Mina olen tekstiilikunstnik, Anu raud ja kui mina esimest korda laulupeol käisin, olin ma nelja ja poole aastane, aga ma mäletan seda, ma mäletan Gustav Ernesaksa seal ja ma mäletan sellest esimesest laulupeost 47. aastal neid laule ja värve ja ka väsimust mäletan. Ma tean, mul oli valge pluus ja punane seelik, mitte rahvariideseelik ja kõik on väga ilus minu arvates. Ja siis olid mu väiksed sinised kingad, aga need olid juba nii ära kulunud, ninad olid ära kulunud, aga minul olid nad ikka väga armsad ja ma igalühel näitasin, et mul on Evet kingad, mis tähendasid uued kingad, aga tegelikult värvi enam suurt peal ei olnudki. Ja kui ma mäletan arvukaid laulupidusid, ma arvan, Tallinnas elades ega koolilaps ei jätnud ühtegi vahele, siis see, kui sa olid kusagil lillekülas või kelmikülas või veel kuskil kaugemal, siis hallikate sinakate inimeste vahele tulid justkui tantsu ja laulumaasikad, sellised rõõmsad, ilusad, värviliselt ehitud inimesedki Saipa sammuga rühkisid ikka kesklinna poole. Seda on nii palju kogetud ja mäletatud ja ma mäletan seda. See oli imeline tunne, kui need mitmest Eestimaa paigast tulnud inimesed oma eriliste värviliste riietega marssisid, siis laululavale. Aga kunstnikuna ma olen aastaid-aastaid vaadanud, muidugi ma kuulan laulu ka, aga ma vaatan, et mingi erilise värvi või koloriidi tekitavad valged pluusid ja need erinevad seelikut jaatanud ja põlvede värvid kokku. Et see valge on justkui Basportoo või raamistusse kõigile neile värvidele, ta paneb lihtsalt kõik need värvid veel helisema, see on nii võimas ja ilus vaatepilt, rääkimata ka rongkäikudest, kus siis need jalad astuvad nagu siksakiliselt ja ja eriti veel, kui tantsupidudel hoitakse käest kinni ja väga palju valgeid pluuse on, siis tekib see käte kinni hoidmise siksak muster, mis on tegelikult nagu truudus kui truuduse sümbol ja siis need liiguvad mingisuguses rütmis, et kunstnikule on tõesti see teine kontsert silmale ääretult oluline, et ma olen seda palju-palju kordi nautinud ja ja imetlenud ja imestanud. Aga veel tahtsin ma rääkida laululavast. Kui ma mõtlen seda, et mis tähendab eesti rahvale kärbsekivi aknaruudukiri kaheksa kandoneda siis äkki tuli mul meelde, et kindlasti on ühe tikandi nimi just nagu päike ja minu jaoks on see laululava sellest ajast, kui ta valmis on saanud just nagu päike. Kui laulupidu algab, siis ta on tõusev päike ja kui laulupeo lõpupäeval on ta loojuv päike ja kui päris päike seal kõrval on just poolest saadik juba vette vajunud ja mere taha läinud siis laulupeo päike on veel nendel viimaseid helisid ja viimast laule laulev ja helisev pool päike, mis ongi nagu eesti rahva päike. See on kujund, mis on juba meile nii omaseks saanud ja meie teadvuses, et seda ei kustuta Ta miski. Aga veel. Et kui lauludega käib kaasas tohutu harjutamine ja mõtlemine ja kooskäimine ja pingutamine, siis üks pingutamine, kui sa vaatad uhkesti üles ehitud laulu peolist tõelistes rahvariietes, siis neid tuhandeid töötunde, mis sinna kokku on arvestatud talenti, oskust, vilumust, pikka meelt, ilumeelt, mis seal kõik koos on ühe inimese küljes, olgu ta sukkadest, vöödest, tehnikestest, käise või särgikirjadest seelikutriipude, nii välja, taludest põlvedest kõigist võiks mõelda. Ja kui tihti räägitakse, et pulmad on väga tänuväärset selle tõttu, et nad on aidanud eesti rahval säilitada rahvariideid käsitööoskust siis kindlasti teine väga oluline asi on laulupidu. Et laulupidu on tekitanud selle tahtmise omada rahvariideid neid ise teha ja sellest on lõpmata lõpmata aga hea meel, et üks on see kontsert kõrvale, need ikka ja jälle toredad ja tuntud laulud, mis helisevad juba tõesti 100 aastat ja varsti rohkemgi, aga teine on see kontsert silmale, see kirkus, rõõm kõnet, värvilistes rahvariidesulgedes lauljat siis sinna laulukaare all lähevad ja oma vidina ja laulud lahti lasevad, see on midagi erilist, mida tahaks ikka ja jälle kogeda ikka ja jälle kogeda, et seni ainult jääks.