Minu nimi on Artur Taevere. Ja ma mõtlesin rääkida täna loo sellest, et umbes viis aastat tagasi suvel tulin Tartust Tallinnasse, ma hääletasin ja ma jõudsin sinna umbes sinna Stockmanni juurde ristmikule, seal pandi mind maha, ma läksin seal endale natukene süüa ostma, et kõht oli tühi ja ma ei mäleta, mida ma otsisin, aga seal Stockmanni toidupoest ma ei leidnud ja siis ma läksin edasi kaubamaja toidupoodi. Vaata, seal seisab koridoris seisab üks indiaanlane. Aga siis mul nagu tekkis mingi selline tunne. Tunne oli sellepärast, sest et ma olin tegelikult ühelt oma sõbralt kuulnud, et tema teab sellist indiaanlast, kelle nimi on Rupert, kes on aeg-ajalt käinud Eestis. Selle tunde peale ma siis pöörasin, mul oli nagu sai hambusse, pöörasin jälle tagasi, läksin sinna, kaub Mae sinna koridori lihtsalt selle suvalise indiaanlase juurde. Küsisin ta käest, et inglise keeles küsisin, et, et kas sinu nimi on Rupert. Ja siis selle peale mees ütles, et jah ise, siis. Ja siis me rääkisime juttu ja siis järgmisel päeval me sõitsime koos naissaarele mingi suurema seltskonnaga. Tema on üks nendest Arizona indiaanlastest, kes on Eestis käinud mitmetel suveda. Ma olen mitu aastat nendega käinud naissaarel ja seal oli erinevaid asju, siis on toimunud üks nendest, mis mulle Higitelgi tseremoonia nagu selline saun, kuppeltelk, küllaltki madal. Ennem seal telgi kõrval tehakse suur lõkkease ja siis suured kivid seal kuumas mitu tundi, siis viiakse need kivid sinna sinna telki sisse ja see on nagu üks kõige pühamatest tseremooniate eest, mis neil on ja, ja see sümboliseerib see kuppeltelk ja see väike nagu uks, kuidas sa sisse lähed, sealt välja tulete? Ema küsis ka, kas sa tuled sealt välja, sa oled nagu uuesti ilmale tulnud ja ja minu kõige võimsam kogemus selle higitelgi oli ükskord ühe tseremooniameister ei olnud tookord Rupert vedeli, eks noorem indiaanlane nende palus, et kõik mehed, kes seal seal tseremoonial olid, istuksite jalad istumise all või niimoodi nagu põlvede peal. Ja naised ei pidanud seda tegema, tseremooniale oligi pühendatud emadele, tseremoonia võttis aega umbes, ma arvan tund aega võib-olla, või natukene rohkem. Ja see oli kohutavalt ebamugav niimoodi istuda, ma ei ole ise kunagi harjunud niimoodi istuma, jääd alguses mingi aja pärast, jalad hakkasid kipitama, peri ei käinud korralikult läbi. Tohutult valus oli. Ja siis, kui me seal istusime, kõik, siis lihtsalt see tseremooniameister palus, et me kõik mõtleksime oma emadele ja, ja vanaemadele ja, ja vanavanaemadele ja kõigile, kes enne seda on olnud, kes on meie kes on meie eest hoolitsenud, kui me väikesed olime ja suuremaks kasvasime. See oli nagu üks nendest kordadest, kus mina seda kuidagi niimoodi tundsin, et mingit sellist tõesti ülevoolavat väga tähtsalt tänutunnet oma emale ja vanaemale. Ja see vist ongi kogu lugu lihtsalt öelda aitäh oma emale.