Täna on meie Medri saatekülaline, luuletaja, kirjanik, leelo tungal, ma usun, et teil kodus on päris mitmeid tema toredaid luuletusi, raamatuid, luuletuses, millest on saanud ka laul, see kodujutt, et kuidas me hakkame elama, selles on nii vahvalt lapse unistused väga väiksest peast mäletan, ma mõtlesin, et kui ma ükskord suureks siis ma hakkan elama niimoodi nagu lind, nagu rändlind, sellepärast et meie talved on külmad ja maja, kus me elasime, kui ma väike olin, oli väga külm talv otsa villaste sokkidega pidi tingimata toas käima ja vahel magama, aga siis ma mõtlesin, et iga kord kui tuleb noh, hilissügise linnud lendavad ära, siis mina sõidan ka lõunamaale ja ja tulen tagasi kevadeti. Aga noh, Ma arvan, et et ega me kõiki säära lennata. Mul on üks luuletus ka sellesama linnuteema peale. Kui jõulud on möödas ja näärid on läbi, siis ometi tubli tükk talveonees, näe, kuuse pääl külmetab pisike käbi, jääkülmad on seemneta soomuse siis kui jõulud on möödas ja näärid on läinud, siis tahaksid ometi midagi head. Kui talvekuul külma käes oled sa käinud, siis tead, küllap tead, mida tegema pead. Näed, tihasel kohevun, sulgede vahe. Värvukest pisikest niutsuvat meest meil süüa ei ole, neil lumes on jahe toodangu ja pekki ja toida neid kohe too toitu ja tähendab neid sellegi eest, et nemad siit Eestimaalt ära ei lähe. Igaüks kes neid oleme suured, on lapsena unistanud igaüks omamoodi. Kõigepealt tahtsin tingimata saada selleks ajaks väikeste lastega tegeleda ja õige väikesemast käest olevat pesunaiseks tahtnud saada ja siis, kui ma linnas bussis sõitsin, siis bussi konduktoriks, siis olid konduktorit bussis läikivate kottidega. Ja oi, neid asju oli väga paljud ja õige mitmetes raamatu, kas ma olengi neid oma lapsepõlve Ta või tegusid kirjeldanud, tähendab, ega ma noh, niisugune Joosep Toots ei olnud kunagi, aga mulle meeldis, kui oli kogu aeg midagi teha, näiteks olin ma kooliajal rühmanõukogu esimees ja malevanõukogu esimees ja vot siis oli see pioneeritöö kuidagi hoopis huvitavam ja me kogu aeg ise midagi tegime. Aga minu lapsepõlv on üldse olnud niisugune väga kirju võrreldes praeguste aegsete laste eluga. Kusjuures praegusel ajal muidugi lastel on rohkem ringe ja rohkem, on igasuguseid koole, kus käiakse mitte ainult päris koolis, vaid veel muusika- ja spordi ja kunstikoolid. Meil olid seda kõike vähem, aga üldiselt oli ka maalaste elu väga huvitest mina sündimas, käisin Tallinnas, aga oma lapsepõlve olen mina veetnud siinsamas roilast ja nüüd käivad oma lapsed siin Ruila koolis praegu ja ma pean ütlema, et ma tegelikult seiklusi ja sekeldusi ei armasta. Ma tahaksin, noh, nagu enamus emasid vist niisugust rahulikku elu ikka enam-vähem sihukest tuttavas kohas või keskkonnas. Aga mul on väga palju niisugusi, sõpru, Ta vaid, kes on hoopis teistsuguse loomuga ja sellepärast olen mina sattunud väga paljudesse niisugustesse, eriolukordades, igasugustesse, imelikesse, sekeldustesse ja seiklustesse ja võib-olla mul lihtsalt on nagu mingi magnet selles suhtes, isegi näiteks minu lapsed ütlevad bussist maha jäänud, siis on huvitav sõita juhusliku masinaga, sest et alati midagi juhtub või alati satume mõne huvitava inimese peale, aga ma ütlesin seda, et lapsepõlv oli kirju ja palju asju on selles, mida ma näiteks ei tahaks, et tänapäeva lapsed ja, ja üldse minu lapsed ka tunda saaksid. Näiteks olin mina pooleteiseaastane, kui vanaema tuli mind hoidma, isa ema, kes olid õpetajad, läksid linna õpetajate mingisugusele õppusele ja vanaema, kes mind hoidma tuli. Mina ise seda ei mäleta, aga viidi ta püssimeeste saatel ära minu juurest niimoodi. Ta olevat öelnud, et sina naerad, mina nutan, sest mina muidugi ei taibanud sellest midagi. Ja siis läks paar aastat edasi, olin kolme pooleaastane, tulid uued püssimehed ja viisid ära mu ema, kes ei olnud mitte midagi kurja teinud. Ta oli lastele õpetanud eesti hümni, mida praegugi koolides juba lauldakse jälle. Ja meil oli ka kodus muidugi eesti lipp, seesama sinimustvalge, see oli sel ajal väga suureks süüks. Ja niimoodi ma jäin isaga kahekesi, aga mul oli väga hea isa. Isa oli mulk, samuti õpetaja, laulmise, joonistamise õpetaja, siis võttis mind kooli kaasa, kuskile mujale polnud jätta ja seepärast hakkasin mina kolme ja poole aastaselt koolis käima. Seal juhtus igasuguseid naljakaid asju, muidugi Ani, mäletan, kuidas üks poiss tuli isale kaebama, et tema ei saa inimest joonistada. Sellepärast et tal ei ole raha. Noh ja siis muidugi seal tekkis kohe küsimus, miks siis raha peab olema, kui sa inimest joonistada. No ja aga ega inimese pühad muidu ei saa ju teha, KuMul viie kopkast ei ole, et inimesed peavad ligidal kopikas sina peal, et noh, mingil määral oli see niisugune imelik segu see lapsepõlve aeg mul kurbusest ja rõõmust ja ja murest, sest et emaga sain ma kokku viis aastat hiljem, kui selgus, et kõik oli muidugi süüdistused olid valed ja ema tuli tagasi. Ja siiamaani ma mäletan seda, et tegelikult igal lapsel on oma ema küllalt kerge solvata ja mina tegelikult võisin emale selles mõttes pettumuse valmistada, et noh, isa oli mulle kogu aeg rääkinud, et meie ema ja piltide järgi teadsin ka meie ema on kõige ilusam ja peenike nagu pliiats ja noor ja mis kõik. Aga noh, kui viis aastat Komi ANSV-s seal okastraadi taga oldud, siis ei ole kahtlemata seljas kõige moodsamad riided ega ei ole kõige ilusam väljanägemine ja mina seadsin kõigepealt kahtluse alla, et kas sa ikka oled minu ema, minu ema pidi nagu noor ja ilus olema. Aga noh, ema sai sellest aru ja, ja, aga ta ei pannud seda mulle pahaks, nüüd takkajärgi ma olen mõelnud, et küll see oli ikka inetu, et ma niimoodi ütlesi. See raamat, vana vahva lasteaed, selles on ilus luuletusse, isa, ema, maa. Kohe avaluuletus. Mida ma veel hoian, keda ma veel kaitsen, kui mitte sind, mu kodune maa kes mulle kingiks keele, ilusa elusa laulu, kui mitte sina, mu kodune maa. Mida mõista võiksin, kes saaks aru minust, kui mitte sina, mu isamaa kes mind maailma saadaks, kes mind tagasi ootaks? Kui mitte sina? Mu emamaa? Minule paistab niimoodi, et kodumaa armastus algab ikka kõigepealt kodust, kui me ei armasta seda, mis on meile kõige lähemal kõige iga päisemalt silme all. No kuidas me saame öelda, et me siis tervet maailma armastama? Minu jaoks on kodutunne see ka ikka, kui lapsed on ikka kõik kodus, kui üks laps on kuskil ära ekskursioonil või kuskil olümpiaadil või mingis kohas, siis on ka niisugune tunne, et üks koht lauas on tühi ja midagi väga puudu. Kui jutt, et kuidas siis läheb, kui nad ükskord suured anna, siis tulevad lapselapsed. Neid on päris põnev oodata. Noh, ma arvan, et lastel on see kodutunne küll väga tugev ja ja ma usun, et igaüks on tundnud, isegi kui ta võib olla kaunis lähedal, on käinud, kui tuled koju tagasi, küll on hea, et kõik on alles, kõik on omamoodi, kõik on oma käe järgi, isegi kui ta ei ole kõige rikkam, kõige uhkem. Noh, ta on ikkagi oma. Ma mäletan, üks vanus oli üks, ma mõtlesin, et ma tahan kõiki maailma asju teada saada ja kõiki asju õppida, aga mida vanemaks saad, seda rohkem näed, et ei jõua kõiki õppida ja ei saa kõike teada. Aga millest on mul kahju, et ma väikesest peale ja üldse meie ajal väiksest peale ei õpetatud sellist asja nagu võõrkeeli? Neid oleks pidanud väga palju õppima ja minu meelest praeguse aja lastel on see võimalus suurem ja seda ma küll soovitan kõigile lastele. Õppige keeli, kõige lihtsam on õppida muidugi vene keelt, mida koolis õpetatakse ja mina oma vene keelega tunnen, et ma olen väga palju sõpru juurde leidnud, sest et ega ei ole üksi ükski maa, jah, aga ükski ma ei ole ka ainus maa peal. Ja midagi, pole parata, eesti keelt ei oska mitte kõik head inimesed ja juhtuda, et, et just kuskil mujal maal elab üks poiss või tüdruk või mees või naine, kes oleks sulle just parim sõber, aga sa lihtsalt ei oska tema keelt, seda ma tahaksin küll öelda, et keele õppimine on kasuks ja nüüd on mul väga palju sõpru üle maailma ja seepärast nagu maailma saatus nagu huvitabki mind isegi üks indiaanlane Mehhikost Tamparlogis räägib näiteks vabalt vene, inglise, hispaania keelt, läks nüüd Hiinasse vene keele õpetajaks, siis on muld Prantsusmaal üks sõbranna Itaalias kolm tükki liidu rahvaste hulgas Armeenias, Gruusias igal pool ja iga keel tuleb kasuks. Minu meelest ei oleks meil ka ju lastel nii palju toredaid raamatuid, kui ei oleks inimesi, kes oskaks neid meie keelde tõlkida. Kahtlemata sellepärast et oma kirjanikest me saame kõige paremini aru ja see on muidugi oma, aga see, mis toimub maailmas, on meile ka väga huvitav. Võtame näiteks. Ma ei kujuta ette Eesti laste lugemislauda ilma Vladimir Beekmanni tõlgitud Lindgreni raamatut, et ma arvan, et me oleksime palju palju vaesemad selles suhtes ja see, et iga rahvas on isemoodi, see on ju väga tore. No näiteks juba seegi, et pulgaarlane, kui ta ütleb sulle ei, siis ta noogutab pead. See on muidugi naljakas ja imelik ja harjumatu, sest kui sa näiteks poest küsid kustukumm ja siis kutsutakse pead ja samal ajal antakse sulle see kustu, kompledasin huvitav, minu meelest just see, et me oleme kõik, igal rahval on oma kombestik ja mõtlemislaad ja rahvariided ja kõik aja lukus. Ikka vahva, kui mina laps olin, ega ma eriti palju ei vaadanud, kes on raamat tõlkinud, ikka huvitas see jutt, mis seal sees on. Ja kui nüüd hoolega vaadata, siis märkab, kui palju erinevaid inimesi on aidanud meile teiste raamatuid arusaadavaks teha ja et teil on ka palju neid. Mulle väga meeldib tegelikult tõlkimistöö, kui ma leian niisuguse autori, kes mullu pakub ja ma arvan, et Eesti lastele ka isegi on olemas niisugune võimalus tõlkida nagu reaaluste abil, tähendab keegi teeb lihtsa niisuguse ümberjutustuse. Ja noh, on sul rütmiskeem olemas, reaaluste abil tõlkisin ma poola kirjeldus rikku, Juljandu vinni lasteluuletusi ja ma väga ootan, kui nad ilmuvad ükskord, sest et see oli tõesti lõpust omad lapsed, mul on nagu siis esimesed kriitikud selles mõttes, et kui nad ikka haigutavad selle asja juures on ta siis minu või tõlge, siis noh, ma tean, et see asi ei ole ikka õige, ehk et laste käel saab nagu ära katsetatud, küllap nad iseenesest ka vahel proovinud mõnd värssi teha. Oinad ja oinad on ja päris palju kirjutanud, Maarja kirjutas tema nüüd 15, mitte enam ei kirjuta tiks palju väikesest peast ja Kirke kirjutab praegugi aeg-ajalt. No niisuguste täht päevade puhul ja Magdaleena samamoodi kõige pisem, temal on ikka ka mõned värsid ja mulle meeldib just lasteluuletusi lugeda niimoodi, ilma täiskasvanu parandamisel, et olgu ta noh, nii nagu ta on. Kõige toredam oli, kui Magdaleena oli vist kas viieaastane või niimoodi vigadega kirjutas ja siis kirjutas igasuguseid jutte ja luuletusi, nagu olid luuletused tuli siis tal terve vihik, kohe üks oli, niiet kulli poeg. Kulil on üks poek, ta on Ühe tuline ja see oligi kõik selle luuletusega, selles oli kõik öeldud, et kui teil on väga väike poeg. Emadepäeva missugune, noh nagu seinalehe moodi asi, siin on kõik, kes soovivad õnne, üksildane tibu ja kõik meeskonnad ja muud igaüks teinud, mis ta oskab. Ma saan sellest aru, kes on joonistanud, sest Kirke armastab alati panna nüüd et kui vanasti oli alati hinduli taga kaardil raamatul, mis ta oli teinud videotel on ju ka alati päriselt. Nojah, nähtavasti et oleks asi päris nagu haavad. Ongi proua, tema või vähemalt tema tuttavad on ka paljude luuletuste kangelased ja proua on meil puudli terjeri segu. Ja siis tänavu abiellus tema koera noormehega, kelle nimi oli Pluuto ja meil olid väga ilusad kolm kutsikatega segaverelised ja väga armsad ja väga arukad noodi vist ei pannud tähele, et kui sisse tuleb, siis proua meil uksehoidja, tema teeb ise uksele, Te ei saa mõne hetke kahe käpa peal. Ta on umbes nagu doktor tuulittlil, selleks loomad tegutsevad. Ja siis kutsikad üritasid pisikesed hüpata, niimoodi ukselingi nii ei saanud. Nüüd kõik on uute peremeeste juures ja seoses nende Meie enda koeravõtuga ja pärast ka nende koerte jagamisega tekkis ikka alati probleeme ja mul on üks luuletus sellel teemal ka ma loenda dile ehk ette, ma usun, et seesama lugu on lastele väga tuttav kõigile lastele Ohmiks koeravõtu vastu, see on vanaemad hirmus armsa koera ostu ikka takistavad nemad, kes käib õues kutsikaga, kes tuvasta loike peseb, kes korjab koeral, aga mõelge ikka inimesed. Ja kui koer on siiski toodud Montorisema varmas. Külon loru ilma loodud paharet, kuid muidu varmas päeval tööl on isa, ema vend on sõimes õde koolis kodus koer ja vanaema valmistavat söögipoolist, koer teeb loike ringi, kolab, tahab kingi nokitseda. Pikapeale üles sulab siiski vanaemasüdalaste pereringis tab alles tuli juba kadus, mis neil viga koera võtta, kui hea memm on ikka kodus. Ma ise olen väga koeri armastanud ja, ja meie lapsed samamoodi koertest mulle väga meeldib kirjutada ja koertega meeldib mulle tegeleda terve väike luuleraamat. See on koera elu ja nüüd on kirjastuses ma väga loodan, et Edgar Valter teeb pildid sellele raamatule, on Barbara ja metskoera. Ja see on tegelikult natukene vastupidise teemaga, tähendab just nendest koertest, keda tõesti nagu tahetakse alguses. Ta lapsed ajavad peale, aga pärast selgub, et ei ole selles kodus ka niisugust vanaema, kes võtaks koera enda peale ja need on need vaesed, õnnetud, hüljatud koera. Ma olen näiteks saanud mitmeid laste kirju, olen püüdnud ikka vastata, kus aadress, kaal ja paljud lapsed on kaevanud, et ema või isa ei luba koera võtta, et mis nüüd teha, kas võtta salaja või, aga ma arvan, et iga isa ja ema teab siiski paremini seda kodust olukordadest paistab küll, et võõrale inimesele või koeraarmastajale kaugel on kergem nagu seda lugu rääkida. Iga isa ja ema teavad, missugused on võimalused. Kui tõesti lastel on palju tegemist ja isal-emal on palju tegemist, siis on muidugi raskusi selle koera võtmisega, aga ma olen mõelnud niisuguse lohutuse välja, et noh, nagu te ehk olete näinud, et kasvat hirmus kiiresti kuvada oma vanu riideid eelmise aasta. Ja varsti olete päris suured ja vot siis on teie enda otsustada, kas võtta koer või mitu koera ja puha ja kui siis teie lapsed hakkavad neid koera tahtma, siis te mäletate seda aega, kuidas te ise kangesti tahtsite ja võite siis vastavalt tegutseda, võtta või mitte, võtta. Kaaren. Märg Mainaalidega hiina keel on NATO ja. Ma arvan, et see luuletus, mis algab nii, et uni, uni uue kuue annab hommikuni, sind ta kätel kannab on päris paljudele lastele ja kindlasti kõigile neile, kes nukuteatris käinud, väga tuttav, see on Tõnu Raadiku viisistatud lugu ja Tõnu Raadik tegi muusika lastenäidendile okasroosike, mida siis Lembit roosa ilusat nukkudega mängitakse nagu laeka teatrina. Ma ise töötasin mõnda aega nukuteatris, kirjandusala juhataja Dajana ja nukuteater on mulle väga armas, mitte ainult sellepärast, et ta lastele tähendab, nukuteater mängib ka täiskasvanutele, aga noh, see nukkude elu on minu meelest midagi väga toredat. Kunagi, kui mul ükskord aega ja jõudu on, siis ma tahaksin sellest ka kunagi kirjutada, aga ma olen ka mõne nukunäidendi kirjutanud, õid dramatiseerinud nagu Tuhkatriinu. Nüüd uuesti jõudis lavale ja siis kirjutanud ka krants kuuse all niisuguse nääriloo paar lugu olen ma, kui lastel on koolis vaja mõnda näidendit näärideks mingiks puhuks, siis olen ma ka. Nagu munamütsike sai kunagi tehtud maarjaklass, mängis siin seda kõike on väga huvitav teha ja mis mulle veel meeldib teha, on Libretosid sed on nagu täiskasvanute asjad siiamaani, kõik, mis ma teinud peale saabastega kassi, mis ka kunagi nukuteatris oli, Raimo Kangro minu Abikas muusika ja tuli väga vahva teha, sellepärast et kui sa üksi ei tee midagi, siis trükitakse äratrükk Vitult, loed luuletust, siis on nagu kõik sellega lõppenud, aga kui seda luuletust kõiki ette loeb, siis on jälle nagu üks kaasautor juures ja üks noh, nagu osanik selles asjas. Ja näidendiga on veel, et noh, et paljud mängivad ja siis veel, kui on muusikal siis on ja see on midagi hoopis teist. Praegu me kirjutasime jälle, Raimo Kangro kõhe tükis oli puhtalt Haapsalu lasteteatri pöialpoiss tellimusel, seal on niisugused toredad õpetajad, kes lastega teevad ooperit. Õpetaja Viktor Nelik, kes on küll pensionärid, kirjutas, et lastel läheb väga ilusasti, et peaks olema, seitsmeteistkümnendal detsembril esietendus Haapsalus seal hirmus põnev vaadata, kui lapsed ise teevad seda asja. See lugu on kirjutatud Anderseni muinasjutuseakarjus ainetel, nii et kes siis seal Haapsalus või Haapsalu kandis elavad. Teate, et on oodata HUD toredat lastelavastust ja küllap nad lähevad siis nii, nagu nad ikka on käinud ringreisile ka, nii et näevad veel siin Eestimaal teised lapsedki. Vahel lapsed ikka küsivad ja ma ise mõtlesin ka, kui ma väiksem olin. Huvitav, kuidas need kirjanikud kõik oskavad nii palju laste elus teada ja kuidas nad oskavad nii palju huvitavaid asju leida? Seda Ma ei tea, kas ma alati olen õigesti aru saanud, aga mul on lapsest peale meeldinud inimesi vaadata, igal pool vaadata nii bussis ja trammis ja, ja eriti lapsepõlv on selleks jälgimiseks hea aeg, sest sa võid vaikselt vaadata, sai pea seltskondlikku vestlust pidama ja inimeste käitumised ja inimeste näoilmed kiita, kuidas üks või teine ütleb, miski asja peale, see on mul kangesti meeldinud. Lapsed, ma arvan. Ega ise ka ei tea. Kust teil vahel mõni mõte tuleb seal mütsi tutis või teekannus või, või põranda mattis või igal pool on midagi huvitavat peidus, tõesti, ainult tuleb osata üles leida ja näha juturaamatutest, mis ma olen kirjutanud seda, mis ma olen oma laste juures näinud ja oma laste klassikaaslaste puhul ja noh, ikka täna päise natuke teistsugune, kui minu kooliaeg oli mõnelgi tegelasel on olemas tõesti prototüüp, tähendab see, kes ta elusast peast on ja Ma üldiselt armastan rohkem luuletusi kirjutada, sellepärast et luuletus tuleb nagu kuidagi tükkidena pähe ja nagu kirjutab ennast ise sinu käe läbi. Aga üks asi, mida ma ühes kui teises loos olen tahtnud nagu ridade vahele kirjutatud ja eriti võib-olla selles viimases repara jutus on just see, et vastutus, inimese vastutus selle ees, kes tema ümber on, peame harjuma sellega, et meie ümber ei ole ainult elutu loodus, kuigi linnas võib see vahel niimoodi paista, aga et kõik meie ümber kasvab ja elab ja tahab ka tähtis olla, tahab ka silma torgata. Ta tahab midagi või kedagi olla ja ajab tihti nagu abi või just tähelepanemist. Ja ma arvan, et see tähelepanemine algab pikka lapsest peast peale tähendab, meil peaks olema üksteise jaoks rohkem aega, siis meil on aega mõelda ka sellele, et miks see tegu on tehtud või asi uurida, mitte nii, et kõigepealt riidled või vihast või, või oled kuri teise vastu või solvub ja siis alles hakata pärast hiljem aru saama, et millest see kõik tuli, ma loodan, et meil tulevikus on kõikidel üksteise jaoks rohkem aega. Praegu ma tahaksin sellesama mets koerte loole järge kirjutada, sest see teeb Mulle tõesti väga südamelähedane ja mulle paistab, et lastele ka. Ma arvan, et noh, kui me nüüd nii palju neist muredest ja rõõmudest rääkisime, siis ma loeksin ühe niisuguse luuletuse, mis on optimistliku lõpuga, vähemasti selle nimi on jõudu. Tänapäeva koolilaps võib õpetaja ja üles tõsta kerge vaevaga ja teda hoida süles arvan ka direktorite jaksaks õlal kanda, kui vaid käitumises kahte selle eest ei panda. Igas kooli lapses peitub mitmeid hobujõude. Küll ta muskel mängiks, kui ta istuda saaks, jõude, 100 kilost raskust ükski koolilaps ei pelga. Kes ei usu, proovigu ta koolikoti selga. Lisaks võtku suusad, kepid, dressid, guašid, sussid, jõudu teile, koolilapsi sõidutavad bussid.