Minu nimi on Jaan Ross ja ma tahaksin rääkida teile ühe loo, mis on pärit Andrei Tarkovski kuulsast filmist. Andreil on bluff. See film. Ja need, kes on teda näinud mäletavad. Ta on üles ehitatud suhteliselt iseseisvate lõikude kaupa. Filmiteadlane Tatjana Ivanovitš on nimetanud neid lõike novellideks. Ja see üks novell, mis mu tähelepanu praegu köidab, vestab ühest kella valajast poisist, kelle nimi on Boriss või Boriss ka, nagu seal filmistada hüütakse. Tegevus toimub mongoli-tatari vallutuste ajal Venemaal. See on siis 14. sajandi lõpp. 15. sajandi algusmaa on suhteliselt inimestest tühi. Ja ühes kohas ma täpselt ei mäleta, kas tarkovskiga täpselt meile ütleb, mis koht see on. Tekib vajadus kiriku torni valada. Kell kirikukell. Nii nagu peab aga ei ole kuskilt võtta kella valajat, sest suur osa inimesi on ära tapetud ja keegi ei tea, kuidas kella valada. Ja siis tuleb järsku üks poisike, sedasama poriska, kellel on aastat nii 12 või 13, ütleb mina, oskan kella valada, tema käest küsitakse, kuidas sa seda oskad? Ta ütleb, minu isa oli kellavalaja ja ta pärandas mulle kella valamise saladuse. Alguses poriskat ei usuta, aga teiselt poolt, mis jääb yle, kui õiget kellavalvajat kuskilt võtta ei ole siis tuleb leppida turiskaga. Ja need, kelle käes on võim ja jõud, otsustavadki anda puriskale täisvolitused. Panna ta selle ütleksime tänapäeval projekti eesotsa. Ja Boriss ka hakkab asjaga pihta. Kujutage ette, kui raske on 12 13 aastasel poisil kamandada enesest vanemaid mehi. Filmis mäletan, on kohtikus, poriska paneb ennast maksma võrdlemisi robustsel viisil mõned vanemad mehed, kes talle ei allu. Kui ma ei eksi, siis pekstakse läbi. Filmis on palju juttu õigest savist, mida on vaja vormi jaoks, millesse valatakse Kell. Aga see kõik see töö kulgeb, läheb edasi ja saab ühel hetkel valmis. See kell on valmis. Ja see kell vinnatakse torni tippu kiriku torni tippu. Ja siis lüüakse teda esimest korda. Ja heli, mille Kell kuuldavale toob, on imeilus. Kõik on selle kella heliga rahul. Ega kõik tõttavad poriskad kiitma. Kes selle asemel, et rõõmustada koos teistega heidab maapinnale, nägu vastu maad, hakkab kibedasti nutma. Ja teised küsivad ta käest, miks sa nutad? Voriska astab, nutan selle pärast, et tegelikult ma valetasin teile, isa ei ole pärandanud mulle mitte mingisugust kella Palamise saladust. Ma pidin kõik selle ise välja mõtlema. Miks ma teile seda lugu rääkisin? On üks. Ma ei tea, kas Eesti oma või tuleb kuskilt mujalt mis ütleb, marssali ketikene peab ikka olema paunas. Kadunud isa on mulle seda korra öelnud. Ja see puriska lugu näitab meile, kui suur võib ja tegelikult peab olema inimese usk endasse. See usk peab olema nii suur, et suuta ära kasutada need võimalused, mida elu meile pakub. Et tulla välja võitjana olukordadest, mis alguses võivad tunduda täiesti lootusetud, kus võitu saavutada tundub ilm võimatu, aga usk iseendasse ja võib-olla usk jumalasse on need, mis seda võitu meil saavutada aitavad.