Ööülikool. Me võitsime tõukoonid ära. Liivi ordu võitsime. Me võitsime mongoli-tatari võitmatu impeeriumit. Me võitsime Napoleoni ja põhimõtteliselt võitsime sakslased. Ja kuidas siis nüüd, nii et keegi meid ei austa, keegi meid ei armasta. Soomlased käivad meist paremini riides. Vaat seda tuhandeaastast impeeriumimeelset mentaalsust ei tuuluta väljas 100 või 20 aasta. Koole. Tänase raadio ööülikooli külaline on sõjaajaloolane Jüri koodžineb mees, kes tunneb oma isikliku perekonna lugu 600 aasta taha. Olles igapäevaelus ümbritsetud soome-ugri vaimust, on ta samaaegselt oma juurtega sügaval vene tsaaririigi militaararistokraatiat. Käesoleval aastal möödub vene revolutsiooni sündmustest 100 aastat. Sõjaajaloolane Jüri gootšinal kõneleb teemal 100 aastat katastri. Teema, mida ma täna räägin, kannab pealkirja 100 aastat katastroofi. Ühesõnaga 100 aastat tagasi juhtus tõesti see, mis võttis mult ära minu elu, minu arvatava elu, mis oleks pidanud toimuma nii, nagu ta oli toimunud 1000 aastat, mõelda ei saa ka 600 aastat mu suguvõsa ajalugu tean kui ei oleks olnud vene revolutsiooni kolme faasi, 1000 905917 veebruar märts ja siis Oktober, oktoober, november Ma ei oleks muidugi Eestisse sattunud, aga see selleks ma alustan seda juttu nagu ajaline Arist alates iseenda mälestustest ja kogemustest, kuidas ma üldse teemaga kokku tutvusin. Ma etteulatuvalt ütlen ainult nii palju, et ma olen vastu ainuke Vene sõjaajaloolane Eestis mitte ainult rahvuselt, vaid ka teemadel, kõik mu raamatud on pühendatud kips, kadunud kolu, maja loole. Isegi mälestusteraamat võõrsil on ikkagi põimunud, sellest kaotab no fondi, sest need on minu jaoks impeerium kulutab ja Moskvas kahe vanaemaga koos üks vanaema last Tallinnas, teine Moskvas, aga tihti nad elasid koos Moskvas Moskva vanaema juures, kus ka mina olin. Panin tähele ju neid asju ringi käies mööda toonast õnn on Moskva kuuekümnendad aastad, kus oli väga palju punast butafooria linna näitagitatsioonis, kus olid bareljeef monumendid, igasugusest vineerist volinikud, postkaardid nagu maa, olen alati öelnud vaatega kiilaspeale, ma pean silmas sinu Lianovit. Ja seerumis toimus minu vanavanemate juures, kus mingi imeväel oli säilinud Moskvana mu sugulasel, kes oli neiupõlve nimega Annegi Jürgen assiiverd suvad, oli jorvisiiversovi tütar. Väga hea, moskva perekond, hakklihamasinast pääsenud ja vaata Georgina eras enda vanemate viietoalises tsaariaegses korteris. Minu vanaema elas Seitsmetoalises korteris ühes korteris, sest et see oli nagu Upotiini ja kõik see asi. Vot koos viibides, kui kõik räägivad prantsuse keelt ja mängivad, mida ma palun mängida noodist, no ma olen viie-kuue aastane, siis ma hakkasin tajuma, et ühes aegruumis eksisteerib paralleelselt kaks maailma. Ja see maailm, mis on minu ümber nii-öelda lähiperekonna sees, on fataalses vastuolus kõige ümbritseva maailmaga. Ma elasin siis Zoltovski tänavus, see oli praegune ja endine Jermalovski periood patriarhi tiikide juures ja see alati istus lõuna paiku iga päev. No seal on mul nagu mänguplats. Majani oli 20 meetrit, üks daam ligi, sajaaastane vähemalt näo järgi vaadates üleni mustas, must kleit, mustad pitsist, kindad, kübar, must näo, vōi, luure, must testi, antikvaar need päiksevari ja vaatas Kaus. Ta oli nii kaunis nagu lumekuninganna pensionil, ilma naljata. Ja ükskord vanaema tuli mulle järgi, mõtlesin, kes proua on, ta ütles, et tead, see on näitleja, kes alustas riigi lõpus on praegu muud vana ja vot nähes seda inimest, ma sain aru, et ma ei ole üks vot siis pikapeale elades Anna Georgina juures, õigemini tema jama juulil keemia juures. See oli nüüd Chistuja puhtalt tiigid, kus Grybojeedowi mälestussammas. Vot seal selles viietoalises Maavat hakkasin nagu aru saama, et see oli esimene korrus. Et kõik see, mis toimub siin pool siin korteris. Et see on nagu üks maailm ja see, mis toimub hoovis, sisehoovis või siis tänaval. Korter oli suur, läbi maja. Et see on hoopis midagi muud. Aga küsida, nagu ka ei julgenud ja vaadates neid vanu albumeid 1000 914913 kus olid suvemundrites valgetes ratsakolettides ratsakaardiväelased ja hästi noor juuli eliksiir on New Yorgi viima piknikud, ratsakleidid, kõik. Küsisin, mis, kuidas nad julgesid mitte põletada ahjus ära neid albumeid, mis oli väga suur julgustükk. Üleüldse habras soovid pääsesid? Repressova tänu sellele tõmbrossoff luges Moskva ülikoolis, ma juba ei tea, mida geodeesia ühesõnaga jäeti alles kõike siiski hävitatud etiga korter oli seal, korter minu jaoks kehastas nagu kõike kadunud, puht füüsilises plaanis ja maailmasesse vana raamatu puhul oli alles tsaariaegse Moskva Ülikooli professori raamatu, kuhu küll need nahkköited ja ja siis selline olme puhtalt võtab, õieti tehnikatega öeldakse, või nagu need vanad kellad hõbedase Felinaga klaasist kuplite all skulptuur augumpositsioonidega see igal pool tundi, kui tal oli paar korda iga täistund, kui oli kellamäng, neid kellasid veel neli või viis. Vot see oli see nüüdseks heliline taust mis andis elavalt märku, et nagu rohi kasvab läbi asfaldi. Nii kasvab kaotatud maailm enne seitsmeteistkümnendat aastat, läbisel olme, mis haiseb bensiiniga, roppustega, kärakaga, pohmaka lõhnadega, lindu, struliseerunud varbaid, tohutu võidujooksuga mööda Moskva tänavaid, et on võimalik kuidagi ellu jääda. Ja ainult üks kord õhtul, kui kõik need vanaemad olid koos minu vanaemad, minu vanatädid. Ma, olles kuue või seitsme aastane, kooris Moveerigend, küsisin, et mis kõik siis nagu on. Seemne, kes oli kõige väärikam ütles mulle, et sa kasvad suureks ja sa saad kõigest aru hiljem. Aga kahjuks sa saad juba praegu liiga palju aru. Suure pausi kannad ja looda, aga see kõik, mis on seal, ta ei näidanud näpuga, ta näitas kaks millimeetrit luuga, pöörates AK nagu ma ei oska nüüd. Selle kõige peale sümboolset, sülitas, ennekuulmatu. Henriksson sülitab. No sümboolne. Nii ma sain aru, kuidas suhtuda punavõim. Nii suhtub inimene, kes selle pöörde üle elas kuue või seitsmearust, sealt edasi mul ei tekkinud ainult küsimusi. Maksinatsime vastuseid ja need hiljem juba Eestis, ma elasin üle väiksemal määral selle kultuuri ja maailmatunnetuse šoki. Ka Tallinna vanaema hakkas mulle kõike sedasama rääkima. Tuli, satun seolood armeega Venemaalt, sest vanavanaisa teenis Loodormis ei, 20. aastal siia kõike sedasama Eesti vabariigi kohta, sest et tema oli tulnud siia 15 aastaselt, ta toodi ära Kaczynast lood armeega tuli koos siia kolm 40000 põgenikku ja nägi Eesti vabariiki sele sünnist saati praktiliselt kulisele hukuni aastal 40. Nii. Ja tema rääkis kõike täpselt sedasama, mida Moskva vanema Moskva sugulased rääkisid, et meil oli lipp. Virumaa suurim Eestis oli sinimustvalge. Meil oli vapp, seal kahepealine kotkas, siin kolme lõvi hopp ja see kõik võeti meilt ära näidata, ma juba teadsin lihtsalt Vopi rippalt issandat. Ja jällegi see vapp ja lipp, mis võeti ära Eestis kellelegi nende kutsel, et isegi nimetada. Ja ma ei saanud aru, miks inimesed läksid lolliks ühed seitsmeteistkümnendal aastal ja teised 40. aastal ja vahetasid kõik vaarika ilusa, hea, mõistetava ja loomulik. Sellise boonuse Lagavust. See oli nüüd see, mis ma mõtlesin peale seitse aastat vanaks saamist. Ja vot kõik see kujundus ja veel üks nüanss, kodune keel, vene keel loomulikult, aga vot hoovis eesti keeles muidugi juba nii palju, Duncan laps suudab kiiresti omaks. Vanemad otsustasid panna eesti kuul, et kuna ilmselt plaanis jätab mind Eestisse. Ja möliti siis nagu öeldakse Gustav Adolfi gümnaasiumis, mis siis kandis esimese keskkoolini. Ja vot sealt hakkas pihta esimene klassile väga raskelt, keegi ei saanud aidata, kuulus vanaema surmani ta prantsuse ja saksa keelega probleeme vormideks, aga vot selle eesti välteastmevahelduslikke novot ei saanud mind aidata. Ja teise klassi ma lõpetasin kiituskirjaga ja sealt niimoodi salamahti tasahilju ääri-veeri. Ma hakkasin kasvama sisse Eesti keskkonda, kus mul varem kogemus puudus absoluutselt kuul, kuul ja kui seal 11 aastat minu soome-ugri istumine. Keskkond oli soome uurilikeks või seal kõik need. Ma ei saanud olla oktoobrilaps, pioneer ega kompsumoikus ei mõjunud. Ainuke asi, mida ma õppisin tegema, oli professionaalne vaikimine. Vaikisin kolmeteistaastaselt. Vanaema ütles, et aeg on hakata õppima. Neid asju, mida võib kunagi vaja minna. Kõiki uskusid emigrantide, ta pöördub, et see viiulani kohutab, tuleb vuttidele ratsutama, vehklema ja laskma laskma, õpetas mind iso, kelle isa omakorda oli tiblisi junkru kooli lõpetanud ja ta oli siis mägikahurväeohvitser revolutsiooni, aga need on liiga pikad lood, ma ei hakka neid siin praegu rääkima. Ja vot siis ma läksin vehklemistrenni Mesbauruni trenni, ratsutamist õppisin ka natuke Tondil olid need maneerid. Aga ma teadsin, et kui ma lähen õppima oma kirjandust, vene kirjandust ja keelt ja siis paratamatult saan suhteliselt tsensuurivabalt õppida ka oma riigi ajalugu läbi kirjanduse ajaloo ja ma teadlikult tegin selle valiku ja läksin õppima vene keelt ja kirjandust. Ja mul vedas, sest tollasesse Tallinna Ülikooli oli vene keele osakonda saadetud need õppejõud, kellel oli Piiteris ja Moskvas Lissidendi staatus. Eelkõige Aleksandr Fjodorovid usub Jelena, Vladimir Tuušiskina ja kasakasoost kasahhi, vaid just nimelt doni kasaka suust Linjosti panna Scarapestiirleni abielus vaid, kuhu need olid sellised vene hinged. Need olid sellised inimesed, kes peale mu vanavanemad õpetasid mind nägema võimalust isegi kõige hullemal stagnatsiooniajal on võimalik jääda inimeseks. Suured inimesed. Ma hakkasin tänanberoušovile riskides kõigega temaga uurima, fondidest, mis ei olnud mõeldud meiesugustele nii Moskvas kui Piiteris. Kirjandust mis kõrvuti ametlikud siiski lubatud Vugaakovi veel mõne autoriga näitasid mulle Venemaa revolutsiooni kolme faasi ja sellele järgnenud punavõimu kinnistumise kogu õudust, mastaapi ja tähendust. Muidugi ma ei saanud sellest kirjutada mitte midagi, aga ma kogusin materjale, süstematiseerida, isegi kodifitseerisin, neid, rõhutas, et kunagi ma põgenenud välismaale ja seal hakkan kirjutama. Aga juhtus ime ja peale 90 esimest aastat ma saingi hakata sellest kõigest kirjutama. Ja mu esimene raamat kahekesi Kotka tiival oligi pühendatud mu kadunud kodumaale sest ma olin jõudnud ära käia 88. aastal Lääne-Saksamaalt oma baltisaksa sugulaste juures formoyczyde juures, kes loomulikult elades Põhja-Eestis. Enne revolutsiooni olid ka pruut keisri ohvitserid venekeelseks riigiks ja Margarete ööl Esseni linnas Margarete kõrgustik grupile perekonna ehitatud pantsioonis. Kunagi ma kohtusin kahe artikkel 88 vene emigratsiooni esimese laine veel elus oleva inimesega, üks naisterahvas fenoli, meesterahvas, Ligiza, joostes, kus vene keel oli neil nii ununenud nagu minul praegu, keelekeskkond on teine, unustad ära vene keele iga kolmas sõna saksa keeles, naisterahvas oli siis nagu need, ma ei teadnud, sihukesed voodid on, vajutad klahvile, tõuseb kõiki viisakus. Ega ta suurt enam ma rääkida ei suutnud, ta ainult vaatas oma siniste silmadega mulle otsa ja paitas mu kätt. Ma olin kaasmaalane, ta mängib pool sajandit näinud ja tehnoli erustaabi, kapten, kes toodi välja ratastoolis, kõik vilkurid küljes, aga tal oli oi jummal, tal oli piraama teate, selline nagu naiste öösärke. Allon, siibrid, värgid, kõik pintsaku õlgade peal. Siin on Püha Vladimir mõõkadega rinnus ja siis, kui ta ennast mulle tutvustas, Satscadidaanvad seda siis oli väga raske mitte nutma hakata ja ka Brahmas kätt lootke. Ärge sattuge meeleheitesse. Kõik kogu jutt. Loenguga jätkab sõjaajaloolane Jüri gootšinav. Katastroof, mida ma kirjeldasin oma esimeses raamatus kahepealise kotka tiiva allmaa katastroofi kirjeldasin, lahendasin enda jaoks ära Kotka raamatus vene hingesaladusi ja mõistatusi, on see igavene kuristik enda poolt välja kuulutatud kolmandal roomajad püha Venemaa selle tegelikkuse vahel, kus inimese moodi jalas ainult 10 protsenti 90 protsenti oli kirjaoskamatuid. Ja nüüd, kui ma kirjutasin varsti-varsti ilmuva raamatu viimane Nikolai teisest käsikirja valmis Svensiiv, vot seal. Ma sain aru, miks vene revolutsiooni teine ja kolmas faas õnnestusid õnnestusid sellepärast, et kui veel aastal 1905 olime vene rahvale tähtis õigeusklik monarhia ja peaingel Miikaeli ja vene rahvaliit lihtsamalt öeldes musta sõjalised kaitsesid ära tsaari revolutsionääridest siis seitsmeteistkümneks aastaks seda uskonna joonud ja püha Venemaa oli kõigi lisandunud, siis on väga lihtne võlg, teoreetikut, ajaloolased on uurinud ja see on juudi pankurite vandenõu, see on Austria-Ungari ja Saksamaa vandenõu. See on jumal teab kelle vandenu. Kui koloss on tugev ja seisab kindlatel jalgadel, siis mingid pankurid, rootsi liberaal ja sotsiaaldemokraadid ja ka ise reisi, aga eriti restor Wraithi luure seda ei kõiguta. Vaid kõigutab see traponen saanud villand. Mitte ainult Venemaa, täpselt sama juhtus ka Saksamaal. Täpselt sama juhtus Austria-Ungari isegi osmani impeeriumis. Aeg sai täis ja kui keegi veel kahtleb, et siin ei olnud, siis vaadake sellist lihtsat asja nagu Venemaakodusõda 1000 918921, kus kõik need kõrgesti haritud väga üllad, väga eetilised ja toredad siniverelised kindralid ja marssalid jäävad alla sellistele tegelastele nagu pudelmi. Chepajev, Malinovski, tsaariarmee, ratsaohvitserid, miks, kuidas? Üks asi on lihtne, alati on rõhkude kergem kui ehitada. Aga tegelikult see oli vene rahva tahe, sest et ega siis esimese ratsaarmee ja kindral Mamontovi doni kasakate ratsaarmee tase oli võrdne. Vot keda jääb rahvas toetama ja kes oli kodusõja tõeline võitja. Kuiv Rangeri armee juba 60 versta Moskvast eemale. Kes peatab Rangeri armee kuuskliend versta Moskvast ehk vene südames teema. Son endine alamiesso, aulast kasakavägede polkovnik Mironov, kes juhtis punastel teist rats armeed. Seal ratsaarmees teenisid vene inimeste. Ja see oli nende otsus, nii traagiline, kui see ei ole. Vot kui ma selle vastuse leidsin, selle ma leidsin praktiliselt paar kuud tagasi olles tegelenud teemaga üle 30 aasta. Ma saan aru, et me ajaloo vastu iso loomulikult ei, võtame vastu maailma mis ei toetu klassiühiskonnale. Loomulikult ei, võtame vastu rakendus demokraatiate esindusdemokraatiat, ma ei saa seda teha. Minu seal on 1000 aastat kultiveeritud läbi mu esivanemate impeeriumi mõtlemine, mentaal mentaalsus, Moloni impeeriumit mul ei ole nagu väga palju, võib-olla vene inimestele, 140 inimest, miljonid inimesed elavad impeeriumi mentaalsuses ilma impeeriumit, Nad ei saa aru kuidasmoodi siis nii haridusele, midagi genomälu. Me võitsime tõotoonid ära. Floto Liivi ordu võitsime ära. Me võitsime mongoli-tatari võitmatu impeeriumit. Me võitsime Napoleoni ja põhimõtteliselt võitsime sakslased. Ja kuidas siis nüüd, nii et keegi meid ei austa keegi meid ei armasta. Soomlased käivad meist paremini riides, luhta joped ja menukad jalaseks. No nüüd lõpuks oli Eesti, Läti ja Leedu toodavad konservikarp komme, jalgrattaid, naudiri soovitu oleks kohe žürii on tervishoiu pidevalt. Mõtlesin mentaalsus impeeriumi mentaalsus, isegi kui inimene ajalugu ei tea, on viinud kogu ühiskonna nii kaugele. Et ükskõik kes ei ole valitseja, kui ta teeb Venemaa venelase suureks suurune see, keda kardetakse. Vot miks 90 protsenti 80 protsenti toetab näiteks president Putinit Sestetateegi venelaste arust Venemaaelusuuruses, kuid see kõik on saanud alguse aastast 17, kui impeerium kadusin, permi mõtlemine, mentaliteet, aga mitte. Aga kuidasmoodi siis mega tühja koha pealt ei sündinud ju kõik nende revolutsionäärid, vasakesseerid, konstitutsioonilised, demokraadid. Ma ei hakka Vene ajalugu ümber jutustama, seda ma ei jaksa teha. Aga esimene kord, kui vene inimene maha tallatud õiguseta saabastini juuagi tajub, et tal on võimalik öelda kasvõi paar sõna ajaloos on jaanihull, kes teeb Upridž nina ja näitab kätte, et mõõtmatu vägivald on ainukene moodul, kus inimene saab ennast tunda vabalt. Opyksnik tunneb ennast vabalt nii kaua, kui seda soliviaan, nagu too Prixine laiali saatis. Aga OPižniale järgneb suurte segaduste aeg ja vaata, vale Dmitri, esimene Erikiaga, Vale-Dmitri, teine oma Tuušinu laagris Moskval, kus tal on oma tuumaoma bojaaride isegi oma metropoliit ja teda nimetataks Tuušinu röövliks röövliks eelkõige sellepärast, et röövel, Ekrosmoinik ja vurr ei tähendanud siis vargust. Võit tähendas lihtsalt mässumeelsust. Aga et sa võid ennast välja elada mässates ja vot see vale, Dmitri teises muuto aegne mässu meeldejäämine reprodutseerub, pandi mofjevitšeraasin ülestõusus sarnikalifavorvitš. Hiljem Katariina Suure ajal Pugatšova ülestõusus loomulikult kasakate teadsid, et Emil janud Pugatšova ei ole Peeter kolmas sest et nad staneedsa on ju siinsamas kõrval. Abikaasa lapsed jooksevad tädised ringi. Mees teatab, et ma olen Peeter kolmud kasakad, ütlevad Panamfaid BIOS tõstumi, jäitsenjoos ole või koer. Aga sünnitan meile kuldmunasid ja hakkab pihta, missasid, hakkab pihta see, et inimene tunneb ennast vabana. Loomulikult nad teadsid, et nad ei suuda võidelda Suvorovi Mihkelsoniga jääd kaks aastat röövid, aasta röövid ja kõik. Ja vot nüüd seesama käivitub Janomerus aastal 17, kus riik on kurnatud sõjast, kus Vana-Euroopa hakkab lagunema, kes külgetõmbejõud enam ei tööta. Aga Venemaal töötas alati keskkülgetõmbejõuprintsiip, tähendab need nomaadid, kes elasid Vene äärealadel, kiptšatki petsioneegid, see on ammu enne mongolid. Kasutasid röövretkedel slaavlaste külade vastu idaslaavlaste lihtsat taktikat, tapeti ära, kõik lihtsalt tapeti ära kõik, mida kaasa ei suuda viia. Pärast toit mõju ongi jumal hoia seda võtta, kõik käivad vene inimene teadis, et kui vastu ei hakka lõpuni, siis tapetakse ära kõik, aga see on kõik okei. Aga vot sealsementaalsused tuleb naabriga võimalikult kaugem vahemaa saavutada ja parem kui lähinaabrid ära vallutada ja nad absorbeerida enda näo järgi, mis on ajalooline mentaalsus, mis on tingitud liiga pikast kooselust nomaadide kõrvu. Aastal 1316 on väga tähtis osta kuldhordi, valitseb Khan Usbek, kes võtab vastu kuuld, hordis saray Matthews, võsa, Raiver tuis pealinnas kuldhordi pealinnas islami ennem seda usuvad mongolid, loom jumalaid ja väga sallivad allutatud maade usuliste tavade suhtes peale kaaspekese kõik lõppeda kaaspektab seda selleks, et olla võrdne idamaade kaupmeeste riikide klubis, kus islam juba kinnistunud ja ole oma omade keskel. Ja kaanusbeki järgne kuldhord on juba islamistlik. Ja kodusõja lõpp, mis tipneb Kulikuga lahingu, on esimene kord, kui Khan ei tule lihtsalt isiklikult makse koguma, vaid ta tuleb moskva peale sihiga hakata oma uut impeeriumi Moskvast valitsema, võtta Moskva linn üle ja kehtestada seal islamistlik impeerium ja saata pikalt ametlik valitseja Docta. Moskva suurvürst Dmitri kasutab selle võimaluse ära ja pöördub kuldhordi teiste akrediteeritud valitsejate poole. Hakkame vastu mässaja toetama seltsimees korvaks legitiimsed, president, tohtamus siin oma maid, mässaja, meie temaga igav teha, koostada ja selle peale tatarlane Mamai otsib Venemaa lähinaabrusest kõige võimsama vastase, et temast ei hooma. Liikluses on suur Leedu vürstiriik ja nüüd Moskva suurust meetri. Ivanovitš pöördub esimest korda õigeusu kõige võimsama valmis iso Sergi puhul. Raadoniski Sergi puhul saab õnnistuse kui õigeusklik väejuht ja algab rahvuse koondumine usu ümber. Kolmanda roomani on veel natuke aega ning esimest korda toimub Venemaa islami õigeusu kokkupõrge usulisel rahvuslikul pinnal. Ja kui suudad ära kaitsta oma usku tõhi tohtumus tuleb hiljem, Mamai põgeneb peale Kulikkuva lahingut oma pärusvaldustesse Krimmi ja Hand Osdamus laseb ta seal ära koristada. Ja juba aasta pärast tuleb Moskva peale, mille maha põletab. Aga asi pole selles moskva kinnistunud uue rahvuse keskusena ja jälle hakkab toimuma keskkülgetõmbejõud ümber mus. Vot nüüdse tari uuringute hiljem Romanovite 1000 aastast Venemaad ja selle mentaalsust impeeriumis olemist age impeeriumisse Venemaa siis, kui Moskva suurvürst Jaan neljas vallutab ära kaasa ja tema alluvusse satub kaks suurt usku õigeusk, islam. Mis teeb tema ajal Venemaast Impiir. Kuigi seda nii ei kutsutagi. Vaat seda tuhandeaastast impeeriumimeelset mentaalsust ei tuuluta väljas aja või 20 aasta. Ja nüüd poleks vastata, aga mis siis oleks, kui poleks aastat 17 olnd, miks ta katastroof, ta minule katastroof Eestile ta katastroof ei ole? Eestil on ta võimalus 18. aastal omariiklusega maha saada ja vot kellele õnne, kellele õnnetust, kellele kolusele, kellele vabadussõda, sõltub uurija nägemusest ja vaatenurgast ja põhimõtteliselt ei mõisteta kohut, võitjate üle mõistetakse alati õigeks neid vot sellest samast impeeriumi mentaliteedist lähtudes, kes on maad suurendanud ja võimsamaks teinud. Vot miks on kaasaegsel Venemaal väga au sees, Johann neljas, ta võitis Kaasani kinnistus uimu, tõsi küll, ta kaotas Liivi sõja, aga ta kaitses vähemalt selle ära, et slaavi maailmas kahest pretendendid, kes on esimene, kas Poola, keda juhtis siis väga võimekas transilvaanlane, sõjakuningas istunud Stefan patori oleks arvelt ära võitnud. Ta kaitses selle ära ja Venemaa ei langenud Poolal. Vot on suur valitseja Stalin, kes puhast tsooni laiendades tegi Moskvale alluvate territooriumite üldpinna veel suuremaks, kui tuli vene keisririigi ajal Lenin hea ei ole, tema andis ära Baltikumi, tema tegi Bresti rahu sakslastega. Ja nii see jääb, sellepärast ka Boriss Jeltsin ei saa kunagi olema Venemaal populaarne. Ta andis ära seda, mida esivanemad. Ja vot see on kõikse impeeriumi mentaalsus, mis on tekkinud pikkade-pikkade aastate jooksul ja kui anda nagu tikud kätte, mitte lapsele võitma suisa pätile, siis ta juba sisupaanikast johtuvalt meeldib tikkudega mängida mitte sellepärast, et see on väga vahva tüdrukutele meeldida, sellepärast et see on tema olemuse lõhkumisalge. Ja kui nüüd kujutad ette jällegi seda, et 90 protsenti Venemaast ei osanud lugeda, Napoleon tuleb siia vabastama vene talupojad pärisorjusest ja esimeste nädalatega, et ta näeb, et ei ole see asi võimalike, ta loobub sellest plaanist. Sest et need vene keeles kirjutatud pokri emotsioonid talupoegi loe ka vene keelt. Röövib oma mõisasüdameid, mõisnik põgenes, röövin ja pärast viidi käestreenile Kutuusov tohutult tegemine, et saada see kuidagigi partisaniliikumise nagu sängi suund. Ja see oli tõeline talupoja, seda see mees, prantslane, huvid, prantslane gamma ootame, natuke tajub, teeb kõike, tegigi mulle. Ja kui loris toon kaebased ei sõdi reeglite järgi, siis Kutuusov ütles, et jah, aga vaadake, karsklane nagu meie oma truu, kuigi see ei ole nali. No ajalooõpikutes on kõik ilusti kirjutatud, patriootiline liikumine, vot Võõdoctenis vot Figner muidu Fine Ruichalist, Ignar oli solist ja mõrtsukas kui ohvitser nagu Pavel bestel. Ja nii edasi ja vot need parkijad koos aristokraatide nagu Trubetsky, kui nagu vennad Moravjovid otsustasid, et hüppame ise valitsuslikus klassi ühiskonnas kohe esimesest kraatias. Ja teeme nagu 25. aastal riigipöörde aru saamata seda, et see oleks olnud selline hakklihamasin no Pugatšova ülestõuse näitas seda, kus nad esimestena oleks tükkideks kistud, vot selles oma talu boikonna puud. Ja Nikolai esimene ju kirjutas, et kui mul õnnestub kõik see, mis äärepealt juhtum poleks ajaliselt 50 aastat meie päevadest eemale peletada, siis ma ei ole politsei asjad oma päevikus kirjutanud. Loomulikult on vaja ka maatalupoja ja haldus- ja kohtureforme, aga ma ei julge seda veel teha, ma jätan kõik seal oma poja kaela. Aleksander teisel kohal. Aga mis on ühele traagika, on teise elu suur võimalus ja Eesti kasutas selle ära. Kubermangukomissariaat komissari Jaan Poska eesotsas suutis oma maapäeva panna kehtima ja peale seda juba või päästekomitee kuulutab välja Eesti vabariigi on eel tehtud, sest et suudetakse omavahel ära leppida ja tegutseda hästi kiiresti ja vot siis need rahvalikud anded. Ado pürgi käsundusohvitseri Ado Birk ise, Jaan Tõnisson, Konstantin Päts-Päts elas üle tohutu isolatsiooni per viienda aasta sündmusi, ta oli ju põlu all. Sisuliselt garnisoni lipnik jurist, eks ju, on impeeriumi puhastatud, teisest küljest üks Arksamaid vaime ja tema suhteid Tõnissoniga ja tema suhted ültse tollase Eesti poliitik. Establishmendiga on väga keerulised, kohati dramaatilised, et mitte öelda traagilised ja sellest kõigest tuleb aru saada. Aga suudetakse omariiklus kinnistada ja suudetakse Lintriinumiga jõuda kokkuleppele. Litvinovi esines 19. aastal, esindas Venemaad Vene Föderatsiooni, tõsi küll, mitte välisministrina, sest riiki pole küll keegi tunnustanud, vaid kooperatiivide esimehena ja lepitakse sisuliselt kokku, et me natuke veel mängime Loil mõlemad ühed Simmul, teised seal allpool. Ja see Tartu rahu tuleb, nii et murti siiski. No lahtisest uksest sisse, mis ei kahandada rõhu väärtust. Mõlemal riigil oli tarvis tunnustust Eesti vabariigil ja sobeepjal ja kes siis oli esimene riik maailmas, kes tunnistas suudeepiat? Muidugi Eesti ühesõnaga tõesti Eesti nii. Ja alles peale seda tulevad teised Balti riigid ja Soome ja Eesti saab kõige suurema nii-öelda Konttributsiooni kompensatsiooni ja eesti raha lugejad annavad tagasi kaks rubla, see on muidugi ninanips, kaks rubla oli ülemakstud, anti tagasi Vene poolele, kaks korda. Nii et kui ma siin räägin sajaaastast, staaži, katastroofi, siis režiim, mis on väljaspool tsiviliseeritud käitumismall ja tsiviliseeritud euroopalike võnkeid, mis hakkas-Venemaal tiksuma aastas 17, kus ta muutus täiesti ette nägematuks säilitades samas impeeriumile Talsuse, millel enam väljundite joonud ja säilitades samas vene inimese sellise mõõtmatuse mõnes mõttes ehk teisiti öeldes emotsionaalse lodevus. Ja siin vahet on see inimene, rootslanna, eestlane või venelane, aga kõik see kadus, see teljestik, tavad ja eetika aastaga 17. Ja mida ma olen kõige rohkem põlanud terve oma elu nii siin kui sealpool idapiiri, aga ka läänepiir on Matsus. Eriti kui see mats, tuus on pikitud sellise Nõukogude industriaal sportliku varmari hapusega. See on täiesti talumatu Lääne-Euroopas sõda. Ma ei ole kunagi näinud, aga samas mu Lääne-Euroopas ma näen praegu seda, mida ma näha üldse ei tahaks. Poliitikapoliitikaga ei tegele ja sellest ma ei räägi. Ja põhimõtteliselt minu hääl on võimalik näha, mis siis juhtub inimesega, kelle esivanemad 1000 aastat elasid ühtemoodi ja kes ise on sunnitud dünamo teistmoodi. Olles esimene põlvkond, kes on sündinud mitte klassi ühiskonnas olles esimene oma suguvõsas, kes ei ole mundriinimene, sest mu isa iso lõpetades diplisi kahurväekoolil oli tsaari ohvitser, rääkimata emapoolsetest, nad kõik on seda, on, on see hea või halb, ma ei tea, on see fun ja seksi, vot seda ma ei tea. Aga tegevus sõjaajalugu, millega ma ei suuda tegeleda mitte mingi muu asjaga, see on ikkagi see, et 1000 aastat liiga kaua rong sõitnud, et ta nüüd ise, et mingi kuue 70 aastaga maha käib ja loomulikult elab minus edasi impeeriumit, mentaalsus, ma ei pääse sellest kuhugi, lihtsalt ma ei kasuta seda nuiana. No miks ma peaksin kasutama seda nuiana siin Eestis? Vot kuidasmoodi siis inimene hääbub võõrsil ilma kodumaata, inimene nagu imearmastuseta muide kas sureb või muutub koletiseks. Ma olen valinud sellise vahepeal, see teema ei ole veel päris surnud ja mitte eriti koletis. Ma ise määratlenud ennast pigem elaval aivana ja lohutan ennast sellega, et parem on olla enivei. Igal juhul elav laip kui surnud hing googel kunagi ütles Venemaa sn elavate laipade surnud hingede maa, maa volin nagu elava laiba. Mul on antud võimalus läbi anda erumoodulid ehk toru Chovi näha seda kaleidoskoobi, kuidas kõik need klaasid moodustavad järjest uusi. Kõrvalt kuulumata kummassegi kogukond nii, aga kõrvalt on natukene paremini nina ja teisalt jälle mida aasta edasi, seda rohkem ma oma juurte juurde lähen. Seda rohkem ma suhtlen möödunud aegade kangelastega, see on lihtne, tuleb lihtsalt lugeda nende päevikut, seda rohkem käin oma kirikus, räägin isadega ja ma ei võta üldse midagi ette ilma õnnistus saamata, mingit on aasta-aastalt lenud järjest sügavamaks ja seda vähem ma kuulun ellu, mitte Tallinas, mitte muskus, mitte kaisus laudelmis, vaid ellu, mis ümbritseb mind praegu. Ja selles mõttes ma elan nagu varjuderiigis ja tunnen ennast palju paremini, kui ma omal ajal tundsin, kui ma aktiivselt käisin, seal ringi tegutsesin, olin, sai oldud ja käidud küll. Ja mis kõige tähtsam on see, et vot kuna teile kingiti kaks korda iseseisvumisega võimalus, kingiti, niisiis tuleb seda iseseisvust aga hoida ja ma ei soovita eestlastel seda iseseisvust lahjendada. Selleks, et kellegile meele järgi olla seal euroliidus või Ameerikas, vaid tuleb olla jonnakalt, ise seisab, sest kui te kaotate oma kodutunnetuse, kodu ja kiire, siis kaotate kõik. Te võite mind uskuda, mina olen kaotanud kõik, ma ei saa sõita sinna, kus valitsevad incad, diskide ja bolševike, neljas põlvkond kultuse, kõik ära võetud teenusel olemuste, elate Eestist, räägite eesti keelt ja põhimõtteliselt polite omale valitseja eelise. Ja seda on rõõm näha. Ja vot seda ma ei vahetaks mingisuguse Telegeerimise kaudu mitte kellelegi hoiaks sellest väga jonnakalt kinni, sest et kui teie kaotate selliste kohtade üldse kõik liiga kergelt tahetakse olla mingis suuremas seltskonnas mis ei ole alati tingitud sellest, et siis meid ei aidata. Ta, või mõtlesin iseolemist ja julgust olla ise mäletada omakasu läbi pärimuste kutsuda oma värki. Seda minu arust kõrvaltvaatajana on vähe deroomida, kõhutab küsimustega, jätkab Indrek Neivelt. Tänan väga huvitava vestluse eest siin, aga mul on selline küsimus, ma ei ole nüüd ammu vene televisiooni jälginud, kuidas praegu seda veebruarirevolutsiooni sajandat aastapäeva siin seda ütleme, sellist konflikti lahendada. Et ühelt poolt ju ikkagi viimased aega on natuke ülistatud tsaariaega ja tegelikult ega see punane aeg ka ju propaganda seal päris heal tasemel olnud rünnata, kui ühel päeval saame kokku, et kuidas seda propaganda seda lahendaks, seda probleemi. See kõik on juba ammu juhtunud, nad on ammu kokku saanud, nad on ammu kokku sulatatud ja käsikäes, seda pakutakse kõike, kus on plakat, seal on kujutatud sedasama Dmitri Donskoi ja punaväelane Budjonov, kus on kujutatud punane kuulge ja tsaarikotkas Georgi lint. Püha Georgi orden, meile Katariina suur osutab eks ju. Venemaa kõige tuntum sõjaline orden isikliku vapruse ja lahingust osavõtu eest. 23. november 1769 nurgi lint, Stalin, võtata kasutusele orden, medale, Brave ühesõnaga võidumedal. Juba see näitab, et nad on kokku saanud ja eksisteerivad käsikäes. Vot niuke Jenka tantseksu. Jaan julm siis on Stalin, siis on Putin, eks ju, siin mitte mingisugust vastuolu pole vastuolu, ei mitte mingit, seda pakutakse oma riigi ajaolu kireva, uhke dramaatilise kaleidoskoobi. Vastuolu siin ei ole, kui on tarvis, müristan Aleksander, kolmandat, vot Aleksander, kolmas püüab kala, tahab saadik taga rääkida, prantsuse saadik Aleksander, kolmas ütleb nii, kogu Vene tsaar püüab kala kogu Euroopa oodata. See oli mees, kes suutis kätega väänata, hobuseraudasid. Tore Eksuks, aga siis tuleb mul jonni ja kuulab patefoni. No tore, kui inimene kuule, Badefoni muusika, fänne, keerab vuntsi ja kõik kindralid lõpuks löödki, Strub Krimm, Vorošilov, vana joodik, eks ju. Ja tulistada ei oska. Kütti märk olemas, tulistada ei oska nii täpselt nii nagu tarvis. Ei ole mõtet oodata koeralt eetikat, sest koeral on koeraeetika. Koer hammustab, teid. On teie koer, hammustab teid, sest olen koeraeetika. Täpselt samamoodi ei ole mõtet oodata mingit kommerifoo või vis stiilist kinnipidamist sealt, kus kuulutati stiil. Vot hobune ja talumees, rahvamajanduse hävitamine nagu klassi ära. Need on inimesed, käivitavad hobust nagu klassivõimelised, kõigeks nii, ja ma ei näe olulist vahet vanaisade ja vot ühed kaevasid peid maa alla, teie esivanematest kaevad praegu väljonid. Melon sihukesi tüüpe, kes Aleksander Nevski kalmistust igatsevad, nimetavad seda kultuuriturismiks. No väga tore on ju, kui sa töötasid NKVD-s. Vot öelda näete, natsia tapsid ära selle teise kolmanda, mitte naad, vot sa ise noores põlves. Ma olen näinud selliseid inimesi, nähtavus, partorg muutub üleööskaut Masteriks, vanus küll ei klapi, eks ju, aga no vot vot innukus on suur, su lõõts on ju sama Ida-Saksa pill, mängime sellele. Ennem oli seal Läänemere kallastel tuuskarfoojus, alasi kaitsevad, suvaieldaks ja pange tähele, need on ju esimesed nii-öelda Matrossovi. Tähendab, asi lõpeb sellega, et Matrossov külastab isendit puud, kust oli sinna löödud külge või Nikonov vabandus novaator. Üteldes oi kui kurb, et ma seda enne teadnud, oleks lapsed ka kaasa võtnud, vaata. Puu on, eksju on Nikonophaga, näed, vot ja ei ole pildistajat, ekspilet on ja buss on, aga Viljandisse ikka isa. Kas ma vastasin küsimusele? Sulam on tekkinud ja juba niivõrd hästi tootmisesse vastu, et siin ei ole sisemist või välimist vastu, see tundub barbaarsus ana mulle Roman mad keevitšile kadunud hoolsfeldile Vladimir maagile ilmselt Volkonskile kremlile see ammu ei tundu, ühesõnaga lajatame kõigile tõeliselt nuiaga ei oleks, ma saan sellest aru, selles mõttes niuksed paralleelsed sirged olnud kogu aeg, eks ole, paralleelsed sirged, ristuvad, mis anskisakski sooja Aczybiinlainiga rajad näeks nii. Ja mis on kõige naljakam, selle peale on võimalik ehitada ideoloogiat. Miskipärast lääs vaatab, müüdud jah, sellised nad on, ei oska nendega mitte midagi teha, parem lepime nendega ära. Aga me pole tülis poolt, siis lepime nendega, eks ju. Ka hea, et peaasi, et karu kallale ei tule, aga karu ütelnud, mis asja. Karu peabki kallale tulema, tantsida Karu rääkiv ahv, eks ju. Tegelikult maid üldse nalja praegu see olukord on täitsa kiiskis hoida, nagu ta on. Venemaa probleem on tema suurusest, ta ei taha tegelikult suuremaks muutuda, ei jaksanud Need väiksed nina veriseks löömised seal koha kätte, näitamised grusiinidele, väiksematele vendadele ukrainlastele, ei tähenda seda, et minnakse tuumaallianssi ründama, selles suhtes rahustakse kõiki maha. Venemaa ei ründa tumma allianss. Retoorika on teine asi, aga tegelikult kõik jääb samamoodi nagu ja noh, kunagi on nii, et vaadatakse ja mõeldakse rohkus ja et me oleme siinpool raudset eesriiet. Mul on küsimus, et praegu kütab Eestis tugevalt kirgi c5, kuidas suhtuda pätsi, kas riigireeturist ohvrisse või kuidagi kolmandat moodi. Aga kuidas suhtusid Nikolai teisse? Teid ümbritsevad vanemad, vanavanemad ja kogu see keskkond, kus te üles kasvasite, et kas see mentaliteet oli taoline, et Nikolai T4 ohver oli ta naiivne või oli ta peapõhjus, miks kogu see maailm, kus ta oleksite võinud üles kasvada, oli kadunud? Selleks tuleb osta, mu raamat, ilmub sest et minu viimane raamat Nathan, pühendatud Nikolai teisele kui inimesena ja seal on vastused olemas. Ümbritsev keskkond, minu peres suhtlus temas ütleme nii. Lihtne oleks öelda paremini, kui eestlased pätsu suhtuvad, tegelikult suhtusid väga hästi 24. aastal Vene väliskirik Hiinas Canoniseerist kuuks. Suhtumine oligi selline. Vähemalt need inimesed, kellega mina tollal läbisin, et on märter, et on õige märter ja et ta on see märter, kes kogu Venemaa oma märtriks olemise aktiga jumala ees päästab. Õigeksmõistvat suhtumine oli küll nii, et see teebki kauniks jusseedeedki ta kauniks inimesena minu jookse inimesena tsaarimundris, eks ta oli, noh, ütleme nii, tuli suurepärane fotograaf vägagi akvarell iste, suurepärane inimene, väga nõrku olid. Kas või see katastroofiline otsus 15. aastal võtta valitseja enda peale armee üle. No neid näiteid on palju, neid näiteid on väga palju, kus ta käitus nagu pühak, aga mitte kui poliitik ja riigimees, miks ta mulle nii meeldib, kestun minu keiser, oleksite käitunud nii nagu käitus Huljaates, valetas nagu poliitik ikka ja palun teile ja rahudes Aadee dekreet rahust ja maantee saatel lausvale. Kolm valetaks maa rahu ja siis esindusdemokraatia. Mitte midagi seda ei kavatsenud. Milline poliitik, eks ju, aga ma sülitan sellise poliitiku peale, see ei ole poliitik. Sn kõnts, vabandage väga. Leninist võime rääkida. Kas riigimees võib olla inimene või on ta kohustatud olema kaabakas, tähendab pragmatismi. Winston Churchill tsiteeris oma eelkäijat. Inglismaal ei ole pidevaid sõpru ega vaenlasi, pidevalt huvid, no on ju nii. Ja nii ta ongi, tulevad väga halb poliitik, oli väga hea tsaar, Õigeusklik, politsei ase läks maksma riigi mahamängimisel. Ma peaks teda hukka mõistma, aga ma ei mõista teda hukka ainult tema peale. Ma loodangi. Ainult tema ongi lootus, et kogu see õudus, mis Venemaal toimus sajandeid, saab läbi tema lunastatud. Ja mulle sellest täiesti piisab. Sõjaajaloolane Jüri koodžinev kõneles teemal 100 aastat katastroofist. Saates kõlas Dmitri Šostakovitši muusikasaate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2017.