Ööülikool. Et noh, see on seesama, et teha, et mida ikkagi kõik on aeg-ajalt öelnud, et sa vaatad taevasse hoomad seda universumi, sinu jaoks praktiliselt lõpmatust, siis sa vaatad uuesti jalgelt omaenda varbaid ja siis proovida need kaks asja kokku panna ja Essematutegi Koole. Kunstnik Kaido Ole kõneleb teemal Kosmose televisioon. No aga mul siin vahetult enne tuli selline mõte pähe seos veel sissejuhatuseks, et. Katoliku kirikus on pihtimine olemas, ma ei ole ise religioosne inimene, piilumine ammugi käinud, aga olen aeg-ajalt ma olen selle peale mõelnud ja noh, pihtimise loogika on ju selles, et sa lähed aeg-ajalt ja räägid ära need halvad asjad, mis sa nagu teinud oled, et sa oled, küsitakse, et mis sa siis tegid ja mida sa halba tegid, aga noh, küsimus on nagu tegevuse põhine, aga no ma mõtlesin, et tegelikult oleks meil vaja midagi sellist, sellist pihtimist, et me räägiksime, mis mõelnud oleme, sa lähed kuhugi ja noh, see võiks olla näiteks ideaalis kool, et saadakse kokku ja noh, ükskõik ma pole tehnilist poolt läbi mõelnud, et kas siis on täiesti nagu õpilane, õpetaja või kõik korraga küsis tehaksegi seda, et mis seal siis viimase nädala jooksul mõelnud oled ja siis iga tüüp räägib ära, mis ta mõelnud on, et noh, on ta siis hea või halb, et seal ei olegi nagu selliste räägid, ära hakkab kergem, kergem, aga kindlasti mitte sellepärast, et midagi halba oled hinge pealt ära saanud, aga ka sellepärast, et sa oled midagi head ära saanud. Head halba see asi ei olegi nagu oluline. Aga küsimus oleks selles, et kõige lihtsam nii-öelda mõtlemisel DNA ahel nagu töötaks, et esiteks sa pead mõtlema, millest kõik algab ja teiseks, et see oleks väljunud, sa saad selle välja öelda enne kui sul tekib nagu hirm, et noh, et mis mina sellest ütlen või et ütlevad need, kellel on midagi öelda ja kõik selline asi, et seal oleks täpselt samasugune loomulik asi nagu hingamine. Et miks ma siia tulin, et kas mul on midagi öelda, aga nii kui ma hakkan niimoodi mõtlema, siis vähegi intelligentse inimesena peaksin suhteliselt jõudma selleni, et noh, parem järgmine kord valmistan ennast paremini ette ja siis kui tõesti midagi öelda, vot siis ma tulen. Ja noh, ma ei kujuta ette selle taaga käed, kui ma siis lõpuks tõesti midagi öelda, ma kujutan ettemaksuga tõeline hitler lõpuks ilmuks. Köömes, aga ma olen mõelnud nagu midagi sellist välja, mis peaks absoluutselt igat ühte nagu puudutama ja ilma milleta nagu maailm ei oleks enam endine, et noh, see oleks täielik hullus. Et noh, mõneti mõneti peaksid olema sellised loomulikud asjad ja otse pihivärk ja see kohustus, et sa mõtled ja siis kohustus kahetsusele mõtlemise välja, ütled et ma arvan, see võiks nagu tore olla jah, et see oleks nagu hingamine, et ma arvan, et sellega saaks igaüks hakkama, öeldakse, et ja nüüd tuleb siia Kaido ja hingab meile pool tundi. No sa võid algul algul võib-olla hingatki natuke ebanormaalselt ja liiga sügavalt, liiga püüdlikult, aga noh, tõenäoliselt sa ei ebaõnnestu sellest totaalselt, aga ma arvan, et väga. Ja sa hingad ikka sul ei jää nagu hing kinni ja sa ei sure sinna ära. Aga noh, nii imelik kui see ka ei ole nagu kõnelemisega väga tihti seda ikkagi juhtub, et öeldakse, et sest kõik ju mõtlevad ja kõik räägivad, aga panevad kaks asja kokku öelda, et võib-olla sa tuled nüüd siia ja räägid natuke siis ma arvan väga suur hulk häirivalt suur hulk inimesi ei taha seda teha või ei suuda seda teha. Mis on väga imelik ja väga veider. Mille põhjal ma mõtlen, et noh, tõesti et no mida me siis nagu õppinud olema, kui ma nagu 20 aastat vanad ja ja mõnus, salamisi ikkagi mõtleme, aga ma ei julge seda nagu öelda ühel või teisel põhjusel noh enamalt jaolt viisakatel põhjusel enesekriitilistel põhjustel. Et siis on see natuke imelik. Aga kuidas see mõtlemine käib? Ma arvan, et kõige loomulikum on see ja noh, mis mõnedel inimestel huvitavad mõtted, tulevad äkki kuskilt mingisugused mõtted. Et ma ei usu, et mõtet kuskilt äkki tulevad. Ma arvan, et üks võluvits on see, eks ma räägin enda põhjal et sa ühel hetkel küsida enda käest midagi. Ja siis ja noh, loogiline on see, et sa arvad, et kas on mingisugune küsimus, siis sa tegeled selle küsimusega tunni pärast või kahe päeva pärast on sul vastus käes, et aga noh, esiteks küsimus on nii rasked, et sa ei mõtle neid välja või sa võtad mingisuguse vastuse välja, aga ma arvan, seal sees superarvuti, mis meil on nagu tänapäevane paralleel tuua, et noh, ta on ikkagi targem võinud mina minu sees on suurem, mina väljast olen minust targem, mina, et ta mõtleb seda kõike edasi, et noh, kõik need küsimused, mis on kunagi sisestatud, nad ei lõpe seal mitte kunagi ära tegelikult. Ja see seest vaikselt see seljaaju, peaaju ta tegeleb selle probleemiga noh tõesti, võib-olla nagu arvutid, mida ma ei tunne tegelikult seest kuigi hästi. Aga noh, kuidagi nii nad on, seal on pigem probleem, selles programme on palju lahti, siis muutub arvuti aeglaseks. Aga nagu ma olen kuulnud, et noh, inimene on tegelikult tohutult võimekas maju mahuldanud ajast me aru ei saa, nii suur programme võib olla tohutult palju lahti ja nagu ma arvangi klambrid kinni ei lähegi, et kõik, mis on kunagi nagu olnud, jookseb sul sees edasi ja aeg-ajalt, kui, kui see targem mina siis saab aru, et on midagi, mis nagu meenutab vastust, on valmis, siis saab nii-öelda ekraanile tuleb sul teadvusesse ja just nii-öelda äkk, kui tuleb kusagilt mingisugune mõte ja mõnel juhul mõeldakse, et sa kuidagi romantiline ning inspiratsioone kunstnike puhul räägitakse, mis mu eriala on, et ta saab kuskilt midagi, sääst on see, mis sa oled endale nagu osanud nagu käivitada sees ja see hakkab sulle vastuseid tootma ja ja need on siis ette söödetakse. Ja noh, võib-olla mida ma ise pean nagu asjalikuks mõttega tänase esinemise üheks üheks vabanduseks on see, et, et see lihtne asi võib-olla nagu jääbki ütlemata Et nad hakkaksid mõtlema nagu suurte küsimuste kallal, et see oleks see, mis annab nagu inimesele tega selle telje või selle tuuma, et, et nii-öelda, et elu, mõte, küsimused, et et miks ma olen ja kuidas oleks parem olla ja no miks need asjad on nii, nagu sulle paistab, kui saad viie aastane, 10 aastaga seal 15 aastane põhimõtteliselt küsida enda käest need küsimused ära mingi nelja aastasele matile, et kuule, Mati, et mis sa arvad, et kas on meeldiv olemas olla või on või noh, ma ei tea, laste käest küsitakse natuke teistmoodi, aga noh, mitte väga lollilt näinutavalt, aga noh, nii et ta saaks nagu aru ja ma arvan, et see väikematid, venelaste kohe plaksti vastab oma peenikese häälega kohe mingisuguse vastuse ja võib-olla väga asjaliku vastuse, aga noh, põhiline on see, et ma arvan, läheb seal üle mõtlema, sest see tundub nagu nii imelik küsimus olevat, ta nagu vastab ära, aga hakkab kindlasti ise marus hakata lugu tiksuma, et ega ta annab endale aru, et see on raske küsimus, aga sellised loomuldasa on selline, see kestab ta sees edasi ja võib-olla oleks aeg-ajalt korrata küsida jälle. Et Matti ja Piret kuule, et oled sa mõelnud, et mäletan see aasta tagasi väga vahvasti, et kas sa endiselt arvad niimoodi ja siis tuleb välja, et võib-olla päris niimoodi ei arva ta midagi veel vaadanud ja mõelnud. Mul on natuke teistmoodi, täiendab midagi, lisada sinna juurde. Ja niimoodi asi hakkab käima ja, ja noh, tegelikult see oleks, olekski see ikkagi see telg, mille külge see jõulupuu, mille külge saab neid ehteid pärast riputada. Sest mul on kuri kahtlus, et vähemalt mina küll minu käest ei küsitud selliseid küsimusi, mina ei küsinud enda käest ka selliseid küsimus, et see käis täpselt nii lollisti nagu see looduses käib, et kui sa jõuad kuhugi lõbuks puberteet ja sul seal mingisugune mina, tunnetus hakkab tekkima, et siis sa hakkad kuidagi niimoodi häbelikult, ütleme selle umbes nagu mingisugune varajane seksuaalsus, varajane intellektuaalsest täpselt samamoodi ei tea, kas sobib üldse teha, et sa ei tea, kas üldse kuidas suudeldakse, sa ei tea, kuidas vahekorda astutakse, sa ei tea, kuidas mõeldakse neid päris küsimusi, sa mõtled, kas on kuidagi väga loll kuma kui ma mõtlen, ma tea surmast ja sellest, miks ma olemasolev, sest ma pole kuulnud, et keegi Ta kuulas niimoodi nagu arutas, et äkki see on eriti idiootne täitsa minu enda isiklik, mingi tärkav vaimuhaigus, et midagi sellist enda käest üldse küsinud. Ja tüdrukud suudlesid ma niikuinii valesti ja noh, üldse ma ei oska midagi teha, sest ma ei osanud mitte midagi kuulnud, aga mis midagi sellist kuskil tehakse, vist kuskil midagi, mõeldakse kuidas, vot ma ei tea, aga kui varakult peale hakata, sellist pausi ju tegelikult üldse ei tohikski tekkida. S asjas nagu väga loomulik ja see asi jookseks, nagu ma arvan ka võib-olla niivõrd laiali, et seda, seda ei koonda ka kokku, et ei jõua tekkida ka neid hirm, et mis on õiged ja valed vastused, õige vale mõtlemist, kui juba lasteaias kõik mõtlevad nagu elu mõte peale. Ja noh, tõenäoliselt ikkagi suhteliselt erinevalt, et see on selline Browni liikumine, et, et seal ei ole võimalik nagu öelda õige või vale või isegi grupisiseselt. Ma arvan, et seal on lihtsalt niivõrd palju erinevaid seisukohti, ideaalis. Ja see kestab edasi kogu aeg ja, ja noh, tegelikult eks sa mõtledki seda kuni elu lõpuni välja ikkagi ei mõtle, aga see ongi nagu vahva, siis saadki mõelda, kuidas sa mõtlesid viie aastaselt 15 aastaselt, 25 aastaselt, 35 aastaselt, 55 aastaselt ja 85 aastased ja ma arvan, et noh, tegelikult kõik enamus väiksemaid küsimusi enamalt jaolt oleme hädas, tulenevad sellest, kas me mõtleme suurte küsimuste peale ja mitte sellepärast, et kui meil on suure küsimuse kohta vastus, siis me oskame väiksed vastused öelda lihtsalt koos. Fakt, et me mõtleme suurte asjade peale, valmistab meid ette väikesteks vastusteks, metsa treenib, et see ongi nagu mingi fitness, et sa rebid seda kangi ja tänu sellele on sul mõtlemise muskel selline, et mitte sellega ongi nagu üles saada. Põhimõtteliselt sa seda niimoodi nõksud ja sul muskel kasvab, siis sa oskad ka neid väiksemaid asju kuidagi otsustada. Aga see kosmose teevee, mis mul oli kirjas, pealkirjaks see oli ka üks selline mõte mis mul lihtsalt nagu vupsus pähe tulite, kosmose teevee, aga see, mis selle taga, ma võitsin lihtsalt hästi lühidalt kokku, et ta ei ole selline pikk ja lohisev. Et seesama elu mõte, millest minu jaoks nagu väga hilja mõtlema noh tõesti, ma arvan, kuskil 18 19 keskkooli lõpus, kui ma olin nagu tuli välja, et keskkoolis ei õpetata ka selliseid asju. Et ma ei teagi, miks ma tegelikult elan ja miks mina ja, ja kõik sellised asjad, mingeid väga kaootiliselt teadmised kõikidest muudest ainetest, botaanikat, bioloogiast, füüsikast ja keemiast, mis mind absoluutselt ei aidanud, sest ka neid oli antud kuidagi noh, mitte nii-öelda filosoofiliselt, aga kuidagi millega mul ei olnud mitte midagi peale hakata. Nüüd ma aeg-ajalt saan nagu vastuseid, sest ma kuskil sellel ajal hakkasin mõtlema ja nüüd nad kuskilt sealt tulevad ja ühel hetkel võib-olla aasta tagasi võib-olla rohkem võib olla vähem upsas pähe selline paralleel. Et ma olen näiteks, et ma olen nagu ja mitte mina, vaid siis teie kõik see maailm on nagu ekraan ja me oleme nagu pikselit seal. Et mina olen üks piksel miljonitest ja need kõik kokku moodustavad pildi niimoodi nagu televisioon ja ekraanid nagu ka väga hästi ei tunne, aga noh, umbes nii nagu toimivad pikslid vahetavad siis värvi vastavalt sellele, kuidas signaal sinna sisse tuleb, sellest moodustub pilt ja, aga noh, põhiline ikkagi programm, mis sinna sisse tuleb, et sa televisioon, aga ekraan on selline, mis näitab välja ja see koosneb väga paljudest väikestest täpikestena. Tuli lihtsalt hüppas selline paralleel, et maailm on nagu ekraan, inimesed on pikslid ja mina olen üks nendest piksonitest ja noh, ma ei saanud midagi sinna parata, et mul selline mõte pähe tuli, selline paralleel tõenäoliselt minu enda küsimuse peale, et noh, kuidas maailm funktsioneerib või noh, kuidas seda mõista, mingi allegooria, aga et seda päriselt mõista, aga noh, mingisugune lihtsustatud kujutis, mingisugune analoog, et ma saaksin nagu aru, et vaat, et maailm on nagu see nagu lastele räägitakse, siis räägitakse mingi lihtsustatud lugu, aga see on, see põhituum on nagu peidus. Noh, siiamaani ta mulle sobib varsti vups võib-olla midagi muud uuesti mis, nagu täpsem on mitu asja. Üks on see, et kui sa oled üks pisikene pikk seal all vasakus nurgas, sest noh, tõenäoliselt ei saa aru, mis ekraani peal toimub nagu suhteliselt lootusetu või sa saad aru, saad natukene seal niimoodi ekraanist kuidagi välja vaatad, saad aru, et, et ma ei tea, kõik on rohelised või sealt eemale nagu midagi purakat on veel. Aga mitte rohkem ja noh, tegelikult on mul ka olnud see mured ikkagi sinus arusaamise mure, et noh, tundub nii, et kui sa saad aru, et edasi on ju lihtne asuda tegutsema, aga see on tõenäoliselt niimoodi, kui sa ehitad endale sauna või mingisugust treppi, et sa võtad mingi õpiku lahti, lähed naabrimehe juurde, kes on seda teinud, eks ole, sa pole enne teinud, siis ta räägib sulle ära, kuidas asi käib ja sa saad tõesti arunevad ahhaa. Muidugi nüüd ma taipan, maksena teinud hoopis teistpidi, sa lähed ja teed seda treppi sauna ära. Okei aga saada kui maailmast aru või, või selles sellest mänguväljast, et noh, kus sa seal täpselt Oledega seal mängitakse jalgpalli või võrkpalli või võib igavest mängida, mis ta ise tahab või noh, see on. Aga noh, seal on ikkagi kuidagi oleks nagu vaja mingil moel seda hoomata. Ja see süütunne või see häbi selle pärast, et ma ei saa asjadest tegelikult aru või kui ma saangi aru, siis umbes selliste allegooriat, aga et maailm kui ekraan ette, et see tekitab nagu mingit süümepiina, et noh, on ju tegelikult palju arukamad inimesi, kes on seda palju palju paremini seletanud nagu õigete sõnadega ekraaniasi ja see oli nagu mõjus nagu mingisuguse vabandusena, et okei, et tegelikult, kui ma võtan seda maailmapilti niimoodi, et ega ma ei saagi tervet seda nagu pilti näha ja ja teine, mis ka nagu kas tekitanud huvitavaid mõtteid, vähemalt ahastus proportsiooni küsimus kaatse. Et noh, need on niivõrd lühike ajavahemik, mille jooksul mina saan nagu midagi vaadata, et selle jooksul saada nagu aru, et noh, ma eeldan, et selle analoogi põhjal mingi universumi televisiooni põhjal. Et see minu elu on võib-olla isegi praeguses heaoluühiskonnas, no ma ei oska öelda mingit kaks sekundit võib-olla seda pildiaega, et kui me kujutame ette, et isegi juhtuks niimoodi, et ma väga osav ja võimekas õpilane, ma loen läbi kõik raamatut, kuulan õigeid inimesi, oskan teha ise valikuid, kes on neist kõige adekvaatsemalt aru saada sellest ühest ühest kaadrist võib olla ja siis mul on võimalus vaadata ära veel võib-olla veel mõned kaadrid nii-öelda kokku, ma ei oska öelda, noh, see on ikkagi seal võib-olla pool reklaamist, mis seal televisioonis on niimoodi, et noh, teha mingisugune järeldus poole reklaami põhjal mingisuguse mõne sekundi põhjal, mis toimub ekraanil selle kohta, mis programm see üldse on või mis televisioon see üldse on? Tundub ikkagi nagu suhteliselt, et lootusetu, et need on pigem nagu usud ja hüpoteesid. Et noh, seesama teha, et mida ikkagi kõik on aeg-ajalt öelnud, et sa vaatad taevasse hoomad seda universumi sinu jaoks praktiliselt lõpmatusse, siis sa vaatad uuesti jalge ette omaenda varbaid ja siis proovida kaks asja kokku panna ja ja siis sa mõtled, et noh, see maailm kui ekraan ja kaks sekundit aastaid kestvast teleprogrammist, et noh, see on noh, tegelikult sedasama asja natuke nagu totakas ja moodsamas võtmes, et mõtled, et jah et mida ma siis nagu ütlen, et aga miks ta mind aitab ja miks mulle paralleel meeldis, oli see, et see võrdlus oli noh, niivõrd lootusetu, et, et see mõjus mulle täiesti nagu vabastavad, mõtlesin, et see pikslivärk on lahe, et väga hea on olla olla piksel, et ja et mul on tegelikult tohutult meeldib see, et ma ei tea, mis asi see on, et kas üldse reklaamipaus, kas see on üldse võib-olla mingi pornokana, ütleme kasvõi üldse nagu osaleme milleski nagu uhkes asjas või mingis labase sa ei saa seda, aga võib-olla sa tõesti väärtfilmikanal ja kõik, mis sealt tuleb, on puhas kuld, aga noh, ikkagi see kaks sekundit ühe piksline osaleda kuskil väärfilmis noh, võiks öelda kõva sõna muidugi, et ta kuidagi et see, et kui sa noh, mis on vist inimlik ju mõelda, et sa tahad, et sa oleksid ikkagi tähtis või et noh, mitte maailma lava muidugi arukas inimene ei ole nagunii ülbe, aga midagi olulist ikkagi nagu teed ja mille järgi siis sa mõõdad, et no tõesti, kui sa lähed hea sõber oma sõpradele ja hea kaaslane lastele ja abikaasale, on see ju nagu väga hea, aga sa tahad seda joonlauda, venitada nagu pikemaks ja pikemaks ja pikemaks, et kas sa nüüd tahad minna sellega väga pikaks ja tõmmata endal vaip ära. Ja kui siin vahepeal ongi tõenäoliselt see probleem, et kui sa hakkad nagu järjest laiemalt ja laiemalt mõtlema, siis vajuvad seal suunurgad allapoole, aga seesama see ekraani paralleel no selleks nagunii laiaks, et siis tekitas tegelikult kergenduse sena sellises mastaabis sellises mõõtkavas ja noh, arvan ta nii umbes kuidagi tegelikult ongi, et need see olulisus ja see oma toovad hoopis mingi teistsuguse tähendusega. Minu jaoks on alati see kahe sekundi probleem ka olnud, et miks see aeg on nii lühike, mis meile on antud sünnist surmani. Kui sul on religioosne mõõde elus olemas, et siis on mingi lootused, et äkki saab sama süsteemi operaatoriga ikkagi kuidagi mingis teises dimensioonis nagu jätkad. Kas sul see ei ole kunagi lahendust pakkunud, et omada mingit religioosset mõõdet või sa oledki tegelikult rahul sellega, et tõenäoliselt 50 aasta pärast oled sa surnud, eksju, ja siis midagi edasi ei tule? Või siis on nagu Juhan Viiding ütleb, et hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga? Ma ei tea, mida see tähendab. Loenguga jätkab Kaido Ole. Ma ei teagi, mis juhtub homme või mis juhtub pärast surma, mul ei ole tegelikult mingisugust aimu, et ma mõtlen suhteliselt palju surmale, aga see ongi see mängimine sellega, et et kui see film lõpeb, et mis pärast tuleb, aga. Aga siis ei ole ju vahet ka, et kas juba täna ära surra näiteks. Teine teema on See, et ise kontrollida 100 kahte sekundit, ma olen selle peale päris palju mõelnud, aga jah, see jumala asi ja see on tegelikult see, et sa oled vähemalt ikkagi tuttav telesarja produtsendiga ja noh, siis sa võid nagu öelda tema tegeleda, kui palkas mind siia ekraanile. See jätab kuidagi šefima mulje endale, aga noh, see on ka. See aitaks väga palju ma olen. Mul on haridus, on väga kummaline, ma tundub, et noh, oligi see kuidagi religioon tuli mu ellu, kastab anekdoodid tasandil, me ei tea, et inimesed, kui ma kasvasin seal nagu usklikest, nagu ei räägitud kuidagi. Tajusin, et nagu mitte väga hästi, et see oli kuidagi natuke kerge muigega ja noh, jälle laps õpib kõigest või just nimelt sellest õpib tegelikult detailidest jätab midagi meelde, aga noh, tegelikult noh, nii nagu selle allegooria mõte on lihtsalt, et hoida olulised asjad meeles või saada see õige tunnetus kätte samamoodi, noh minu jaoks, ma arvan, jumal, võtab paljud pinged maha lihtsalt. Noh, esiteks on keegi, kes näeb sind alati, näeb sind hea, see näeb halvas halvas distsiplineerib, aga heas on see, et keegi ei jäta sind kunagi maha. Kes on su parim sõber, et ma arvan, see on lihtsalt nii lihtne, et sa ei ole kunagi päriselt üksi ja see, kellega sa koos oled, ei ole mingi äpu, aga ta on ikkagi super don parim, kas saab üldse olla? Noh, ei ole siukene, ukraakleme nagu teismelise eas kellan, kihtimat sõbrad, eks ole. Jumala piisavalt kihvt, et seal ei ole midagi vaielda, et kellelegi on nagu veel kihvtim on natuke, võib-olla võib ja aga kahte erinevad jumalad võrrelda, et minu oma on vägevam kui sinu oma, aga, aga noh, see on juba väga kuskil kõrgel tasemel või väga lollis nurgas. Et see lahendab tegelikult väga paljud asjad ikkagi seal tähtsuse küsimuse tegelikult, et isegi kui sina ei ole õieti mitte keegi, aga saan suhelda kellegagi, kes ongi parem kui mitte midagi ikka väga palju parem kui mitte midagi. Ja siis proportsiooni küsimus vist jaan ka küsisid, ütlesid, et ma räägiksin häbist, see võtab ka selle pinge maha, sest tõesti ma tundsin, et ma hakkan nagu inimesena edenema, siis kui ma ei häbenenud enam neid asju, mis ma tavaliselt häbenesin, tähendab see nimekiri lühenes olulised ütleme siis niimoodi, et neid asju jäi küll järgi. Aga paljusid asju, mis ma olin arvanud, et nad ei ole päris adekvaatsed, ei sobi ja ei ole võib-olla noh, päris see ja sest ma sain aru, et tegelikult et nad kuuluvad ikkagi no tööriistakasti, et seal on nagu see eesti märgi juhtunud aga tõesti, et, et see, mis mulle nagu antud, et see ongi mingi tööriistakast ja, ja noh, ma arvan kasutama sellest ikkagi nagu väga vähest ära ja noh, jälle võib-olla mitte sellepärast et me ise oleme nii lollid, ma ikkagi väga kardan. Et targaks tegemise käigus parimate tahtmisega meil natuke lolliks tehtud, sest paljud asjad, mida pakse nagu häbenema võimed, mida ma arvasin, et nad ei ole head, ega ma ei olnud neid ise välja nagu mõelnud. Ma arvan, viieaastase Kaido oma oleks ikka kõiki asju kasutanud, aga kuskil 15 aastasena ma kasutasin seda juba väga väheseid, sest ma sain aru, et see ei ole päris, ei ole, osad olid teised lapsed millegipärast narrisid, aga noh, ma ei tea, kunstiakadeemias öeldi ka tulevikus ikkagi maali oled, panete joonlaud ära ja värvid peaksidki olema, nii ei tohiks nii plakatlikud olla, sain aru, okei, see ei sobi ja nii edasi. Aga tegelikult see oli mul loomuomane, teatud selline korrektsus, täpsus ja noh, muuhulgas kunsti puhul tähendas seda, et tuli kasutada toda joonlauda ja pärast tuli välja, et see ei olnud mingisugune surmapatt, et ma sain aru, et need asjad, mida pärast oligi imelik mõelda, et miks ma midagi sellist häbenesin või miks ma seda halvaks, mida siin ja miks ma ei olnud iseseisvad, miks ma kohe ei öelnud, et ma olengi selline, aga noh, vot kus sa võtad, kes sa selline oled, eks ole, sa lased ennast ikkagi vormida, kuulad autoriteet ja siis sa oledki selline, et noh, süda kisub nagu ühele poole, mingi tunne nagu ütleb, et tahaks nagu seda samas mingi mõistus ütleb, et see ei ole nagu head kumbat poolt siis usaldada. Ega seesama see ekraani mõte ja see kuradi universumi televisioon ja see kaks sekundit mõelda sellistes mastaapides siis tegelikult on täiesti naeruväärne midagi nagu häbeneda, et mingi pixel nüüd mõtleb, et noh, tal mingisugune rohelise varjund, midagi ju, noh, ma ei tea, ümarusele päris selline nagu kõrvalpiksli ümarus või, või noh, peaks kuidagi ümaram olema, et, et see on ju täiesti totter kõige sellises mastaabis, et, et see on eriti niru mõtlemine ja siis ja kust see pixel saab, selle, kus ta seal signaali saab signaal sisse, see on kõige olulisem. Ja siis ongi seesama dilemma, mis ma hetk tagasi ütlesin, et kas sa usud seda, mis sa nagu ise tunned ja tahad või seda, mis sa oled siis kuidagi kokku kombineerinud teiste ja enda tarkusest sellest mõtlemisest, et ma arvan, ma olen viimased, võib-olla 10 aastat üha rohkem hakanud usaldama seda, seda tunnet ikkagi, et noh, see on see kosmosesignaale. Et, et see ole roheline, ole roheline, ole roheline, isegi sa vaatad ringi, et ümberringi on punased, sinised kuidas mehed üksinda roheline oled, sa ei tea, mis seal ekraani peal toimuv sulle absoluutselt õrna aimu, mis seal toimub. Ja kui sulle tundub, et täna oled roheline, aga homme on tunneta tulla, Punane jälle tundub alles eile olin roheline, mingi põhimõttelagedus, täna äkki punane, aga tunne ütleb, aga teised jälle keegi ei ole, et, et noh, võib-olla on mingisugune pilt on selline, kus tõstad kaamera käido sujuvalt sügisesse metsa, niimoodi seal kõik on kirju, kaamera libiseb kiiresti üle, hauge punane, roheline, kollane, kõik jooksevad. Nüüd ütlete, te, te ütlete, et see kahe sekundi jooksul jõuame vahetada väga tihedalt ja kui see satub selline hetk olema ja tuleb niisugune tunne, et on vaja muutuda, ma ei tea, viis korda järjest. Ja võib-olla noh, ma ei tea, jälle vallamets üleval on sinine taevassinised ei muutu üldse kõik soliidselt sinised elu lõpuni. Ja võta sa siis kinni sellega, et mina muutun kuus korda, eks ole, nemad on kogu aeg ühtemoodi, eks ole, vaatame üksteisele niimoodi eemalt otsa, et et ma arvan, et paljusid asju, kui sa ei näe nagu seda suurt pilti. D ja programmis on niikuinii ei tea, et siis sa ei suudagi ikkagi öelda, et kuidas on mõistlik käituda, aga aga ma kaldun rohkem, seda sa nüüd seda tunnet uskumast, ma arvan, seesama tunne, noh, miks oli peakiri, kosmose teevee ja kõik see, see on kuskilt nagu sulle endale sisse pandud. Ei sa oled pannud ja väljastanud Ulada, mingid küsimused on, et sa saad neid vastuseid ja ma arvan, see vastus tulebki. Ta on selline kompresseeritud ratsionaalsust, selle vastu tulebki nagu tunde kujul, et, et ma arvan, see sisemine noh, ma olen nendega vastuolus, ei tulenenud kosmosetelevisioonist, ei tule seda signaale, seal tuleb enda seest täitsa sisemine mina lihtsalt nii palju targem, et noh, kõik ei ole võimalik sulle edastada niimoodi siukse sisekõne kujul, et sa nagu sõnadega kuuled enda sees, et miks sa pead nii tegema või naa tegema, noh, mingid asjad on lihtsalt niivõrd komplitseeritud. Nii paljudest nüanssidest koos, et see antakse sulle lihtsalt ühe sellise. Ühe sihukse sõnastamata sõnumina. Tee seda, ole niimoodi noomiks, see läheb pikale niikuinii aru. Lihtsalt ei ole, et me oleme sinu sees juba mõelnud selle üle, see kõik on nagu läbi nämmutatud. Lase nüüd käia, hakanud jälle pärima, miks selgitama kõik ära. Nii et see ei ole selline mõistus versus tunded. Tegelikult on kõik nagu mõistus, aga ühesugused lihtsamad asjad antakse sulle ratsionaalselt niimoodi, et sa suudad sellepärast tekstina esitada ja mis on liiga keeruline ja selline ambivalentne. Jah, aga kuidagi moodustab ikkagi hetkeks mingisugune tasakaalustatud vormeli, mida teha, see tuleb sul lihtsalt tundena. Enne sinine, tule, roheline, kõik see on õigeusuteed ongi. Aga see ikkagi viitab sellele, nagu oleks mingisugune süsteemioperaator või et keegi, kes on siis selle pildivoo režissöör. Jumal. Mul kuidagi äkki ma tundsin ennast vabamalt, kõva, nimetasin seda kosmose teeveekset noh, moodsam ja vabam. Sest kui ma ütleks jumala, küsiks, milline jumal. Kui ma ütlen, et see on minu jumal, siis ma peaks välja töötama terve religiooni, mis on. Sest nad väljatöötamine. Ma ma ei usu, et sellel mõtet on. Korraks mõtlesin selle peale, filosoofiline küsimus, et kas sellel pikslid on vaba tahe või ei ole. Mikroskoopilised ulatuses kindlasti, aga samas, kuna pikk, selline pisike, ma arvan, see minu elu on tegelikult tohutult variantide rohkele summa, summaarum on ta suhteliselt nagu vähe sellel suurel ekraanil, aga minu jaoks kärbseperspektiivist vaadatuna on see terve igavik ja ma saan seal tohutult palju asju teha. Nii et noh, ma arvan, et sa mõtled, need asjad nagu avardasid, pärast seda ma ei tunne, et mänguruum kuidagi ahenenud või mänguruum niikuinii väga suur. Sa tunned, et sul on nagu vähe ruumi või sul on vähe aega või mulle tundub, et meil on pigem nagu aega liiga palju, et aega jääb üle enamustele inimestele. Aga midagi teha? Ei ma seda ei tunne küll, et pigem mõtlen kogu aeg sellele, et see aeg saab otsa, et just seesama, et, et kas see kaks sekundit on juba 1,75 näiteks vööt. No see otsasaamine on ka tore, et mind on need algused ja lõpud on ka ikkagi huvitanud mingi asi saab otsa, et see on midagi. Sest ta ise on väga raske midagi tõeliselt tähtsat teha, ükskõik, mida sa teed, no ta ei ole nii tähtis otsa saamine, et asi saab täiesti otsa ja ongi kõik. Et sinu jaoks läheb ekraan pimedaks vähemalt korraks. Et see annab midagi, midagi sellist, millega sa ise niikuinii ei võistle oma tegemistega, sa võid küll igasugu asju alustada, aga need on paljud asjad teiste asjade kõrval ja võid igasugu asju lõpetada, aga need on ka paljud asjad teiste asjade kõrval, mis lõppevad, uued, jälle algavad, aga midagi noh, niivõrd totaalselt lõpuvile on ka väga huvitav. Sest siin oli enne ka seal teine mingi teema. Ma ei tahaks sinna tegelikult nagu minna mulle tohutult palju mõelnud ja, ja noh, ega see paratamatult et mul on mingid vestlused viimasel ajal olnud, on seesama ikkagi, kuidas seda inimest kujundada ka põgusalt, et peaks nagu väiksele lapsele juba ütlema ja noh, tegelikult me jõuame kohe ikkagi selle kooli juurde välja ja selle õpetamise üle ja aga see on mingi omaette mingi tohutu laviin, et pigem proovinas leida üksikinimesena. Ja noh, ma arvangi noh, nii nagu ma algul ütlesin, et tuleks öelda sellele väiksele poisile ta hakkaks ise neid küsimusi küsivad ma arvan, et see ongi alati tegelikult nagu pääseda ja kui me hakkame tegema etteheiteid süsteemile, siis ta süsteem on alati tegelikult süüdi, sa ei suuda teha perfektselt süsteemi, mis vastab absoluutselt iga inimese soovile eraldi, et, et noh, see võib-olla natuke nagu rõve paralleel, aga elu või haridus. Ta võiks ikkagi olla nagu Kaubamaja, et nagu teadliku ostjana siseneb sinna veel paremus, enne tead, mida sa tahad, sa käid selle läbi, sulle pakutakse tohutult palju, aga sa võtad ainult selle, mis sul vaja on või siis väljud ostmata, ütled, et hetkel ma ei näinud endale siin midagi sobivat. Et mida saab ka end olla, et ühelt poolt pakkujad pakkuvad, mida nad vähegi suudavad ja teiselt poolt siis see, kes peab seda võtma, valib siis nii palju, kui ta vähegi oskab, et mitte midagi ei saa nagu ära otsustada, sära otsustamine ongi nagu see häda võib olla tegelikult mitte nagu kool. Iseenesest ei ole võib-olla nii halb või ühiskond ei ole halb, aga väiksele poisile, tüdrukule algul nagu öeldud, on edelatelge, mille ümber seda asja nagu ehitada seda mina tunne nagu, liiga nõrk ja siis tundubki, et me oleme nende Nende voli all, kes neid asju pakuvad, et me oleme kohustatud midagi nagu aktsepteerima. Noh, tegelikult ei ole. Tegelikult ei juhtu mitte midagi, ainuke kord, kui ma tundsin ennast nagu suhteliselt abitu, aga ega seegi olnud lõpuni abi. Ma olen lihtsalt ise nõrk, oli see, kui mind Vene sõjaväkke võeti, siis tundus, et noh, kui ma ära lähen, siis parasjagu vangi maha ikka poleks lasknud mul siin ikka ära minna vangis olnud lihtsalt Arsoodsa vang või sõjavägi on jama nagunii, et ma lähen lihtsalt vihma käest räästa alla vähegi normaalsetes oludes, mis meil absoluutselt praegust on, me saame tegelikult väga palju valida, et noh, mida ma ka ise kahetsen näiteks mõttes mänginud ka oma kooliaega, et ega ma jumala küsinud mitte midagi ja ega ma nende asjalikult arktikuleeritutega ei vaielnud kellegagi ja noh, lihtsalt ei olnud rahul, aga ega suud lahti ei teinud ja noh, ma olin nagunii nagu arenematu, et ma ei saa kuidagi, tajusin, et vist ei ole nagu päris see, aga ma nii mitme ringiga ise maha jäänud. Ma ei olnud küsinud viie aastaselt, kes ma tahan olla, miks ma tahan olla, et siis oligi, et ta olin liiga nagu nõrk vastane nende jaoks. Aga ma arvan, et need tunnid ja kõik palju nagu põnevamad olnud, et ega see ei oleks olnud, seal tehti päti, aga sihukeste asjalikku kriitilist arutelu punnis seminari, et oleks hakanud nagu polemiseerima oleks saanud nagu väga huvitav, tegelikult ta lõpuks oleks võib-olla kõik õnnelikud olude noh, võtan ette, heidan mõlemale poolele ikkagi. Seal oli üks väga ilus lugu, elamise julgusest, see kindlasti ise oma peas formuleerinud Stallone, aga mulle jäi see niimoodi meelde, et ta selline võrdpilt, et kuidas meil puudub teinekord julgus olla või julgus elada, et kujutame ette, et on üks tuba, ekso. Toas on seltskond, kusagil on laua peal tort ja siis on esimesed, kes astuvad julgelt ligi, võtavad oma tüki, eks see sisend, need, kes kuidagi kaugelt sealt vaatavad, et te ei tea, et kas ma ikka tohiks võtta või noh, et nagu ei tohi ja kuidas imelik onju või et selles mõttes ka, et kui küsida midagi tordi näidud kuidagi labasena tunduda, aga et tihti me ei julge ja meil on nagu kõht tühi ma ei tea, kas siis vaimselt kuidagi, aga ma ei julge küsida, aga tihti need, kes küsivad, neile ka antakse ja need, kes ei küsi, et ka ei saa ja teinekord nagu kurvad ja pahased, et miks nad on pandud sellisesse olukorda. Aga just küsi ja sulle antakse, nüüd tsiteerides sind, kuidas sa ütlesid, et küsi, küsi, et miks ei küsi, et sa oled inimene, et see ongi kõige olulisem asi, et, et mis põhjus, et miks mina ei või küsida või inimene oled sellepärast küsidki ja sellepärast sa saadki. Et seesama julgus olla see roheline piksel sel ajal, kui sa tunned, et sa peaksid olema roheline piksel mitte olema punane, eks, või. Stsena ei häbenenud midagi, seal on ikkagi see taustsüsteemi olemasolu ja kuna ma ei häbenenud, siis olid kõik asjad olid ka nagu okei noh, mitte sellepärast teadmatusest, okei, muidugi, päriselt olid okei. Ja mul on mingisugused mäles, et ka sellest, kuidas ma nagu ei tabanud üldse matsu, ei saanud üldse kontekstist aru ja küsisin asju, mis teiste tohutud piinlikud, aga minu jaoks sihukest mõõtke võltsinud olemas, ma lihtsalt tahtsin teada, et mis asi see selline on? Mingid täiesti kummaline, süütu pilk, et. Täpselt teada? Nelja-viieaastane tüdrukuid, hambad, mustad, seal mingi teatud hambahaigus kindlasti piimahambad täiesti kuidagi mustad, nii et naeratus ei kõlvanud kuhugi, me olime külla läinud, oli seal ja täiskasvanud ajasid oma jutame, oleme ainukesed nagu lapsed ja siis ma küsisin, aga meil on kõik koos veel ei olnud. Minge lapsed mängima ja tema oli seal oma vanematega, mina olin enda vanemad ja mina olin nagu tavaliselt, siis ei teinud väga palju suud lahti, siis see nii tohutult huvitav vaatepilt, tüdruk on täiesti mustad hambad, siis ma küsisin, et miks seal tüdrukule mustad hambad ja mitte keegi ei vastanud mulle küsid jutu mujale. Ma küsisin veel korras, mingeid uuesti Utum absoluutselt ei vastanud, isegi nagu noh. Ema vist küsis, ei taha seda teada, mis tüdruku nimi on või ei taha teada, ma tahan teada, mis ta mustad hambad. Ja siis te ütlesite ikkagi tüdruku nimi on see ja see ja et äkki te lähete nüüd mängima ja kõik ja ma kujutan ette, kohutavalt piinliku vanematel oli, et ma olin kuidagi nii täiesti vale küsimusega välja tuli vaieldamatult kõige huvitavam asi sellel hetkel täiesti midagi, mida ma mitte kunagi enne näinud, siis ma teadsin end, hambad kõigi teiste hambaid siuksed hambaid näinud ja ja ma ei tea, kas tüdrukul oli kohutavalt piinlik, võib-olla oli, kas ta oli juba teadvustanud endale, et seal mingi täielik hälve ja, või noh normaalne asi teha, seda, tulid järgmised hambad ja kõik sai korda jälle mingit küsimust, et noh oleks lihtsalt öeldud, et noh, mõnikord juhtub nii, mõnikord juhtub naa, et noh, ma ei tea veel ainult valged hambad on väga ilusad hambad või midagi sellist, et ma pigem vaatasin võib-olla isegi nagu kadedusega tohoo, et vaat, kus minule viltpliiatsit emale mustad hambad, aga ma kuidagi tundub, et kui saaks nagu umbes midagi sellist nagu tagasi, et noh, me teame küll, et noh, ma ei tea, mingi asi on haiguse, mingi asi, aga thats it on, mis on, eks ole. No sina oled niisugune, saad niisugune sina koputad, eks ole, et sa oled liiga paks, eks ole, ma ei tea, mul on mingid muud hädad, et noh, lihtsalt on niimoodi, et jumalast huvitav tegelikult. Et kui sa hakkad nagu häbenema, siis sa lähed närvi selle peale siis keegi tõmbub nurka, keegi muutub agressiivseks, siis läbi jama tegelikult lahti. Keegi on kaitses, keegi ründab, eks ole, aga kui noh, lihtsalt, et ahaa, et selline asi, okei, selline asi, et, et kui ma suudaks nüüd ka kõikidest asjadest nii lihtsalt nagu rääkida ja küsida, see oleks nirvaana, see oleks nirvaana, aga noh, siin võib muidugi olla omad hädad, et noh, nüüd on omad plussid, aga saaks need kaks asja kokku panna. Mulle tundub, et praegust ju. Ma olen väga rahul nende plussidega, mis mul on. Teen kunsti ja kõik jälle põnev on kõik, et noh no polegi nagu tee sinnapoole, ma arvan, et noh, mitte nagu muretseda, mitte nagu põdeda kõikide nende asjade pärast pingutada ja samas mitte põdeda, et noh, see on ka mingisugune paradoksaalne, et sa, sa tahad midagi väga ja samas sa oled tegelikult valmis kõigeks selles, mis nagu juhtub, Sessa. No sa ei tea, jällegi pixel sa oled, et sa oled nagu roheline, mõtled nüüd järgmine samm olen veel rohelise, mis tuleb välja, et tegelikult tuleb juba sinine olla ja valesti planeerinud, aga noh, see ei ole nagu siis see ebaõnnestumine, see on ikkagi A valesti panin, aga huvitav, et panin valesti või noh nagu aa nüüd ma saan teada siis, eks ole, okei, keerad otsa ümber lähedale, aga mingi dialoog toimib, et sa oled ikkagi mängus sees, saad mängu välja peale, sinuga tegeletakse, sibliga on ju ka see, et keegi tegeleb sinuga, et sa lööd nagu pallija paljudele valesti tagasi teistmoodi tagasi, saad aru, et sa pead nüüd sa oled jälle omakorda midagi tegema, see on ikkagi mingisugune dialoog ja tagasi on dialoog õnnestub vaadata, ahaa, pihta sai, millelegi ei õnnestu huvita. Ikkagi sa saad vastavuses, onju. Tõsi, see arvutikeel on kahe punkti keel ainult, on vist mingisugune kaks kahendsüsteem mingisugune seal samamoodi õieti valesti õieti valesti, et noh, põhimõtteliselt on sul mõlemat vaja, et et aru saada, mis sa teed. Selles mõttes noh, valged hambad, mustad hambad õnnestub, ei õnnestuda. No isegi ma ei tea, kui miini otsa astuks, isegi see viga võib olla kuidagi sisukat. Öelda kedagi niisuguste asjadega küll naljad, ehk et see nüüd küll mingi viga ei ole, millest me siin räägime, et see on ikka puhta lollus. Kas sul vahest ei ole sellist tunnet et sa oled nagu piksel, millel on õudselt head väärtfilmiomadused sattunud keset pesupulbri reklaami ja see kestab ja kestab ja noh, et nagu ära ka ei lõpe see pesupulbri reklaami ümberringi toimub nagu mingi jama. Et selle kahe sekundi jooksul jõuab nagu päris palju draamat läbi elada, et selle pesupulbri reklaami pärast, mis ümberringi toimub No eks mingi vanasõna vist on ka see või ütluse, et see, mida sa muuta ei saa, säärast pole mõtet muretseda. Sa küsisid seda, et kui, et äkki see ümbritsev ei ole nagu seda väärt? Et kas see ei ole nagu kuidagi rusuv, et võiks nagu tegeleda hoopis millegi või et kas mina selle piksli, NASA seda kogupilti muuta, et äkki, kui ma hakkan laienema, siis ma muudan selle kõik väärtfilmiks. Osalemine mingist tohutu suurest dialoogis, see on tegelikult iseenesest huvitav, et hakata nagu halvustame öelda, teine muideks jumala lahe, aga nüüd, kui sina, sina läheksid lihtsalt ära, eks ole ja siis ma kutsun sõbra seeasemel, et vaat siis oleks jumala timm siis võiks nagu jätkata, et see on umbes nagu sama asi, et see koht nagu ei ole ikkagi hea mingisugune nõuka meenutused vatavalisega Soomes elanud, Ameerikas elanud, kus elast kihvt olnud, aga noh, need ettekujutused, miks seal oleks nagu parem, on ta ka ikkagi noh, et minule äärmiselt primitiivsed konsume ristlikkuse lapsikud. Et kui midagi nagu juhtub, kui midagi tundub, et midagi nagu on, et see on tegelikult millekski väga hea, et sa võid võtta seda sellena, et noh, mingisugune käik on tehtud, mingi värav, konkreetne käike, sa saad teha sellest lähtuvalt oma käigu, et noh, kõige hullem on see, kui sa oled täielikus vaakumis. Et kui sul on vastasmängijat või mingisugust olukorda üldse ei ole, aga see, kui asjad noh, nii-öelda lähevad, on kontrolli alt välja või sa kontrollida vaid väga väikest osa, et see on tegelikult huvitav. Et ma olen ka kontrolli friik, mul läks tükk aega aega, enne kui ma suutsin sellega muidugi endas ületada, et no ma ei saa ehitada valmis mingit pisikest, ideaalset maailma seda hoida, see läheb mul käest ära, kas mingite füüsikareeglite pärast midagi laguneb lihtsalt ära või mädaneb ära või teised saavad sellest valesti aru, et see on väga halb. Ma saan aru, et see on väga hea, mitte et ma olen kõikide asjadega nõus, mis juhtuvad, aga see pakub mingit kummalist rahuldust, et ma selles mängus sees, et mina teen käigu teised käigud, mina teen jälle uuesti käigu ja kuidagi niimoodi see asi nagu käibki, et noh ka nagu nii-öelda, et ma võiks ju rääkida omaette kuskil ateljees, keegi ei kuule, läheb halvasti, pole probleem, läheb hästi, natuke on kahju, et keegi kuulnud, aga see, et sa tuled nagu ja, ja sa üritad ja, ja see, et sa oled millegi kellegi keskel, see annab sellele üritusele mingi kesta ja pinge ja konteksti ja see ongi see tunne, et sa oled elus see mingi elus olemise tunne, mitte sa elad perfektselt elu, et sa teed ainult õigeid asju. Sa teed, sa üritad ja siis on kõik see muu ka veel täiesti banaalselt, aga kuidagi nii, nii ta nagu ongi väga palju asju kunstist õppinud, üks väga rumal asi on see, et õpime mingisuguseid erialasid, et noh, see, mis on alati kooli ja tahavad, et me õpime keemia, keemia, kuidagi mingi eraldiseisev asi ja siis me saame inseneriks või kunstnikuks ja see on ka kuidagi asi iseeneses, et meil on mingisugune ülesanne ongi kindlasti mingi võibolla kitsas ülesanne, aga see on äärmiselt õpetlik, et ma arvan enamus asju, mis mul on kunstis kasuks tulnud, need on pigem sellised nagu üldinimliku tarkuse. Ma teen mingisuguse, teen midagi nagu lõuendi peal ja siis ma saan aru et arusaamine tähendab tegelikult seda, mida ma ei tee mitte stuudios, vaid ma teen väljaspool seda või mida ma teen inimesena, et need on kõik need tarkused. Ajurünnakus on tavaliselt inson reeglitega vastu vaielda ei sobinud, tuleb kuidagi kas midagi lisada või kiita ja innustada ja nii edasi, aga vaata piksli metafoor. Väga põnev. Piksel teatavasti otsustab pikk selle ei vastuta, pixel teeb seda, mida kästud, nii nagu kästud, siis kui kästud seal, kus kästud, sellest, mis kästud ja, ja lõpuks, kas ta on roheline, sinine, punane, kollane või ei muutu üldse. See pole tema asi. Tõtt-öelda teiste asi ka ei ole. Ja üldse kellegi asi ei ole, aga tahaks kangesti näha, kas pixel näiteks peaks riigimehelikult käituma ja see oli esimene punkt. Veel paar punkti. See väide, et poes inimesed ostavad seda, mida neil vaja on, praktikas ei leia kinnitust, enamasti juhtub nii, et ostetakse seda, mida vaja ei ole kodus mitte et ise päris pahane, vaid eriti naine ja teised. Jälle, mis asja sa oled kostnud? Kusjuures mitte keegi ei tahtnud lausa naljakaks ja mis võib-olla isegi dramaatiliseks läheb, siis kui hakatakse ostma kingitusi, siis need, kes kingitusi saavad, laiutavad pärast mitu nädalat käsi. Kusjuures ei ole sugugi kindel, et inimene tahab meelega osta mingit prahti kokku ei taha ju. Ostab tähendab käitumine, mõtlemine ja võime ette näha ära tunda oma tegevuse tagajärgi. Et te ei käi kokku või käivad kokku, võib-olla küll, aga aga juhul, kui inimene ei arva, et ambiksel Ma vastan selles järjekorrast igasugused allegooriat muidugi ongi lombakas, kui need selle Lombakuse poole pealt võtta, siis, siis nad kukuvad kergesti ümber, aga see piksli Metafor tunda ära oma koht, et see on nagu oluline metafoorid, paratamatu on see tulevat signaali ja siis oled see, kes oled, aga noh, see mõte on pigem selles, et sa tunned teadmata küll suurt pilti. D, aga sa kuidagi tajud seda pilt ja seda Haapsalu horisondi taha ja see kõik ei näe, aga sa proovid leida oma õiget kohta oma õige koha leidmine, et sul ei oleks põletavalt häbi elatud aastate pärast, see. Ja, ja noh, ma arvan, kõige halvem, mis saab muidugi inimestele teha, kui meil oleks ideaalne pood, kus on ainult vajalikud asjad, kus ei saagi valesid asju osta, et see inimlik risk ja see peab jääma, et, et selle pärast kaubanduse paralleeliga ma olen endiselt väga kirjutan kahel käel alla, et, et see on minu arust on väga inimlik. Mulle tundub, et see on selline monstrum, mis neelab nagu kõik alla ja kõik muutuvad mingiteks konsomoristideks. Ostad mingit jama kokku, et see ongi see, et see ahvatlus on suur, midagi on sul päriselt vaja ja siis sa proovid säilitada kainet mõistust, seista vastu sellele, et issand, see on suurepärane, aga ma saan ilma selleta hakkama. Võimul üks selline juba on, et see on tegelikult väga hea, see täiesti absoluutselt igapäevatasand, et ma arvan, ongi nii jumal kui saatan ilmunudki alati pisiasjades ja olmesituatsioonides, et see on nagu äärmiselt oluline. Küsimusega jätkab Kalev rajangu. Kui sa sellest häbist ja häbitunde kaotamisest rääkisid, siis meie kultuur on läbinisti unike süü ja häbikultuur, et kõigepealt süütunne, üüratu süütunne ja siis sellest lähtuv niukene, too häbi enda pärast maailma pärast kõigi muude asjade pärast. Süüa hävin, aga kuidas saada häbituks või kuidas sellest häbist lahti saada ja sa ütlesid, kui sa viie aastaselt olid täitsa häbitu, siis 15 aastased sa olid ikkagi väga häbelik. Aga ikkagi see nõu hau, et kuidas saada siis sellest abist lahti. Saangi õndsuse juurde, kui sa tunnistad ennast lõpuks sellisena, nagu sa oled, mis tähendab pingutusel hakkamist, aga sa mõni nagu võimalusel iga vana näide, aga nagu nõukogude ajal lihtsalt osad tunnistasid lõpuks, et neil on moskismite Žiguli ja et see on nõmedam auto kui Ziguli, aga aga nad olid õnnelikud, nad said aru, et tegelikult oleks tahtnud Žigulit, aga nad lõpuks leppisid ja mitte nutuselt, aga kuidagi täie teadvuse juures, et meil on see auto ja tegelikult on ta saab kõik asjad aetud ja nad muutsid sellega õnnelikuks, et samamoodi. Ja putitaside pingutasid, tegid kõik oma reisid sellega ära, et sa vaatad peeglisse ja kuidagi saad õnnelikuks, et sul on mustad hambad ja liiga suur kõht või et sa ei oska, ma ei tea, ujuda või, aga sa lepid sellega ja oled õnnelik sellega, sest oledki õnnelik, et sa oledki sina, et sa oled õnnelik, et sa oled sina, et sa lõppude lõpuks saad iseendaga sõbraks, oledki parim sõber, oled sina ise täpselt sellisena, nagu sa oled, et ma arvan, see vallandab tohutu tõttu energia tegelikult, et siis seal kõigi teistega ka sõber. Mulle tundub, et suuremad hädad, et noh, miks me kritiseerime teisi võib olla täiesti asja pärast mingite asjade pärast, et noh, meil on väga palju asju enda sees ka, millega me leppinud ja mida ääri-veeri kritiseerime ja ja mis meil on kuidagi risti jalus ikkagi. Mida rohkem sa ennast endaga lepid, seda rohk vabaneb energiat, see on ikkagi see tööriistakast, et, et noh, tegelikult kasutad ühte kolmandikulise, kasvatavad kahte kolmandikku ja kui sa suudad kasutada kolme kolmandiku viimasele kuradi kõige totram Ale mingisugusele haigele riistale, leiad rakenduse teadmisest, milleks on, aga sa ju tahtnud seda, see tundub, et seal on, noh, ma ei tea, Sa ei taha sellega midagi teha, seda ka kasutama hakkad, et siis siis on nagu siis on vägev. Et sul on see enam-vähem kogu aeg kasutuses ja kui sa kõike kasutas, ainult aktsepteerin seda. See ei tähenda seda, kui sa saad endaga sõbraks ja kõik on väga hästi, et siis sa viskad nagu jalad seilavad asuva mõnus, eks ole, 20 aastat ei midagi, vastupidi, siis sa hakkad just nagu õhinaga tegema, et siis kõik need mängud, mis mängimata teod, mis jäid tegemata, sest noh, ma ei saa ja mul ei sobi või ma ei tea, imelik kuidagi, tormad igale poole ja ma kujutan ette, et sa tolereeri teisi kõiki, sest ta tulereerib ennast kõigepealt ka oma puudustega. Sa ütled, jah, need on puudused, ma proovin seda mitte teha, aga ma olen muuhulgas ka selline selline selline, aeg-ajalt ma ikkagi libastun, aga ma tean, et see on halb, aga ma proovin seda võimalikult vähe teha. Ja et selline asi, jah, ma ei tea, ma ei jõua ka sinna kunagi, aga ma kuidagi, ma aiman, et see oleks nagu parimis saaks juhtuda ja ma täitsa tunnen tunnelis tunne soomlasest nagu mingisuguse sammu, kuule tundub ligemale sellele astmele ja see on juba piisav. See oli nagu hakkad nagu minema põhjapooluselt lõuna poole, saad aru, et läheb nagu soojemaks ja soojemaks ja kui sa tead, et sa ei jõua ekvaatorile väljal, saad aru, kuidas ta nagu soojemaks läinud, sa kujutad ette, kuidas ta siis on veel Soemuse seal oleksid, aga noh, juba see mingisugune 500 kilomeetrit andis päris hea, 500, viiest 1000-st. Mõnikord on küsitud, et kuule, et kas äkki oled sa arvestanud ühel hetkel ma ei tea, saabub lõpp ja noh, ma ei pea silmas nagu surma, et, et ma ei tea, kunst ei taha teha või, või no saabki nagu kõik öeldud, et seal on ka mingi asi, mida ma ootan huviga, et kui noh, oli nagu algus või lõpp, et kui selline lõpp, saabub ta surma kuidagi fataalne tundub, et see nagu seal ei ole enam pärast midagi heietada, kui saabub mingisugune teine lõpp, tõesti, suhteliselt konkreetne lõpp enne seda, et äkki millestki saab täiesti küll, mida sa oled kogu aeg nagu teinud ja mis on sinu jaoks on suhteliselt suur osa elust, et see võib ka huvitav olla, aga aga kuningas tuleb siis ta tuleb, et see on kindlasti äärmiselt õpetlik olukordadega nagu tühja kohta ei jää, et et siis mingi asi kaob ja mingi teine asi muutub tänu sellele siis olulisemaks. Kunstnik Kaido Ole kõneles teemal Kosmose televisioon. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Eesti Kultuurkapitali ja Esna mõisa. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen raadioteater 2017.