsus kaasa disorientatsiooni suured elumuutused nagu näiteks lähedase surm, lahutus, raske haigus, suurem negatiivne karjääri muudatus viivad meid välja meie elu tavalisest korrastamine, tavalisest emotsionaalsest seisundist. Need heidavad meid samasugusesse üle minekulisse segadusse. Maailm näib ja tundub ka teistsugune. Tänapäeval näiteks pikendatakse meditsiiniliste meetmetega isegi suremisprotsessi kriminaalset perioodi. Liminaalsuse näide on ka keskiga. Siis tunneb inimene tihtilugu, et ta on kaotanud kõik illusioonid. Ta on eksinud, ta on tühine, pettunud vana minapilt on läinud, uut veel ei ole. Energia tahaks justkui hakata voolama mingisuguses teises suunas. See, kes ennast sellest perioodist edukalt läbi Novigeerib, tunneb ennast pärast kindlamana. Ta suudab ennast taasluua, uuel kujul integreerida ka selle uue kogemuse. Ja ka depressioon on üks näide liminaalsest perioodist, mis on potentsiaalselt transformatiivne ja mille käigus siis üritab psühhe nihutada isiksust uuele teadvustatuse tasandile. Olulised üleminekuhetked inimese elus nõuavad tihtilugu teatud mõttes isiksus aspektide teek, konstrueerimist ja rekonstrueerimist. Muide, võib-olla mõned teist teavad, et psühholoog, poolandrilise psühhiaater Andresson Tomson leidsid oma 2009. aasta artiklis Wraithi doping Blu. Et depressiooni füüsilised psühholoogilised sümptomid moodustavad teatud organiseeritud süsteemi. Seal on Anhedoonia ehk võimetus nautida enamikke tegevusi on suurenenud muretsemine ehk kopsessiivne mõtisklemine oma valuallika üle ja suurenenud on näiteks analüütilised võimed. Ja nemad jõudsid järeldusele, et selle evolutsioonilise mehhanismi eesmärk ongi kiskuda meid eemale oma tavapärasest elurütmist, et sundida meid keskenduma selle konkreetse probleemi mõistmisele, mis depressiivse episoodi käivitas. Psühhiaater David Rosen on aga teisest küljest leidnud, et ka enesetaputung on tegelikult hoopiski üleskutse niinimetatud ego surmale ehk et siis märguanne vajadusest muuta radikaalselt mingit hoiakut või saavutada uus elu enesetunnetus. Aga jah, õnnetuseks tihtilugu tajutakse seda sisemist nõudmist, muudaks muutusteks ekslikult keha surma soovina. Meie kultuur on palju keerukam kui traditsioonilised hõimukultuurid. Meil puudub täiskasvanuks saamise initsiatsiooni. Standard. Coolbet on veendunud, et enamik meist leiab siis ise seetõttu initsiatsioonivormi ja tihti kipubki see baseeruma valulikel kogemustel, sest vett isiksuse areng lihtsalt nõuab teatavate initsiatsiooni kogemuste läbielamist. Ja kui ühiskonnas initsiatsioonimehhanism puudub, siis toimib initsiatsioonitung alateadlikult. Sühe üritab inimest iseinfitseerida. Mõnel juhul saabub psühholoogiliseks transvormatsiooniks vajalike initsiatsiooni läbi alkoholismi raske haiguse, lahutuse, õnnetuse, keskea kriisi. Asja tuum on see, et inimene pannakse tundma ennast abituna või lausa murduma. Suuremate elumuutuste ajal otsime teinekord ise liminaalset ruumi, kus me saaksime Räägenereeruda uueneda Re orienteeruda. Kriminaalne paik sümboolses mõttes läbi riste, jõesuu, raba kallas vee ja maa vahel, surnuaed, hiis, koht siinse ja sealse vahel. Nõmgi oma avatusest kõigile on liminaalne paik, mis justkui tõmbab sisemises turbulentsis vaelavaid inimesi. Tasub vaid meenutada näiteks Emily Bronti vihurimäed või kodumaist Kõrboja peremehest. Maarja Vaino on Tammsaare irratsionaalses poliitikas näinud Nõmme Kõrboja peremehe romaanis kui vahemaastiku kohta, kus tegelased viibivad reaalse elu ja ootuste kujutluste vahepeal. Ta nimetab seda transententseks maastikuks, kuhu saab ilmuda isegi jumala projektsioon. Või ei maksa karta mitte kohti, ütleb Jan Kaus oma lähedaste raamatust tabavalt. Sagedasti ei teame isegi, mida me õieti otsime. Ja tihti ongi arusaamatu käitumine sellel perioodil alateadlikult mõjutatud just sellest otsingust ei pruugi olla isegi tegelikult mingisugust õiget kriisi. Vahel ütleb lihtsalt sisemine hääl, et on vaja muutust. Selleks, et see muutus toimuda saaks, on lisaks vajalik ka aeg introspektsiooniks. Aeg, mil me vähendame oma aktiivsust. Kui mõelda meie kultuuris liminaalse aja ja koha leidmisele, siis minule meenub näiteks Edgar Valteri Pokumaailm pokud ise väikesed varju hoiduvad rändurid, kelle koht on maa ja vee piiril vaja. Kui nüüd Pokumaa ilm kõrvale jätta, siis üldiselt ei ole meie kultuurist tagasitõmbumine just soodustatud korpetiga tuleb nõustuda, et meie kultuur paneb rõhku tulemustele täideviimisele saavutustele aga paraku liminaalsel perioodil on üleminek ise peamine fookus. Ja ei ole vahet, kas kriminaalse protsessi tulemiks on tegelikult juhatada meid lausa surmani või lesestumiseni või uue keha tunnetuseni pärast. Haigust. Kannatus sellel perioodil võib ja eelduslikult teda teebki. Ta võib vähendada meie autoriteeti, võimu, väärikust, kannatused sunnivad ego silmitsi sellega, mida ta Neitanud kisuvad persona näolt ja sunnivad tähelepanu pöörama meie nendele olemuse osadele mis ei ole senimaani õieti elu võimalust saanud. Selle nii-öelda kata baasise sisuks on initsiatsiooni, hinge, sügavatesse, ministeeriumitesse ja selle olemuseks tulemuseks võib olla eelduslikult, ongi transformatsioon. Lihtne näide. Ussike saab liblikaks läbi nukkumise. Keerulisem näide on näiteks piiblilugu kuningas Nebukadnetsar-ist. Ennast täis kuningas sai esmalt paar hoiatavat unenägu, ta ei võtnud neid piisavalt tõsiselt ja siis sõna otseses mõttes loomastus seitsmeks aastaks trooni kaotamisest rääkimata. Kes ei tea, siis on piiblis kirjas. Asjad paranesid alles siis, kui ta tõstis silmad jumala poole. Nii-öelda Nebukadnetsari loos võib ka näha nii-öelda tüüpilist indivitatsiooni mudelit. Tema tõusu languse paranemise narratiiv peegeldab isiksuse arengule omast liikumist inflatsioonilt võõrandumisele ja sealt edasi kohtumise suunasselfiga. Loomasümboliga identifitseerumine sedakorda viitab sellele, et vastavad alateadlikud teemad on täielikult teadvustamata. Kontaktalateadliku materjaliga viib inimese Jungi sõnul justkui võõrale territooriumile sellesse samasse kriminaalsesse paika. Aga just sellel alal suudetakse tunda ära, milline osa teele sattumast materjalist on pärit isiksuse, indiviidi isiklikus psüühest ja milline osa kannab endal kollektiivse alateadvuse pitserit. Viimane tuntakse ära nominoosse varjundi järgi. Nii nagu fööniks sümboliseerib hinge taassündi, vajab ka kuningas uuendamist, mis algab laskumisega pimedusse, iseenda sügavusse. Ja selles loos võib Nebukadnetsari või mistahes kuningat vaadelda arhetüüp, see ego arhetüüp kandjana, kes saab siis juurdepääsualateadlikule materjalile või siis jumalale. Kui rääkida elaja kuju võtmisest, siis meie folkloorist meenub ilmselt esmalt libahunt libahunt, keda võib näha kui inimest, kes on oma teadvustamata materjalist üle ujutatud. Kitzbergi nimelises jutustuses ütleb Tammaru Margus eelkäija et see oli üks kuri sund ehk needmine, mis niisuguse inimese peal hingas, kes kord soojendiks hakkas käima. Ta ei võinud jätta ega oma himu enam võita vaid pidi verd nägema ja murda, saama taltsutatud ja täitsa vagusaks tehtud murdja, kui ta kord verd saab, enam murdmist ei jäta. Miks ei või inimesega sedasama sündida, kas inimene parem on kui loom? Tema näeb libahunti kannatajana, kellel pole üldse meelevalda. Kitzbergi Tiina on ka see nii juhtuski, tema ei tulnud välja. Ja me ei pruugi liminaalse seisundi toodetud kannatustest kunagi tegelikult tervelt välja tulla. Sellisel juhul me jääme kinni nimetatud Limbosse või krooniliste üleminekuseisundisse sellesse samasse öösse nagu sisustus. Või nagu ahas veerus, see hiliskeskaegse kristliku legendi, igavene juut Jeruusalemma kingsepp, kes peab rahu leidmata maailma lõpuni rändamalt karistuseks selle eest, et ta ei lubanud kolgata teel kõndivad Jeesusele oma maja ees puhata. Aga ma ütleks, et lootusetust saatusest pääsemise esimene tagatis on mitte lasta lootusetusele viimseni sisse imeda. Selle kohta käib kenasti üks Ain Kaalepi 50. aasta värss millel on sobiv nimi ka kohtuminaalse veerusega, kus ta ütleb. Ole rahulik veel ja ole üks ööga, kes teab, mis unistused on sul taos. Olles põrgus ja kohtudes põrguga, tuleb suuta sellesse vaadata, kuid mitte ainult sellega samastada mitte sukelduda alateadvusesse nii et silmad täiesti suletuks jäävad. Kui vaatad piisavalt kaua alla sügavikku, vaatab sügavik samuti sinusse, ütles Nietzsche. Me tegelikult ju teame Leminaalsuse sümboolsemas paigas ristteel Vanapagan, aga äri tehes ei tohi talle anda tilgakese päris oma verd. Kapsüühe Jeeruse müüdis saab sühe Haadesesse ehk allilma minekuks kaasakeelud mille sisuks on kokkuvõttes teatud teadlikkuse säilitamine distantsi säilitamine. Näiteks on tal keelatud seal all pakutavat süüa. Meie ülesanne on läbida alateadvuse kuningriik, säilitades ja kasutades oma oskust olla teadlik. Initsiatsiooniprotsessi lõppstaadium on ühiskonda naasmine uues staatuses. See lootus, et me tuleme pimedas tööst välja uuena see võib juhtuda ruttu või järk-järgult mõned pendeldajad liminaalsuse uue seisundi vahel veel tükk aega. Meil võib olla vaja üleminekuga abi. Mõnikord juhtub, et initsiatsiooniprotsess selle arhetüüp käivitub, aga liminaalsest ruumist Me üksi välja ei pääse. Puudub rituaali siiret juhtiv nii-öelda vanem selle vajaduse või tänapäeval täita psühhoteraapia mõni sõber. Kui initsiatsiooni sobilik sotsiaalne protsess puudub, võib juhtuda ka see, et seal saadab initsiatoorse kogemuse unenäokujul. Nii arvab Jung vähemalt arhetüüp. Lood, mis viivad meid allilma, võivad peegelduda ka filmilinalt vaadata vastu maalidelt, kirjandusest rääkimata. Mersoneerume nendega. Mõnikord me leiame müüdis iseenda loo ja vastupidi, tuvastame müüdi motiive iseenda elus. Igal sellisel kokkupuutel leiame ennast liminaalsest ruumist mille atmosfäär on küllastunud transformatsiooni võimalustest. Seal Me võime kohtuda teisega suure tähega ja teiseneda ise. Ja kui me suudame siduda oma situatsiooni üldise inimkogemusega, siis me ei tunne ennast selles kogemuses ka täiesti üksikuna. Nii me võime võtta oma isikliku Neekia ette teadlikult aidata iseennast teadlikult oma initsiatsiooni teekonnal teadlikku vastu minekut kannatustele enese sügavustesse sukeldumist on Edindscher puudutanud Joona piibliloo kontekstis. Nagu eespool öeldud, sümboliseerib allaneelamise kujund ohtu, et ego langeb ürgpsüühe võimusesse. Aga valgus on pimedusele mürk. Kui teadlik olend pakub end ise pimeduse poolt alla neelamiseks, siis selle kannata pimedusele mürki, rünnates teda seestpoolt. Teisisõnu ütleb Edingher, kui teadvustatus laskub sihilikult teadvustamatusesse, lükata sellega käima transformatsiooni protsessi. Ene Mihkelson on öelnud näiteks oma romaanide kohta, mis viivad meid rahvusliku mälu põrgusse. Et tema soov ei ole kellelegi õnneliku lapsepõlve hävitada. Tema juhitud Neykja viib meid meie kollektiivse loomuse pimedate peatükkide juurde. Nende peatükkide juurde, millest kaua ei räägitud ja on raske rääkida. Ühes intervjuus on ta selgitanud päris ära ei kao miski. Ma olen püüdnud tuua ajaloo mõistmist, vaatepunktide paljusust. Ja see ei ole siin ka selles kontekstis sugugi teistmoodi. Selleks et mitte võtta poolikuid positsioone, peab looma struktuurse narratiivi konteksti, kuhu mälupilt paigutada. Ka individuaal tsoon on tegelikult ühe tervikliku narratiivi loomine meie isikliku narratiivi tähenduse ja see eeldab intro spektsiooni. Sellised rännakud viivad meid kollektiivses alateadvusesse, meie enda tuumahinge pimedasse öösse. Peegeldus, milles me tunneme ära iseenda kui läve inimese, selle päris eheda inimlooma võib olla üllatav. Vahel, ma mõtlen, kui palju meie, kes me hoiame kohustusliku kirjanduse hulgas nii Juhan Liivi varju kui Bornhöhe tasujat, kui palju me näeme hinge, süvavetepeeglist, toda vana eestlast madalate ja mustade lagede eestlast, pärisorja, seda eestlast, keda kirjeldas Carlenson Päär oma doktoritöös eestlaste Emmdeemilistest haigustest, nägu on neil loid, märkimisväärset tänava joonteta väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Põhilised iseloomujooned, laiskus, alandlikkus, vägevamat ees ja julmus. Kes on filmi November näinud, siis ilmselt teab, millest räägitakse. Ja nii nägi 200 aastat tagasi eestlast baltisaksa aadlik, keda meie austasime portreega oma rahatähel. Vot sellele ma mõtlesin, kui ma vaatasin filmi November. Seal oli üks stseen, kus vana parun ütleb paruni preilile. Siin pole kedagi, see on ainult haigus. Ja siis mul oli niisugune kummaline moment, kus ma tundsin, et võib-olla sarnaste sõnadega tühistame ka meie, kellel meil on siiski vahel kiusatus identifitseerida pigem puhaste linade vahelt tõusnud paruni perega. Et ka meie tühistame niimoodi iseenda peegelduse selles liminaalses ruumis, mida me näiteks sealt filmist näeme. Mina pole keegi, mina olen haigus, nii mõtleb ka võõrandunud inimhing, kui tema elab läbi oma hinge pimedat ööd. Kes meist tunneb ära ennast sellest tahmunud näoga olendist, kes elab musta laega toas kes hulgub Jaan Oksa masendavalt sügises. Kas üldse kannatab peeglisse vaadata? Selline see, needki on hinge pime öö. Mõnikord me läheme ise enamasti neid viiakse põrgu pimedusse. Bernard Kangro nägin muide ükskord seda pimedust ja vormis selle luuletuseks. Ja tema tundis pimeduses ära iseenda ja enamgi veel. Laman selili ja olen enda meelest reheahi, hakkas see luuletus ja lõppes nii. Ja kui valgus langeb neile, tunnen äkki kõike ära. Juba eile tunaeile juba üle üleeile töötasid, käisid siin, need on mustad esiisad mineviku rehetares, olles väsimatult visad, teevad lõppemata tööd. Mina olen reheahi minu päratumas keres, hõõgub lõõmab tule kahi. Keset pikka ööd. Hinge pime see on sügavik, millest võib leida tähenduse. See tähendus on omakorda tõde terviku kohta, mis oleme meie ja mis on ühtlasi suurem kui meie. Valus osa sellest muidugi on, et see tõde ei pruugi meid kuidagi õnnelikuks teha. Tähendus ei pruugi teha kannatus sugugi olematuks. Aga kuidas sa oma isikliku hinge pimetööga oled toime tulnud, on see kogemus sulle tuttav või et on need ühe elu jooksul, nagu ma saan aru, et see on ikkagi ju mingid etapid et ei saa öelda, et üks hinge pime ja siis on oled, astud juba valgustanud edasi vaidled, et kas sul on see tuttav endale ka või sa vaatad pigem sellele kui teadlasena, kui huvitavale nähtusele. Ma arvan, et ma hinge pimeda ööteemale vaatan mitte niivõrd teadlasena, vaid inimesena, ehk et ma usun, et ma tean, millest ma räägin ja ma loodan, et iga inimene mingil moel kogeb seda, sest noh, ma võin muidugi eksida ja liialdada, aga ma arvan, et, et päris raske on olla empaatiline, kui sa ei ole ise kogenud kannatusi. Et see on üks neid põhjuseid, miks tegelikult see on väärtuslike positiivne kogemus. Aga ma arvan ka, et see on üsna paratamatu, et me nii-öelda sellist vaheldumist languse tõusu, languse tõusu vaheldumist läbi elame, kas just igavene langustest vastab hinge pimeda kriteeriumitele, raske öelda, ega seal mõõdulindiga ju keegi mõõtmas ei käi. Aga jah, ta ütleme nii, et, et see on niisugune, mitte teaduslik probleem mu jaoks, vaid ikkagi inimlik. Üldse inimese elus ilmselt kaks kõige olulisemat üleminekut on sünd ja surm. Et kui palju sa näiteks oma isikliku surma peale mõtled või, või selleks valmistud. Et kas sa kardad surma? Ei, ma ei karda surma, aga et kui sa selle jutuks tõid, siis tõesti ütleme oma sündi, neil ei ole võimalik kellelgi kogeda. Aga selle võrra tähtsam ilmselt on selle teise üleminekuperioodi läbielamine ja minul on olnud õnn ja au paar kevadet oma elust käia, hospiits siis vabatahtlikuks ja see on kindlasti minu arusaamist vaadet, et just selle protsessi osas kõvasti avardanud ja see on selline, et kui üldse on nii-öelda püha kogemus mul olemas, siis ma arvan, et see on. Aga on sul mõni näidet, kuidas ta su vaadet avardas. No võib-olla üks neid asju on see, et noh, minu jaoks vähemasti mida mina olen siis tundnud selles keskkonnas, et seal tõesti on selline omalaadne rahu, mis ilmselt ongi see kokkupuude Numi Noossega, see, kus sa tunned, et miski on nii suur, et ta võtab need protsessid üle, et isegi olukorras, kus tegelikult võiks ju valitseda paanika, valu, negatiivsed kogemused, siis see ei ole absoluutselt see, millega mina seda seostan, vaid pigem ongi see, et, et see on nagu koht, kus surmaolemasolu on normaalne. See toimib väga rahulikult. Aga sellist surmaeelset segadust või ängi oled sa ka oma selle hospiitsi ajal kogenud mõne inimese puhul? Natuke küll, aga pigem ikkagi mul on olnud suur õnn näha seda nii-öelda seda mõistmise saabumist ja vot sedasama asja tegelikult mida nii-öelda selles kriminaalses perioodis peaks läbi elama seeläbitöötamine ja endale nii-öelda lahkumiseks asjade selgeks tegemine, et see tõesti toimubki. Religiooniantropoloog Heili Sepp kõneles teemal hinge pime öö külas maks, risteri muusikasaate panid kokku Külli tüli Hedi Rosma raadioteater 2017.