Mina olen Olavi pihlamägi ja kutsun teid järgnevaks tunniks teostamatute laulude rüppe mis seekord kõlavad inglise 60.-te aastate tippgrupilt Hollis, kes uskumatu küll, kuid tegutseb veel tänagi ja seda õige hoogsalt. Don Hollis tänavu kevadel jõudnud tiiru peale teha poolele Inglismaast, andes 32 kontserti. Ja viiendal oktoobril algab neil suur sügistuur, kus kahe kuu jooksul esinetakse 33. linnas igal juhul aukartust äratav ülesastumiste arv soliidses keskeas härrade kohta. Minu kokkupuude selle ansambli muusikaga leidis aset täpselt 30 aastat tagasi ning on seotud kaasaegse, just alustanud vikerraadio keskprogrammiga. Saanud võimaluse laupäevaseid öid muusikaga sisustada, tahtsin sügise alguse puhul noortele kuulajatele pakkuda põnevust ning panna omavahel võistlema 13 laulu millest diskuulajate kirjade põhjal kolm paremat edasi järgmisesse saatesse jõuavad. Nii nagu sel ajal kombeks, oli muusikavalik suhteliselt kirju. Kindlasti pidi eetris kõlama nõukogudelaul, sekka sotsialismimaade oma ning näpuotsaga ka lääne muusikat. Olin väga uhke, et hankisin avasaatesse kuuma inglise hitti mida iganes, OPA raadiojaamas Leyerdati. See oli Sorry Susan ansamblite Hollis. Nagu arvata võis, läks just see lugu tabelit juhtima. Sain tookordsetel ülemustel pahandada, et oma kahtlasevõitu tabeli pidamisega midagi sobivamat ei osanud esikohale upitada. Kui Aga hollise laul ka kaks järgnevat võistlussaadet ära võitis niimoodi lauluvõistlus 13 laulu ilma igasuguse vastu vaidlemiseta lihtsalt kinni. Sest lane muusika võit tõelise muusikaloomingu ehk nõukogude estraadilaulu üle polnud vajalik. Kui ma oma võistluskontserdi varemeil hingehaavu lakkusin, andis tollane programmidirektor mulle kaasa isalikku õpetuse olemasolul Olavi kolm saadet järjest võitnud muslim Magomaajev ja osanuks näidata selle suurepärase kunstniku loomingu olekut manduvast lääne muusikast võiksid saama tabeliga jätkata kasvõi pensionini välja. Kahjuks ja kuulajad õnneks ma seda ei suutnud ning arvan, et must Himma komajevi loomingut kiputena keegi sarjas unustamatud tolmust puhtaks raputama. Hollis aga elab oma lugudega paljudes nostalgilise muusika raadiojaamades edasi. Kui täna kuulan ansamblit rollis, siis tuleb mulle kõigepealt meelde see omaaegne tänaseks kolme aastakümne taha peitunud ebaõnnestunud kogemus panna lääne muusika võistlema suure sotsialismileeri omaga. Ja ikkagi saama vaid vabaneda, sorry, kas või Suzend. Hansa meile hallis oli sorry, Susan 18. edetabelilugu aasta oli siis 1969 aga kas aga kõik seitse aastat varem kui lapsepõlvesõbrad, Klaakia käigemnež otsustasid Manchesteris oma kodulinnas ühe korraliku pundi teha sest 20 aastastena on veel tõelist kuulsust nautinud ning kõik eelnev nyyd ei rahuldanud. Mitme jooksul esinesid nad laulu toona, kasutades erinevaid nimesid, nagu käistamas do tiins ning rikkientein. Häälena kõigem meelitasid uude ansamblisse oma eakaaslasi, kes muusikutena olid silma paistnud erinevates koosseisudes. Eriti imelikud olid nad kohaliku kitarrigeeniuse toni Hixi ülemeelitamise pärast grupistolfins. Kui viis noort meest koos muusikat tegema hakkasid, oli vaja ilusat nime. Pärast mitmeid otsinguid otsustati oma nimi tuletada Ameerikas ka noorte iidoli padi Holly nimest, kes 1959. aastal oma karjääri tipul hukkus lennuõnnetuses. Niisiis Hollis. Kuna pillimängu ja lauluoskus oli juba kahekümnendates aastates muusikuid olemas ning mingil määral ka kodukohas tuntust said nad õige kiiresti plaadistus lepingu prestiižse Pärvofoniga mis muuseas oli ka biitlite plaadifirmaks. Esimesed hitid, mis edetabelisse jõudsid, tulid juba aasta pärast ansambli loomist. Kuid tõeline rõõm saabus hooliste õuele 1964. aastal, mil Ameerika lauljatari Torist Troy haarse laulu vaid üks pilk kaver nad Briti tabelis teisele kohale lennates. Pärast seda laulu võis öelda, et hollisid tähelend oli alanud sest hitte tuli nagu laudu saeveskist. Valter Ojakäär on iseloomustanud oma popmuusika raamatus holist eduvaid sportliku saavutusena edetabelitesse trügimisel. Ma ise ei oma edukuselt alla vaipiilitele. Tsiteerin. Tublide hollis. Menu põhjus on selge. Kõik pingutused olid koondatud just muusika müügile, mitte loomingulistele otsingutele. Pearõhk oli asetatud noore kuulajaskonna võlumisele. Nii sai ansamblist teismeliste piidi veendunud esindaja, keda iseloomustas sile magusavõitu kolmehäälne laul. Üksluise rütmi taustal pole põhjust vanameistrile tema hinnanguid vastu vaielda, kuid müügiedu oli neil tõepoolest olnud kadestamisväärne. Ainuüksi 1964. aastal oli Briti edetabeli esikümnes kolm kolliste poolt lauldud laulu. Üks nendest hieraigue ken kõlabki järgmisena. Siiamaani olid kõik hollise laulud repertuaaris laenatud või teiste poolt nende jaoks kirjutatud. See oli küll toonud edu, aga loomingulist rahuldust sai pakkuda ühele õigele ansamblile vaid omalooming. 1964. aastal tuli ansambel välja esimese kuma tehtud katsetusega. Elu läbikukkumist kardeti sedavõrd, et ansambli liikmed varjusid pseudonüümi Ell ränsfuvad taha. Aga karta polnud mingit põhjust, sest laul Vilosoot tõusis Briti tabelis seitsmendaks. 1965.-ks aastaks oli hollise kolmehäälne laul kujunenud nende firmamärgiks ning juba räägiti varjamatult kadedusega ka hoolises soundist. Eks tulevikulubadusena kõlaga nende Briti tabelis 65. aastal üheksandaks tõusnud laul Jessa vil. 1965.-ks aastaks oli selge, et Hollis biitlite kõrval küll suur edetabelitesse murdja kujutleda number üks hitti polnud ometi veel. Aga ta tuli, sest vana ütlus, mis tulema peab, tuleb ükskord ikkagi pidas paikaga siin. Joonis 65 vallutas kolmeks nädalaks briti tabelijuhtpositsiooni laul Aime live mis pealkirjas nagu naernuks välja oma edutipule tõusva ansambli kohta levitatud jutud Nende enneaegsest surmast. Oli lugu brittide tabeliga, kuidas oli, aga Ameerika mandril polnud Hollis tulukesed mingit märkimist väärinud ukse ookeani taha paotas holistele laule kirjutanud muusiku Grisham, Godoni lugu. Eni window 1965. aastal mis Briti tabelis oli neljas ja ohc kauaoodatud imet surus end USA-s 32.-le kohale. Muide, sellest andekas muusikust Anist sai 1970. aastal moodustatud teise Manchesteri supertrupi tentsee liider, kes aastaid hiljem hollisele palju peavalu valmistada suutis. Aastal 65 oli just tema esimese holise ookeanitaguse hiti autoriks. 1965.-st aastast meenub ka tõsine konflikt kahe tollase popule väärse briti ansambli biitlite Yaholliste vahel. Nimelt tellis Hollis biitlite kitarristid George Harrissoni oma jõulusingliks laulu Ifaniidid. Samman, mis biitlite loomingu köögis, võimutsevatele, Lennonile ja Mekaatile sugugi ei meeldinud. Muutus nii suureks, et biitlite aprillikuisest tabeli tipuloos tekituraid ei mänginud. Soolokitarri mitte. George Harrison. Vait Polmekaatni. Kui palju pahandust tekitanud Harrissoni laul detsembris müügile ilmus, jõudis ta biitlite suurimaks meeleheaks ainult 20.-le kohale. Aga seda laulu ei õnnestu leida üheltki holise kogumikud. Jäägu see vaid vahepalaks ilma muusikalise illustratsioonid ta, et kahe suure vahelises rebimises polnud taevas sugugi pilvitu. Eriti solvavalt kritiseeris holistama terava keele poolest tuntud John Lennon. Aga muusikakaravan liikus edasi ning 1966. aastal tuli hoolistelt taas hittlaul, mis Briti tabelis jäi napilt teisele kohale ning mahtus ka USA-s esimese poolesaja sekka. Laulu I Can't Go kirjutas Chip Taylor, kes ka eelnevatel aastatel grupiga koostööd tegi ning kelle teeneks peetakse hoolist tekki Larry soundi väljaarendamist. 1966. aastal, seega neli aastat pärast kokkutulekut otsustas ansambel Hollis teha esimese vahetuse oma koosseisus. Minema löödi palju pahandusi tekitanud mõistatuslik basskitarrist Eric Heilock kelle asemele kutsus Tony hiks oma kunagise bändikaaslase toonikaalarti. Loomulikult ei mõjutanud see vahetus ansambli üldist ilmet ning uus hitt bussipeatusest vallutas edetabelites viiendad kohad mõlemal pool ookeani. Arvati, et USA-s sai laul üliedukaks tänu omaaegsele Merilil Morrow kultuse filmile, mis kandis sama nime. Muide, äsjakuuldud laul vastab, oli kõige edukam hooliste laul Ameerika mandril. Samal, 1966. aastal otsustas holise juhtkolmik ära plaag, käisime Nash Jedoni hiks tulla avalikkuse ette oma lauludega oma õigete nimede all. Lõpuks ometi õhkasid fännid härdunult. Kaua sa ikka esidend võõraste sulgedega sosistasid, konkurendid? Et selleks ajaks oli holliste stiili sedavõrd välja kujunenud ja mehed selles sedavõrd kohanenud, et oma laululooming olulist muutust ei toonud. Kuigi laul stopp, stopp, stopp. Toob sisse mingi idamaise maigu, pole see siiski stiilimuutus. Inglise tabelis tõusis stopitamine teisele kohale. Pärast edukat eelmist sinodid vastu stop tõusis seegi lugu USA-s tippkümnesse. Järgnevalt toon ära inglise muusikakriitikute Andrew õõd, Hämi toni kaadri ja Colin ööbini arvamuse ansamblist rollis mille leiate meil hiljuti trükist ilmunud abaraamatust mängu nimi. Soovitan seda raamatut lugeda igal muusikahuvilisel, sest kõrvalepõiked Kuuekümnendate seitsmendate aastate muusikasse annavad väga tõese pildi tolle ajastu muusikamaailmast. Tsiteerin. Muusikal oli noorsookultuuris ja sedakaudu ka terves ühiskonnas toimunud tohutu nihke juures nii tähtis osa. Siis pole sellele omistatud ajalooline tähtsus muusika tegeliku väärtusega õiges proportsioonis. Et rebiitus oli erenähtus, eeldab igaüks, et nendega koos tipus olnud muusikud on enam-vähem sama head. Heakene küll, Rolling Stones oli ju hea, aga kes on järjekorras järgmine. Siis oli meil veel vana, usaldusväärne vähollis ausad rügajad, kes tootsid jaoks kõlbuliku sööta ja saavutasid tänu enamvähem korralikele viisidele ning koos kõladele, mis olid samasugused nagu Everly vennaste tuul pikaajalise karjääri, kuid glamuuri, karismat ega põnevust nende juurest otsida ei tasu. Ansambel Hollis niisama põnev kui üleküpsenud tomat. Jäägu see hinnang inglise kriitikute südamele. Mõned hollise roll oli oluliselt suurem mädanenud tomati omast. Veel viimase loomekolmiku plaak hiks näshitina jõudis 1967. aastal edetabelitesse laul kärjem kus oli sees ka hipiliikumise lillelaste meeleolud. 1968. aastal süvenesid loomingulised lahkhelid kreisi amneži ja teiste ansambli liikmete vahel ja Kreekas tasuma lahkumisest ning ühines David Crosby Stephens Tilsiga. Et moodustada folkrokkgrupp Crosby Stils andnaš, millega ühines hiljem ka neljang. Käsi asemel võeti, oli see liikmeks minu ansamblist Swinging Jeans, kitarrist, teri Silvestor, Grisham Naši lahkumine. See oli väga valusaks löögiks plaakile sest rohkem kui 20 aasta jooksul olid need kaks muutunud teineteisele lausa vendadeks, kes koos alustasid muusikuteed. Ja nüüd läksid nende teed lahku. Järelhüüdeks oma omaaegsele sõbrale ja hinge lohutuseks endale. Üks hooliste kaunimaid laule seent hevi Brave, mida 1969. aastal saatis ka tabileedu mõlemal pool ookeani. Muide, selles loos mängib klaverit nooruke Elton John, kes paar aastat hiljem alustas oma soolokarjääri, mis kestab tänaseni. Selle kauni meloodia kasutas kümmekond aastat hiljem oma õllereklaamis ära üks reklaamifirma ja siis tõusis taas edetabelitesse. Olles ikka raskes masenduses oma sõbra Grisham Nash lahkumisest otsustas ka hollise minu hääl ja juhtfiguur alancraak 1971. aastal soolokarjääri alustada. Kuid juba kolm aastat hiljem, 1974. sai plaak aru elu võimalikkusest vaid kuus hollisega ja tagasi. Kudumine polnud talle häbiks, sest teda oodati pikisilmi. Tagasitulekuks kirjutasid talle hitti r rada, brief, kuulsad Albert, hämanud ja maitsele puud. Ning huvitav on ka fakt, et Woo lindistas fill Everly just toosama Eveli Brothersi laulu tuua üks vendadest kes olid olnud holistele suureks eeskujuks. Kadunud poeg oli tagasi tulnud ja uus hitt vallutas maailma. Kuid kahjuks on see jäänud nende viimaseks diplomi lõpuks, kui mitte arvestada õllereklaami tõttu üles kaevatud Venno Laulu 88. aastal koliste kohta muusika. Samas on ilmselt pikka ealisuses ja omaaegses hiilguses, mis tänagi veel kogub solitäite kaupa publikut kodumaal Briti saartel nyyd kuulama. Kiidusõnu öeldakse Nende esinemise meisterlikkusele ja nostagilistele kavadele, kus kõik omaaegsed hitid läbi lauldakse. Algkoosseisust on ja laval kolm meest. Laulja Allan Klaak soolokitarrist ja laulja toni hiks ning trummar Moby LJ Hollyston nimetatud hiti ansambliga kes tootis head raadiomuusikat, kuid kelle heliplaadid olid halvasti kokku pandud ja seepärast jäid erilise eduta. Kuigi nende hitikogumik ostetakse meeleldi veel tänagi. Omal ajal said hoolistelt maarjamaal muusikalist innustust nii lüürikud kui Andromeeda ning hiljuti lahkunud Tarmo Pihlap on nimetanud seda gruppi oma nooruse lemmikuks. Muusikaliselt võib holise ühte ritta asetada oma suurimate konkurentide piiditega samasse kuuluvat ansamblit King's püüts sööghers ning hooliste suur eeskuju lauluduo ever Libraavers. Unustamatut saate lõpetab ansambli Hollis laul Aastast 1974 R-i. Ja ma tänan teid, et tunni jooksul hingasite koos minuga sama muusikalist õhku milles võis olla küll ajalootolmu, kuid mis väärib kuulamist ka täna.