Mina lähen Atannist, räägin ühe loo, see lugu tuli mulle lausa unena kätte. Ma olin oma tädi majas selles unenäos ja läksin väljast, ma kuulsin sellist kummalist heli ja nihukest kõnekõminat. Ja kui ma välja jõudsin, siis oli õues palju palju inimesi, kõik seisid ja vaatasid niimoodi ülesse ja sealt ülevalt langes allapoole niisuguste kergelt heljuvate niisuguste ribade mass väga imeilusaid helkivaid ja, ja õrnad ja tegid sellist väga õrna ilusat häält, kaanetatud libakesed endale selline tõeliselt imeline pilt, mis seal avanes. Ja kui nad niimoodi allapoole hakkasid jõudma, siis inimesed hakkasid neid niimoodi, mõtlesid nüüd nagu servast kinni, tõmbasid need alla ja hakkasin nagu uurima ja vaatama, et noh, ühest küljest nad olid uudishimulikud, teisest küljest olid nad väga ilusad ka, et mõtled, et võtad mälestuseks või niimoodi. Ja see ribakest niisugune see kiht, mis niimoodi vaikselt allapoole vajus, see mingil hetkel nagu peatust. Aga mida enam inimesed olid need reipaks ja sealt alla tõmmanud, seda hõredamaks, et kas see pilt ka jääma ja siis korraga mingil hetkel jõudis minuni äratundmine, et nendest ribadest oleks moodustunud sõnum. Aga kuna pooled nendest libakestest oli juba ärassikutatud, sealt siis seda sõnumit enam kuidagi kätte saada ei olnud. Võimalik, et kui sellel lool on moraal, siis võib olla see, et uudishimu kui see pole mitte vaatlev, vaid on selline torkiv ja sikuta või ei ole mitte alati kõige parem, kuid võib-olla vahel ka kurjast.