Jõuetult ja meeleheitel kuulatasid naised tormi, mis majade ümber märatses tuul, kriiskas ja ulus. Ta surus äkki raskelt vaarudes vastust. Ta rebis õlgedest punutud köisi, millega õlgkatused olid maa külge ankurdatud. Ta kolistas, raputas tillukesi aknaid. Ta ajas peenikesi vihmani, resid ukse alt sisse ette laotud kottide vahelt läbi nii et need moodustasid kõvaks tambitud muldpõrandale suuri loike. Neil silma pilkudel, kui tuul hetkeks rauges vaikseks vilistavaks sosinaks. Ja polnud kuulda muud kui merevasardamist vastu Roo kalju seina oli pinge ootamatu, lõtvumine talumatu. Siis tõstis üks või teine pea ja hakkas valjusti palvetama, näitama kogeledes seosetut, mõtetuid, palvesõnu. Ainult viivu võis mõnda häält kuulda. Siis paisus kriiskav tuul taas raievutsevaks ulgudes korstnasse pingutades katuseköisi. Hääl alanes sosinaks ja hääbus, hoopis. Naised aga keerutasid jälle hõõguvate turbatükkide kohal uskumata silmapilguga sky imesse, mida nad palusid. Saabus koidik ja tuul vaibus mõneks ajaks. Naised tõmbasid suurrätikud kõvemini ümber, sõlmisid selle otsad selja taha ja kohendasid pearäti. Nad lipsasid ettevaatlikult paotatud ukse vahelt välja. Tuul lõi nende laiad seelikud nii tihedasti vastu keha, et oli raske edasi liikuda. Nad ronisid enda ette pommisedes üle kaljude ja kahtlasid läbi loikude alla vahutava mere äärde. Kuid lainetama mere rohekashallis avaruses polnud midagi näha. Alles järgmisel päeval tõusu ajal hakkasid surnukehad rannale juhtuma. Enne üksis teine veeredes vees otsekui mustad rasked palgid. Siin paistis üks nägu, seal tõusis veest väljasirutatud käsi. Jon boili nägu oli vastu kaljut purustatud kuid naine tundis ta ära, kui saabuv laine ta pikka kõhetu kogu kõrgele tõstis, et seda randa paisata. Kaks päeva uitasid naised ringi, kuni ookean nüüd juba tinaseks muutunud, kuid ikka veel vihadusas enam kedagi välja ei andnud. Niilboylanid, Charly friili ja tänud jälle. Kööri ei leitud kunagi. Naised sõudsid üle lahe väiksesse kloon Malleni linna preestrit tooma. Tee üle raba oli pärast ränka sadu ohtlik ja küla oli maast ära lõigatud. Noor abivaimulik isa Tuomi tuli kaasa. Nende naiste Halle kurnatud nägusid nähes unustas noor preester kõik lohutussõnad. Ta kurk kuivas ja ta silmad kipitasid, otsekui oleks neisse sattunud soolast merevett. Kuidas suutsidki sõnad naisi nende hädas lohutada. Tal oli kergem palvetada uppunute hingede eest, kui veenda elavaid oma muret kannatlikult taluma. Naised olid liivasele kalmistule kaevanud madalad hauad. Nad lasksid surnukehad hauda ja kühveldasid liiva neile peale, et märkida kohta, kuhu keegi mees oli maetud. Enne kui tuiskliiv kõik jäljed minema pühib, torkasid nad peatsi kivi asemel igaühe kalmusse aeru, mida mees oli kasutanud ja puistasid kivikese iga loetud palve kohta. Tuul puhus liiva preestrirüüsse kingadesse korralikult õlitatud juustesse palveraamatu vahele. Ta tuiskas liiva väikeste kivikangrut ümber. Kui naised preestrite üle lahe koju sõudsid, vaatas ta tagasi küla poole. Haudadesse torgatud aerud küünitasid tormise talve taeva poole nagu laeva mastid sadamas. Ämmaemand oli esimene, kes külast lahkus. Kui naised iga surnud mehe mere äärest ära olid toonud, võttis ta surnukeha paljaks ja pesi teda. Enamikul neist oli ta sedasama teinud ka nende elu algul. Varasest noorusest peale oli ta selles mahajäetud maakolkas oma kutsetööd teinud. Algul koos emaga, siis üksinda. Needsamad kehad, mis olid kunagi soojanna pehmena õrnana ja täis elu tema tugevate käte vahel rabelenud lebasid nüüd külmana ja jäigana. Ta pesi külma merevee nende liikmetelt, millelt ta kunagi oli pesnud sünni lima. Sõnatult täitis oma ülesande ja tõmbus tagasi oma majakesse. Mis kasu oli ämmaemanda Ast meesteta külas? Ta kirjutas Ledekeni oma abielus tütrele, kes vastas, et seal on tema jaoks rohkesti tööd. Naised jälgisid vargsi tema lahkumist. Mõned vähesed soovisid õnnelikku reisi, kuid teised surusid huuled kokku ega lausunud sõnagi. Vaikides läksid nad tagasi igaüks oma majja oma igapäevase töö juurde. Nüüdsest peale jäi nende üsk tühjaks nagu talvine põld. Talv läbi lebas küla tummana Evaikivana. Kartulite ja soolakala tagavara hoiti kokku. Nüüd võisid kalad lahes ujuda saadetuna kisavatest kajakatest, sest polnud mehi, kes oleksid paadi vette lükanud või püüdnud neid sädelevatesse võrkudesse. Ühel varakevadisel päeval tõusid naised kolde juurest ja sidusid oma pearäti ning salli tugevasti kinni. Nad tõid lakast alla punutud vitsmõrrad, võtsid riiulilt mehe noa ja läksid rõhu alla kaljudele põldude jaoks meriheina lõikama. Lapsed laotasid selle põllule. Harkide ja labidatega pöörasid naised kerget liivast pinda, panid maha, tulid oad, jaodrad. Töö oli raske ja pani selja valutama, kuid see tuli teha. Kui nad nüüd kogu jõust tööd ei tee, tuleks nende lastel talvel tühja kõhtu kannatada. Väsinult kurnatult ja raske südamega tõusid nad varavalges ja rihmasid kogu päeva tööd teha pidades vahet keskpäeval, nagu olid teinud nende mehed et kalju seina varjus puhata pisut piima või külma teed juua ja süüa kaerajahukakku, mida lapsed neile põllule tõid. Öösel vajusid nad asemele. Sealt polnud nüüd enam mingit rõõmu, mingit kergendust loota. Ei midagi peale une ja rammetute lihaste puhkuse. Nende majapidamine jäi lohakile, nende kolle oli kasimata, nende riided pesemata. Nad ei lubanud enam oma majaseinu ega hoolitsenud pottides kasvavate pelarkooniumide eest. Nad ei märganudki, millal lillel närbusid. Siis lahkus külast sälli boil. Ta oleks järgmisel lihavõttel abiellunud tängelangööriga. Hajali asetseva küla teises servas oli pooleli jäänud varemeis maja mida tänn oli ehitanud küla teiste meeste abiga. Talv läbi noorutas sälli poll kolde ääres tõustes ainult siis, kui ema hääl muutus teravaks ja vihaseks. Nüüd kevadel hakkas rahutult ringi rändama. Ta jättis oma töö sinnapaika ja ronis Chirov suurele platoole, et vaadata kaugele, kaugele merele, kus oli uppunud tängele kör merele, mis oli keeldunud välja andmast seda, mis õigupoolest kuulus temale. Öösiti asemel ei suutnud taltsutada oma meeletut keha. Ta vähkress küljelt küljele oigas ja pomises. Kogu tema mõistust varjutas mälestusõrnade suudlustes soojal sügisööl tugevatest kätest, mis teda olid hellitanud. Ta oli paljaks röövitud, kõigest ilma jäetud. Ühel päeval jooksist ära ja ühines poiste ning tüdrukutega kloon Mallenis, kes oliteelist räbeini tööle palkamise laadale. Siis hakkasid noored tüdrukud ühe ja kahekaupa lahkuma. Kevade tulekuga lõid nende silmad särama. Samm muutus kergeks. Nad peatusid ja heitsid läbimatuid pilke üle õla, nagu kõnniks keegi neil kannul. Nad asusid ägedalt töö juurde ja jätsid samas lõpetamata et seista ja vahtida maastiku või avamerd käsi varjuks silmade ees. Nad muutusid vaheldumisi kergesti ärrituvaks tülihimuliseks ja kahetsevaks. Kuskil raba taga. Üle mere oli maailm, kus ootasid mehed mehed, kes võisid nendega abielluda. Neid võib olla armastada neile kodu ja lapsi pakkuda. Naised olid nende lahkumise vastu ja püüdsid neid veenda. Kõiki töökäsi oli nüüd hädasti tarvis. Rabas oli vaja turvast lõigata, kuivatada ja tulevase talve jaoks riita laduda. Nad võivad ju minna siis, kui vili on koristatud. Kuid pisarad ja palved jäitaga järjetuks. Loodus nende noortes kehades sõdis järeleandmise vastu. Siia polnud jäänud ühtki meest, kes oleks neile tüdrukutele elu tanud isegi mitte selle maa kohe ebakindlat elu. Nad korjasid oma vähesed riidehilbud, kui lahkusid, lubades koju saata kogu raha, mis neil on võimalik ära anda. Kuid nende emad teadsid, et nad ei lahkunud raha teenimise pärast. See oli veri nendes soontes, mis neid taga kihutas. Ja kuigi naised hädaldasid, said nad aru. Larry Boy leidis, et ta on külas ainuke noormees. Teised poisid olid aastaid nooremad ja need, kes olid vanemad, olid isadega koos tormi ajal hukkunud. Talve süngus naiste vaikimine ja üksindus sundisid teda unistama endale kujutlusmaailma looma. Ta kujutles ennast aastate pärast tugevamana ja suuremana kui ükski teine mees valitsemas üle inimkonna. Nagu chi Rõu valitses mere üle võitmatuna osa võtmatuna. Paadid, põllud, loomad, majad, kõik külas kuulub siis temale. Välismaailm ei tähendanud talle veel midagi ja naistel polnud võimu tema unelmate üle. Nad eksisteerisid vaid selleks, et teda teenida. Algul ei pööranud naised temale rohkem tähelepanu kui teistele lastele ta sõimistele ette pandi mõne kartulitükikese, kuivatatud kalakausitäie või piima. Ta täitis ülesandeid, mis talle anti, oli abiks väheste lehmade talitamisel. Tassis meriheina keeras turbapätse teda pigem põlastati kui kiideti sest temaealised tütarlapsed olid osavamad ja vähem hajameelsed kui tema. Kuid pikkamööda otsekui tema unistusi järgides. Muutuste olukord. Igas majas, kuhu ta sisse astus, oli ta teretulnud ja talle anti istetule ääres. Teda ei lastud kunagi söömatega joomata lahkuda. Vanemad naised küpsetasid ja keetsid tema jaoks hoidsid talle paremaid suutäisi. Tegid talle oma varast väikesi kingitusi. Abikaasa Noa poja püksid. Nad hakkasid igal juhul kiitma tema jõudu ja kasvu. Keegi ei sundinud teda tööle. Nüüd laskis ta oma juukseid kasvada meeste moodi. Lühike tukk kadus ja tema otsaesist kroonisid tihedad heledad lokid, mis andsid talle keevalise noore mehe kangekajalise ilme. Ta muutus nõudlikuks oma särgi puhtuse suhtes, keeldus kandmast vanu paigatud pükse ja kuube. Aegamööda hakkas ta kogu küla üle valitsema, isegi koerad tunnistasid teda ainsaks isandaks ja urisesid vihaselt üksteise peale, kui ta neid endaga kaasa kutsus. Nooremad poisid olid tema orjad ja kandsid tema asju. Omaealisi tüdrukuid, kuid tabavalt märkas. Ei hüüdnud neid kunagi nimepidi, ei kõnetanud neid ise. Vastupidiselt neile polnud tal mingit tahtmist külast lahkuda. Ja siis saabus päev millal Larry boil käis majast majja ning korjas kokku õngenöörid, konksud ja landid, mis olid kuulunud uppunud meestele. Need anti talle, nagu oleks tal nende peale õigus. Ta viis need küla taha kaljule, kus varemalt oli kala kuivatada ja kuhu mehed olid suveõhtutel kogunenud juttu puhuma, eemale naisperest. See oli vahelduvalt päikesepaisteline ja pilvine päev ja läänetuul murdis vastu neeme. Ta laulis töö juures, proovides, lõigates ja ühendades hoolikalt iga nööri. Ta kavatses kalu püüda. Lörri ronis kalju Astangule ja jäi selle äärele seisma. Tema jalge ees õõtsus ja vahutas meri. Ta kinnitas sööda hoolikalt külge ja asetas vabanööri otsa oma jala alla. Siis keerutas ta nööripundart pea kohal, hoidudes seda löömast vastu kaljurõngast ja heitis nööri merre. Üle kaljuääre kallutatud keha näis sellele järgnevat. Kui ta pilk jälgis lahti, hargnevad nööri ja merre sukelduvad dinaadit. Ta kummardus ja võttis nööri otsa pihku. Ta tundis selle liikumist, kuidas müür kogu pikkuses merel lahti hargnes ja tina pikkamööda lainetavat vett vajus. Tema käsi teadis, mis sünnib seal vee all. Ta tundis, kuidas tina merepõhja puudutas. Tema sõrmed, milles oli ärganud uus tundlikus hoidsid kindlalt õngenööri, nii et sööt vabalt ujuks. Ta tundis, kuidas kala õrnalt sööta, näkkis ettevaatlikult peenelt nagu lammas näksi prohtu. Kaks korda tõmbas ta nööri välja, et konksule uut sööta kinnitada. Siis näkkas üks kala erutatult raskelt hingates silmad pärani, hakkas ta nööri ettevaatlikult välja tõmbama. Kuidas teil hetkel kõik peale tõmbleva viskleva kala. Ta heitis kala kaugele oma selja taha, nii et ta enam vette tagasi ei pääseks. Kala lebas seal tõmmeldisse viseldes, tema oranž rohekas sära tuhmub ja lõi taas sädelema ta kõhtu eksles. Ta lõõtsutavad lõpused läikesid tinaselt siis jäi ta vaikselt lebama ja ta avatud suust voolas kividele, tellis punast verd. Veel üks veel üks tõmblus, talis surnud. Lörri, tõmbas käeseljaga üle otsaesiselt higi pühkida. Hetkeks käis tal pea ringi, talle tundus, otsekui oleks ta äkki tajunud maailma pöörlemist. Naistele meeldis uus koolipreili. Neile meeldis tema malbuse tagasihoidlikkus. Kuigi tali noor oskas ta laste hulgas korda pidada, neile tunde anda ja kombeid. Naised vaatasid teda heakskiitu valt, nähes teda korralikult sammumas koolist koju, käed jäigalt kõrval ja pilk maas. Nad imetlesid tema ümarat roosat nägu, tema heledaid juukseid, tema nägusat kuju. Ta näis nii noor ja kaunis nende naiste silmis, kes olid lahjad ja raskest tööst ning kehvast toidust kurnata. Ta ei jäänud kunagi mõne ukse juurde lobisema ega viivitanud hetkekski, et mõne naabriga teel aega mööda saata. Ta ei mänginud kunagi väikeste lastega. Ta kõndis ringi endasse sulgumine. Kõik katsed jutuajamist alustada tõrjuti kindlalt tagasi. Ta elas üksinda küla taha nõlvakul ehitatud majakeses. Ta võis aeg-ajalt terve tunni fuksijad ära varjus põlvitada ja ihaledes vahtida maju, kuhu ta ei tahtnud sisse astuda ning naisi, kellega ta ei hoolinud, kõnelda. Ta teadis kõiki nende tulemise ja minemisi, kõiki nende igapäevase elu üksikasju. Ta jälgis nende tööd, nende vestlusi. Ta jälgis mängivaid lapsi. Ta jälgis Larry boili. Kui nooruk rannikut pidi Chirov äärde kalastama läks või tema majakesest möödus, et urgude juures jänesepaelu üles seada. Juuli palavus kõrvetas maad ja sinihall meri õõtsus uniselt uduvines. Larry oli koju minemas, kuidas silmas neiut, kes seisis üle värava ulatuvate põõsaste varjus. Neiu vaatas teda meeletu pinevusega läbi, jäi seisma ja vaatas vastu silmad pärani ja jahmunud. Teda haaras hirm tundmatute maade kaardistamata meretees. Ta suu vajus lahti, näonahk tõmbles, ta kurk jäi valusaks ja ta kõrvus vasardas nagu lainete raske pekslemine vastu Cherrow kaljut täis suutnud kätt ega jalga liigutada. Neiu sirutas äkilise liigutusega käe välja ja haaras tema randmest kinni. Ta tõmbas lärje enda poole, tihedate fuksia põõsaste varju. Lärid hirmutas neiu tungiv pilk, tema kahvatu nägu, kiire katkendlik hingamine. Kuidas sirutas teise käe, et noorukid emmata? Poiss, kiskusin lahti ja tormas läbi põõsaste minema. Vaikselt langetatud pilgul, kuulates neiu tema saabaste kõminat kivisel teel. Ta ohkas ja läks majja. Esimesel korral lörri põgenes, kui ta tuli tagasi salaja. Ta hiilis kööki, kui neiu oli koolis ja jättis mõne anni äsja püütud kala jänese mõne kaljutuvimuna. Tal oli nii vähe anda. Neiu ei näinud seda märkavadki. Ta ei peatanud lärnit, et teda tänada, kui nad kohtusid, ta möödus isegi tervitussõnata, sulgudes jälle oma jäika rahusse. Siis ühel õhtul, kui pimenes vajutas lörri tema ukselingile. Neiu istus koldes vaibal, vahtides üksisilmi hõõguvasse turbatulle. Larry lähenes tummas meeletuses ja neiu vastas niisama ägeda meeletusega. Niisugused sündmused ei saa väikeses maailmas kaua varjatuks jääda. Naised said sellest teada, ilma, et sellest sõnagi juttu oleks olnud. Neid haaras ürgne viha. Lärile ei lausunud nad sõnagi. Nende usk mehe kohasse elus ja teadmine, et nad pole talle midagi keelanud, sulgesid neil suu. Kogu nende raev oli suunatud noorele õpetajale, keda nad olid nii malbeksja vaguraks pidanud. Nad muutusid oma silmatera ära varastamise pärast metsikuks, kui kullid. Nad jätsid töö sinnapaika. Nad tulid summas kuu- ja pomisesid. Nad sumisesid nagu vihased mesilased. Kui nendes lõi lõkkele ürgne lahinguviha, laususid nende huuled sõnum, mis olid nende kõrvadele ammu võõraks jäänud. Niiske ja väriseva käega heitsid nad juuksesalke otsaesiselt tagasi. Nad tõmbasid kitsukese salli tihedamalt keha ümber. Huks jääkidega nägi neiu neid tulemas otsekui vihast lehmakarja. Kerge suvetuul paisutas nende laiu tumedaid seelikuid. Nende pikad lahjad käsivarred vehklesid pea kohal nagu kepi tõhus algelisi võitlushüüdeid. Kriisates rüüsisid nad mööda teed tema poole. Kabuhirmus selle elava tõusulaines pistis neiu põgenema. Temast silma tulid hirmust pimedad ta liikmed värisesid, konarlik tee pani teda komistama, talle tundus joostes, et ta ei jõua üldse edasi, et rüsiv naistekari tuleb aina lähemale. Kivid kolksatasid, Ta kannul pimedas paanilises hirmus sööstis ta edasi endale aru andmata, kuhu ta läheb. Ta rinnus hakkas torkima, kurk kuivas. Kivi tabas ta õlga, kuid ta vaevalt tundis seda hoogu. Siis tabas teine ta selga ja ta komistas. Ta jooksis ikka edasi julgemata tagasi vaadata. Kivi tabas teda pähe ta tuikus, kus üle kitsa rabade serva kallakut alla sügava veega täidetud kraavi poole ta riided takerdusid, kibuvits sidesse. Meeletult, haaras ta kätega karmide rohu tuttide järeleniide lammas pooleldi vees, pooleldi veest väljas. Liiga hirmunud, et liigutada või rabelda. Kui naised tema kukkumist nägid, peatusid, nad seisid pomisedes teel. Siis pöördusid nad tagasi. Nad tungisid tema puhtasse majakesse. Nad pildusid mööbli segi, lõhkusid toidunõud, viskasid potid uksest välja, rebisid nägusad kleidid ribadeks, siis sealt lahkusid ikka veel ähvardusi pomisedes, otsekui meri. Pärast tormi. Hiljem roomas neiu tagasi teele värisedes valutavate liikmed tega haigena. Nüüd polnud teel enam kedagi. Kaarnakari oli lahkunud. Ta seisis üksipäini, keset tühja teed polnud kuulda ühtki häält peale üksildase raba linnu uike pea kohal. Järgmisel päeval lahkus kallerry külast. Puhkenud sõda ei tähendanud nendele naistele kuigi palju. Miinide lõhkemine kaljudel ei saanud neile kurja teha. Nüüd, kus polnud enam mehi, kes oma elumerel kaalule oleksid pannud. Kogu talve piitsutasid tormid rannikut. Lumi tuiskas majad ümber, sulgedes väljavaate tormisele merele. Mis ööd kui päevad vihaselt urisest rooneeme peale. Tuul rebis köisi, mis kinnitasid hooletusse jäetud Pehkivaid rohtu kasvanud õlgkatuseid. Kirdetuul puhus uste alt sisse, undas korstnates. Maapind külmus, kuni see oli kõva nagu kivi. Kuid nüüd paistis, et vaikus oli murtud. See hirmus vaikus, mida nad olid surnuid leinates pidanud. Nüüd kogunesid nad õhtuti üksteise juurde kolde ümber. Nad jutustasid lugusid. Vanur, Ableelikke jutt, et mida nad lastena olid kuulnud küla vanameestelt niisuguseid lugusid, mis lebavad sügaval rahva mälus ja on tema tõeline ajalugu lugusid vanadest sõdadest, meestes suurtes tapatalgud, sest naiste ja laste ellujäämisest mitmesugustest võtetest, oma soo säilitamiseks Nad jutustasid taanlastes ja nende armastusest mustajuukselise iirlannade vastu. Nad naersid tasa ja rääkisid sosinal norra meeste suurest ihu Rammust. Nende niuete viljakusest. Ikka ja jälle jutustasid nad moonasteri naistest, kes leseks üksinda jäänuna ühe laeva peibutustuledega oma randa meelitasid. Mis sellest, et nende ohvrid olid tõmmunahalised türklased. Nende häda oli suur. Naiste silmad läksid suureks säravaks, kui nad kustuva kolde kohal neid lugusid kordasid. Mingi uus balangi ilmus nende näole, Nad muutusid kehalt uuesti siledaks, läksid nõtkeks painduvaks nagu metskitsed sügisel siledaks ja kauniks lähevad. Kevad tuli äkki ägedate tuulte ja tormise merenädalatele, järgnesid leebete, priiside ja vallatleva päikesepaistega päeva. Naised peksid ukse lahti ja astusid kerge südamega välja. Oma põldude jaoks mererohtu lõigates hõiskasid nad omavahel ja laulsid vanade laulude katkendeid. Aeg-ajalt katkestas üks või teine oma töö ja vaatas üle vee alla sööst vaid ja veepinna kohal liuglev vaid kajakaid, ujuvaid, sukelduvaid, musti kormorane, vana nahkhiirt, kes oma nurgas varitses. Lapsed aina jooksid, varbad mereveest, roosakad, Nad kädistasid iga uue avastuse puhul koos nagu hara. Nad rändasid piki randa, kuni jõudsid neeme tipule Cheurov juures otse vastu ulgumerd. Seal nad seisatasid, vahtisid merele, käsi silmade ees. Nad seisid mõne minuti ja vahtisid. Siis pöördusid nad kõik korraga ja jooksid tagasi naiste poole, karjudes koorisid seal väljas on võõras paat, mis iga hetkega lähemale jõuab. Naised ajasid selja sirgu ja jäid kuulatama. Juba enne, kui nad lastehüüetest aru said, lasksid nad seelikud alla ja tõttasid neeme tipu poole. Seal seisid nad rühmas ja vahtisid imestades selle üle, et mõni paat sellele ebasõbralikule rannale sõuab. Laksuvate purjedega paat oli juba üsna lähedal. Nad nägid ainult ühte meest ja nende silmad, mis olid harjunud kaugele üle vee vaatama, märkasid, et ta oli kummuli tüüri pinnil. Oli ta elus või surnud. Kas ta ei näe, kuhu ta purjetab. Kui ta nüüd oma kurssi ei muuda, satutaks rõhu alla karidele. Nad sööstsid veepiirile ja hõikasid. Tüüri pinnile vajunud mees ei liigutanud ennast. Nad jätkasid hüüdmist. Nad sumasid merre, kuni laine neile peale tormas ja neid ümber paisata ähvardas. Nende tumedad seelikud jäid nende ümber lõõtsuvale merepinnale hõljuma. Kui nad hüüdsid ja kätega vehkisid. Mees tüüri pinnil tõstis aeglaselt pea. Ta vaatas ringi, merd, karjuvaid naisi, Rõu kõrget punast graniit palet, suure vaeva kajastanud jalule ja pööras tüüri. Siis vajus ta jälle otseti. Juba enne, kui paadigi liivasse lõikus olid naised paadist kinni haaranud ja vedasid selle üles kaldale. Kuus meest lebasid hunnikus paadi põhjas. Suured tugevad mehed, nüüd aga abi. Naised pöördusid tüürimehe poole, ta vaatas neid kustunud aukuvajunud silmadega. Ta liigutas ennast, püüdis rääkida. Ta hall nägu oli tardunud, huuled lõhenenud. Šotimaa küsis ta ja tema hääl oli kähe. Naised raputasid pead. Siis tõstis mees aeglaselt käe, osutas meestele oma jalge ees ja siis iseendale. Taanlased torpeteeriti 10 päeva. Naised kisasid valjusti meeste raskeid kehi, tõstes nende häältest, kõlas ohjeldamatu erutus. Taanlased, taanlased on jälle tulnud.