Ööülikool. Miks kvantmehaanikud jõuavad jumala juurde, see on sellepärast, et kvantmehaanikas mõõtmiste tegemine tähendaks pommitamist mingite teiste osakestega. Aga selle pommitamise käigus objekti rikume tegelikult ära ja objekti ilma selleta, et teda mõõdetakse, milline ta on, sellest ei saa keegi teada ja ei saagi saama. Ja jumal on täpselt seda tüüpi objekt, et teda ei saa mõõta. Koole. Füüsik Tiit Lukki kõneleb teemal on või ei ole, selles pole küsimus. Austatud üliõpilased ja teised uudishimulikud. Küsimus jumala olemasolust on kas täiesti üleliigne küsimus või sellise küsimuse küsimine nõuab väga suurt ettevalmistustaustatööd. Ja nüüd on küsimus, et miks me tahame üldse sellist asja küsida? Põhjus on meie enda haridussüsteemis ja teatavasti käib kogu aeg vaidlus selle üle, kas usundiõpetuse tunnid peaksid olema või peaks seda kardavad inimesed, kes arvavad, et selle usundiõpetuse käigus äkki tuleb kellelgi pähe hakata õpilasi veenma selles, et jumal on olemas ja siis ka mingit kindlat jumalust neile ette näitama. Mina omalt poolt sooviksin aga näidata, et see hirm on üleliigne. Ja et selliseid küsimusi me võiksime täiesti rahulikult esitada, kui me vastuseid teaksime. Ja nüüd esimene küsimus ongi, et kas jumal on olemas küsimusele nii. Ja vaatame siis kahte sorti inimesi. Ühed ütlevad, et ei ole, olgu ta siis nad ütlevad, et ei ole. Ja neil on hea olla parajasti niikaua kui me küsime oma poolt vastu. Aga keda te siis eitate? Rääkige meile sellest tegelasest. Ja siis äkki selgub, et ahaa ei olegi millestki eriti rääkida. Ja alati, kui nad ükskõik millise kujuga välja mõtlevad, võime me alati öelda, et oi, et no me arvame, et oh jumala haaps midagi teistmoodi. Ja siin on suur loogiline vastuolu. Nimelt me saame eitada ainult seda, kellest me teame täpselt, milline asi see on. Samal ajal, kui me teda eitame, siis nagu ei saaks seda asja üldse olemas olla. See on jällegi kulus loogiline paradoks, kui keegi väidab, et kõik, mis ma ütlen, on vale. Ja kui see peaks õige olema, siis ka see lause on vale. Järelikult kõik, mis ta ütleb, on õige. Aga kui kõik, mis ta ütleb, on õige, siis järelikult ka see lause. Ja nüüd satume paradoksi, kus üks asi on samal ajal õige, kui ta on vale. Ja selge on see, et selliseid lauseid me ei saa tõsiselt võetavatena oma arutluses kasutada. Ja selles mõttes on nüüd neil, kes püüavad jumalat eitada, väga raske olukord võrreldes nendega, kes teda jaatavad, sest need, kes jaatavad, võivad kõikidele eitajatele öelda ühe lihtsa asja, aga te olete lihtsalt pimedad. Te ei näe seda, mis meie näeme, ei tunne seda, mis meie tunne. Ja nemad on loogiliselt kooskõlalised, sellepärast et tõepoolest, kui keegi on pime, siis jumal hoidku, ega temale ei õnnestu ju selgeks teha, mis on roheline värv. Ja kui nüüd pime hakkab eitama rohelist värvi siis ta saab populaarsust koguda vist ainult pimedate hulgas. Nägijat naeratan lihtsalt välja. Seega väga raske olukord. Teine väljapääs tunduks nagu olema öelda, et noh jumalast midagi näkilaadset. Samas kui me hakkame näki tööle mõtlema, siis tuleb meil kõigepealt meelde, mis või kes. Üks eesti tubli kirjanik kes on ka täiesti tubli layotoloog ehk näkiuurija ja kirjutanud lausa välimääraja. Ja siinkohal siis kummardusena vete maale tunduks, et seal niisama näitega vehkimine aga ei ole. Sellepärast et viimati ma tegin uuringu Google'is ja guugeldasin fraasi märmaid found ehk näkku on leitud. Ja Google andis üle 16 miljoni üksikartikli. Siis proovisin ma väga autoriteetses teadusartiklite andmebaasis Science Direct, sedasama sain 3000 vastet. Ja kui nüüd nendesse artiklitesse sisse minna, siis selgub, et vähemalt iga kuu, võib-olla ka sagedamini leiab monid, doktorikraadiga tegelane. Küllalt piisavalt argumente, et väita, et näkid ongi olemas. Noh, seal Youtube'is võite te näha neid videosid ja leida nii palju, kui süda lustib. Ja nüüd me saame aru, et jällegi eitamisel ja juhatamisel on väga õrn vahe. Edasi on veel üks rumal küsimus, nimelt kui keegi küsiks või ütleks teile, et noh Arno Tali ei ole ju olemas, ütleks teile selle, kas see tundub teile mõistlikuna, keegi teile ütleb Arno Tali, ei ole olemas. Minule küll ei tundu enam mõistlik, sest vaadake, kevade tegelastest teate te enamasti rohkem kui oma naabritest on ju nii? Ja kuidas ma saan nendele öelda, et Arno Tali raja Teele, et ei ole olemas see tundub täiesti vastu võtmatuna. Ja kui ma juba nii igapäevaste objektide pealt saame äkki selgeks, et eitamine mõtlemine on kohutavalt raske siis küsima, et aga mis siis teeb selle jumala eitamiseni kolletamalt raskeks. Ja nüüd tuleb välja väga suur tõde. Et jumal ise pole ennast ka temasse uskujad teleilmutanud vähegi nähtaval kujul. Alati on ta saatnud kas mõned oma saadikud või põlevas põõsas kusagil ennast varjanud või, või siis kehastunud inimeseks, et kõik tõkked nagu lõpuni maha võtta. Ja selle tõttu selgubki, et Meile on väga raske rääkida, millest isegi oma arust teadjatel ei ole informatsiooni. Ja kohe tahaksime me uurida, et huvitav, kas on mõni asi meie ümbrusest, mis on ka samasugune ka taoliste omadustega. Need leiab hulgim, aga võtame hästi lihtsa asja, mis on kogu aeg teie ümber. Nimelt tuul, tuul, õhumolekulide liikumine. Me võime seda tunda, me näeme, kui ta korraldab meie ümber vägagi kohutavaid asju aga molekulide suunatud liikumist meil tegelikult. On väga palju selliseid kõrvalteemasid nimelt on olemas õpetusi, kus öeldakse, et me kõik oleme jumala koostisosad. Me kuulume jumalasse. Ja siis on veel eriti raske selliste õpetuste puhul öelda, et oi, aga meid ei ole olemas ennast. Me tahaksime juhatada igal juhul. Ning nüüd me jõuame sinnani, et tundub esialgu nagu oleks kõige rahuldavam võimalus öelda, et noh, jumal, seal mingi muinasjututegelane. Selle juures satume aga otsekohe sellisesse olukorda, kus neiks muinasjuttudeks on ju maailmast trükirekordeid omavad raamatud. Piibel, koraan, mis on ajanud oma kombitsad ju meie argikeelde kunsti, moraali kõigisse kunstides, muusikat, kirjandused ja nõnda edasi. No mida peaks, arvame inimene, kes ei ole kristliku mütoloogia ka üldjoontes tuttav, näiteks põrgupõhja uuest vanapaganast. Kuidas ta sellest peaks, arusaam kui me vaataksime, kui palju on eesti keeles väljendit, mis on otse piiblist olnud, noh seda ei jõua keegi kokku lugeda tuhandeid väljendeid. Kui palju on kunstiteoseid, kus on kujutatud piibli sündmustikku, kui me seda ei, ta tausta ei tunne, kui raske on meil kunstinäitustel sellest kõigest aru saada. Lõikamine skulptuurist välja, kui me Neid tekste ei tunne. Ja siit tuleb selline mõte, et arukas oleks siiski kooliharidusel lasta tekstide nagu baasosa tema struktuur jõuda siiski iga õpilaseni et neid mitte maailmakultuurist ära lõigata. Ja kui keegi neid tekstidega loeb ja nendega tutvub, siis juhtub see seesama kevade tegelaste efekt. Nimelt need piibli ja koraani ja teiste pühade raamatute tegelased saavad meile nii tuttavaks, et me ei söanda nende kohta enam öelda, et need ei ole olemas. Meiega juhtub midagi sellist, et meie mõtte kodustab nad enda jaoks sel määral, et me neid eitada ei suuda. Kuid saab minna veel kaugemale. Ja seda tegi füüsika-Nobeli preemia laureaat lihtsalt Veinmann ühes oma loengusarjas, mille pealkiri oli välja teooria. Kui ta tuli esimesse loengusse koos oma puudliga, kelle nimi oli Gregory tuli loengusse, tutvustas kõigile, vaadake, tema Gregory panid taga pinki, siis istuma, selle Gregory läks ise rahva ette ja ütles, et vaadake nagu te teate, on väljateooria üks väga raske füüsikadistsipliin. Väljade näol on meil tegemist millegiga, mida me eriti ei näe ja ei tunne. Ja selleks, et teile seda väga rasket õppeainet vähegi nagu tajutavaks teha, võtsime näitliku õppevahendi kaasa. Selleks Gregory nüüd seal istubki ja siis ta äkki kutsus. Ja fenomen sai öelda, vaadake see on näide tõmbejõududest. Gregory kohale. Gregor läks oma kohale ja Feynmann sai öelda. Vaadake, see on näide tõkkejõududest. Ja siis ta kutsus, üliõpilane. Son, palun tulge siia. See on tuli ka Fenmani, vaadake, see saba välimis, põhjus minu Gregori vahel toimis ka minu tsooni vahel. John, palun kutsuge Gregor siia. Son kutsus Gregorit Gregori tee väljagi deva kuule pajutava peredest. Ja siis sai firma nii-öelda ja vaadake, siin on näide neutraalsetest kehadest. Ja noh, tuntuks, et kuidas on see meie teemaga seotud. Aga pärast seda, kui ta oli selle kõik läbi mänginud, ütles ta, et vaadake selle välja rollis, mis vahendas, mindi ja koera, oli hetkel helilained ja helilained koerast minuni. Ja selle tulemusena hakkas midagi liikuma. Ja nüüd vaatleme, mis juhtub hingamise päeva. Kui miljardid usklikud lähevad oma pühakodadesse osa lähevad jalgsi, osa ratsutavad, osa lähevad mingi liiklusvahendiga. Kui me arvutaksime välja selle energia, mis selle puhul kulutatakse siis tuleb välja, et iganädalaselt võrdub, see pole suure geoloogilise protsessi energiaga. See on tegelikult summa summarum, tohutu hulk energiat. Ja nüüd me küsime, et kas me saame eitada seda, mis selle kõik liikuma paneb. See liikumine on reaalne. Selleks kulub reaalne energia. Teine pool, seda energiat kulub siis, kui kõik nad lahkuvad sealt, lähevad uuesti kasutusse tagasi. Ja kui me nüüd ütleksime, et seda, mis kutsub nad sinna pühakodadesse, et seda ei ole olemas siis see on tegelikult imelik ja, ja me ei ole kuidagi selle väitega rahul. Sest toimub suur ja massiline liikumine. Kas selle põhjus on objektiivne, see tähendab, kuulub meie välise reaalsuse juurde või see on subjektiivne, see tähendab, kuulub meie isikliku reaalsuse juurde, sellel ei ole ju tähtsust. Väliselt see liikumine toimub. Ja nüüd, kui keegi inimene usub oma jumalat ja selle käigus tema käitumine muutub see sõltub jumalast, mida tema usub siis Me ei saa tema jumalat eitada. Mitte mingil juhul. See ei ole võimalik. Selle puhul me võimegi öelda, et kas on või ei ole, selles pole küsimus. Ja nüüd me jõuame järgmise küsimuse sõnastuseni, nimelt tasapisi oleme aru saanud, et mõistlik on küsida. Kas sa usud jumalat? Selle küsimuse juures on äärmiselt oluline, et me teeksime mingisuguse üldistuse sest me saame aru, et erinevad inimesed võivad uskuda erinevaid jumalaid. Järelikult peaksime leidma mõistele jumal mingi üldistuse, millega kõik oleksid enam-vähem rahul. Ja äkki ka teie olete nõus, kui me ütleme, et nimetame teda kõrgem jõud või kõrgem tahe. Ja siinkohal tooksin ma mängu ühe India filosoofia ja õpetlase, kelle tuntum nimi on viivekananda. Tema kutsus ellu ühe vägagi suurepärase näite. Esitas selle 1893 Chicagos toimunud maailma usundite parlamendi ettekandes ja ta rääkis elevandist. Rääkis elevandist nii et läheb Indias mööda teed. Üks hulk pimedaid, nende ees läheb nägija. Ja nii see rongkäik läheb. Pimedate juhtnägija ütleb, kuulge, pimedad, oi, meil on vedanud. Ma saan teile tutvustada suurepärast looma elevanti. Ja nüüd tulge ja katsuge kõik elevanti ja sage osa sellest, kui suurepärane loomse selline anda. Ja siis pimedad katsusid elementi. Üks katsus lonti, üks kihva, üks kõrva, üks jalga, üks keret ja üks saba. Ja kui elevant on ära läinud, siis küsis pimedate juht, et no rääkige, pimedad kui suurepärane loom oli element. See, kes katsus lonti, ütles, et ah, see polnud midagi erilist. Et see oli kõige tavalisem lean. See, kes katsus kihvas, ütles, et mis te räägite seal lihtsalt niisama odaots. See, kes katsus kõrva, ütles, et kõige tavalisem kobruleht seisis, katsus jalgades, ütles, et räägite seal lihtsalt nagu puu. See, kes katsus küll, kes ütles, et ta ei, ei element seal nagu müür. Ja kõige põhjapaneva oma järelduse tegi see, kes katsus, saba, ütles, et kuulge, see kõige tavalisem tolmu pühkimise nuustik. Ja nüüd nad läksid kõik omavahel vaidlema ja kaklema sest nad ei saanud kokkuleppele, mis on selline elevant. Ja nüüd tuleme oma teema juurde tagasi, et piks ikkagi viivekkan, tal oli vaja sellist müüti. Nimelt ta tahtis maailma usundite parlamendile selgeks teha, et lõpetagem, üks kord vaidlemine selle üle, kellel on õigem jumal vaid tunnustage vastastikku kõigi religioonide Ja tunnistagem, et eri rahvastel eri kultuuridel on sellest kõrgemast jõust lihtsalt erinev kogemus. Ärme kakleme selle üle. Pall on sellest möödas, 1893 olise ja praegu, mis saast. Ususõjad käivad ikka ja mitte raugemasse ei ole ükski neist. Ja siin tuletaks jälle viivakanandot meelde, ta tõi veel ühe mõistukõne, nimelt küsiti temalt, et millist usku me siis peaksime uskuma või peaksime uskuma kõiki neid? Kuna viivekka nõnda levitas seda arvamust, et noh jumal on tegelikult üks, aga noh, lihtsalt erinevad traditsioonid usuvad seda erineval viisil. Et aga millist traditsiooni me siis peaksime järgnema. Ja siis ta tõi sellise kõrbe näite, et on rändur kõrbes, tal on janu, ta tahab jõuda vee juurde, hakkab kaevama, kaevab ühes kohas paar meetrit, ei tule vett. Siis ta ütleb, Ahma kaeval vist vales kohas. Läheb järgmisse kohta, hakkab seal kaevama, kaevab, kaevab, kaevab, ikka ei ole vett, läheb järgmisse kohta, jälle kaevab kaevu. Ei ole vett. Ja tarkus on selles, et kui ta oleks jäänud ühte kohta kaevama oleks ta jõudnud veeni ja joonud oma janu täis. Seega viivaka nõnda ütleb, et selleks, et uskuda, peaksite uskuma ühte. Te peaksite selle välja valima. Ja selle, mis on teile kultuuriliselt lähedasem. Ja nüüd jällegi, meil on tekkinud vajadus kuidagi ilmestada või visualiseerida, seal see kõrgem jõud näidata, et selliseid asju on meie ümber massiliselt. Ja võtame ühe väga lihtsa asja, võtame ookeani. Mere, isegi Peipsi järv kõlbab ära. Kui tema peale on lainetus. Ja oletame, et on keegi, kes pole mitte kunagi näinud. Ja ta äkki satub mere kaldale, vaatab merd. Ja mis te arvate, mida ta peab mereks? Ta peab mereks, vaadake seda lainetust. Eks ole, lainetus, see ongi tema jaoks meri. Kui kaua parajasti nii kaua, kuni ta ei lähe kaldalt vette. Ja siis ta saab äkki väga erilise šoki osaliseks. Nüüd selgub äkki, mis Meri on sügav ka veel. Füüsikud võivad kõik öelda, et ahhaa. Aga see lainetus, mida te näete, see ulatub põhjani välja toetub põhja ja korraldab seal põhjas ainet ümber ja põhjareljeef määrab selle äraga, milline lainetus kaldale tuleb. Järelikult midagi, mis on nähtamatu, määrab ära selle, mis seal nähtav. Miks see lainetusega näide nii oluline on? Vaadake, füüsikud võivad teile juba vägagi kindlalt öelda, et kõik need osakesed, millest me koosneme ei ole mitte midagi muud kui vaakumi pinnalainetus mitte midagi muud. Ja kui meil on piisavalt energiat, siis me võime vaakumist suvalisi osakesi välja lõi. Tavaliselt Me mõtleme, vaakum, kui tühi koht tuleb välja pakkuma, ei ole tühi koht. Ja kui füüsikud ütlevad, et aga lisaks sellele enamus maailma gravitatsiooniliselt mõjutavat ainet ja energiat on kuhugi kadunud nad nimetavad seda tumeaine või varjatud aine. Ja kus see võiks olla vaakumi sees. Vaakum võib ka sügav olla. Ja siis me ei tea ju, meist ulatub vaakumi pinnale ainult need osakesed millest me koosneme. Aga palju meist ulatub vaakumi sügavusse, mis olend see selline on või kes või mis seal elutseb, seda me ei tea. Nii et vaakum asub absoluutselt igal pool, igal pool on tühi koht ja nüüd me võiksime uppuda ära igasse punkti minna sinna sügavuti sisse. Ja me ei tea, kui palju meist on tegelikult selles vaakumi sügavikus ja kui palju meist on selle vaakumi pinna peal. Selge on ainult üks, et kui meist on jälka vaakumi sees, siis me kuulume ühte sellesse samasse ruumi. Kõik meie, kõik maailma asjad kuuluvad ühe sedasama vaakumi sisemusse. Ja kas või mis on selle kohta, me ei ole suutelised eksperimenti tegema. See tähendaks ju selle vaakumi ära lõhkumist. Ja seetõttu ei olegi üldse kummaline, kui me veedaksime, et looduses võikski olla Meile kontrollimatu tahe. Ja kui me küsiksime inimeste käest, et kas nad tunnistaksid, et maailmas äkki ongi selline kontrollimatu tahe olemas, siis enamus on sellega nõus. Et see võib isegi vägagi tõenäoline olla. Ja nüüd lähme asja tuuma juurde, mis võtab kokku igasuguse usu. Kristlikult võtab selle kokku usutunnistus. Et apostliku usutunnistus algab, mina usun jumalasse, kõigevägevama Sisasse taeva ja maa loojasse ja Jeesusesse, Kristusesse ja nõnda edasi. Aga mis oleks, kui ma loeks ühe teise usutunnistuse? Mina usun suurt pauku aja ruumi ja universumi loojasse ja targas inimesse universumi väärikasse, pojasse, kes on ilmale tulnud talle eelnenud olenditest kasvatanud evolutsiooni karmi valiku all, sellest ära muudetud eneseteadusesse ülendatud kõnes ja kirjas, ühendatud ning asunud looduse troonile tema seadvuste paremal käel kust jagab õnne ja õiglust olevatele ja tulevatele olenditele. Mina usun pühasse teadusesse üht ülemaailmset teadlaste ühendust õppimise võimalikust tõest osasaamist ning tarkusevõitu. Ja kui me nüüd küsiksime, et et miks ei võiks sellisele usutunnistusele öelda, jah, ma usun. Tavaline keskkooli füüsikaõpetaja ei räägi kunagi jumalast, aga millegipärast kes seal akadeemik, see juba hakkab jumala peale mõtlema, et miks see nii model. Mina need ennast akadeemikuks ka küll kuidagi ei saa tituleerida, aga tuleb välja, et kui teha teadlaste ja mitte teadlaste vahel vahet siis vahe on meetod, siis see tähendab, et teadlane tahab kõiki asju mõõta jumalaga seotud asju. Minu kogemust mööda ei ole võimalik mõõta. Ja miks seda ei ole võimalik mõõta, on tõenäoliselt küsimus tolles et me sekkuksime, mõõtmise käigus muutuks maailm. Nimelt oletame, et bioloogil kästakse uurida ühe puisniidukooslust liigid loendada täpselt isendid ära kusjuures saada iga liigi mass kuivaines. Mis ta siis teeb, ta võtab need kõik välja. Pärast seda ei kasva sellel liidu peale enam mitte midagi, ta on kõik täpselt ära mõõtnud. Aga see asi ise on kaduma läinud. Ja nüüd miks kvantmehaanikud jõuavad jumala juurde, see on sellepärast, et kvantmehaanikas mõõtmiste tegemine tähendaks pommitamist mingite teiste osakestega aga selle pommitamise käigus objekti rikkuma tegelikult ära. Ja objekti ilma selleta, et teda mõõdetakse, milline ta on, sellest ei saa keegi teada ja ei saagi saama. Ja jumal on täpselt seda tüüpi objekt, et teda ei saa mõõta. Seesama jutt sellest vaakumi pinnalainetus, sest et see on ju paljuski lihtsalt nagu mudel või võrdkuju, et see, mis on reaalsus, et seda me tegelikult noh, selles mitmemõõtmelises maailmas ongi raskem küsida, et mis vaakumi pinnalainetus siis ikkagi on, et tõenäoliselt ta lihtsalt üks väga hea matemaatik hammustaks selle kuidagi katki. Aga kas te olete püüdnud defineerida, et mis on reaalsus? Ei tule kõne allagi. Ei tule mõttessegi. Sellega saaks väga palju nalja. Ja noh, peale saaks mõne, lihtsalt igaüks ise jääks sellele reaalsusele ette. See on see Brüsseli paradoks habemeajast. Et habemeajaja Oskari töölaual seinal või seal töökoja seinal on üks tahvel ja seal on kirjas tema tööjuhend. Habemeajaja Oskar ajab habet ainult meil ja kõigil neil inimestel, kes ise endal habet ei aja, on ju mõistlik. Aga kuna ta on Oskar, siis kasvab temal ka kogemata habe ja nüüd on küsimus, mis ta peab endaga tegema. Kui ta endale habet ajaks, siis ta eksiks selle vastu, et ajab habet ka neile inimestele, kes endale habet ajavad. Ja kui ta ei ajaks endal, siis ta eksis selle vastu, et ta peab ajama habet kõigil, kes ei aja, et elab, et ja need, siis ta peaks endale ajama habet parajasti kõigil neil, kes kas ajama või mitte, seda peaksite korraga tegema. Ja kui me arvame, et selliseid asju maailmas ei ole olemas, siis tuleb välja, et kõik elementaarosakesed on sellised. Nad on parajasti osakesed, parajasti on nad ka lained ja kvantmehaanikas. Me leiame neid duubleid tohutult. Ja ei mingeid probleeme. Maailm ongi selline. Sellistele loogikale alluv formaalloogika ei tööta lihtsalt. Ja nüüd läheme oma küsimisega viimase etapi juurde ja küsib, et aga äkki jumal on tõepoolest olemas. Mis sellele? Äkki me olemegi allutatud mingile meist sõltumatule mõjutusele? Ning esimese vihje sellele annab üks lause. Me võime teha, mis me tahame, aga me ei saa tahta, mis me tahame uuesti võimet teha, mis me tahame. Aga me ei saa tahta, mis me tahame. Küsijad kohe järgmise küsimuse, aga kes siis tahab, kui ma ise ei saa tahta? Ja siin tulevad mängu küberneetikud, kes ütlevad, et kummaline asi küll, aga eneseteadvus, see tähendab võime endale mina öelda või ennast tunnetada saaks loogiliselt võttes realiseeruda ainult mingi suurema enese teadvustatud süsteemi raames. See tähendab, me peame kuuluma keskkonda, kes on ka eneseteaduslik. Ning siin küsime, aga millest meie teadvus nagu koosneb, kus see toimub? No kõik võtavad kahe käega peast kinni, ütlevad, et siin peas ajus, mis seal toimub, seal toimub rakkude omavaheline suhtlemine. Aga mis meie praegu teeme, me ka suhtleme omavahel. Me oleme oluliselt kõrgemalt arenenud kui meie üksikud ajurakud. Äkki on see ka mõtlemistegevus, aga juba täiesti uuel tasemel. Kui me guugeldaksime sellist asja nagu marmoration ehk Murmulaation kirjutatakse siis me satume kuldnokaparvede tantsudele. See on vapustav vaatepilt, soovitan seda kindlasti kõigil teha. Ja siis te näete, kuidas kümned tuhanded kuldnokad parvedesse tantsivad. Parv ei ole elusolend oma tahtega siis ei õnnestu selles veenda, nii nagu ka enamike biolooge, kes on juba praegu üpris kindlad, et linnuparved, loomakarjad, kalaparved, putukate kooslused, need moodustavad teatavas mõttes superorganismid. No sellest rääkis juba Mäterling. Ja eesti keeles on ka 31. aastal olite termiitide elu ilmus ja 33. aastal eelmisel sajandil ilmustama mesilaste elu, kus ta siis ka püüdis näidata, et tegelikult on mesilase pere või sipelgapesa või termiidi kolooniaks suur organism, kus rakkude osas on üksikorganismid jääd sellel suurel perel on omaette tahe. Mis meid sõda veel kinnitab, on see, et kui võtta sealt perest mõni mesilane välja, andud talle sööke, jooke ja kõik, mis ta tahab siis ta sureb Vediaatriast ära. Ja ükski Robinson ei ole ka täiemõistuslikuks jäänud, kui ta pikemat aega inimkonnast välja rebida. Seega jällegi vägagi palju, mille üle järele mõelda. Äkki seks mingit näidet selle kohta, et me ei saa tahta, mida me tahame. Et ma nagu ei osanud seda kuidagi enda jaoks selgeks mõelda. Nii nüüd kust tulidele tahtmine võtta see mikrofon ja küsida see küsimus. Kas te tahtsite seda ise enne, kui see tahe tuli? Ahaa, et see on nagu mingisugune uitmõte, mis tuleb ja, ja ja seda ei saagi nagu tahteks nimetada, jah. Väline maailm koos oma seostega tingib selle tahte, mis meil parajasti on. Järelikult meie mõtlemine toimub ka meist väljaspool. Meie tahte kujunemine toimub meie keskkonna ja Meie teadvuse vastasmõjus. Ja väga tähtis küsimus oleks, kas on olemas ka vaimne ühisreaalsus. Eks ole, füüsiline reaalsus, no ühesõnaga, kõigi jaoks on see laud ühel ja samal viisil olemas. Et aga kas on olemas ka vaimne ühisreaalsus, see on küsimus selles suunas. Ja juhul kui me tunnistaksime selle olemasolu, siis üksteise mõtete lugemine ei oleks mingi probleem. Jumala idee iseenesest ei ole mitte midagi üleloomulikku. Selles juba koolipõlves mõtlemine ei tohiks ju ometi kellelegi kahjulik olla, las noh, loomulikult me saame aru, et iga õppeaine tuleks nagu millegi teise arvelt sest räägitakse, et õppekoormus on kole suur ja ja et võiks nagu siis saada vähemaga läbi, aga noh, koole on erinevaid, äkki noh, on ikkagi võimalik selliseid koole ka luua, kus siis usundiõpetus oleks lihtsalt üks osa kõigest sellest, mis, Eesti rahvas on vägagi usklik, sellepärast ta usub ometigi kõiki, küll selgeltnägemist ja horoskoope ja kõike muud. Aga need on hoopis midagi erinevad asjad. Korjaksime äkki kokku ühe andmebaasi päevikute näol, mida olnud inimesed on oma elu jooksul pidanud? Pole ju võimatu, täiesti võimalik korjata kokku inimeste päevikud, mida nad on pidanud ja nüüd klassifitseerida iga päev seal sündmuste tüüpide järgi ära ja vaadata, mis siis sellel inimesega on juhtunud. Teiselt poolt on meil teada, et tänapäeva arvutustehnika võimaldab ülisuure täpsusega arutada kõigi taevakehade ja tähtede ja planeetide ja kuuasendit noh, kasvõi tuhandeid aastaid tagasi. Seega Me saaksime võtta nende inimeste elulood ja see, mis nendega on juhtunud ja korrelleerida neid planeetide kuu ja, ja kõige tähistaeva asenditega. Ja teha lõplikult selgeks, kas siis horoskoop töötab või mitte. Lihtsalt tehnika küsimus, mulle tõlgiti ühte artiklit, kus jaapanlased olid teinud selle 2000 inimese päevikute põhjal, mis olid kogutud üle maailma ja tehtud siis üle 200 erisüsteemi horoskoobid olid kontrollitud siis nende elulugude põhjal. Ja seal kaugelt üle 95 protsendilise tõenäosusega võib öelda, et paraku horoskoobid tööta. Nende vahel ei ole mingit seost selle, mis inimesega juhtub ja ja see, mida ennustab horoskoop, sellel ei ole korrelatsiooni. Ja kui keegi tahab isiklikult selles veenduda, siis ta võiks võtta mõned oma elu kriitilised hetked. Ja samal ajal ka mõned sellised hetked, mille ümber pikalt ei toimunud, ei midagi otsustavatega olulist ja las ta siis teha nende ajahetkede jaoks horoskoobid ja vaadata, mida siis tegelikult horoskoop oleks ennustanud. Mis oleks pidanud juhtuma. Ja kiire kontroll tooks selle tõega igaühele kenasti kätte, et tõepoolest lugu on, nii, samal ajal. Horoskoope tehakse tõenäoliselt tulevikus ja jäädaksegi tegema. Sellepärast et see on väga tore seltskondlik mäng. Sellega on mõnus tegeleda. Kuid kui me küsime, kas usk, horoskoop, idesse on midagi samasugust, mis on usk jumalasse, siis ei, mitte mingil juhul. Sellepärast et usk, horoskoopide passiivne usk ei pea selle juures ennast kuidagi pingutama. See on samasugune, nagu kui me loeme raamatut siis me peame ette kujutama, millised on meie tegelased iseenda kujutlusvõime, mis on aktiivne, see loob maailma. Samal ajal, kui me vaatame filmi, siis me võime oma aju täiesti lõdvaks lasta loomise ära unustada. Kui me kuulame ehedat muusikat ja pilti kõrval ei ole, siis me peame ette kujutama kõik, mis selle muusika taga on. Kui me hakkame vaatama muusikavideot, siis meie vaim lontis ja ei pea mitte midagi tegema. Passiivne. Ja ma väidan, et uskudes horoskoopi on meie vaim lontis, ei pea mitte midagi tegema. See ei ole aktiivne usk jumalasse, midagi aktiivset. Ja nüüd olemegi me jõudnud oma arutelu lõpuni. Ja selle juures ma peaksin küsima teilt, et juhul kui inimesel on võime kontakteeruda millegi kõrgema tahtega või siis kuidas peaks olema korraldatud. Ja kui me oma tarkuse kuidagi kokku koondaksime, siis tunduks meile vägagi õiglane et siin inimese ja inimese vahel vahet ei tehta. Et see võime oleks kaasasündinud. Kus see peaks aset leidma, see peaks aset leidma, kus meie ajus ja. Ja see peaks olema tingimata aktiivne. Erinevate religioonide on erinevaid aktiivse suhtluse vorme, nahk kristlusele enamasti palve. Aga idamaal me tunneme ka psüühika arendamise ja kõige selle nii-öelda iseenda vastuvõtlikkuse võimendamise meetodeid, nagu meditatsioon ja jooga, et kõikvõimalikud ja nõnda edasi. Ja selle tõttu ma kutsuksin teid üles neid võimeid endas leidma. Juhul kui teil on meie põhiküsimusele soov vastata. Seniks aga sooviksin kõigile usku, tarkust ja jõudu. Füüsik Tiit Lukki kõneles teemal. On või ei ole, selles pole küsimus. Muusika autor Pascal Schumacher. Loeng on salvestatud Tallinna linnateatri teatrisõprade klubis. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2017.