Minu nimi on raal, Uusa tegelen ma iga päev arhitektuuriga kuid see lugu tegelikult on mitte päris minu lugu, see on minu abikaasa lugu, tema kunagi rääkis mulle istuvad talumehed kõrtsis külakõrtsis ja arutavad maailma asju, mis võiks olla, mis võiks olla kelleltki kõige suurem soov, mida ta elus tahaks. Naasis, pakutakse välja, üks ütleb, et mina saaksin palju raha, teine sobib headla imest. Kolmas edu lihtsalt, et on nagu ikka, arutavad omavahel ja järsku märkavad kõrtsinurgas kerjast niisugune räbalapundar omaette. Tekib mõte, et küsiks kõige temaga asjad, mida siis tema arvab, et tema kindlasti näed hoopis teistmoodi, et mister võiksid olla tema kõige suurem soov küsivadki tema käest, et räägi meile, et me siin omavahel arutama ja, ja meil on niukseid, mõningaid mõtteid, aga me siiski välja välja mõelda, et mis see kõige suurem sooviks olla. Heageeris räägib, mina soovin, et oleksin ühe väga suure riigi kuningas. Ja siis ühel päeval tuleks vaenlane minu ajal esmasoovinata Anastakse rööviks selle kuningriigi paljaks. Ja siis ma soovin, et ta tungiks minu lõssi öösel, kui magan, nii et ma olen sunnitud põgenema särgi väel läbi akna. Mitte midagi, ma ei saa kaasa võtta. Ja siis ma soovilas, ma, eks läksin lõbuks, ma soovin seda, jõuaksin teie juurde siia kõrtsi selle peale siis talumehed kratsivad kukalt ja mõtlevad, et noh küll niisugune naljakas, omapärane soov, et nad, mis kasu sellest võiks olla, küsivad Kerese käest, aga taheti. Et noh, mis kasu sellest siis on, eks ole selle peale kerjus ütleb, et noh, kas sa aru ei saa? Mul oleks isu, see särk.