Ülikool. Ega seal muud ei ole, kui, et saab mitu naist võtta ja palju on juttu ka sellest, et siis noh, nagu sa islami kord tuleb, nii, kohe kaovad ära miniseelikud ja meespeategelasel on palju rahulikum käia, kohe ta nagu rahuneb ka selles suhtes. Koole. Kirjanik Tõnu Õnnepalu kõneleb teemal igavuse ja valu vahel. Loengu tagapõhjaks on, mis seal veel pekki. Kuues romaan, alistumine. Saade on salvestatud kõrvemaal Edmund Burke'i seltsi korraldatud kirjanduslikku arutelul. Mul on siis au meid juhatada tegelikult tulevikku. Sest noh, tänapäeval ei taha ju rääkida, see on minevikust on ikka tore rääkida ja sest seal kerges on juba olnud ja tulevikust on ka kerge rääkida, sest seda Veriora ja mulle annab selleks siis ettekäänet Quebeci viimane romaan, mis nüüd just hiljuti ka eesti keeles ilmus ja millest on kole palju räägitud juba enne ilmumist, sedasama sumissioon ehk siis allaheitmine või eesti keeles on ta Pealkiri alistumine ja ausalt öelda, ma lugesin selle raamatu ka ise alles nüüd just läbi enne kui ma hakkasin seda juttu tegema, sellepärast et see jutustati igal pool nii põhjalikult ja justkui, et seda nagu ei viitsinud lugeda, kui sa ikka loed romaani, mis on sulle juba ette ära jutustatud. Aga peab tunnistama, et, et sellest ei ole tegelikult midagi, et see poliitiline või futuroloogiline anekdoot, mis ära räägitakse ja mida ma kohe räägin. Et see ei ole tegelikult üldse kõige huvitavam osa sellest raamatust. Ta mõnes mõttes geniaalne, mõnes mõttes labane. Aga huvitav on ikkagi see, mis seal, mis seal sees toimub ja nii-öelda need detailid ja üldse veel mingid asjad, millest, millest, nagu üldse ei räägita sellest raamatust rääkides niimoodi avalikult ja noh, selle romaaniga, nii et nagu tegelikult paljud Becki romaanid toimub tulevikus, mitte kauges tulevikus, aga selle romani tegevus leiab aset mitte kauges, aga sellel päris lähedases siis 2022. aastal. See on niisugune mõte, viia see tegevus lähitulevikku, mis on mõnes mõttes odav võtta ja hakata, töötab, selles mõttes tähendab vabaduse autorile kujutada siis meie kaasaega teatud sellises grotesk võtmes või noh, viia mingisugused nähtused, mis meil siin olemas on, natukene veel näid ekstrapoleerida ja siis siis neid selle valgel näidata. Noh, romaanide nisugune tulevikku ennustav ennustav võime on, on kindlasti väga kahtlane või minu meelest seda nagu ei ole, selles mõttes ei saa ühtegi sellist tuleviku romaani lugeda, kui tulevikuennustust nad ikka räägivad oma kaasajast alati ja, ja ka sellised konkreetsed ennustused enamasti ju ikkagi ei lähe täide. Vahel nad kuidagi metafoorselt jah. Sest lõpuks on need asjad, mis on juba meil siin olemas mingisugused tendentsid, kui need viia edasi kasvõi absurdini, sest noh, mingisugune tõde selles on, aga ma ei tea küll ühtegi minevikus kirjutatud sellist tuleviku romaani, kus näiteks kujutataks meie tänast ühiskonda nagu ta on kogu see noh, sotsiaalmeedia, kõik need, sellised asjad, mis meil on, sellist ma ei tea, et seda keegi kujutanud kunagi, et noh, ikkagi ikkagi nad tuleviku konkreetsed ennustused lähevad alati mööda ja noh, tegelikult on juba ka see uuel pekiromaani ennustused hakkavad juba nagu mööda minema. Selles mõttes, et, et asi on seal siis nii, ma räägin selle nii-öelda sisu ära 2017 siis käesoleval aastal toimuvate ju Prantsusmaa presidendivalimised ja need ongi eelmänguks siis sellele, mis seal romaanis toimub, siis 2022 ja, ja siis seal veel tekil, nimelt siis valitakse 2017 tagasi François Laanud, keda keegi tegelikult ei taha, aga noh, ikkagi ta valitakse. Aga noh, nüüd me teame, et teda ei valita, sest et ta ei kandideeri, nii et see on juba möödas ja läinud, aga siis 2022 ja On jällegi presidendivalimistel selline olukord. Rahvusrinne siis Marin leppenniga eesotsas on neid valimisi võitmas nagu läheb teise vooru vastu, aga, aga tema vastas ei ole üllatuseks mitte sotsialistidega konservatiivid, vaid hoopiski uus partei, siis islami vennaskond ja siis islamiparteil, kelle toetus on kuskil 20 protsenti. Mitte ta ei ole iseenesest neid valimisi üldse võitmas, aga kuna kuna noh, Prantsusmaal on see kõige suurem foobia on ikkagi selle rahvusrinde vastu ja siis kõik. No siiamaani alati siis kui alati ükskord on see rahvusrinne jõudnud viimasesse vooru, siis olisi rakk seal vastas ja ja siis, kuigi see haki ka keegi sallinud, siis kõika sotsid võtsid ikka kenasse rake selja taha ja siis muidugi sai sai presidendiks. Ja, ja nüüd siis juhtub niisugune uskumatu asi, et selle islami liiga või vennaskonna kuidagi selle juht Penna pess on selline väga osav poliitik ja väga mõõdukas muidugi jaa. Ja igati osav, nii et ta saab enda kampa, ühesõnaga kõik nii parem- kui vasaktsentristist need siis nii-öelda peavoolu parteid nagu öeldakse ja siis võidab suurelt need need valimised ja ühesõnaga see romaan siis algabki just nende presidendivalimiste ajal ja romaani minategelane kirjandusprofessor sor Bonnis. Kelle läbi siis neid asju kujutatakse, see tegelane on selline tüüpiline plekitegelane, üksik keskealine mees. Joodik Erottomaan, siiamaani ta on saanud niimoodi hakkama. Ta on iga aasta oma kursuselt leidnud ühe naistudengi, kellega siis ta aasta mööda saatnud ja ja siis jälle jälle uue, aga nad kuidagi ka see, see tsükkel on katkenud ja ta on igati õnnetu ja, ja depressiivne. Ja peale selle siis see kõik siiski nii rahulikult ei lähe seal justkui kodusõja oht on õhus ja kõik nii. Aga ühesõnaga, see islami islamivabariik aga ikkagi islami kord viiakse Prantsusmaal sisse küllaltki vaikselt ja eelkõige haridusest pealt, selle partei peamine eesmärk on haridus, haridus, islami seeritakse, sorkonnist saab Sorbonni islamiülikool ja, ja selleks, et seal edasi õpetada, peab astuma siis islamiusku mida mõned teevad ja mõned idee. Ja noh, ma räägin ka selle ära, kuna see niikuinii räägitud, et siis professor Francois kirjandusteadlane ka siis lõpuks ta küll vahepeal sealt nagu langev välja, aga ikkagi otsustab, et mis seal ikka ja need hüved on nagu väga suurepärased, mis seal pakutakse. Ja ja kõik läheb hästi. Et see, mis nagu jutust jääb, kõlama, on justkui ta läks mingisugune düstoopia, et noh, kui kohutav mingisugune islamipartei saab Prantsusmaal võimule, aga tegelikult see romaan on noh, see lõpp on ju lausa kiirgavalt helge see islamiriik Prantsusmaal, see on nii head kohta ei olegi olemas teist maa peal. Et see, see Prantsusmaa tulevik on ikkagi suur seal mitte ainult et noh, eriti selle kirjandusprofessori seisukohalt, kes ikkagi on seal tegija, see võib ka endale lubada neli naist. Ja need võivad isegi olla nooremad, kui nad naistudengitel seal muidu olid. Ja noh, üldse ühiskond on väga, kuritegevus langeb ja peale selle veel ega siis sellel Penna pessil ei ole lihtsalt kitsad eesmärgid, tal on ikkagi eesmärk, on terve Euroopa, mitte Euroopa nagu sellises kitsas mõttes, vaid vaid rooma impeerium taastada siis Euroopa Liidu keskus viia Brüsselist Rooma ja Ateenasse ja muidugi Põhja-Aafrika ja Türgi muidugi astub kohe Euroopa liitu ja ühesõnaga, kõik läheb nagu väga-väga hoogsalt ja juba selle see tegevus toimub mingi aasta jooksul, nii et, aga kõik on juba väga hästi, nii et tegelikult see, see, ütleme, see satiir või grotesk, mis siin on, see on just just selles, et kõik on hästi. Aga see on mingis mõttes ikkagi ainult selle romaani niisugune skeem või selgroog. Palju huvitavam kui see, et, et nüüd siis kirjandus professoris saab, uskmatu statestist saab saab, võib-olla võiks võib-olla see sellest räägin. Aga aga saab võib-olla siis usklik ja just nimelt moslem, see on võib-olla vähem huvitav kui see, et ta see professor nimelt uurib või terve elu uurinud, kirjutanud 700 kaheksasajaleheküljelise monograafia niisugusest autorist nagu joris Karl. See joris Karlis Manson muuhulgas öelnud, et inimelu on pendel, mis käib igavusest valusse ja valust igavusse. Ja, ja sellest massist on tegelikult seal romaanis päris palju juttu, noh, seda saab lugeda ka vabalt, ilma olemata vis maasse lugenud, aga aga tegelikult teda on võimalik lugeda, sest selle mansi peamine romaan, mida see kirjanduse professor väga armastab ja mida ilmselt kõvel pekk väga armastab. Rebuur siis eesti keeles on ilmunud pealkirja all äraspidi. Isegi otsesem tõlge oleks vastukarva, see äraspidi on eesti keeles täitsa olemas, mõni aasta tagasi alles ilmunud. Nii et võib ka võtta ja lugeda. Teemal igavuse ja valu vahel jätkab kirjanik Tõnu Õnnepalu. Aga jah, selle Ühismanssi mõttetera, et inimelu on pendel miskit alust igavusse, ma mõtlesin nagu motoks sellele jutule. Just selles mõttes, et sama võib vist öelda ka inimühiskonnaelu kohta. Et kui oleks inimestes sellist asja nagu, nagu igavus, nagu tüdimus, tüdimine see on nii, mida poleer peab lausa niisuguseks pärispatuks või kõigi hädade või pahede allikaks tõukab inimest tegema igasugu lollusi, igavus, tüdimus. Kui seda ei oleks, siis me võiksime elada ju sama hästi nagu selles islamivabariigis seal Prantsusmaal siis elatakse, et kõik on hea ja läheb ainult paremaks, sest noh, kõik ongi hästi ja inimühiskonnata, kui elavadki, nii et on mingi periood, kus ega kunagi ei olda rahul, aga samas samas nagu inimestele tundub, et elu läheb paremaks ja ja ja no mis siis, et et võib-olla ei ole suurt vahet, kas nüüd valima sotsialistid või konservatiivid, aga, aga ikkagi valime ja väike vaheldus on. Ja kõik kuidagi noh, läheb. Aga kuidagi selle mineku all hakkab nagu mingi pussitamine pihta, tasapisi vist oli selline tunne, et ma ikka ei ole nii hästi ja ja noh, lihtsalt ta tüütab kõik see, mis on, tüütab ja on igav ja siis tuleb ju midagi ette võtta, kui igavam tuleb midagi teha. Ja isegi kui ise nagu ei taha teha, astma ei viitsi ju ka siis ootavad, et midagi juhtuks, kasvõi mingi katastroof, mis, mis tuleks see muudaks ja ja noh, siis on jälle lõbus ja kui ta ise ei tule, siis, siis aidatakse natukene kaasa ja siis lõpuks juhtubki. Ja noh, tegelikult see on väga valus, see ongi valus ja revolutsioonidest millegipärast revolutsioonidest loodud mingisugune romantiline kujutelm, et noh, revolutsioon, teed, lipp ja kõik see niimoodi mingi võitlus ja ideaalid, aga tegelikult revolutsioonid on äärmiselt vastikud revolutsionäärid enamasti. Noh, kes siis reaalsus seal tegutsevad, on tõeliselt vastikud tüübid ja noh, tänapäeva revolutsionäär, eks, terrorist islamiterrorist, mis tal siis nii toredat on. Aga noh, ta toob vaheldust. Ja, ja siis selle selle möllu käigus siis juhtubki niisugune asi, et see, see vana igav kord ta tegelikult keegi ei taha, et see kaoks tegelikult mässama natukene, aga noh, ega ma ei usu, et see kõik päriselt muutub. Aga siis äkki see kaob, see vajub kokku nagu kaardimajakene. Ja ja ühel hetkel see on noh, eufooriline. Aga noh, siis siis pärast tulebki see valu ja siis hakatakse jälle tasapisi kõike kokku lappima ja Läheb endale jälle vaikselt nagu teisele poole sealt igavuse igavuse faasiks vaiksesse liikumisse, kuni jõuab jälle teise äärmusse. See peki alistumine sellise poliitilise statiirina, millisena teda võib täitsa lugeda, on kõigepealt satiir. Demokraatia pihta selle toimimise pihta, nii nagu ta on demokraatia, demokraatia trump. On ju rahvas, eks ole, see rahvas annab võimule tohutu legitiimsuse rahvas, rahvas on valinud. Aga samamoodi demokraatia nõrkus on ka rahvas. Et noh, rahvas on, on manipuleeritav ja mõjutatav ja kõik, me saame teda kuidagi. Noh, meie, ma ei tea, kes, eks ole, saab, saab teda viia siiapoole, sinnapoole hakkab mingil hetkel salati käest ära. Küll on väga kavalad skeemid nagu nende siis konkreetselt nende presidendivalimistega seal. Et see läheb kuskile sinna, kuhu tegelikult keegi ei, ei tahtnud, et et läheks, no tõepoolest on igav, on see siis Prantsusmaa näitel sotsialistide ja, ja paremtsentri niisugune vaheldumine, et mis seal siis enam nii väga nii väga vahet on ja midagi ju justkui väga ei muutu nendest. Ja siis selles igavusest tekib alates kolmanda jõusugune igatsus, kes tooks selle tõe ja muutused tegelikkuse ja siis see kolmas jõud tuleb, aga ta tihti ei ole üldse see, mida kas oodatakse või kardetakse vaid vaid siis nagu siin siin romaanis, siis tuleb hoopis kuskilt väljaspoolt täiesti mingisugune ootamatu kolmas jõud. Ja lööb nagu kõik need kaardid segamini. Aga tegelikult ma tahtsingi rääkida rohkem sellest Wismansist, keda see kirjandusprofessor Francois, kes on selle alistumise peategelane, siis on uurinud ja armastab ja kellest on seal ka romaanist päris palju juttu. Mis maas oli siis 19. sajandi lõppu kirjanik, siis ta tegutses Prantsusmaal. Ja ta ongi suuresti kirjanike kirjanik, et ega teda Prantsusmaal ka ma ei tea, palju ta teda teatakse, aga avaldus eriti enam loetakse, aga ta on inspireerinud väga paljusid. Ja muuseas siit tuleb välja kahjuks huvitav selline hõimlus Tammsaare ja veel pekki vahel eriti just selle alistumise valguses, aga see tundub, et on mõjutanud rohkem k hõlbeki kui ainult selles ühes romaanis. Nimelt kaudne sugulust ei ole muidugi väga otsene, ma ei tea, et Tammsaare oleks siis mansi lugenud, kuigi kes teab. Küll aga on Tammsaare tõlkinud eesti keelde Oscar Wilde'i Dorian Grey portree ja see Dorian Grey portree on nimelt kirjutatud otseselt Selle vismansi romaani äraspidi eeskujul täiesti otseselt ja seal seal romaanis Dorian Gray portrees on see vismansi raamat ka sees küll nimetada, on seal väikse vastiku kollase raamatuna, mida Dorian Gray loeta, kus ta saab oma oma jõledat ideed jaa-sõnaga, see ühismansi äraspidi või vastukarva mõnes mõttes niisugune dekadentliku kirjanduse sugune eeskuju, selline suur eeskuju. Ma ei tea, mis, mis seos on Tammsaarel, peab olema mingi seos siis ka selle dekadentsiga. Lõpuks oli tema kaasaeg ju see 19. sajandi lõpp, nii et kahtlemata on ja ega ma arvan, et ka teda ja õigust võib mõneski mõttes sellises dekadentlik võtmes lugeda. No kindlasti on veel pekk, sellise nüüd selle sajandi lõpu ja vahetuse dekadentsi esindaja, dekadentlik autor, kuivõrd ta on konservatiivne kirjanik, ma ei tea. Tema ise nimetab ennast reaktsionääriks, mis kõlab muidugi palju uhkemalt. Ja ta on kuskil ka öelnud, et paljud head kirjanikud ajaloos on olnud reaktsionäride, ta loetleb nimelt ka Dostojevskil ja poleeri ja kes tal seal olid, kuigi see reaktsionäär osanud alga, poos, tema, tema meetod on kuskil öelnud, on, on torgata kohta, mis valutab ühiskonda, torkida sellest alutavast kohast ja ühesõnaga epateerida esineda Prantsusmaal, kirjanikuna ja reaktsionäärina, see on muidugi seal torkamine, sellepärast et üks õige prantsuse kirjanik on, on loomulikult pigem pigem vasakpoolne, pigem progressistlike vaadetega kui no igal juhul mitte mitte reaktsionärv. Aga näiteks üks näide tema poosist ütleme Prantsusmaa intellektuaalide hulgas on noh, selline üldkehtiv reegel võiks olla pigem palestiinlaste poolt kui, kui, siis Iisraeli pooltega tema Quebec alati noh, alati, aga ühesõnaga ta on öelnud, et tema on pro Iisrael ja tema on selles vaidluses nimelt Iisraeli poolt. Noh, see jällegi niisugune niisugune võimalus ennast vastandada. Aga. Ma pean ikkagi rääkima ka natuke siis sellest mansi romaanist, mis kuidagi selle alistumise taustal on. Ja mingis mõttes need kummagi romaani tegelased on sarnasesse mansi romaani tegelane, igivana aadlisuguvõsa järeltulija. Tal on veel pikem nimi. Rande Florressaaz dessant, oli ta vist jah? Noh, on selline tüüpiline aadlisuguvõsa viimane järeltulija, kellest enam järeltulijaid ei tule ja kes on nagu igas mõttes alla käinud, aga, aga äärmiselt tundlik ja pehmenenud maitsega ja nii tundlik, et ta nagu ei saagi, ta püüab selles ühiskonnas elada ja nagu endasugustega läbi käia ja siis ta püüab kuna need on igavad ja tobedad, siis nagu kunstnike ja kirjanikega läbi käia, aga need osutuvad ka ikkagi väga labaseks. Ja siis ta tõmbub täielikult ühiskonnast eemale, kuna ta tal siiski raha veel on, siis ta laseb endale ehitada maja kuskile Pariisi lähedale maale ja elab seal kahe vanateenijaga põhiliselt. Raamat, mis on, ei ole väga selline põnev romaan seal eriti midagi juhtu, seal põhiliselt räägitakse sellest, kuidas ta sisustab siis seda oma eraklad seal väga ekstravagantse moel igasuguste kalliskivide ja kulla ja igasuguse vana vanakraamiga. Ja noh, mõnes mõttes alistumise, kirjanduse professor on, on tema tänapäevane vaste noh, tal ei ole küll aadlisuguvõsa taga ega kahte vana teenijat, aga selle eest on, on siis need Hypermarketi valmistoidulett, kus ta saab oma toidu ja ja mikrolaineahi teenija tasemel ja, ja siis jupooni pornosait, kus ta käib ja ta noh, seal romaanis, see tema eluviis meenutab vägagi seda seal oma Pariisi kahetoalises korteris, kuhu ta peaaegu sulgub meenutab seda. Elu seal 100 aastat varem ja ega tegelikult see, see kuidagi on veel pekiga võlunud see idee niisugusest täiesti väljatõmbamisest ühiskonnas, sest Valdek eelmises romaanis millest on ka Draamateatris tehtud suurepärane lavastuskaart ja territoorium, seal seal ju ka see kunstnik, kes saab päratu rikkaks. Lõpuks ehitab endale kuskile maale Prantsusmaale metsa, siis ostab tohutu lahmaka maad, ümbritseb selle kõrge taraga ja siis ehitab sinna maja, käib siis sealt ainult kuskilt tagant väravast supermarketist vahepeal toitu ostmas ja ei näe ühtegi inimest aastakümneid. Ja ühesõnaga, see on mingis mõttes nagu niisugune õnne ideaal, kuigi ta lõpuks tuleb sealt välja ja tegelikult see teises säält peab ka sealt romaani lõpuks välja tulema sealt oma iraaklast. Aga mis on lõppude lõpuks, miks ma üldsegi sellest massist ja tema tegelasest nii palju räägin? On? On see, et et hea küll, seal alistumises toimub pöördumine islamisse see tõepoolest alistumine. Noh, kust see tuleb, mis on see, mis on suvel pekki, niisugune ühiskonna kujutlust, mis on olemas kõigis tema romaanides juba esimesest peale, esimene romaan oli siis võitlusvälja laienemine, mis on ka eesti keeles olemas. Et see inimene vabas ühiskonnas, et tõepoolest, meil on olnud ju 200 aastat niisugust inimese emantsipatsiooni, mehe ja naise emantsipatsiooni, küll pärisorjusest ja ise valitsusest ja kirikust ja usust, perekonnast. Ja tõepoolest, et tänapäeva lääne inimene on nii vaba oma isiklikes valikutes, kui ta iial ei ole olnud siin planeedil. Aga mis on veel, tekib niisugune postulaat, et need valikud on tegelikult tarbimisvalikud. Ta tarbib siis erinevaid kaupu, eluviise, aga ka suhteid, armastust. Vastavalt omaenda turuväärtusele muidugi, kes tarbib, kes tarbinud ja, ja mida. Ja et selle, selle isikuvabaduse, see enneolematult vaba inimene aga ühtlasi enneolematult üksi. Ta on nii üksi korraga, et ta on valmis alistuma juba ükskõik kellele või millele peaasi, et kuhugi kuuluda. Kas siis on see rahvuslus või on see islam lõpuks vahet ei ole, peaasi, pahe on, rahvuslusest saab tõepoolest saab kuuluda kellelegi hulka, aga religioonist saab kuuluda, kellelegi saab ennast nagu ära anda kellelegi. Ja see on ju veel parem. Et võib öelda, et kui kui inimene ei ole veel valmis alistuma, siis ta järelikult ei ole veel täiesti vaba, kui ta on juba täiesti vaba, sest ta on täiesti küps alistuma. Võib-olla see ükskõik millele või kellele. Aga siis selles alistumise romaanis viib nad siis islamisse. Aga ta viib sellesse tegelikult huvitaval kombel kuidagi ikkagi katoliikluse kaudu, sest tegelikult selle Smantsiga on niisugune lugu, oli dekadentlik, kirjanike, see vastukarvategelane on ka niisugune 19-l sajandil tüüpiline diagnostik või uskmatu tangel käinud jesuiitide juures koolis ja tunneb seda religiooni ikka väga hästi ja ta tunneb mingisugust külgetõmmet. Smansi tegelane, ta kogub igasuguseid missa, rüüsid ja vanu kirikukäsikirju ja kirikupulte ja, ja vahetevahel ta tunneb ka nagu, et ta peaaegu juba usuks, aga noh, siis ta ikkagi usu ja mõnes mõttes see tänapäeva niisugune vabastatud inimene on selle religiooni suhtes veel rohkem sarnases olukorras, et see on miski, mis on juba peaaegu võõras ja nagu hirmutav, aga samas ka väga ligitõmbav, aga aga kuidagi ei saa talle ka ligi. Ja, ja tegelikult selle alistamise peategelane ta, noh, ta loomulikult teab, et tuismaans Asso mantsiga nimelt juhtus see, et jah, ta kirjutas selle vastukarva romaani, mis on dekadentlik, mis küll lõppeb väga kahemõtteliselt ja noh, pigem selline kirikuvastane või noh, vastane aga, aga kuidagi teemal eemal seisev Dismaal sisepöördus tato liiklusesse varsti pärast selle romaani ilmumist temast sai ja mitte ainult temas sai ilmik munk, ta läks nagu see kloostrisse ilmik vennaks. Ta ei saanud seal väga kaua olla, sest prantslase Waba riik saatis kongregatsioonid laiali 1901. aastal. Kiriku ja vabariigi võitlus on selline suur peatükke sealt sellest ajaloost. Ühesõnaga oli üks hetk, kus need mungad saadeti kloostrites välja, nii et nad läksid Belgiasse, põgenesid, kes põgenesid ja aga igal juhul vihmansis sai. Ta pöördus usku ja siis katoliikliku usku. Ja tegelikult see on üks niisugune prantsuse kirjanduse teatud, ka sellest oli, ta pidi dekadentsi eeskuju, aga teistpidi ta oli ka katoliikliku kirjandusvoolu üks eeskujusid ja algatajat, mis oli küllaltki tugev Prantsusmaal just 20 sajandi alguses, eriti veel kahe maailmasõja vahel ja seal on terve plejaad suuri kirjanikke, nagu Moriaklodell tegi luuletaja, keda seal alistumises ka kelle värsse seal tsiteeritakse suure innuga ja seda mulle peki alistumist lugedes kullaks aina rohkem tunduma, et tegelikult ka veel pekk kuulub mingis mõttes sellisesse katoliikliku kirjanduse traditsiooni tänapäeva versioonis. Et selle tema kirjandusprofessoriga juhtub niimoodi, et ta ka peaaegu õieti ta oleks nagu valmis pöörduma nimelt kattu liiklusesse. Kui need kõik need sündmused seal algavad, seda põgeneb sealt nagu kodusõja hirmus satub rokkama tuuri kloostrisse istuks seal päevade viisi, see oleks kuulus palverännupaik, istub seal jumalaema ees ja seal nagu temaga midagi toimub. Aga siis ta leiab, et see vist kõht oli tühi ja sõidab Pariisi tagasi ja ja see nagu jääb ära ja ta läheb veel ja no mis teda intrigeerib selle oma oma suur eeskuju, Ismansi, kes on talle tähtis, kas mingis mõttes on tema elu eeskuju ja mis ongi siis paradoks, et selline ateistlik kirjandusloolane uurib katoliikliku autorit ja teda intrigeeribki, see, et mis siis oli see, et kuidas sai, mis ma siis katoliiklane, mis oli et mingis mõttes ta nagu tahaks seda teada saada ja ta isegi läheb veel ka sinna see kloostrisse, niisugusele Ritriidile, nagu nüüd öeldakse, noh, saab üürida lihtsalt toostist toa ja seal elada ja keegi sind ei sunni, ega segasel võid käia seal nendel palvustel ja või mitte käia ja ta lähebki sinna, aga seal seal saab saatuslikuks see suitsuandur, mis ta kongi laes vilgub, Nad on suitsetaja ja, ja noh, peale selle üldse seal ei ole. Vaikust, kiirrong sõidab sealt nurga tagant mööda kogu aeg. Kuigi mungad on väga lahked ja toredad, aga aga sellest ikkagi tuleb katastroofe, ta põgeneb ka sealt, nii et jälle see pooleli ja sealt siis nüüd ära tulles noh siis on juba see islamivabariik juba kehtestatud, nimetate küll seda aga ja siis ta otsustabki, et seal toimub veel asju, aga ühesõnaga ta otsustab siis islami kasuks ja see mingis mõttes on see ratsionaalne otsus või seal isegi niisugune ideoloogiline, et et lihtsalt tema meelest siis islam kui selline moodsam, lihtsam religioon ongi mõistetud kristlust välja vahetamata on nagu vastab rohkem tänapäeva vajadustele ja tema pöördumises ei ole midagi müstilist. Aga see otsus tuleb ka kuidagi ikkagi veel selle mansi kaudu, sest ta nimelt jõuabsugusele järeldusele, et ega majandusega tegelikult ei leidnud usku vate leidis lihtsalt nagu mingisuguse rahu seal katoliiklasest. Et temaga ei toimunudki mingisugust müstilist pööret, vaid ta leidis niisuguse nagu puhkuse sellest siis oma ilmik venna seisundis selles usus kirikus ja ta ei pidanud nagu ennast enam vaevama igasuguste asjadega ja ühesõnaga tema tema loodab siis ka leida selles islamist noh, nagu elumugavuse mingis mõttes täidab sellesse religiooni nagu voodisse puhkama. Aga tegelikult ei heida, sellepärast et see selle peategelasse islamisse pöördumine siis, mis on seal raamatu lõpus, on tuleviku vormis, see on nagu toimumas ta minemas sinna mošeesse, seda vormelit lausumas kohe nagu lähipäevadel. Aga seda ei juhtu selles romaanis, see jääb nagu igavest juhtuma, nii et me tegelikult ei tea, kas ta kas ta pöördus või ei pöördunud ta nagu seda tegemas, aga päris selline nutikas viis tegelikult romaani lõpetada. Ja vot selles alistumisest siis kõik see, mis puudutabki seda islamit, kuigi sellest on seal palju juttu ja nii noh, ega seal muud ei ole, kui, et saab mitu naist võtta ja siis palju on juttu ka sellest, et siis noh, nagu sa islami kord tuleb, nii, kohe kaovad ära miniseelikud ja ja nagu seal meespeategelasel on palju rahulikum käia, kohe ta nagu rahuneb ka selles suhtes, tal ei olegi vaja seda jupoonia minna iga päev, et ta ei tunne nagu vajadust, et kui need miniseelikud igal pool ei ole, et siis on elu, on palju parem jälle. Et noh, ega seal mingisugust teab, mis islamiideoloogiat nad ei ole ja, ja loomulikult see veel kõik ei tunne ju seda islamit, alles siis tuli see 2200, kui ta üks tema selliseid väljaastumisi, mille järel tal oli palju pahandust oli, kui ta kuulutas, et islam on kõige nõmedam religioon ja ja kusjuures üks põhjendus oli see, et nõme juba sellepärast et jumalat ei ole olemas ja siis talle seal kohtuasjad ja mis seal kõik olid ihukaitsjad, vahed veel ja ka üks eks moslemimeeste liitlastele tänaval näkku ja ühesõnaga sellised sai palju-palju nalja. Aga nüüd temaga on ka toimunud tegelikult teatav selline transformatsioon, noh, vähe sellest, et ta ei arva enam, et islam on kõige nõmedam religioon ja sama toimub ka siis tema selle tegelasega, seal alistumise sett alguses tegelane annate-ist, aga siis Altemmast diagnostik, et ateist on see, eks ole, kes ütleb, et jah, jumalat ei ole, aga, aga Arnostika ei tea, kas ikkagi ei ole ja kuidagi oma islamile jõudmine ka käib sealt Tagnostitsismi kaudu, seal on üks sugune pöördunud islamitegelane, prantslane, kes väga targalt talle räägib universumi suurusest ja korrapärast, et noh, kuidas saab olla. Et see kõik on juhuslik ja siis ta jõuab ka selleni, et tõepoolest, et mis, kuidas saab seal mingisugusel universumi provintsi galaktika tõsisel planeedil üks niukene armetu olend tõusta tagajalgadele kuulutada, et jumalat ei ole. Et ei ole nagu seda õigust tal ja sõnaga selles professorissabagnostik pigem ja niisamuti ka uuel pekist. Aga jah, et noh, mingis mõttes, see on väga selline dialoogiline romaan, aga üldse mitte islami ideoloogiline, vaid see põhi on tegelikult ikkagi katoliiklik. Ja kogu see religioosne mõte, mis seal liigub, see ikkagi käib niisuguse katoliikluse ümber. Ja selle taustaks juhtumisi ma lugesin justkui samal aastal, kui see alistumine ilmus üks väike raamatukene, mille ma leidsin Prantsusmaa raamatupoest, selle autor oli Karimmi skeem pealkirja lin napahtenia, mis tähendab siis mitte kuuluda ja seega Rimi jutustab seal oma loo, mis seisneb siis selles, et tema isa oli Mauri taanlane, ema oli prantslane ja vanemad läksid lahku ja ta kasvas üles selles prantsuse perekonnas vanaema juures, kes oli üldse Pürenee selline talunaine, pidas poodi õieti seal kuskil Pürenee külas ja ühesõnaga sai absoluutselt sellise prantsuse kasvatuse ja hariduse ja aga ainukene viga selle asja juures on see, et ta ei näe välja nagu prantslane ja see ongi siis tema elu muutnud nagu keeruliseks, et teda ei võeta sellena ja nende kohta, kes teda sellena ei võtta, sest ta ei näe niisugune välja nende kohta, tal on huvitav termin nende prantslaste siis kohta, kes ju ei ole üldsegi mitte religioossed inimesed seal ümberringi tal ja see noh, usu küsimus ei olegi üldse justkui esilaga, ta nimetab neid Kristlikeks satestideks. Noh, enda arvates nad on vabamõtlejad, eks ole, ja mis erilist seost, kultuuriline seos jah, muidugi kristlusega, aga, aga just niimoodi väljapoolt. Vaat, kui sa ei ole see kristlik ateist ikkagi või sa ei näe vähemalt selline välja, siis siis selgub, et seal on mingisugune suur vahe ja ja selles mõttes see on noh, väga huvitav tähelepanek selle Karimmis, kee poolt selle prantslase niisuguguse ilmaliku ühiskonna kohta, et et ükskõik, Guyagnastikuid ateistid, et ikkagi noh, juba see ateism ja kindlasti siis kui ise nad on oma päritolult kristlikud meie selles ühiskonnas, et et nad seda on. Ja selles mõttes ma ei ole nii kindel, ühtepidi nii kindel, kas islamisse pöördumine ikka nii libedasti läheks? Et ma küll ka ammu juba enne selle usbeki raamatu ilmumist ma juba mäletan, et ma mõtisklesin selle fantaseerin, et kui näiteks tuleks islamivabariik Eestisse noh, ühel päeval on selline islami kord meil, et kuidas siis oleks nagu fantaasias, ega midagi erilist ei oleks, eks ikka mani nuriseks ja vika nurisetakse kõigi asjade üle, aga lõpus saab hakkama, mis seal siis on, sest ega ega siis ükski religioon ei nõua ju lihtsalt usklikult väga palju sa teed tomaal kindlad asjad, mis on vaja teha seal palvused korrad ja, ja see on põhimõtteliselt kõik, et aga noh, keegi ei nõua sinult mingisugust ideoloogilist sügavust, et sa pead, sinust saab mingi pööre toimuma ja kõik nii edasi, et jah, et võib-olla see elu läks edasi nagu ennegi, täpselt nii nagu sellel suvel pekki romaanis, et tegelikult see elu seal Pariisis ei erine peaaegu mitte millestki välja arvatud siis see, et need naised ei käi enam tööl ja tööpuudus likvideeritud koheselt ja, ja siis ei ole neid miniseelikuid ja aga, aga muidu on see prantsuse elu nagu ikka enne inimesed, aga, aga võib-olla siiski see ei ole nii lihtne, et isegi kui me arvame, et me oleme plastikud või ateistid, et et äkki me oleme ikkagi niivõrd kristlikud ateistid, et me ei oska seda ikkagi alistuda sellele islamile nii nagu vaja oleks või et sa meid vabastaks. Et see küsimus jäi Karimmiskee raamat on selline huvitav näide niisugusest teatud etnoloogilisest kirjandusest, et ta vaatleb, ta küll täiesti elab selles Lääne ühiskonnas sees, seal on ka juttu tema lapsepõlves palju, kus on väga põnev seik, on ta ema oli kommunist, nad olid vahepeal elasid tiraanas ja seal niuksed naljakad lood, kuidas Väikepoistelt Iraana välismaalaste hotellis siis endale, julgeolekuarvutatele, töötajatele seal õpetab, et ei tohi suitsetada Marbolo sigaretti, mida nad seal kõik tõmbavad, sest see on imperialistlik ja halb. Aga ühesõnaga, ta on täiesti selles prantsuse ühiskonna sees, aga noh, samas ta ei ole, ta vaatab seda kõrvalt, aga üritab muuseas seal vahepeal. Et noh, hea küll, et kui mind omaks ei võeta, ma püüan siis hakata moslemi, eks ta läheb oma sinna lääne Sahharasse, kus ta perekond pärit oli. Ta näeb, et see on ka talle täiesti võõras, et noh ei ütle talle midagi ja ja need seal on tegelikult mures selle pärast, et tal üldse mingit usku pole, sa hakka kasvõi katoliiklaseks sellistel, aga mitte midagi, aga noh, nii on kõige hullem. Ühesõnaga, sellest ei tule midagi välja. Aga jah, et tema nägu korraga sees ja väljas positsioon annab talle huvitava vaatenurga ja, ja veel Pekka tegelikult on ise öelnud, et ta vaatab etnoloog seda meie praegust ühiskonda ja noh, tegelikult kõige tugevam tema romaanides ikkagi ongi see meie olukorra nagu kirjeldamine või mitte need mingid tulevikufantaasiad või mingid sellised analüüsida ka lihtsalt selle nägemine kuidas asjad on, noh, teatud nendest groteskini või liialduse võtmes, aga ikkagi aga võib-olla jah, selle romaani puhul tal natuke jääb puudu sellest etnoloogini sugusest pilgus selles mõttes, et on ikkagi liiga sees selles ühiskonnas, et näha seda kuidagi noh, nagunii selgesti, et mis siin on võimalik ja mis ei ole. Aga tema konservatiivsuse kohta jah? Muide, milline üldse on ta konservatiivi on muidugi lihtne ette kujutatakse, tuttav küsis, et kuhu sa lähed, mõtlesin konservatiivide klubis esinemas seda, et huvitav, et mismoodi muidugi tead ju, et seal on nahktugitoolid, seal joome konjakit, suitsetame sigareid ja siis igavene seal üheskoos. Aga noh, ma teadsin, et see on vale. Et sellist asja ei ole, et nagu selles mõttes niisugust vana head konservatismi, sellel ei ole seda õiget baasiana. Tammsaare oli veel see baas, tema oli konservatismi, üks baas on, eks ole, pärusmaaomand, see on midagi kindlat ja sa tahad, et see läheks edasi nagu ta on isalt pojale, eks ole, tema oli ju siis päris talu omaniku poeg ja selles mõttes ka see tema teatud sümpaatia nende baltisaksa mõisnike suhtes oli tegelikult see ei olnud nii ebaloogiline. Sest selle esimese vabariigi ajal just päris omanike kiht, kes olid oma talud ostnud, siis juba tsaariajal mõisnike käest. Nad tundsid teatud lähedust tegelikult selle suur maaomanike klassiga, kes olid, mõisnikud, noh, mingis mõttes nad ei saanud küll nendega, eks ole, ühele pulgale, aga mingis mõttes nad ka said, et sellised viimased tõelised vanaviisi konservatiivid siin maal olid ikkagi need baltisakslased, seni kui neilt ära võeti, siis nad enam ei olnud lihtsalt reaktsionäärid. Aga jah, tänapäeva konservatiiv on nagu selline ilma jäetud konservatiiv, et tal ei ole enam neid neid aluseid, millelt nagu Nendest saab veel unistada, nagu veel pekk, eks ole, unistab perekonnast mingis mõttes, kõik need tema tegelased on sellised absoluutselt perekonnatud, perekonda kuskil näha on siis noh, see on kuskilt eemalt niimoodi ta kuskil käib ja näeb ja, ja noh, see ei ole ka väga lootusrikas pilt, mis sealt paistab, aga aga kuidagi unelema suguse perekonna järele on seal hästi tugev, muidugi seal jällegi on tema enda lugu ka taga. Ta sündis 56. aastal siis Errewin jooni saarel Prantsusmaa ülemereterritooriumil, tema vanemad olid mõlemad kommunistid võitlevad ja läksid lahku, kolisid Alžeeriasse ja seda last siis ka kuidagi seal solgutati. Ta oli küll selle vanaema juures, siis võttis isa ta endale ja ühesõnaga selle üks igavene selline jama, kuni siis lõpuks ta jäi oma isapoolse vanaema juurde, kes oli ka kommunist, kes ta üles kasvatas ja kellelt ta võttis tegelikult oma nime, sest tema sünninimi oli üldsegi tomaamite peks veel pekk oli selle vanaema neiupõlve nimi, nii et teatud mõttes tema perekonna siin niisugune fantaasia on ka kuidagi noh, see on mingi kättesaamatu õnnemaa, mida ta ei ole ise kogenud, aga mida need tema tegelased ka kunagi, kui neil ka midagi perekonnalaadset tekib, siis alati kuidagi seal kaob ja laguneb. Ja samamoodi mis on temas sellist tõeliselt konservatiivset on tegelikult niisugune küll väga varjatud, aga samas väga selge prantsuse patriotism kõigis romaanides, kus mingisugune tulevikku mingi utoopia on siis, kuigi kõik läheb nagu väga imelikult, siis ikkagi see Prantsusmaale jääb nagu alles ja isegi kuidagi tuleb sealt nagu noh, no ikka samasugusena välja nagu alati, et mingi usk on tal ikkagi väga tugev sellesse, et asjad ikkagi noh, jäävad mingil viisil kestma seal seal Prantsusmaal, nii nagu nad on olnud. Jätkab Mihhail Lotman, mis mind hämmastas, on mitte üksnes Galvastada, tunneb islami, aga kui halvasti ta tuleb, Prantsusmaad? Talonzarbon, ülikool, mis läheb islamiülikooliks Sarbonni ülikooli pärast 60 kaheksandad aastad ei ole olemas, seal on seitse iseseisvad või rohkemgi ülikoole, kes on väga tsentraliseeritud ja proovi, kuidas siis kõik korraga kuskil üle minna. See ei ole nii lihtne. Seal nelja naisega ei ole ka šariaadis nii lihtne. Lahtrisse kusjuures väga haledalt vahele võttis lihtsalt Vikipeediast kirjutas maha. Aga mis puudutab, kus ma olen, siis, siis võib-olla Tammsaaret ta mõjutas ka läbi vene kultuuri, sest et Venezembalistidel oli ta selline kultusliku autor ja Tamsar kursis selle vene kirjanduskriitikaga ja poleemika, mis seal oli. Ja loomulikult see islam, mingis mõttes nad ongi selle 44 aastase mehe fantaasiat seal kõik, aga tõepoolest isegi see Prantsusmaa, mida ka selle romaani tegelane ei tunne. Mis ülikooli puutub, siis muide seal kuskil lõpus on tänu sõnadeta kõik, mis ta teab, ülikoolist ta sai teada kellelegi konsultandi käest, sest ta ise ei ole ülikoolis käinud ja kas see romaani tegelane ta sealt Pariisist palju väljas pole käinud ja, ja kas on kõik väga üllatunud, mis ta seal siis näeb ja muidugi see islam on jah, puhas, selline fantasy, see ei ole isegi fantaasias on selline seksuaalfantaasia mingis mõttes. Kirjanik Tõnu Õnnepalu kõneles teemal igavuse ja valu vahel. Loengu tagapõhjaks olimis elluelbeki kuues romaan, alistumine kõlas muusika ansamblilt Aabraham, Skabee. Raadio ööülikool tänab koost. Hardo Pajula et ja Edmund Burke'i seltsi saate panid kokku Külli tüli jälizetterilt. Raadioteater 2017.