Koole. USA-s elab eesti kirjandusteadlane Maire Jaanus on tuntud oma psühhoanalüütilises teooriast lähtuvate kirjandusuurimuste kaudu. Eesti kirjanikest on ta muu hulgas tegelenud Ene Mihkelsonile, Tõnu Õnnepalu, Jaan Krossi, Anton Hansen Tammsaare ja teistega. 2015. aasta märtsikuus külastas Maire Jaanus Ö-ülikooli, kus arutles teadvustamatuse tähendusest inimeses ja selle avaldumisviisidest kultuuris. Maire Jaanuse loengut tõlkis Eneke laanes, tõlget loeb Garmen Tabor. Mina olen toimetaja Joonas Hellerma. Ja võib-olla alustuseks ma tahakski küsida, et ehkki me nüüd räägime ikkagi lõpux inglise keeles, et kui palju sa eesti keelt praegu oskad ja kas sa saad lugeda eesti kirjandust eesti keeles? Ja see ei ole probleem, ma oskan lugeda. Aga mul pole mingit haridust Eesti nagu ajaloos. Ma pole kunagi Eesti koolis. Nii et mu kool oli mu vanaema. Ma tulin Saksamaale ja siis ma olin viis aastat vana ja siis ma õppisin saksa keelt väga kiiresti ära teadnudki, et ma rääkisin juba saksa keelt ja mu vanaema peksis mind, kui ma tulin tuppa ja rääkisin temaga saksa keelt ja ta ütles siin majas, sa räägid eesti keelt ja see on see keel ja see on see tunne, kui Michelson kirjutas mulle, et ta leidis, et mina sain temast aru. Ma ei tea, ma nutsin sabast, et mul oli tunne, et ta ütles mulle, et ma olen eestlane. Ja kuidas sa tead, kes sa oled, kui keegi teine ütles sulle kui ma proovisin aru saada, mida ta tahtis ütelda selle romaani katkuhaud ja roma ei ole õige sõna, see on õige sõna, aga see, mida ta on teinud, selle jaoks oleks vaja ühte teist sõna. Ja ma arvan, see oli üks suur. Ja see oli mulle suur kingitus. Jätkame inglise keeles. Meie tänaõhtune teema on teadvustamatuse jõud. Miks psühhoanalüüsi ja sellega seotud spekulatsioonid alateadvusest ja teadvustamatusest on olnud teie jaoks nii huvitavad? Saajud lähex Winfodvusesseri mässest päeva ma ei tea, millal ma selle enda jaoks sõnastasin aga ma olen ammu teadnud, et mind huvitab kõige rohkem küsimus miks on olemas sõda ja no miks inimesed tahavad sõdida? Miks nad tahavad hävitada ilusaid linnu. Lapsena nägin selliseid linnu. Mu õde oli väga haige, taris vain fordi haiglas ja me käisime teda seal vaatamas. Schwainfort oli täielikult varemeis, seal ei olnud ühtki maja püsti. Miks? Taeva päralt, miks? Mis inimestel arus oli, et nad midagi sellist tegid and so ennežele? Ma. Mõne uuend Adven Andogransivad. Ähend naisku käib nii et kui ma ülikooli läksin, mõtlesin alguses õppida ajalugu. Aga mind huvitas ka füüsika. Mul oli gümnaasiumis üks füüsikaõpetaja. Käisin väga heas eliitkoolis, seal olid kõik väga targad. Me kuulusime New Yorgi fanter kolledži alla. Sinna kooli pääses sisseastumiseksamitega. Ja meie füüsikaõpetaja oli Hanter kolledži õppejõud. Talle meeldis meid õpetada. See oli tüdrukute kool ja seal olid kõik väga elavad, esitasid julgeid küsimusi. Mina ei olnud nii julge, aga nemad olid ja see meeldis mulle. Ütleme nii, et mind huvitas tegelikult füüsika. Aga ma mõtlesin, et kui ma õpin ajalugu, siis ma saan aru, miks on sõda olemas. Tegelikult muidugi ei saanud. Ajalugu õppides räägiti mulle üha uutest sõdadest ja ma sain aru, et see ei aita mind. Läkk mammend, end Eesti ainsad Science tekk, Hähtsain tähendab innov klassi piinsen Allandes Saugen. Üks otsustavaid hetki teaduse ajaloos on see, kui Deckart ütleb, et filosoofia ja inimolendid on nii keerulised ja segadusse ajavad, et ta loobub täielikult kirjasõnast kõigest, mis oli kirjutatud ja mõeldud. Sina anna Mäedeks Chametri and so kaan, pigem jana. Login. Ta otsustab tegeleda hoopis teadusega, mis tema jaoks tähendas matemaatikat ja geomeetriat. Jumalast saidi kaardi jaoks kolmnurk. Nii et kartis, oli ka teaduslik impuls, teaduslik aja on olemas igasuguses teadmises aga eriti reaalteadustes, kus see on otsustava tähtsusega. Tuleb omada tõsikindlust ja tõendeid. Sa pead olema kindel oma teadmistes, kui tahad nende abil näiteks silda ehitada, kui sild vajub kokku, on see tohutu vastutus. Sa pead olema kindel, et sul on õigus. See ärgitab teadlasi tagant. Miski pole olulisem kui teadmine ja teadmiste areng. Now been in the Dance. Me räägime palju õnne ja naudingu imperatiivist. Aga psühhoanalüütik Jacques Lacan ütleb oma seitsmeteistkümnendas seminaris, et meie aja imperatiiv on hoopis teada, üha rohkem seal on siin tahaks seda, et see ärgitab ülikoole nagu dekaartigi tema eluajal jätma kõrvale subjekti rääkivat ja otsivat subjekti ehk inimest. Sest tema loomus on keeruline ja ta on segaduses. Oma jänki boa Ena masstünn, minu üliõpilased on kõik kohutavas segaduses. Teadus tahab sellises objekti kõrvale heita, aga psühhoanalüüs üritab seda takistada. Psühhoanalüüs ütleb, et las inimene otsib. Ma näen ohtu, et neuroteadlased ei mõista, kui suurt naudingut pakub inimestele otsing. Seal tead, süvitaan. Lacan kasutab naudingu kohta sõna Suissaa kirjutanud, sellel on erinevaid liike, kuid teaduslikes suid šanss seisneb selles, et sa saad midagi teada. See pakub naudingut. See on põhjus, miks teadlased töötavad. Deckart ütleb, et kui ta leidis oma meetodi, siis oli see parim hetk tema elus ja ta ei tahtnud midagi muud. See on ainus emotsionaalne hetk Kaardi raamatus arutlus meetodist nale sest Lacan ütleb, et teadmine on naudingu õde. Teadlased ei tee oma tööd ainult tõe ja tõsikindluse leidmiseks, nagu nad väidavad vaid sellepärast, et nad naudivad seda. Samamoodi nagu mina naudin seda, mida mina teen, olles eeldatavasti mingit sorti mõtleja, ma teen seda, sest see pakub mulle tõelist naudingut annab tõelise laengu. Viilingmann Aare, kao mäsu mänd. Lugesin kunagi üht artiklit, kus räägiti, et see nauding on sama tugev kui narkootikumidest saadav nauding. Thinking vaadeldi, kui saavutad läbimurde. Kui otsid lahendust mingile probleemile ja leiad selle, siis see pakub naudingut. And then I tähendab, kas me nii-öelda, et, et häätsid ju vee oli. Ma teadsin esimese ülikooliaasta lõpuks, et kõigel sellel on pistmist tunnetega. Seal ja kui inimesed rääkisid oma ajenditest põhjustest ja kvalitatiivset elukogemusest, siis vastus oli kunstis. Lausest säin, vaede suua kunst oskas kõige paremini vastata küsimusele, miks sõda on olemas. Hipo tead meid. Nii. Loominguline impulss annab kunstnikele võime sõnastada oma kogemusi ja mõtteid. Vot vot psühhoanalüüs tegeleb sellesamaga, see püüab tuua inimeses välja parimad tunded ja mõtted laeks. Nii et nad saaksid sõnastada oma kogemusi ja teha siis paremaid otsuseid, kuidas elada ilma, et keegi vahele segaks, ilma et keegi neile midagi ette ütleks. Nad tahavad sulle endiselt peans, võtavad ennibedyt hävindem. Et ei ole olemas programmi või doktriini, mille järgi hästi elada. See tuleb igaühel ise avastada. Ma tundsin, et mulle pakkus seda kirjandus. Maire Jaanus, kas te võite öelda, mis on teadvustamatu ja miks see nii oluline on? Su ees, see on nende sügaval asuvate instinktide avaldumine, mis põhjustavad sõda sõda, isegi pereringis või inimeste elus. See, mis katkestab sidemed inimeste vahel. Tüli sõprade vahel, mis lõpeb vaenuga. Tüli kahe mõtleja vahel, mis tekitab vihkamist vaenud teise maailma nägemise suhtes tuleb ligi pääseda neile põhilistele aedele meie enda sees. Kõik need impulsid on seotud naudingu ja valuga meie enda naudingu ja valuga tead. Psühhoanalüüs ei õpeta midagi muud kui tundma iseennast säilitama neid asju enese sees. Lacan ütleb, et me ei saa oma instinkte kunagi täielikult valitseda and või end neis terveks ravida. Aga me saame neid teatud määral kontrollida. Ja võib-olla annab see meile lõpuks aime ka sõjast. Me oleme proovinud astuda sõja vastuseadustega ja sõjaendaga. Me oleme proovinud lõpetada sõdu sõdadega. Esimene maailmasõda pidi lõpetama kõik sõjad lõpetama ühe agressiooni tugevama agressiooni abil. Aga see kerkib meis kõigis üha uuesti esile. Kui me suudaksime paremini mõista ja teoritiseerida, miks nii paljud meist on vahel agressiivsed individuaalsel tasandil siis saaksime me ehk kollektiivselt mõelda, mida teha, et lõpetada agressioon kollektiivsel tasandil täru sent to. Praegu oleme just sellises olukorras ISISega. Nad on pannud ennast täiesti loomuvastasesse olukorda. Jumalast on saanud saatan ja nagu nad internetis kirjutavad, nende eesmärk on tappa kõik ameeriklased ja eurooplased. See on kokku üle miljardi inimese. See on nende kutsumus. See on rohkem kui Hitler, Stalin ja Mao. Kui täpsid. See ongi surmatung. Me ei peagi rääkima teadvustamatust, see on täiesti nähtaval. See on see, mida Lacan lõpuks ütles. Reaalne on alati olemas ja lihtsalt ei näe seda. Ei oska seda ära tunda. Mõtleme endiselt, kuidas oleks õige reageerida. Mõned ütlevad, et tulgu mis tuleb, aga sõda ei ole abinõu. Aga mis siis üle jääb? Kas laseme end lihtsalt ära tappa? Meil ei ole vastust. Muud lahendused on valikuline, pommitamine ja droonid. Siis aga hukkuvad paljud süütud inimesed, nii et me ei tea, mida teha. Psühhoanalüüsi alakan nihutasid läänemaailma mõtte eemale õnnest, täiusest. Lacan kritiseerib seda arusaama kõige paremini, kui ta nimetab heegelit kõigi aegade suurimaks hüsteerikuks ja lööb temast lahku. Heegel mõtles, et käies seda rada, mille kristlus on meile kätte näidanud, jõuame taevasse. See oli muidugi maapealne taevas ja heegel arvas, et me jõuame sinna teadmiste ja teadvuse kaudu. Linalakka on. Lakanud ütleb aga, et me peame võtma arvesse ka šanssi meie tundeid, mis on tähtsamad kui meie teadmised. Ja mis juhivad tegelikult meie käitumist, meie mõtlemist ja meie teadmisi. MK-põetajad. Alles seda arvesse võttes on võimalik mõista inimolendi keerukust paradoksaalsest kahetisust, armastuse ja vihkamise kombinatsiooni. Heid. Kui hakkan mõttes sellest tunnete õnne ja õnnetuse sasipuntrast tõid oma mõtlemisse kuradi. Aga temast ei saanud kunagi sobenovarit. Kuidas läheb ka taani filosoof Sören Kirke kord kritiseerib oma raamatus kartus ja värin inimest, kes on meeleheitel, kellel ei ole jumalat. Nagu vendi, vann, Dostojevski romaanis vennad, kramaazovid, kelle jaoks on kõik mõttetu ja kes läheb hulluks, jõuab oma mõtlemisega ummikusse. Lacan võtab küll arvesse inimhinge tumeduse saatanliku poole kuid ütleb, et me läheme sealt edasi. Me jõuame reaalse, nii iseendas. Meil ei ole millelegi toetuda. Aga me läheme edasi. Kaevume sügavamale teadvustamatusse ja püüame aru saada, milline on see reaalne teadvustamatu mis on seatud meie tunnetega. Mitterääkiv teadvustamata. Lacan ütleb, et meil ei ole tõde. Ja me ei jõua kunagi selleni, sest see hargneb pidevalt. Teadlased jõuavad tõeni, avastavad genoomi, aga siis tuleb epigenoom ja nad peavad edasi uurima. Aga ravimifirmad haaravad kinni esimesest tõest ja toodavad ravimeid, toetudes nendele poolikutele tõdedele, et aju kontrollida. Neuroteadus on jõudnud nii kaugele ja just seepärast on tähtis, et humanitaarteadlased võtaksid sõna aju medikaliseerimise vastu. Juba praegu antakse Ameerikas lastele igasuguseid ravimeid selleks, et aju korda teha. Kui midagi näib valesti olevat. Minu jaoks on see kohutavalt vale. Kohutav sekkumine inimese arengusse. Mul on taskus üks luuletus. Ameerika luuletaja Jack Gilbert ütleb, et hoolimata maailmaõudustest peame hindama rõõmu, kui me seda kogeme. Me ei tohi eitada õnne. Ta ütleb, et kui muudame ebaõigluse oma ainukeseks tähelepanu objektiks siis me helistame saatanat siis, kui kibestume kui maailm on ebaõiglane, täis halba tahet ja surmatungi. Ma muudaksin seda natuke ja ütleksin, kui me muudame ebaõnne oma ainukeseks tähelepanu objektiks siis me ülistame saatanat. Lacani juures meeldib mulle see, et ta ütleb, et me oleme küll ummikus. Meil ei ole vastuseid. Aga me läheme edasi. Meil on tahe. Meil on õnn, mani läheb ta auhinda saksa kannali, väga vaimukas inimene lagedale. Vahel ma lausa nägistan naerda. Ta räägib teadlaste tungist teadmiste järele tähenduse järele ja ta ütleb prantsuse keeles, et see on vaid pool kana. Ja siis ta räägib loo poolest kanast, mida ta oli lapsena lugenud. See on nii naljakas. Malagistasin naerda, kui ma seda lugesin. Oma kahekümnendas seminaris, räägite sellest, kuidas ta käis Roomas vaatamas kõiki neid kristlikke maale ja olin naerust kõveras. Et see on tung huumori järele. Sammel tulin esimest korda Eestisse 1968. aastal. Ma ei julgenud oma emale öelda, et ma tulin. Aga ma tulin. Siinsed naljad olid uskumatud. Te rääkisite tol ajal tõsistest asjadest naljade abil. Ameerika ülikoolis tuli mul teha poliitilise korrektsuse test kindlustusfirma jaoks. Praegu seda enam ei nõuta, kuna me olime kõik selle vastu. Kui keegi tegi nalja rassi, klassi, soo, raseduse, puude või Ameerika lipu kohta ja see haavas kedagi, siis tuli sellest ülikoolis kõrgemal pool teada anda. Meie kolleegidega, kes me usume naljadesse ja vabadusse nalja teha sest vahel on see ainus sõnavabaduse vorm. Me kukkusime sellel testil läbi. Me teadsime seda ette, sest me teadsime, mida meilt oodatakse. Aga meid ei huvitanud. Olime testi vastu. Niisiis on Lacannil see idee, mitte ilma. Meil ei ole absoluutset tõde, mida teadus otsib ja mis peaks lahendama kõik probleemid. Näiteks see tagavara plaan, kliima soojenemise puhuks. Idee, et ehitame kate päikese eest, võtame ookeanidega midagi ette, muudame kapitaalselt mere- ja maismaatasakaalu. Jällegi see idee, et küll teadus päästab meid. Me hävitame loodust, aga küll teadus päästab meid. Me oleme looduse juba osaliselt hävitanud tänu teadusele kuna teadus võimaldas meil tungida maapõue ja nii edasi. Vanasti, kui inimesed hakkasid põldu kündma, siis nad enne palvetasid emakese maa poole. Tõid ohvreid, valasid veini maasse, enne kui hakkasid kaevama. Meie oma teadvusega hakkasime lihtsalt kaevama, aatomit lõhkuma. Me jätkame samas vaimus ja loodame, teadus päästab meid. Ookeanid on reostatud, kalad surevad, aga küll teadus päästab meid. Muudab vee jälle leeli selliseks ja kõik saab korda. Lakk annab väga kriitiline selle impulsi suhtes. Kuid samas on see inimestele omane. Sats aeg popp. Aga jällegi ütleb Lacan, mitte ilma. Meil ei ole tõde, aga samas me ei ole täiesti ilma toeta. Muide, ma kasutasin seda, kui kirjutasin Ene Mihkelson romaanist katkuhaud. See on sünge raamat, raamat armastuse puudumise sündmusest, armastuse puudumisest, mis inimesel oma emalt-isalt või vanaisalt saamata. Saksa inglise kirjanik Winfrey George. See vald ütleb, et kui ta vanaisa suri, siis jäi ta haigeks. Inimene jääb haigeks, kui ta kaotab kellelegi, kelle armastusest ilmajäämine on tema jaoks talumatu. Ma nägin Mihkelsonile raamatuga nii palju vaeva, sest ta tundsin ise sellest aru saamata et Mihkelson on kohtunud reaalsega talumatuga, et ta ei olnud saanud armastust oma emalt ja isalt, sest ta oli nad kaotanud, ent hääd valdsetest hääletajad And that that s või oli, see puudutas mind. Sest ka mina kaotasin oma isa. Olin kolmeaastane, kui ta kinni võeti. See oli minu jaoks võti tema loomingusse. Oma Mihkelson ESC lõpus ütlesin ma seda, mida ma tõeliselt tundsin. Aga ma ei teadnud, miks. See viimane osa on armastusest ja seal ma ütlesin, et see raamat ei ole ilma armastuseta. See, kuidas peategelane otsib informatsiooni oma vanemate kohta kuidas ta kohtleb oma tädi, kes oli reetur, kõik see ei ole ilma armastuseta. Mitte ilma toeta. Me otsime tõde ikka edasi, aga loobume ideest, et me saaksime kunagi täiesti selleni jõuda. Teiseks, mitte ilma armastuseta. Me ei saa kogu armastust, mida me tahaksime. Aga me saame midagi ja seda on juba piisavalt. Ja kolmandaks, mitte ilma rõõmu ja õnneta. See, millest ma rääkisin. Inimene, keda on armastatud, oskab hinnata väikseid õnnehetki. Ja need ei seisne materiaalses rikkuses, nagu Aristoteles ütles. Aristotelese jaoks seisnes see sõpruses. Ta sai aru, et vooruslikuks inimeseks saamine, mis tema jaoks tähendas mõõdukust ja rahulikkust on nii raske, et keegi ei suuda seda saavutada ilma sõpradeta. Hipofrom Voa hipo, Ena hima Sanders. Ta saatis Aleksander suure sõjaväge, oli tema õpetaja. Nii et ta pidi teadma nii mõndagi sellest kohutavast impulsis inimestes. Tuleb hoida sidemeid vanematega, sõpradega, nendega, keda sa usaldad. Ma usaldan kunstnikke. Ma usaldan mõnesid filosoofia, mitte kõiki. Usaldan heegelit vaid osaliselt aga mitte lõpuni. Ma usaldan Lacanni. Väithank happed. Kaotad piibubki, aat, linnad ei läenal veel. Idenberliidikud Joe sihida leevendus, ta on suur mõtleja ja ta on nii keeruline, et inimesed annavad alla. Loevad, natuke, jätavad pooleli. Lacan ei usu terveks ravimisse ja seepärast ei meeldinud talle ameerika ego psühholoogia, mis arvab, et tuleb tugevdada ego ja siis sa oledki tugev ja enesekindel. See on jama. Lacan pakkus palju keerulisema Mudeli inimese vaimust. See oli põhjus, miks ma liikusin heegelija Froidi juurest kanni juurde. Paljud neuropsühholoogid toetuvad Freudi teadvuse mudelile, aga nad peaksid neuroteadusest rääkides tegelikult toetuma vähemasti Lacani mudelile. Muidu lähevad nad rappa ja lihtsustavad asju. Nii et me ei saa elada ilma tõeõnne ja armastuseta. Inimesel peab olema armastus. Kasvõi armastus koerte vastu, ükskõik kelle. Pole oluline. Kui sul on vihkamine ja meeleheide ja sul on samal ajal võimu nagu filosoof Francis päikon ütles. Teadmine on võim. Kui sul on võimas teadmine siis see on ohtlik. Proua jõhev. Kas te olete ka isiklikult läbi elanud kohtumisi teadvustamatuga? Jah, ma arvan, et olen seda pasta. Ma räägin ühest unenäost, kuigi ma ei ütle tingimata, mida see tähendab. Ma nägin unes, et läksin New Yorgis Broadwayl oma lapselapsega, taan tüdruk bussipeatusesse. Seal oli üks mees väikese tüdrukuga. Isa sirutas käe välja ja laps hakkas seda lakkuma. Tüdruk paitas niimoodi isa kätt. Isa tuli meie poole ja mulle tundus, et ta ei saanud aru, mida tüdruk tegi. Siis ma ütlesin talle. Kas te ei saa aru, et ta tahtis teile öelda, et ta armastab teid väga. Ja siis ma ärkasin üles. Laps ei saanud rääkida, tal ei olnud sõnu. Ta pidin näitama sellisel ürgsel viisil oma kehaga, et ta armastab oma isa. Ta oli nagu väike loom. Loomad lakuvad oma poegi ta lakkus isa kätt, sest ta püüdis kõigest väest leida väljendusviisi. Ta oli nagu kass nagu emakass, kes tahab näidata oma armastust. See unenägu oli armastuse tuumast õrnusest ja sellest, kuidas seda väljendada. Ta absoluut alla. And that meie tsivilisatsioon on kaotanud sideme õrnusega. Me ei oska olla õrnad. Meie jaoks on tähtsad numbrid statistika. Demokraatia ei ole suutnud leida seost armastusega. Rohkem oli õrnust ja selle väljendamist romantismi ajal. Pärast klassitsismi ja selle karmust. Õrnus on armastuse tuum ja sellel on maailma muutev jõud. Minu unenägu oligi sellest. Kuidas saab inimene kohtuda teadvustamatuga iseendas? See on lihtne. Kui sa enne seda küsisid, siis ma mõtlesin teisiti, aga inimene peab olema sügavalt õnnetu. Või kannatama sellisel määral, et see segab tema elutööd ja suhteid. Midagi peab valesti minema. Lacan ütleb, et reaalne on see, mis ei toimi. Ei toimi, nii et oled tõesti ummikus. See võib olla lahkuminek abikaasast või midagi hullemat nagu lapse surm, inimese enda haigus, töökaotus. Aga sa pead kannatama. Lacan ütleb, et kui oled tavaline neurootik nagu Woody Allen ei vaja sa mingit ravi. Lacan oleks ta minema saatnud ja öelnud, et mine tee oma kunsti. Kui oled neurootik, siis elu ise ravib sind. Lacani teraapiasse minnakse siis, kui kannatatakse. Vahel võib põhjus olla üsna lihtne. Tähendab läksin hiljuti uuesti teraapiasse mitte Lacanistliku tavalisse teraapiasse. Otsisin kaua, kelle juurde minna. Ja siis leidsin ühe vana sõbra. Mul oli väga lihtne mure. Mu tütar kolis oma abikaasaga Londonisse. Ma olin väga lähedane tema vanima tütrega. Nägin teda kolm-neli korda nädalas. Ta läks ära ja ma kartsin, et nad jäävadki välismaale. Mu tütar teatas sellest ootamatult ja ma olin meeleheitel. See oli side, mille kaotamine oleks olnud minu jaoks väljakannatamatu. Ilmselt mu enda elu pärast. Ma ei suutnud taluda mõtet, et see väike tüdruk läheb ära. Oli nii õnnetu, et pidin minema psühholoogi juurde. Ma ei olnud 20 aastat teraapias käinud aga see viis taas sinna. See oli liig. Pidin sellest üle saama. Olin depressioonis. Muidugi ma saan oma tööga hakkama, olen lihtsalt neurootik. Aga see oli nii valus. Õnneks tulid nad aasta pärast tagasi. Infoandja. Tõugude anda selline lihtne asi, võib-olla kohtumine sellega, mis on sinu jaoks talumatu asi, millega sa ise enam toime ei tule. Mõned arvavad, et kõik inimesed peaks psühholoogi juures käima. Aga mina nii ei arva. Lacanistid arvavad ka, et sa käid mõnda aega teraapias, lahendad oma probleemi ära ja elad edasi. Siis võib jälle midagi juhtuda, näiteks lahutad. Sa ei tea, miks see juhtus, oled segaduses. Ei saa aru, mis sa valesti tegid, et abielu lõhki läks. Ja siis lähed uuesti teraapiasse. Ja püüad aru saada. See, mida lakkaan nimetab reaalseks, on tegelikult alati meiega. Ja vahel see ilmutab ennast. See on see tõeline teadvustamatu valu, millele ei ole vastust. Rääkiv teadvustamata on see, mida inimene ütleb ja unes näeb. Kui ta läbib psühhoanalüüsi ja see annab vihjeid selle kohta, miks mingi sündmus tegi inimese nii õnnetuks. Selgitab, miks sa ei saanud lahutusest üle ega saanud eluga lihtsalt edasi minna. Miks sul ei olnud sel hetkel jõudu täiel rinnal eluga edasi minna? Öelda ratsionaalselt? Te olete uurinud mitmeid eesti kirjanikke, Tammsaare, Õnnepalu, Kross, Mihkelson. Kas on võimalik öelda, mis asi üldse on eesti kirjandus? Tõde ja hästi. Mul on sügav vaistlik veendumus et eesti kirjandus väljendab meie eriliste ajalugu. Meie ajalugu on osa imperialismi ajaloost, mida on palju uuritud aga samas on ta sellest erinev ja väga keeruline. Meil on olnud palju vallutajaid, aga me oleme säilitanud oma keele. Kui britid läksid Indiasse, siis indialased kaotasid oma keele. Nad võtsid üle inglise keele. Kuidas küll meie valgustuseelsed inimesed? Me jõudsime valgustusaega kõige viimasena Euroopas, alles 19. sajandil suutsime oma keele alles hoida ja näotantsu Adma enda aare, Estonian antiitsi, mängu, Äntso, Estonian pilte, sellepärast õpetasin ka oma tütrele eesti keelt. Ja nüüd õpetan ka oma lastelastele, sest selles on midagi uskumatut. Tänapäeval arvavad mõned, et pole midagi hullu, kui keel kaob. Aga ma olen jätkusuutlikkuse pooldaja. Kui eesti keel kaoks, oleks seesama kohutav, kui mõne linnuliigi väljasuremine. Kui ööbik sureks välja ja me ei saaks enam ööbikulaulu kuulata. Jätkusuutlikkuse toetajad ütlevad, et me juba loome maailma, kus ei ole enam linde. Mu lapselaps küsis mult, et kas ma tean, et varsti ei ole enam puid? Ma küsisin, kus ta seda kuulis? Ta vastased koolis. Ma ütlesin, et me peaksime midagi ette võtma, istutama rohkem puid. Kui mu vanaema koju tuli, siis ta alati teretas oma toataimi. Ja meie ka lapselapsega räägime puudega. Kui puu on kidur, siis ütleme talle, et ta pingutaks ja katsuks kevadel lehte minna. Nüüd on mu tütretütar ratsionaalne, aga ta küsib ikka, kuidas puudel läheb. NII Estonian eestlastes ja sellest, kuidas nad oma hinges tulid toime nende ymber realistlikke vallutustega, rõhumisega, mida nad pidid taluma. See, millest kirjutab Ene Mihkelson on midagi erilist. Minu arvates on eesti kirjandus sama suur kui ükskõik milline suur kirjandus. Ja ma ei tunne, et oleksin suutnud lõpuni avada nende kirjanike loomingut, keda sa nimetasid. Ma ei teadnud piisavalt palju nendest teoreetilistest ideedest, mida ma kasutasin. Andsin oma parima, kasutades oma teadmisi psühhoanalüüsist. Aga see pole kaugeltki täiuslik. Aga ma arvan, et kui me eesti kirjandusest kirjutame, on väga oluline kõrvutada seda kartmatult kõige suuremate kirjandustega. Sest see on suur kirjandus. Meil ei ole hulga mõttes palju suurt kirjandust, sest me oleme väiksed. Aga see on väga hea. Nagu ütleb ühe Pennsylvania firma tunnuslause. Me oleme väiksed, aga me teeme suuri asju. Õpiksin Stowniad, audio, Thefti. See, kui kiiresti Eesti sai üle sellest, et ta pidi 50 aastat olema midagi muud kui see, mis ta tegelikult oli on kuidagi seotud selle suure ajaloolise segunemisega. Alati, kui ma eestlastega kohtun, mõtlen, et nad on nii targad. Ma usun eestlastesse. Me jäime ellu. Ja me teame nii mõndagi ellujäämise kohta. Ilmselt on see meil geenides minna Ossa. Vaevu. Teie näed närvi. Teemal teadvustamatuse jõud kõneles ööülikoolis USA-s elav eesti kirjandusteadlane Maire Jaanus. Loengu tõlkis Eneken laanes, tõlget luges Garmen Tabor. Kõnelus on salvestatud 2015. aasta märtsikuus Tallinnas. Muusika ansambel teipen pilluells. Toimetajad Külli tüli ja Joonas Hellerma raadioteater 2017.