See juhtus minuga tõesti üldse kõik lood, mida ma räägin, minuga juhtunud. Ühesõnaga, mis aastal Toompead rünnati, maikuus oli 190 ja ja ma ei teadnud, nagu enamus naistelt on niisugune asi kavas Lõssenko töölismalevate ja muudel nii-öelda interjõududel rünnata Toompealt. See päev ma läksin täiesti ennast kokkuvõttes oma tahte juriismeid kokkuvõttes hambaarsti juurde, lõpuks Mustamäe polikliinikus istun ja istun, raadio mängib Eesti kollektiiv, eks ole, kuulevad, kuidas Edgar kutsub järsku rahvas tahab. Toompead rünnatakse, on asetekst on teil kõigil meeles, mul hambad laiali, kanali puhastuskäibeks, ruum vatti täis, kõik arstid jooksevad minu, minu arust ka meesterahvas, kurk käes, jookseb minema, kõik tähendab teisi patsiente, polnd, ma istun minut 10 20 40 minutit lõuad laiali, suurt kokku panna ei saa, et ma ju tean, mis tähendab hambakanal lahti, eks. Väga naljakas. Lõuad on väsinud, eks välja sülitada, vatti ei saa, sest et no no ühesõnaga täielik abitus, siis tuleb varsti tagasi võid, kõik on korras, eks, aga vahepeal lossi, sealt raadiost karmistati, muusikategi kommentaare polnud, eksju. Ja siis ma mõtlesin, et vaat kus lugu, et nüüd ma ei tea, ma jäängi siia. Ühesõnaga, aga vahepeal käib kodusõda. Juhtumisi kunagi saavad olema lapselapsed vana ees, mis tegin, suu laiali, istusid kõige otsesemas mõttes. Niisiis ta pani proomi, kõik oli korras, lähen olla sihuke hästi ärev, Mustamäe polikliinik, fuajee, registratuur, riietehoid, eks ju. Ja noh, Eesti, need tädikesed, kes seal registratuuris kõik kõik mingit teenindamist enam ei ole, kõik arutavad näod, mind vene inimest nõuet ei ole Eesti. Ja kohe tõmbuvad eemale. Sest nad arvasid, et no kättemaks revendiseks. Me kaotasime, Rešenko mees istub siin. Lobisen eesti keeles. No kuidas läks, sest ma tõesti ei teadnud, meie omad, võitsid, mõtlesin, no millised, aga kes teie olete? Ja nad unustasid ära, et jutt käib eesti keeles, no et isegi kui ma olen väga paha inimene, siis no minuga saab lähemalt rääkida. Siis ma ütlesin, et teate, et veel pool tundi tagasi ma mõtlesin et minusse vorstiseen lohemadu, kellel proteesid ära kadusid ühes anekdoodis ja siis nad kuidagi leebus. Üldiselt ikka meie võite, kõik on korras, eks, aga päris naljakas oli õhtu, kui ma kuulsin, et vähemalt tollase pruuni vend, kes töötas lihapoes lihapoes seal hipodroomi vastas, oli jooksnud liha raiumise kirvega hüppas oma Žiguliga tõsiselt, kirves käes ka valges kitlis lihunik Toompeale ja mõtlesin, kes hambaorgiga ja kes kirvega seal nad olid, ma jõudsin ise ka sinna õhtul juba noh, kui seal laulupidu ja kõik piimapakke jagati, aga kurb on jah see, et kõige nagu sihukesel ärevamalt hetkel mõistus, hambad laiali hambaarsti tugitoolis.