Brasiilia kauge ja võõras maa maa, mille nime kõlagi on põhjamaalasele eksootiline tema muusika oma rütmide värvides, ligitõmbav kaasahaarav ja vallutav eitor. Villa loobus Brasiilia ja kogu Ladina-Ameerika suurim helilooja, kelle looming nüüd meile ammugi kättesaadav ei tor. Villa loobushi mälestuspäeval Pariisis kirjutas tema lähedane sõber, prantsuse heliloojad pool-le flaami nõnda, kuidas ta ülistas oma kodumaad, tema suurust ja ilu jääb ta elama mitte ainult kui poeet kui rapsood, kelles tuksus Brasiilia hing. Ta jääb aegadeks meiega kui muusik, kes oli andunud oma kunstile kelle kogu vaimne tegevus oli seotud kodumaaga. Ta jääb elama kui suurte ideede kandja. Oma muusikas on vilja loobus, vähem pateetiline tema kodumaatunnet võiks väljendada noore helilooja mõttekaaslase luuletaja Maarja Anderaadi värsside kaudu mis nüüd kõlavad Ain Kaalepi tõlkes. Brasiiliat armastan. Mitte seepärast, et ta mu isamaa on. Isamaa on juhus, rännuteedel, otsides igapäevast leiba. Brasiiliat armastan, sest ta on rütm minu seikleja kätes. Minu puhkuste rõõm, minu laulude armastuste ja tantsude tasakaal. Brasiilia olen, sest ta on minu ilusam ilme sest ta on minu muretu tunne, sest ta on see viis, kuidas teenin raha, söön ja magan. Edur villa loobus, alustas oma muusikuteed rahva hulgast tänavamuusikuna alustas teest, millest range eluhoiakuga isakodu teda igati eemale püüdis hoida. Kuid tänavamuusikud pakkusid tema hingele enam kui kombekas kodune musitseerimine, mis talle küll oskused tšello ja klarnetimängus andis ning kus ta suure armastuse Bachi muusika vastu kogu eluks kaasa võttis taas värssidega kaasa minnes. Teda kutsusid lõhnade tiined ja kuumuseküllased ööd. See päike, kes terve Brasiilia piiritu maa käis läbi ja tõmmuks brasiillased märkis teda, kutsusid Amazonase ja sääsetuulte ihad kitarri ja mõttetu üksinduse iha. Nõnda algasid Dorvila loobusi muusiku ja rännuaastad. Ta mängis kõikjal teatri ja kinoorkestrites pallidel ja paarides tantsuks ja oma lõbuks oma oskusi tšello, klaveri, saksofoni ja kitarrimängus lihvides. Ta oli kõikjal hinnatud pillimees. See oli soru number üks esimene sama pealkirja kandvast 14-st väga erinevaid ansambli koosseisude loodud teosest. Soru on Ladina-Ameerika muusikas väga mitmetähenduslik mõiste. See on erilise kõla koloriidiga tänavamuusikute ansambel, millesse tingimata kuulusid kitarr, mandoliin, flööt, klarnet ka oboe, tromboon või Kornet sooru. See on ka tants soru ja serenaad. See on veel muusika, sentimentaalne ja igatsev, milleta Brasiilia ööd on raske ette kujutada. Soorut esitav pillimees valas improviseerida muusikasse kogu oma hinge, oma igatsused ja ihad. Klassikalist muusikat mängiva kitarristi na mõjustas villa loobus oma kaaslaste mängu. Kuid midagi tänavamuusikute stiilist kõlab ka veel tema hilisemate sky Brasiilia pahianades. Aktiivne musitseerimine ei takistanud tulevast heliloojat lõpetamast ranged Sao Bento kloostrikooli misjärel ta kirjutas ema soovil avalduse sisseastumiseks riiuli Janeiro Ülikooli meditsiini fakulteeti tundmata sealjuures selle tõsise teaduse vastu vähimatki huvi. Isa surma järel aga põgenes ta kodunt ning ohvriks tuues mõned hinnalised köited isa unikaalses raamatukogust sai ta raha oma esimeseks reisiks Brasiilia kirdeossa. Ta peatus suhkruroo põldudel ja kohviistandustes. Elas seal töötavate inimeste juures. Kui rikas oli Brasiilia rahvamuusika. Selles olid segunenud indiaani neegri, Hispaania ja Portugali folkloor. Neid üle maailma kuulsaks saanud tantse, sambad, Rumbat tangot, Mambotsiatsiat, tantsiti kõikjal. Villal, hobusid haaras rahvatantsude teatraliseeritud süžee. Ta jälgis hoolega laulude esitusmaneeri, tegi tähelepanekuid pillide erilaadse häälestuse kohta. Oma rännuaastate jooksul kogus ta üle 1000 rahvaviisi, kuid erinevalt oma kuulsaist kaasaegsetest Euroopas partakist kodaist puudus tema kogumistööl teaduslik siht. Naasnud riiusse, kirjutas ta taas muusikat, kitarripalu, laule, klaveriteoseid. Aeg-ajalt võttis ta juhuslikke tunde Euroopas õppinud muusikutelt ning töötas iseseisvalt läbi prantsuse helilooja Franz Soundi kompositsiooni õpiku. Asudes looma ulatusliku maid, sümfoonilisi teoseid. Tema loomingu loetelust leiame kokku 12 sümfooniat. 18 sümfoonilise poeemi instrumentaalkontserte vokaalsümfoonilisi teoseid. Tekkis tal vajadus omandada kindlamaid teadmisi harmoonias vormiõpetuses. Ta pani end kirja rahvusliku muusikainstituudi harmoonia kursustele kuid tema impulsiivne lähenemine muusikale ei lasknud end seada raamidesse. Ta loobus teooriast ning jätkas ränduri elu, lastes end kaasa kiskuda loodusestiihiast. Kuulates seda poeesiat, sündisid paljud tema teosed. Kõlab sümfoonia Amazonase metsadest. Sisenege hetkeks Brasiilia metsadesse, Poola rännumehe, Arkadi Phiidleri raamatut. Kalad laulavad hukkaealist sirvides. Amazonase ürgmets. Keegi on väitnud, et ürgmetsa, mine, jal on kaks meeldivat päeva. Täna on see päev, kus ta pimestatult hurmavast lopsakas kosest ning metsa vägevusest arvab end viibivat paradiisis. Ja teine viimane päev on see, kus ta nõdrameelsuse äärel rohelisest põrgust põgeneb tsivilisatsiooni hallima. Kohutav niiske kuumus, mis valitseb pidevalt läbi kogu aasta. Uputused, mis leotavad üheksa kuu vältel päratuid, ürgmetsaalasid tuhanded tundmatud haigused, mis varitsevad soodes sipelgad ja termiidid, kes õgivad kõik teel ette sattuva moskiitod, parved, kes süstivad veresse surma. Nõrk maod, ohtlikud ämblikud, jää hullustavalt lõhnavad puud. Kõik see teeb Amazonase ürgmetsa neetud maaks inimesele, eriti aga valgele, kes kavatseb siia pikemaks ajaks jääda. Küll aga on siin unistatud paradiis igatsetud El Dorado loodusteadlasele, kes sellesse põrgusse süvenedes avastab kõige uhkemaid loodusimesid veidra värvilised lilled, salapärased orhideed oma meeli uimastava lõhnaga, mis tahes lilledest, värvikamalt liblikad, liblikatest pisemad ning kirevamad koolibrid kesksete vormidega muud linnud. Imetajad, kes on hääbunud, ajastud, üle elanud, sipelgapesad, kus sotsiaalne kord on niivõrd täiuslik, et meie inimesed vahime seda hämmastuses. Lühidalt. Looduseuurijat ümbritseb siin looduslike eluavalduste kavalt lopsakas väljapääs. Põrgu või paradiis ei tea. Lopsakuse lõõmab hiid labada, metsiku sigivuse elu möllu keepada, kus lihased on üleliia, kus 11 jäägitult Tõgitakse paljunetakse, jälgitakse sa väljude metsast, segasena väsinuna, muljeteküllusest, vapustatud võõrast vaenamisest. Ent Padriku põues kuuldub ikka veel haruldase veetleva hääli. Lindudelt, keda sa kavatsesid jahtida. Sarabeleb metsast välja, et põgeneda heleda päeva ja inimolevuste sekka. Et puhata nende vennalikus seltsis. Pikkadelt reisidelt naasnud võis villa loobusid nüüd üha enam leida süvenemas klassikalistesse partitooridesse. Bach saatis teda kõikjal. Tutvumine Wagneri ja Putšiini ooperitega jättis selgelt tuntava märgi tema esimestele lavateostele ooperitele agala ja Eliisa isat. 1915. aastal toimus riiulil näirus Ei Dorvila loobushi, helilooja debüüt. Tema muusika põhjustas kohe lahkarvamusi, üks oli aga selge kõigile. Publiku ette oli astunud muusik, kelle helikeel oli värske, julge, ebatavaline. See uus, mis hämmastas tema muusikas oli sündinud rahvuslikul pinnal. Võimas hoovus kandus Brasiiliasse Aga Euroopast kubistide maalid, sümbolistide luule ning prantsuse uus muusika. Kõik see, mis tagurlikule kultuurikihile oli võõrastav ja vastumeelt. Jõuliselt andis endast märku ka Brasiilia noorkunstnikepõlvkond. 1920. aastal korraldati Sao Paulos kaasaegse kunstinädal kus kõrvuti poeetide Marju lihandraadi Sorsidyliima ja Manuel Bandera luuletustega kõlaskai Dorvilla loobushi muusika. Oma tööde avalikkuse ette toomiseni oli jõutud vastuseisu ja pilget taludes. Kuid uus kunst demonstreeris oma elujõudu. Tolle aja meeleolusid väljendab Manuel Bandera luuletus mets, mis taas kõlab Ain Kaalepi tõlkes. Mets liigub ja pöörleb ja raputab end. Mets tahab midagi öelda. Ja ta ulub ja väänleb lausa tragöödia näitleja moodi. Igasse mäslevaks oksas näib ühte ja sama sihitud iha. Kõik tunnevad ühte ja sama salajast hirmu. Või siis järelejätmata, nõuavad ühte ja sama, mida küll tunneb mets, mida nõuab küll mets. Kas nõuab ta vett, ent wet just kallas ju mühase mürises, nii, mis hirmus. Kas nõuab ta tuld, et puhtaks iidseis tõbedest saada? Või ei nõua ta midagi? Tahab rääkida Vaidega saa. On ta kohkunud maa salaasjust, mida peened juured on kuulnud. Mets liigub ja pöörleb ja vään läbi, raputab end vaidleks bambusesalk seal kõrval. Kiigub tasa, tasa, tasa ja näib naervat üldist hullust. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal toimusid eid, Dorvila loobus elus kaks määrava tähtsusega kohtumist. Esimene neist oli prantsuse helilooja Darius Miooga, kes neil aastail töötas Brasiilias prantsuse saadiku luuletaja poolklodelli sekretärina. Ning viimase kaudu tutvus ta peagi ülemaailmse tunnustuse võitnud pianisti Artur Rubin Steniga, kes sageli esines Ladina-Ameerika maades. Need kaks muusikut õhutasid villa, loobusid minema Euroopasse, oma silmaringi, avardama, ennast näitama, loomingule poolehoidu võitma. Taskus Brasiilia valitsuse toetus 50000 frangi näol sõitis Ei, Dorvile loobus. 1922. aastal Pariisi Artur Rubin. Stenile pühendas ta ka oma klaveritsükli. Nukkude perekond. 20.-te aastate Pariis millega võis noor muusik siin, kus ilma tegid Stravinski, Prokofjevi sati ja tema ümber koondunud kuuerrism, publiku tähelepanu köita tugeva isikupäraga rahvuslikul pinnal sündinud erilaadse helikeelega, nii nagu hispaanlane Manuel defalia või rumeenlane George'i enescu või poolakas Carolczymonovski, kes kõik tegutsesid siis Pariisis. Võõrsilt tulnud koondusid tihedalt prantsuse muusikute ümber, kes omakorda olid seotud poeetide ning kunstnikega. Nii kujunes ka vilja loobussil suur tutvusring, kelle toetusel kasvas tema loomingu populaarsus. Tema teoseid mängiti kirjastati. Ta leidis endale tõelisi sõpru. Üks neist Brasiilia muusikakriitik andriaadi Mourisi kõneles nõnda. Kirjutada Ville loobushi biograafiat on raske kahel põhjusel. Esiteks on väga raske täpsustada fakte tema elust kindlas järjekorras, leida neile õige tõlgendus. Teiseks raske on lahendada küsimuse psühholoogiline külg, täpsemini lahendada vilja loobussi, isiksuse mõistatus. Esialgu näis tema natuur lihtne, kuid tegelikkuses avanesid selles üha uued kontuurid. See oli ebatavaliselt muutlik ja erinäoline. Temas pesitsevad instinktid tegutsesid otsekui mingist sünkopeeritud rütmis. Ta oli võimeline metsikuid vihaburseteks, mida harva võib kohata sealsamas muutustallüüriliseks. Tema looming väljendab veenvalt seda emotsioonide vaheldumist. Mul oli võimalus korduvalt veenduda, et mulje, mis tekkis teda eemalt vaadates võis ootamatult muutuda. Otsekui oleks kerkinud eesriie suure vaatemängu eel, mis toob publiku ette inimese, kellesse oli võimatu suhtuda ükskõikselt. Üks indiaani vanasõna ütleb. Iialgi ei või teada, kes välja hüppab, kurat või poisike. Mitte sugugi kuradi moodi. Jäi, ei, Dorvila loobus igavesti poisikeseks. Pariisis, jänes villa loobus, muusika muljete järele, imes neid ahnelt endasse, valas nad oma muusikasse. Soru number 10 orkestrile. Mis tuttavaid intonatsioone me siit ei leia. VPS-i Ibeeria uitavad meloodialiinid. Stravinski püha kevade tormakad, rütmikaskaadid, Köšovini, ameeriklane Pariisis näib sekkuvat neisse kõigisse. Ja üle selle kõige kõlab indiaanlane, igatsus, laul. Pariisist dirigeeris villa, loobus oma teoseid üha sagedamini järjest tihenematel pöördumistele. Kodumaale viis ta kaasa prantsuse muusikat Ravelli boolero ja valsi, Russell Bulanki one keri ja Mio orkestriteoseid. Ta esines paljudes Brasiilia kontserdisaalides ning teda puudutas valusalt kodupubliku harimatus. Muusikaõpetuse küsimused huvitasid teda nüüd enam kui miski muu. 1930. aastal asusta Brasiilia valitsuse toetusel läbi viima uut programmi muusikaõpetuses. Ta kirjutas õpikuid, pidas loenguid, organiseeris koore ja orkestreid ning korraldas kontsert. Aitäh. 1942. aastal asutas ta Brasiilia muusikaakadeemia. Samal aastal juhatas ta rahvuspeol 40000 liikmelist koolinoortekoori. Loominguline töö küll vaibus, seda enam tuli aga pakkumisi külalisesinemisteks Euroopas ja kogu Ameerikas. Oma teoste kõrval esitas ta ka teiste Brasiilia heliloojate loomingut. Tema dirigeerimisel mängisid maailma parimad orkestrid New Yorgi, San Francisco, Bostoni, Londoni ja Pariisi sümfooniaorkestrid. Pariisis salvestas ta helilindile mitmed oma orkestriteosed, nende hulgas ka peagi kõlama hakkava Brasiilia Bachi Yana number seitse. Eitor Ville loobussi autoriteerist rahvusvahelises muusikaelus kõnelevad arvukad aunimetused ja autasud. Tema looming, mis sisaldab üle 1000 oopuse ei ole üheselt hinnatav. Tervikuna kujutab ta endast osa, milleta 20. sajandi muusika oleks vaesem. Pärast ei Dorvile loobussi surma kirjutas prantsuse helilooja pooldeff laam. Tema looming hämmastas meid nii, nagu kaugetel aegadel hämmastasid meresõitjaid otsekui ookeanisügavusest kerkinud uued tähed. Vilja loobus siin, muusika on tema rahva hinge väljendus. Ning ta õpetas meidki seda hinge mõistma ja armastama. Kui tema stiilis leiame ka palju sellist, mille eest ta võlgneb tänu euroopale vanale maailmale, alates puhtast klassikast, lõpetades kõige uuemate fantaasialeidudega. See, mis enne teda oli folkloor muutuse üldiseks kõigile mõistetavaks helikeeleks mis avas meile uue maa.