No olen Rein Maran. Ma töötasin seal akadeemias soli informatsiooni labor. Ja, ja mulle sattus, kuna meie labor ei, kõike mida oli tehasel tarvis. Ma olin parajal määral noor poiss, mulle sattus kätte roll ühe tart Tartu Ülikooli ja Zooloogia ja Botaanika Instituudi töötaja jaoks, filmida lendude käitumist käitumisslaididel. Ega ma sellest midagi ei teadnud, ma loodus käia, olen alati olnud ja looduslembeline ka veidikene. Aga tavaliselt on nii, et kui inimene midagi ei tea, seda teab kõige rohkem. Vähemalt näib teadvat kõige rohkem, nii olin mina ka väga hakkamas. Ja, ja tõepoolest, panime kokku roost laiudele niuksed, onnid, generi viis mille sees olid avad ja sinna ma ronisin siis filmikaameraga sisse. Ja esialgu ei pööranudki tähelepanu sellele, mis toimub selle onni ümber. Mul oli tegemist küllalt palju oma filmikaamera ja tema sättimisega ja, ja tema uurimused ja kui ma päris hästi selle kaameraga nagu tuttav polnudki. Ja kui ma lõpuks olin kõik oma niuksed eeltööd ja valmistamise teinud, see oli varakevadel, ilm oli maru külm siis ma alles surusin oma silma vastu filmikaamera ocolari ja hakkasin vaatama, mis siis tegelikult laiul toimub. Teleobjektiiviga filmikaamera omapära on selles, et ta tõmbab kõik sulle nii lähedal. Asjad, mis toimuvad sinust mõnekümne meetri kaugusel tuleb sulle nii lähedale, nagu sa vaataksid seda kaasvestlejad või ka seda, mis toimub. Ja, ja nii ma siis uitasin oma kaameraga õigemini kaamera objektiivi suunaga mööda laidu, kuni ma jäin lõpuks peatuma kõige tavalisema hõbekajaka. Ja sinna ma jäingi pidama. Sest seesama hõbekajakas, Ma olin kajakaid ju palju näinud eemalt nüüd korraga päris lahedalt suures plaanis oli nii hämmastavalt kaunis, et see võttis õhku ahmima. Sinnasamasse juurde maabus tema paariline. Ja nüüd korraga avanes minu ees eesriie, mis oli siiamaani varjatud pina nähtavasti nagu kõik teised inimesed ei olnud ju kunagi näinud tegelikult tundmatu looduse ilu ja elu siis kui see kõik on omaette, kui seal elajad ei tea, et tegemist on nüüd lähikonnas oleva inimesega ja elavad nii, nagu nad tegelikult elavad. Ühesõnaga, ma olin sattunud olukorda, kui soovite, siis lukuaugust piiluja olukorda vaatama. Tegelikult looduses toimub. Ja noh, see oli niivõrd imepärane Et ma unustasin ennast vaatama. Ja ma uitasin objektiivi, kas mööda seda laiu pinda edasi-tagasi, tabasin seal veel mitmeid teised olevused, nägin karist pardipere ja ja nii ma vaatasin, unustades. Ja vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja vaatasin kuni ükskord muutus hämaraks, tab, järelikult olime kaameral aga olnud oma 16 17 tundi ilma märkamata, kuidas aeg voolab? No ma ei tea, öeldakse, et inimene võib mediteerida ja siis niimodi tarduda. Aga inimene nähtavasti sattudes millegi väga huvitava, väga põneva peale. Ega ma ei oskagi seda kirjeldada, mida ma tegelikult nägin, ma nägin jah seda omaette olemist. Ja siis ma esimest korda päris tõsiselt hakkasin taipama seda, et kogu elav maailm ei erine minust kui inimesest, mitte nii palju, kui on mulle õpetatud ja kui ma ka ise olen arvanud. Ja seda, et mul on, on elu niisuguse võimaluse välja pakkunud niimoodi pakkunud, et ma olen seal enda jaoks avastanud selle üle, ma olen õnnelik. Ja loen seda nähtavasti oma elutee kõige suuremaks leiuks ja, ja kõige põnevamaks kingituseks.