Koole. Ööülikoolis kõneleb Estonia teatri kauaaegne lavastaja. Aarne Mikk teemal ooperi igavikulised sõnumid. Saade on salvestatud külaülikoolis Valtu seltsimajas. Ma tulin Estonia teatrisse koori lauljaks 1952 sügisel, 20. augustil, kui täpne olla. Nii et ma olen selles majas 65 aastat olnud, kui meil on peats mingisugune koosolek, siis Aivar palub ikka mind ka vahel tervitada ja ma ütlen, et tere õhtust. Mul on rõõm olla tee juures, kes te kõik olete sündinud pärast seda, kui mina siia teatrisse tulin ja Stalin polnud ka veel ära surnud, kui ma esimest hooaega alustasin. Et see on niisugune aeg, mis on ühte-teist ikkagi salvestanud mu mällu ja samal ajal ma olen teinud ka lavastusi väljaspool Estoniat, olnud ka meie muusika ja teatriakadeemia ooperistuudios teinud etenduse Sibeliuse akadeemias Helsingis. Aga ma ei ole kunagi pidanud ühtegi loengut ülikoolis, nii et seda ei saa tõsiselt võtta. Millisel kujul ma täna siis teie ees olen ja mida ma üritan teile rääkida? Ooperi igavikulised sõnumid, mis asi on üldsegi igavik eesti keele seletava sõnaraamatus on igavik. Kui alguse. Ja seda tõlgendatakse väga erinevalt. Ma loen ühelt draamateatri kavalehelt, et seekspire ei kuulu kindlasse aega. Ta on igavene, siis ma võtan ajalehe kätte ja näitlejanna Ülle Lichtfeldt ütleb emotsionaalse lause. Mul läksid mingis kohas sõnad meelest ära ja tol hetkel päästis mind ainult näitleja veri. Tegin tohutu traagilise poosi, tõstsin käed silmade ette. Justkuinii pidigi olema hetk, kestabki ainult sekundeid. Aga tol hetkel tundus, et see kestis terve igaviku. Nii et kuidas seda igavikku tõlgendad või esitades on igaühe enda arusaamine või tõlgendamise küsimus. Aga Friedebert Tuglas on kirjutanud. Oi, kuidas me kardame otsatust ja igavikku. Sest et see meie mõistusest üle käib. Ja kui hakkad ooperi juurde tulema, siis mõtled samaaegselt, et altamyra koopamaalingute vanus on üle 14000 aasta. Vanakreeka kirjanduse esimesed teosed loodi samuti kaheksa kuni seitse sajandit enne Kristuse sündi ja ka meie regilaulu juured ulatuvad ju tegelikult väga kaugesse minevikku. Ja taoliste näidete kõrval on 420 aastane ooper alles noor poisike. Aga tal on oma eripära, mis võimaldab ühendada nii sõna- muusikat, näitekunsti, tantsu kui kujutavat kunsti. Ja see annab talle ka võimaluse kajastada sündmusi kaugest minevikust või fantaseerida tuleviku teemadel. Tarkmõtlejad Toomas Paul. On ütelnud. Igavik ei ole ilmatu pikaks venitatud aeg vaid aeg, kus kõik võimalused on koos. Ja just ooperis ongi need võimalused kõik koos. Seda peegeldab ka Richard Wagneri termin Gesamtkunstwerk kunstide süntees, muusika, draama, totaalne integratsioon. Ooper on renessansi ajal laps, esmajoones Firenze linnas tekkisid sõpruskonnad, kes püüdsid taaselustada antiikset teatrikunsti. Oli teada, et antiivsetele etendustel olid kaastegevad nii muusikud kui koor, kes esmajoones kommenteerisid või täiendasid näitlejate dialooge. Nüüd aga pandi osalised laval suhtlema lauldes. Ja sellisel kujul toimuski esimene etenduskunsti metseeni Jovanni bardi salongis 1597. aastal. Etenduse pealkiri oli Daphne, mille muusika autoriks oli Jakopopeeri. Etendust korraldav seltskond nimetas ennast Kamerataks. Vihje sõnadele, tuba või salong. Ja siit tuleb ka meile tuttav termin kammerooper. Teost ise nimetati dollar ramma per muusika. Draama muusika jaoks on draama läbi muusika või draama, mis on kirjutatud muusikaga. Daphne muusik ei ole säilinud, küll on aga alles paar aastat hiljem samas paigas ette kantud ooper euri Tiidžim. 1637. aastal avati Veneetsias maailma esimene ooperiteater ja samaaegselt võeti seal kasutusele termin ooper tõlkes nagu oopus või töö. Ja sajandi lõpuks oli 150000 elanikuga linnas juba 16 ooperiteatrit. Mõtleme selle peale, et Eestis tehakse oopereid üle 100 aastaga, ühtegi ooperiteatrit veel ei ole meil ehitatud ja ei ole ka ette näha, seda lähemal ajal ehitatakse. Rossini võis küll öeldad. Wagneri muusikas on jumalikke minuteid, kuid tunnid masendavad mind väga aga Wagneri poolt kavandatud ooperna Bayroidis Pole ühelgi suvel ilma publikut, sinna on võimatu pileteid saada ja samaaegselt selles ooperimajas on maailma kõige pikemad ooperietendust, sest vaagnat taotles juba ooperiehitamise ajal, et inimesed tulevad sinnas selleks sündmuseks eraldi. Iga vaatuse vahel on tunniajane paus, rahvas aetakse majast välja, nad istuvad murul või söövad restoranis, siis tulevad jälle tagasi. Ja kui näiteks ütleme, Wagneri ooperijumalate hukk puhtmuusikalises mõttes kestab juba üle nelja tunni, siis pange vaheajad juurde ja te olete teadis terve pika tööpäeva. Ooperikunst võib olla erakordsete elujõudude allikaks. Imelaps Mozart tegi oma esimese ooperikatsetuse juba üheteistkümneaastaselt ja teiselt poolt Seppe Verdi lõi 80 aastasena oma kõige nooruslikuma ooperi, falstab Mozarti ooperi loomise näide oli läbi paarisaja aasta unikaalne erand, kuid äsja võis lugeda, et Viinis esietendus samuti 11 aastase briti muusikatalendi alma toitzeri täispikk ooper Tuhkatriinu, millele kohalik ooperi publik aplodeerib püsti seistes. Inglismaal elav tütarlaps on varasemast ajast tuntud. Kui viiuldaja ja pianist. Esietendus toimus 29. detsembril ja ettevõtmise patrooniks oli kuulus dirigent Subin meelda alma Deutsche rit võrreldatakski liinis. Noore Mozarti ka, sest tema heli keelgi kuulub samasse ajastusse. Ma ei taha ja ma ei suudagi teha ülevaadet kogu ooperikunstiajaloolise arengu kohta. Selleks on olemas paksud raamatud ja targad professorid. Mainiksin vaid lühidalt, et Itaaliast alguse saanud ooperikunst levis kiiresti üle kogu euro. Kuningad ja keisrid palkasid õukondades nimekaid heliloojaid ehitasid väikeseid kammerteatrid hiljem juba suuri ajaloolist. Eks maamärkideks saanud ooperimaju. Milano La Scala avati aastal 1778 Moskva suure teatri praegune hoone aastal 1825 ja ka Eesti Estonia teatrimaja on saanud juba paar aastat tagasi 100 aastaseks. Vastukaaluks Itaalia ooperikunsti erinevatele tahkudel ooper seeriat tõsine ooper. Opera Bufo koomiline ooper tekkisid paljudes riikides, ka rahvuslikud koolkonnad ja lavale tulid nende maade ajaloosid süžeed. Läbi aegade on ägedaid lahinguid peetud erinevate ooperikoolkondade vahel ja ka publik on saalis läinud kaklema ühe või teise laulja ühe või teise lavastuse vaatamise puhul. Ooperikunsti andunud pooldajad seisavad ööde kaupa piletisabades moodustavad ülemaailmseid, Wagneri või Rossini ühinguid. Vaatamata Voltheri ütlusele, et ooper ei ole ju midagi muud kui seltskondlikku, kus saamise koht, kuhu me koguneme teatud päevadel ise täpselt teadmata milleks. Kuid kunstis on asju, mida ei saa sõnadega seletada. Ma arvan, et niisuguseid asju on ka religioonis. See ongi põhjuseks, miks kunstist või religioonist võib palju rääkida, aga lõplikku selgust ei saa. Jõuad teatud piirini. Ma ütleksin teatud piirideni. Ja kuigi sa tead, mis on nendel avarustel, ei suuda sa seda ometi seletada. Inimestel ei ole selleks sõnu, see ulatub juba tunnete piirkonda, mida ei saa väljendada sõnades. Seda on kirjutanud läbi aegade üks kuulsamaid ooperilauljad Feodor Shaljaapini. Ja siinkohal võiks sõnade ja muusika vahel tuletada võrdluseks meeltega töömaa ka meelia daami Verdi Travjaatad. Mõlemal juhul on ju tegemist armastuse ja armukadedusega. Voldemar Panso ütles kunagi ühel proovil, et kui laisk näitleja esitab lavastuse proovide ajal küsimuse, öelge, palun, mis asi see armastus üldse on. Siis Panso ütles, et tuleb teha vaheaeg, armastust seletada ei saa. Ja Verdi ei seleta neljarealise teksti, mille sõnad räägivad umbes nii, et imeväeline tunne meid vallutab, tuues kaasa nii õnne kui valu. Ja ta on valanud Travjaatasse selle mõtteni imelisse muusikasse. Et kus äkiline vaimustuspuhang vajub hetkeks Minoori ja õnne ning kannatuste sümbioos on sündinud. Ja kui see motiiv edaspidises ooperi käigus meie kõrva juurde tuleb, siis me saame aru sellest allhoovustest, mis sõnade allmuusikana meie tundeid või mõtteid meenutab. Ja see ongi muusikalise dramaturgia eripära. Nagu helilooja on siis see muusika valmis nii klaviiris või orkestripartituuris siis oleks ühelt poolt nagu ooperitegemine lõppenud. Kuid tegelikult alles algab nüüd ooperiäratamine, lavalise elule. Lisanduvad lauljad, dirigent, lavastaja, lavakujunduse ja kostüümiloojad, orkester, sageli ballettmeister, grimeerijalt valgustajaid ja nõnda edasi. Helilooja vaatab muidugi seda protsessi, Pealt teeb vahepeal parandusi, esitab ka ettepanekuid tempude või nüanssidega. Ja siinkohal on üks tore meenutus esimese Eesti tõeliselt arvesse võetav ooperi Vikerlaste looja Evald Aava mõtted enne esietendust aastal 1928. Istud proovilja, mõtled, olen kodus pannud punktikesi paberile, ise seejuures läbi elanud tundeid, helisid. Nüüd on siin mehed kõiksugu koomiliste keeruliste instrumentidega, kes puhuvad sulle just seda, mida sa ise oled tundnud. See ongi ehk loomisprotsessi huvitavaim moment. Tagasi kajastus Etegandjatelt. Mõistad, et inimestes on midagi ühist. Kuidas muidu suudaksid nad peale keerulist protsessi tunda sama mida sina. Muusika ühendab inimesi kõige otsekohesem Alt. Me võime lugeda, kuidas tänapäevani ühed populaarsemad ooperid Travjaata või Karmen esietendustel läbi kukkusid. Me kuuleme ka ooperites, kes saavutasid suure menu, aga neid tänapäeval enam keegi ei mängi. Enne, kui me saame rääkida eestimaisest ooperikunstist, peame pöörama pilgu hetkeks nende juhuslike ooperiilmingute poole, mis siinses saksakeelses kultuuriruumis aset leidsid ning ajaloo seisukohalt vägagi põnevaid avastusi kuuluvad. Saksamaal sündinud helilooja Johann Valentin meeder oli ligi 10 aastat 1000 674683 Tallinna Saksa Gümnaasiumi kantoriks ja mõnel suvel ka kohaliku muusikaelu korraldajaks. Meede on kirjutavad neli ooperid, milles säilinud ainult üks Tallinnas loodud kindlameelne Argeenia. Tõenäoliselt kirjutas meede Rihega libreto ning kuna Eestimaa kuulus tollal Rootsi ülemvõimu alla, siis ooperi loomise ajendiks olevat olnud Rootsi kuninga Karl 11 abiellumine Taani printsessi Ulrike Eleonora, aga nende nimesid muidugi ooperis mainita, kõik tegelased on väljamõeldud nimedega, kuid tsensorid nõudsid juba enne etendust igaks juhuks teatud korrektuuride tegemist. Libreto sed ei oleks asjatuid arusaamatusi. Ja meeter. Igaks juhuks ka enne avaliku etenduse algust andis publikule suuliselt teada, et minu komöödia sisu on puhas väljamõeldis ja ei käi ühegi võimu kandja kohta. Aga ooperiga seotud probleemid läksid ikkagi edasi. Neljandal juulil sai Tallinna raad Rootsi kuningalt kirja teatega, et Taani on saatnud Rootsile noodikomöödia esitamise tõtum, milles olevat Taani kuningannat solvatud. Ei jäänud muud üle kui meeter, saatis ooperimaterjalid koos Tallinna raehärrade selgitusega Stockholmi. Muidugi erilisi järeldusi tehtud ooperit seal ka kunagi läbi kuulatud. Autor lahkus peagi Tallinnast, et otsida teistest Euroopa linnadest paremaid tegutsemisvõimalusi. Ja tema elutöö lõppes aastal 1719 Riias. Aga samaaegselt peab imetlema meederi koolipapa tööd, sest ooper olevat ette kantud peaasjalikult saksa gümnaasi oma jõududega. Ja tänu sellele, et see ooper sinna Rootsi raamatukokku sattus. See muusika on tänapäevani säilinud. Ta avastati arhiivist aastal 1973 ja aastal 1999 tõi Toomas Siitan selle teose Tallinna suurgildi hoones kontsertettekandes taas publiku ette tõeliselt samas paigas, kus ooperi esietendus kunagi aset leidis. Ja nüüdseks on selgunud, et seesama meederi ooper oli üks esimesi saksakeelseid oopereid üldse tolleaegses ooperikultuuris. Ja mõelda siis 1680 siit Veneetsias on päris huvitav ajalooline paralleel, et nii kiirest toimus Tallinnas ka ikkagi ooperietendust. Aga järgmise ooperietendus Tallinnas kulub veidi rohkem kui sajand ja pinnase loojaks on kindlasti siin August von Kotzebue, kes sündis aastal 1071, vaimaris suri 1819 Manhaimis, 20 aastaselt läks Peterburi ja oli kaks aastat seal Katariina teise õukonnas seejärel riigiametnik Tallinnas, tollal muidugi Reevalis ja asutas siin aastal 1784 saksa asjaarmastajate teatri. Kirjutas lavastus mängis ise kaasa ja on kirjutanud üle 200 näidendi, mida mängiti kõrvuti Götel, Essinki või Schilleri teostega. Teda olevat isegi võrreldud mullieeriga. Aga kutsepuud on hiljem natuke vaadetud sellise Prismaga, et see oli üksteisejärguline literaat ja teatrimees. Ja kui ma juht süntreestenis taastav tsempion ooperisaali is ma vaatan, et seal lahes on Mozarti Aköötaja, teised teatri suurkujud ja nende kõrval otse puu pilt, järelikult tolleaegses saksa kultuuris, teda võeti ikkagi tõsiselt. Ja võiks ju juurde lisada veel, et kui Austria-Ungari, keiser, Franz esimene lasi ehitada buda täiesti uue ooperiteatri, siis selle avamiseks 1811. aastal telliti muusika Ludwig von Beethovenit, kes kasutas August von Kotzebue Eestis kirjutatud näidendite Ateena varemed ja kuningas Stefani tekste. Kuningas Stefani muusikast on tänapäevani olemas avamäng ja üheksa numbrit. No võib-olla veel üks oluline moment, et aastal 1789 Kotze puu ühe vaatuslikus rahvatükis isalik ootus kõlas esmakordselt saksakeelses teatris eestikeelsed laused mida kasutas üks tegelastest eesti talupoeg ja see aastaarv ja võrdlemisi kergesti meelde, et millal siis saksakeelses teatris Tallinnas kõlast eestikeelne tekst see oli sama aasta 1789, kui toimus prantsuse revolutsioon ka revolutsiooni lause, siis saksakeelses teatris, Tallinna laval. Muide, kalamajas on olemas ka Kotze puu nimeline tänav. Ma kunagi mõtlesin, et see on ka August von Kotzebue järgi panna, aga kahjuks ei ole. See on tema poja järgi, kes sündis ja suri Tallinnas ja kes on Venemaa diavasta ja mereväe ohvitser Otto von Kotzebue. Aga kutse Punimi eksisteerib Tallinnas, kuigi nõukogude ajal oli selle tänava nimeks Johannes Käsperti tänav. Aga nüüd ma olen tagasi otse puu juures. Ja siis meenutaksin veel kahte saksa ooperiprimadonnad, kelleltki jalg ka üle. Eesti ema on kunagi astunud Gertrud Elizabeth Maara sündist 1749 kasselis ja suri 1833 Tallinnas. Laulis paljudes Euroopa suurlinnades, elas 10 aastat Moskvas, aga siis Napolion tulekahju järel tuli siia Tallinnasse andis kontsert, oli lauluõpetaja ja Tallina saksa lauluseltsi üks asutajaid. 1831. aastal. Tema 82.-ks sünnipäevaks saatis Göte talle siia õnnitlused, kaks luuletust. Milledele. Muusika kirjutas Johan Hummer. Muide, need originaalid on Tallinna Linnaarhiivis alles. Ja arhiivis on alles ka Elizabeth Maara lokid kui sellised meened tollest lauljannast. Kahjuks ta oli maetud Kopli surnuaiale, kuhu nõukogude võim rajas pargi ja tema säimled. Minu arust ongi sinna mullal jäänud, mõned eesti inimesed suudeti ümber matta, aga Elizabeth Gertrud mara puhkab oma mälestustega seal. Tema hauaplaat olevat siiski kusagil säilitatud. Ja teine võib-olla tuntud nimi saksa ooperiajaloost sopran, samuti Wilhelmiine, Schröder, Debrient elas aastatel 1000 804860. Teda hindasid väga kõrgelt Veeberi Wagner ja muide 18 aastaselt ta laulis Leo noored Beethoveni Fideelias on andnud hiljem ka kontserte Võnnu Valgast koos oma kolmanda abikaasaga. Heinrich von Pokiga elas aga aastatel 1857 58 Viljandimaal Loodi mõisas. Õhtuti olevat nad musitseerinud ja lugenud Götet. Maarahvas hüüdis teda laulu kaadriks aga laulu Kadri ise kirjutised. See mõis on üks öökullipesa, kus pole ruumi kaasa toodud mööbli ja maalide paigutamiseks. Ja mina, kuulus kunstnik. Pean siin Liivimaal tanguputru keetma, läks järgmisel aastal Saksamaale tagasi. Professor Kristel Pappel, Opeli mahukas uurimistööooper Tallinnas 19. sajandil annab meile võimaluse tutvuda tolleaegsete kultuurioludega ja tõdeda, et aastal 1795 andis Tallinnas ooperietendusi mad Anttilli rändtrupp ja Kanuti Gildi saalis oli võimalus kuulata Mozarti oopereid, võluflööt ja Don Joan. Selle trupi siia jõudmisele. Nii nagu ka esimese teatrihoone püstitamisele laiale tänavale oli samuti oluline osa August von Kotzebue. Uus teatrimaja avardas oluliselt võimaluseni sõnalavastuste kui ooperite ettekandmiseks oli koduks Tallinna saksa teatrile. Pärast mitmeid tulekahjusid ja hilisemaid omanikke on see renoveeritud hoone nüüd koduks Tallinna nukuteatrile. Aga on aeg lõpuks tulla tagasi itega eestikeelsete ooperietenduste juurde. Ja esimeseks pääsukeseks on siin August Vieira poolt Vanemuises 1883. aastal lavastatud Veeberi pretsjoosa. Ta tõi selle lavale saksa trupi materjalide järgi ja jäi repertuaari aastateks. Seda mängite Tartus üle 100 korra. Selle ajastu muusika ja teatrielu, nagu mõistmisõhtul on üks väga tore allikas ja need on Karl August Hermanni poolt aastatel 1885 97 välja antud laulu ja mängu leht. Eesti muusika ja muusikute tutvustamise kõrval on meie jaoks eriti huvitavad Hermanni kirjutused ooperiloojate kohta ning tema katsed teatrialase terminoloogia loomiseks. Kort kasutab Herman sõna ooper siis mõnikord laulumäng Singsbiil kuid üsna tihti meeldib talle ooperi asemel öelda lauleldus, mis on Hermanni looming oopri kohta laulmine laval ja ka Tšaikovski balletti. Luikede järv nimetab ta hüppemänguks. Kurgede tiik. Mozarti Don Giovanni ja nõiavile on nii väga ilusad, et neid kõige ilusamat, eks kõla häälte sünnitusteks terve maailmaooperite muusikaparanduses arvatakse, sest ooperite loojana seisab Mozart üle kõigi teiste meistrite, ütleb Herman nõia Villel muidugi Mozarti võluflööt ja haarime röövile annab Herman pealkirjaks salaäraviimine sõrailist. Edasi siis võime lugeda, et tonitseti sünnitas aastal 1831 laulumängu Annaboleenam, mis tema nime tuulekiirusel üle Itaalia piiri kandis. Tonitseti oli nagu laulu ja mängu hallikas, kust iluhelid nagu rohked veesooned välja voolasevad või Verdi kohta. Aga ka omas vanas eas ei ole Verdi veel paljalt laisaks läinud. Veel praegu jookseb ühtepuhku tema ilu helide hallik. Alles 1887. aasta lõpul lõpetas Verdi oma uue töö. Essee oli lauleldus Othello ära, rääkimata kiitusega lauldise Maylandi della Scala teatris ja see on öeldud aasta hiljem peale esietendust. Kui hotellust juba juttu tuli, siis tahaksin siinkohal esitada sellest ooperist ühe lõigu jaagu monoloogi Georg Otsa esituses. Jaago Verdi ooperites, ainus negatiivne tegelane, kes tegelikult mitte kunagi oma tegusid ei kahetse, kammet, bet ja Nabucco kõik. Lõpuks saavad mingil määral oma eksimustest aru, aga jaagu, kes tahtis hotellole kätte maksta selle eest, et oli ülendanud lipnikuks mitte tema, vaid kassijo, kannab oma hinges ühte mürki kättemaksusoovi ja seetõttu see monoloog kannab vahel nimetust ka jaagu kreedo jaagu usu tunnistas omamoodi. Aga miks ma seda tahan teile esitada? Heliloojad kirjutavad oma partituurid väga palju juhendeid, märkusi, mõned üldse mitte midagi moodsate, kirjuta mitte midagi putsiini väga täpselt. Ja Verdi annab omamoodi vihjeid. Ja seetõttu see monoloog on minu silmade ees üks ainulaadne muusikaline number, kus enne viimaseid lauseid on Verdi kirjutanud partituuri viis, PPP-d, kui on kolm p piano pianissimu, siis on juba nii vaikselt kui võimalik. Aga kujutage ette, kui kaks peed veel juurde pannakse. Kui vaikselt sa siis peaksid seda esitama või ette kanda. Ja maailmas tihti lauljat seda ikkagi täpselt ei võta, sest originaalis need sõnad on murdee nullatse nullani kõlav sõnad tahaks hõisata kõvasti ja järgmine fraas algab ikka väga Fortega peale. Aga siin juhul on üks väga selline tore asi, mis seda toetab, son, eestikeelne tõlge, sest tollal mängisime meid, ooperit kõik eestikeelsetes tõlgetes ja see fraas kõlab Morte nulla asemel surm. Ja vat Georg Ots suudab seda sõnad tühjust öelda sellise nüansiga, et te võite kujutada ette, et see on tühjusesse, on lõpp. See on sama näide, mille kohta kuulusid itaalia draamanäitleja. Salvini ütles, et kui sul laval tuleb jõust puudu, siis sosista. Ja ma tahaksin, et kuulaksite seda Creed otseda monoloogi Georg Otsa esituses just nende mõtetega, et jälgida, kui täpselt otsintoneerib. Ja kui meisterlikult oma lüürilise häälega suudab edasi anda seda dramaatilist pinget, seda sõnumit, mis Verdi on muusikasse pannud. Palun. Alatust ostmas. Mees. Ja on ta käima saada. Siits. Vaat siit lõppkonnas hetk ruvad. Jätkab Aarne Mikk. Maailmas on kirjutatud ju tuhandeid oopereid, aga kui me vaatame teatrite mängukavasid paljudes maades, siis ikkagi korduvad keskelt 50 60 teost mis ei kao, mis jäävadki ilmselt sinna pikkadeks aastateks. Heather Seppe, Verdi looming moodustab nendest ühe olulise vundamendi. Ühelt poolt ju Verdi loomingus on üldinimlik armastus. Teisalt Ajalooliste isiksuste võimujanu koos intriigide ja salasepitsustega. Need on nappuku Attila, Filipp teine või Mcret Nad olid ju Verdi loomise ajal temale kauged ajaloolised nimed, igavikulised tegelased. Kuid Verdi eriline dramaturgiline anne ja muusikaline kirglikkus suutis kõik need ajaloolised tegelased itaalia publikule nii lähedale tuua, et see foon oli üks asi. Aga see sisu või sõnum Verdi loomingus tähendas kaasaegsele Itaaliale hoopis enamat kui üks vana ooper. Ja pole ime siis, et orjade koor Nabucco ost sai peaaegu teiseks Itaalia hümniks või kui aastal 1846 Teneetses esietendus Verdi ooper Attila, kus Rooma väepealik eetses ütleb hunnide kuningale Attila oled? Sina võid võtta kogu maailma, aga Itaalia jääb meile? Jah, me ei kujuta ette, et kusagil mujal maailmas jääks etendus seisma, rahvas tõuseks püsti ja karjukesed. Itaalia jääb meile, Itaalia jääb meile. Vot see näitab, et kui lähedal võis tollal ooperikunst ja tema sõnum olla rahvale, kelle mõtteid ja tundeid autor kehastas. Jaa, Verdi muusikat, on mõned noored irvhambad eriti tema noorepõlve teoseid arvesse võttes nimetanud, et tema orkester nagu suur kitarr, Ra ainult, aga mitte ükski nendest heliloojatest teel oma kodumaal saavutanud sellist rahvalikku tunnustust nagu Verdi ja Verdi on itaallaste jaoks olnud ja jääb padre della paatria. Ja kui tänapäeval nende ajalooliste tegelaste puhul üritatakse oopereid tuua kaasaega, et inimesed tunneksid kuidagi ikka nendes ennast kuidagi väga lähedasena ja ära tunneks, et see on ka meie ajastu probleem. Ja seda tehakse tegelikult tihti, ainult sellega pannakse selga tänapäeva kostüümid ja tegevuspaik on ükskõik kus kohal. Ma olen näinud vangari loengrini etendust, kus eesriide avanemist laval suur Lenini büst. Kõik naersid saalis, aga kuulasid laulmist hea meelega. Ja on ka mussowski Boriss kodunowis tehtud lavastusi, kus Boriss kõnnib ringi tavalises ülikonnas. Kroonikakirjutaja piimen paneb oma mälestusi kirja läptopi abil ja see rändmunk varrlaam, kelle puhul seal jaapani ütles, et juba tema riietest õhkub vodka lõhna. See on tavalises baaris, rüüpab viskit ja nõnda edasi. Ja see on mulle sama väheusutav kui televiisoris. Me nägime aastaid tagasi, kuidas Vladimir Putin oli Kremli kirikus küünal käes ja näitas ka, et ma usun sama sügavalt kui kogu vene rahvas. Nüüd teda enam kirikus ei ole näidatud. Ilmselt on tema mõtteviisis toimunud selline sama muutus nagu nappucol, kes ühel hetkel ütles, et ma ei ole enam kuningas, ma olen jumal. Aga olgu see, kuidas on. Kui ma 20 aastat tagasi, sest tsoonias Nabuccot lavastasin, siis mõned sõbrad ütlesid, seda on ju väga tore teha, nüüd pane Nabucco lavale Stalini kujuna, kes küüditas eesti rahvas Siberisse ja ongi tõlgendus, usutavus olemas. Ma ainult ütlesin, et jah, alustada võidu nii, aga ooperi lõpus Nabucco palub jumalalt jaak Juuda rahvalt andeks oma tegude eest, aga ei Stalin ega ükski nõukogude riigitegelane ei ole meie käest andestust palunud, et see oleks sama võlts, kui me seda lihtsalt formaalselt teeks, sest ega Verdi kunstlikku sügavust me lihtsalt tänapäeva kostüümidega asendada ei saa. Aga loomulikult on väga andekaid ja geniaalseid lavastusi, kus me võime näha ajaloolisi oopereid tänapäevases miljöös. Aga ma ei ole nende ajalooliste tegelaste puhul näinud niivõrd õnnestunud variant, et ma saan aru, et see tõepoolest on tänapäeval ja meile väga lähedane. Aga Me võime oopri puhul targutada ja filosofeerida väga kaua, sest et võiks ju võtta ka erinevaid ajastuid. Kõigepealt helilooja on loomulik oluline tegelane, siis oli periood, kus lauljad olid kõige olulisemad, sest primadonnad võisid oma kadentsi ise luua korrataariaid. Siis tulid suured dirigendid, nende hulgas muidugi jumal, Karajan ja siis tänapäeval on enamuses domineerivaks tegelaseks lavastaja, eriti saksa koolkonna esindajad ja tuntud saksa kolleeg Joachim Hertz, keda ka mina olen väga hästi tundnud, kes on Eestis käinud ka Tartus lavastanud, lausus korded, saksa publiku, neid ooperid tuhandeid kordi näinud ja ainult siis, kui esietendusel toimub skandaal, siis on lavastus õnnestunud, muidu loetakse, ooper kukkus läbi. Aga nüüd tuleks tulla ka esimeste eesti heliloojate loomingu juurde, sest seitsmeteistkümne aastane Kristian Jaak Peterson kirjutas juba aastal 1818, kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida. On teada, et esimeseks eestikeelseks oopereid katsetuseks oli Miina härma murueide tütar 1902. aastal kuid ametlikuks nurgakiviks peetakse siiski meeleKarl August Hermanni teost Uku ja Vanemuine täisnimega Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad, mille esietendus toimus 1009 kaheksandal aastal, kuid heakskiitu eriti pälvinud Voldemar Panso tõi selle loo kunagi näitlejatega heliloojate majas publiku ette. Siis aastal 97 tegi Raimo Kangro teosel uue orkestreeringu ja kirjutas ka järje hukkuja ecu. Ja eelmisel aastal me võisime lugeda, toimus Uku ja Vanemuise etendus Lihula mõisamäel ja koos koorilauljate ja tantsijatega osales seal juba 123 tegelast, nii et tõeline suur rahvaetendus. Herman oleks kindlasti oma lauljalduse üle suurt rõõmu tundnud, sest ta ise kirjutas ju tollal, et küll olen mina elus ilusaid preid näinud, kuid nõnda ilusat kui minu, Uku ja Vanemuine, mitte ühtegi. Aga eesti heliloojate ooperiloomingust on esimese arvestatava teosena repertuaari jäänud kindlasti kõigepealt eemalt haava Vikerlased autoreid Estonias koorilaulja ja saades innustust verd Jaiidast tegi ka tema sellise ajaloolis ooperi, kus saarlased tegid sõjarete Sigtuna linna ja ajalooliste sündmuste kõrval ka Vikerlastes. Armastus. Ja muinaseesti ainestiku kajastavad ka hiljem edukalt Adolf vedru kaupu või Eugen Kapi tasuleegid või Villem Kapi Lembitu kuid nii helikeelelt kui tegevustikult pööravad hoopis uue lehekülje meie muusikateatri ajalukku Eino Tamberg, raudne kodu, Syrannade perserakk või Eduard Tubin, Barbara von Tiesenhausen ja Reigi õpetaja. Rahvusvaheliseks läbimurdeks tuleb aga pidada Erkki-Sven Tüüri Vallembergi, mis esietendus Saksamaal tuli Estonias lavale, tuli Saksamaal uuesti publiku ette. Ja kui ma rääkisin Libretistidest või nende Libretode raamatute väljaandmisest siis Tambergi ja Tubine puhul on väga suur oluline osaga Jaan Krossi väga kõrgetasemelisel libreto del tavaliselt ühte ooperi libreto ilma muusikata ette lugedes vangutame tihti pead. Aga Jaan Krossi vaimukas tekst ja selline võrdluste kaskaad on lihtsalt vaimustav. Ja tooper on väga tinglik kunstivorm. Sa pead teda lihtsalt armastama ja temasse uskuma. Ma nägin Viini ooperis kunagi Rossini ooperis Villem Tell. Me teame, et seal on üks kuulus stseen, kus Villem tõmbab ammu pingule ja peab siis noole laskma oma poja peale pandud õuna sisse. See on küllalt pikk muusika Nende sündmuste vahel ja kui me võtaks appi kino või televiisoris, võiks seda noort aeglaselt lastasel liikuda. Aga laval oli lihtsalt väga võib-olla primitiivne võtta, aga väga usutava ooperiseisukohalt selle Villem telli kõrval olid koorilauljate rida võtsid selle noole ja andsid edasi ühelt tegelasel teisele, kuni selle muusika lõpus, siis viimane mees torkas õuna sisse ja see oli see sama tinglikus või usutavus, mida me muusika kaasabil võtame vastu. Ja ega ooperit ei peagi tegelikult iga inimene armastama, aga võib-olla ooperit mitte armastav inimene jääb ka ikkagi mingi emotsiooni või kogemuse võrra elus vaesemaks minu põlvkonna jaoks ja minu jaoks tegelikult reaalselt nagu e-raamatut ei eksisteeri, ma tahan ikkagi paberile trükitud, teostuma käes hoida, seal on vahel erilised illustratsioonid, ma võin sinna pliiatsiga märkust teha ja ma võin minna kirjaniku juurde, paluda ühe autogramme sinna sisse ja see teebki selle teose igavikuliseks. Kui ma võtan oma sahtlist vahel välja Betti Alveri või Uku Masingu või Eduard Tubina kirjad, siis ma järsku tunnen, minu käes on ühe elava inimese sõnumit, nende saadetised. Ja seetõttu ma lõpetaksin ühe kirjakatkega. Nimelt, kui ma 69. aastal tegin oma esimest lavastust Estonias Vikerlased siis ma tahtsin teada saada, mida esmalavastuse inimesed mõtlesid või arutasid, tollal esietendus toimus 1928 ja Kanadas oli elus veel ooperilavastaja Hanno Kompus Jöteboris esimene Juta iive ajaloo või idaloo talve parim. Ja nad kirjutasid mulle oma mõtteid ja sellest kirjast, mille Kompus 81 aastasena kirjutas mulle aastal 1971. Sellest ma loeksin ühe katkendi ette. Õigupoolest sondi ooper võimatu kunstivorm, konglomeraat 11 segavatest sageli sakistavatestki sugemetest, kuid kütkestav, võluv, sütitav, haarav, kord pidulik, võimas, põrutav, masendav ja samas hellitav, silitav, liigutav, tajumatusse, hääbuv loogikata. Ent Ilus Surematu, sest lõplikult lahendamatu ikka jälle totaalsust inimlike väljenduste väljendusvahendite totaalsust taotleb. Kuid ei kunagist saavutav, kuidas niisugust teost lavastada, kolme mõõtlisse kujundisse voolida, haaramatud haaravaks teha. Minu lähtekohaks kujunes kuulekus kõige vähem haaratavale elemendile mis ometi on olulisem ooperis, muusikale, kuulekus, muusikale, muusikalaadile, stiilile. Ühe ooperimuusikastiil on lõppude lõpuks ainus pidev nõnda öelda püsiv telg kõiges keerlemas, millest lähtuda? Kui küsimuses näiteks on Wagner kelle kujud on kui mälestussambad avalikul platsil, siis ei saa neid ometi laval. Leonka Vallo pajatsete moodi liikuma panna. Ei saa Hamletit kostormeerida tänapäevasesse moesalongi või vastupidiselt tänapäeva traavat rõivastada raudrüüsse see tähendab teha ju võib. Aga kas see süvendab arusaamist teose duumast, ütles 81 aastane Kompus. Ja lõpetuseks siis rooma kirjaniku publijuse sõnad. Aeg möödub, igavik jääb. Ööülikoolis rääkis Estonia teatri kauaaegne lavastaja Arne Mikk teemal ooperi igavikulised sõnumid. Loengu vahepeal kõlas Georg Otsa esituses Giuseppe Verdi Jaago monoloog ooperist hotello. Eesti raadio sümfooniaorkestrit juhatas Neeme Järvi ja salvestus pärineb aastast 1963. Raadio ööülikool tänab koostöö eest külaülikoolid ja Vahur Tõnissoo Od. Saate panid kokku Külli tüli jälis ette viltraaditeater 2017.