Ülikool. Hoidmise küsimused ongi siin ilmas põhilised pealisülesanded, kuidas hoida seda, mida ei tohi lõhkuda, muuta ja ei tohi kellelegi teisele ka seda võimaldada. Põhiküsimuseks on, kuidas hoida. Koole. Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid kõneleb teemal pealisülesanne. Loeng on salvestatud Esna mõisas. See pealisülesanne on erakordselt keeruline asi. Ja mida rohkem mõtled, seda keerukamaks läheb ja seda vähem hakkab tunduma, et ükskord saaks selgeks, mida kauem mõtlen, seda vähem niisugust lootust on seal lõpmata huvitav, lõpmata keerukas ja tohutu tähtis. Et see on teema, mida ammendada ei saa millega igaüks jõudumööda tegeleb ja sellega mõtestab ühtlasi oma elu. Nii nagu elu on ammendamatult keerukas. Nii on ka kujutlus endast ja teistest inimestest kui imest lõpmata keerukas, järelikult ammendamatu. Kõige halvem, mis võib meid selles seoses tabada, on see, et tekib ettekujutus, et oh, mul on, sai nüüd asi selgeks. Tähendab, me oleme teel. Ja lootnud ta jõuda kohale. See teelolek ise on väga põnev. Ja selleks, et oleks võimalik endaga natukenegi rahul olla, selleks vaja ju kujutad ette, mis on mõistlik. Aga ühtlasi, mis on ohtlik, mis on vajalik ja mõnikord ka kasulik, see kasu, see on üldse üks kahtlane, ohtlik mõiste. Nii nagu võlg kui vanemad räägivad lapsele, sina oled väike praegu ja me teeme kõik, mis võimalik, et sinul oleks kõik, mis vaja, saaksid käia igal pool, mitte ainult koolis, vaid ka trennis ja siin kus sa soovid, aga siis, kui ükskord meie vanemaks jään, vanaks jääme ja siis siin on juba suur ja siis sa annad meelelik tagasi. Sellised vanemad jäävad lapsest ilma. See, et meid on siia ilma üldse noh, ma ei taha öelda, muretsetud, tekitatud ja suureks kasvatatud ja sageli ka arukaks aidatud ja see on nii suur, et seda ju tasuda võimalik ei ole, põhimõtteliselt ei ole. Ja nii kui keegi käsitleb seda teenusena, mis on nagu võlge, umbes, et noh, praegu sina, aga siis anname pärast tagasi siis on ju selline koorem laadud teisele inimesele selga, mida tasuda ei ole võimalik. Ja sellise koorma eest ju, kui võimalik inimene põgeneb. Niisiis selle lihtsa. Ma ei tea, kas ongi lihtne? Rumaluse tõttu vanemad jäävad lapsest ilma olenemata sellest, kuidas nad teda hoidsite kasvatest. Aga nende ma tuletaksin meelde ühe sellise loo, mis juhtus küll palju aastaid tagasi veel nõukogude ajal, kui raadiost oli reporter Lõuna-Eesti ühest lasteaiast ja reporter küsis laste käest, et kelleks sina tahad saada, kelleks sina tahad saada, üks poiss ostab, tema toob kosmonaudis nagu oli ette nähtud öelda sel ajal. Ja tark laps ütleb, et kosmonauti tahab. Ja siis küsib reporter tema käest, et aga mida siis selleks tegema peavad, sa saaksid kosmonaadiks? Poiss vastab kindlalt niimoodi. Kõmbo sööma ja hästi magama. Kaks tähtsat asja ja kui need on korras, siis küll ta siis saab, eks ole. Loodi kujutlus inimestele pisikesest peale, et kui võimalik, siis kõik kosmonaadiks. Ja kui see kosmonaadiks ei taha, siis pole üldse midagi, eriti seal. Esiteks oled rumal, teiseks, mida sa mõtled üldse nii lihtsast asjast aru ei saa kosmonal tiksuma hakata. Miks ma seda räägin, räägin selleks, et mõnikord kasvatamise asemel inimesed eksitavad 11 tekitavad niisuguse illusiooni mis on noh, kui mitte mõttetu, siis vähemalt võimatu. Samasugune illusioon on ju ka see, et kõik uksed on avatud, kõik on valla, sulle muudkui mine. Ja kui sa ikka kõmba söödiaste magad, siis saad iga asjaga, et eks ole ja ja nüüd püüdsin nalja teha, aga see ei tulnud välja. Kui sa ikka õpid, kogu aeg jal pingutad ja siis saavutad tuhkagi see, millest sõltub saavutamine on kordades ja kordades keerukam. Igasugune soov muutub väärtuseks üksnes juhul, kui suudad loobuda ja mitte sellest loobuda, mida sa tahad saavutada vaid kõigest sellest loobuda, mis on ka huvitav, eks ole ka vajalik ja ka tore ja suurem osa poisse ja viletsa haridusega seetõttu, et ilusaid tüdrukud on nii palju selle koha peal, need ongi see pealisülesande küsimus. Kuidas mõtestada selle, miks see üldse tegeleb selle valdkonnaga, miks sa siin ja praegu jänüüdja nii tegutsed ja ühtlasi valmistud selleks, mida veel ei suuda ja mida võib-olla mitte keegi ei suuda? Vaata kui kõrge see pealisülesanne võib-olla, et ta ei museldaksega masendaks, vaid innustaks ja julgustaks ja vääristaks. Et see on küsimus, mida me võime ju siin koos üksteisele esitada. Aga millele vastamine on igaühe isiklik asi. Ja kui seda küsimust ei esita, siis vastust ei tule. Ja kui oled hooletu ja pealiskaudne vastamisega, siis eksitud ennast võib-olla ka teisi. Juba antiigi, see oli selge, et elu on lühike. Viita Nostra previsest tundub küll, et igavene hulk aastaid ju. Aga mida vähemaks aega jääb, seda kallimaks aeg muutub ja siis selgub, et aeg on eriliselt kallis ressurss. Nooremas eas muudkui viida ja veeda aega ja selgub, et ikkagi liiga vähe veedad ja viidad tehakse rohkem viite veeta, kuskil vedeleda. Alles siis, kui aeg hakkab otsa saama siis hakkab inimene jagama, et aeg on ainuke pöördumatu ressurss. Igasugusest teisi ressursse saab ju tagasi pöörata, raha saab otsa, teenime uue asi nüüd. Ja isegi tervisega on enamasti niimoodi, et annad ennast arstidele kätte ja olenemata sellest, mis sa ise arvad, peaks ikka terveks. Aga ajaga on nii, et iga päev ja minut, mis on läinud, on läinud igavesti tagasi pöörata ei saa mitte midagi. Ja arvan, et just ajaga seoses ongi see pealisülesanne eriliselt huvitav ja keerukas. Kui me hindame aega maakera tiirlemise ja pöörlemise alusel, noh, siis on suhteliselt lihtne. Aga inimese ajaühikuks on sündmus ja mida tihedamalt on sündmusi, seda kiiremini kulgeb aeglaselt, pikemaks osutub elu olenemata sellest, mitu aastat kellelgi siin on juba seljataga või ees. Ja vaata, kuidas saada aru sellest, mis on võimalik nüüd ja praegu siin ja kohe. Ja mille jaoks on vaja aastaid pingutada, pealisülesanne, kui ei taba ära, et see, mida me teeme, on algeline, vaja on tegeleda võrratult keerukamate asjadega. Siis ei hakka ju valmistuma, mis on valmistatud tühja asja jaoks, aga kui on pealises, kui tunned, et vot tõsised asjad on need, mida me ei oskagi praegu esitada. Ja see ütlemine, mis mõnikord kõlab ka, et noh, et ma ei tea, kuskohalt see palve pärit on, aga teda on pea kõikides religioonides, et idamaadel öeldakse, et alla anna mulle mõistust, vahet teha, mida ma suudan ja mida ei suuda, mida saab ja mida ei saa. Säästa mind sellega tegelemisest, mida niikuinii muuta ei saa. Mis jutt, see näitab preestrit, pealisülesanne asetamata, peabki tegelema peamiselt sellega, mida ei saa praegu peab valmistuma, loome eeldusi selleks, et tegeleda sellega, midagi teiste arvates üldse ei saa. Ja see ongi kõige tähtsam. Ja kui seal valvet natuke ringi teha, siis oleks nii-öelda lah, anna mulle julgust tegeleda sellega, mis teiste arvates on võimatu. Ja nüüd tuleks rõhutada, et igaüks meist teostab ennast ise ja teised saavad seda soodustada. Aga kahjuks saavad ka raskendada. Ja nüüd ma käin korraks mõtte väganisel kitsale alale. Olen mõnikord õpetajate käest küsinud, et mis on koolis põhiprotsess? Vaatab mulle otsa natuke kaastundlikult, no kuule, misasja sa küsid. Kes seda siis ei tea? Koolis on kõige tähtsam on õppimine. Mõni ütleb sinna vahele õppetöö. Mõni lisab, et umbes sedasama sõnastab natuke, riiklik õppekava täitmine on põhiprotsess. Kes siis seda ei tea. Seda ka ei tea, mida sa üldse tead. Aga pangem tähele, need kõik vastused valed ju. Põhiprotsessiks on lapse areng. Minu arusaamist mööda, kuidas teile tundub minu arust lapse arengu põhiprotsess ja kõik muu, mis toimub, peab olema põhiprotsessi teenistuses. Kõik, mis soodustab lapse arengut, sellel on roheline tuli pidevalt ööd ja päevad nii kodus, koolis kui väljaspool. Ja kõik, mis takistab, raskendab, kahjustab lapse arengut. Välja ei tohi üldse olla. Kogu pilt muutub tunduvalt selgemaks. Kui on lapse areng põhiprotsess ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste järjepidev jada ja selle teenistuse surulk abiprotsessi, kõrvalprotsesse täiendprotsesse kasunud protsessi mõningaid. Siis hakkab muutuma üsnagi arusaadavaks, mida võib ja mida ei tohi. Ja kui minu teha oleks õpetajate tuppa suure loosungi ära kahjusta. Ümark enne tundi minekut igaüks seal pannakse õpetaja ukse kohale, nii et ei saagi välja. Muidugi näed kõigepealt. Kardan paljudel jääb tundi minemata. Lapsed on kõik erilised ja kõik on andekad. Kõik on andekad A priori. Vot see on nüüd asi, mille üle ei vaidle. Ja kui uskuda olla veendunud kahtlusteta, nii see on siis ühtlasi saame aru, et kõik on erilised ja ühesuguseid ei ole. Igaühel on õigus olla iseendaks, jääda endaks, seejuures imetlusväärseks, aga siis peab avastama, mille poolest looja või loodus on olnud helde. Ja hoida kõike seda, mis on iga inimese individuaalne erisus ja, ja selline uskumatult äge. Igas ühes on midagi erilist, vot see tuleb avastada nii vara kui vähegi võimalik. Ja seda just nimelt peabki hoidma hoidmise küsimused ongi siin ilmas põhilised pealisülesanded, kuidas hoida seda, mida ei tohi lõhkuda, muuta ei tohi kellelegi teisele ka seda võimaldada. Põhiküsimuseks on, kuidas hoida. Loenguga jätkab Ülo Vooglaid. Sest noh, inimene on ime. Ja tõtt-öelda ka haridus on imemitte, keegi ei saa öelda, kus kohal, kuidas keegi haritud inimeseks sai. Igaüks saab isemoodi ja muidugi targemaks saab mõteldes, mitte õppides. Ja areng on ikka loomingu funktsioon, looming on see, mille kaudu subjekt areneb. Kuidas keha areneb ja see on teised bioloogilised, et seal, aga kuidas subjekt, see aktiivne algemis meis kõigis pesitseb, see arenevad, see on loomingu kaudu, mida rohkem on ruumi loominguks, seda rohkem on ruumi ja aega ja ühesõnaga võimalusi ka arenguks. Nii kui looming pidurdama hakata. Kohe ma ei tea, kas lakkab või igatahes kägardub või kõndist inimene. Aga nüüd jälle tuleme sedasama kasvatuse ja õppe juurde. Kasvatus on kahtlemata primaarne, õpe on sekundaarne, see on täitsa selge. Kui keegi teeb kogu haridussüsteemi kohta järeldusi viieteist- aastaste laste mõningate oskuste põhjal, siis peale kaastunde pole mitte midagi ütelda. Aga noh, kui nüüd tahaksime saavutada, et lapsed areneksid, siis on küsimus selles, kuidas nad iseennast näevad. Kuidas nad näevad ennast kui indiviidi, kui isiksust, kui subjekti, kui kultuuri esindajat, kui ühiskonna liiget, kui rollide kogumit, palju vaatepunkte, igast vaatepunktist paistab inimene isemoodi. Ja järelikult oleks õpetajate asi, miks ka mitte oma vanemate asi, aidati lapsi nägema ennast ennast näed siis edasi, juba näed teisi inimesi ja näed elu ja elukeskkonda elulaadi ja stiile, rütme, pinget ja kõik elutingimusi ja ressursse ja ohte ja võimalusi ja elu. Arstid näevad elu rohkem, noh, selles on elus või surnud või haige bioloogilises mõttes, aga meie räägime elust. Küsime, kuidas elad, küsi olnud surnud küsima kuidas käsi käib, lähed, saad hakkama ja kuidas rõõmu tunned ja mis sind vaimustab ja innustab ja julgustab ja rõõmustama ja aga nüüd küsimus sellest jällegi kuidas inimene kujuneb adekvaatseks ja, ja see on iga õpetaja, iga lapsevanema, aga ma ütleksin siin eriti, rõhutaksin muidugi ka vanavanemate päris kindlasti pealisülesanne aidata lapsed ja lapselapsed ja kõik need tasemele, kus nad suudavad ennast näha, vaadata nii, et näeks kuulata nii, et kuuleks ka ja mõtelda, nii et saaks aru, suhelda nii, et mõistaks, see arusaamine ja mõistmine on kaks väga eri asja. Mõistame 11, inimesed omavahel. Aga aru võib saada süsteemist ja noh, mingist põhjus ja tagajärg ja saame aru, milles asi on. Miks on nii, saame aru, kuidas süsteem toimib ja miks ta nii toimib, või mis siis juhtub, kui oleks mingit tõkked ja takistused või uued võimalused? Mõistmine on palju keerukam kui arusaamine kuidas aidata inimene tasemele, kus ta on üsna adekvaatne. Ei pea ennast ei tea kelleks vaid selleks, kes võib saada kõigeks. Piiranguid ei ole. Ja see on pealisülesanne. Piiranguid ei ole. Aga see tähendab, et lõpmata, järelikult hoomamatu me siis nüüd me jõuame selle arutlusega vaimsuse juurde. Vaimsus on haritud, inimeseks kujunemise asendamatu eeldus. Kestab vaielda. Täiesti võimalik, et keegi ei taha vaielda, sest see on nii enesestmõistetav ja polegi midagi vaielda ja need on niisugused asjad, millest enamasti ei räägita. Miks sa peaksid rääkima sellest, mis on enesestmõistetav? Ma arvan, et kasvatuses pealisülesandeks ongi aidata kujuneda adekvaatseks, kes ei räägi sellest, mis on enesestmõistetav. Üsna sageli on ju nii, et kui inimesed hakkavad rääkima, siis kaob see ära, mis oli kõige tähtsam. Niikaua, kuni sellest ei räägita, pisikese suur ja vägev mõte pakitakse sõnadesse nii, et see ei kahjusta seda mõtet. Mille pärast teda üldse räägitakse. Nii kaua on kõik hästi. Just lastega seostased ja kogemusega seoses, et nagu oleks kaks ikka jälle kaks põhilist nagu kultuuritüüpi, kus et ühtepidi tuli see sellega, Mihhail Lotman ükskord oma selles kultuuri semiootikaloengus rääkis juudi profadsitest ja noh, sellest, et et üldiselt öeldakse, et enne mõtle, siis ütle, aga et on olemas ka teine selline sättumus, et, et enne ütle ja siis mõtle, rääkis nagu juudi prohvetite sti lõpuks rääkis anekdoodi nagu juudi anekdoodi ja anekdoot oli kuidagi selle eest, et perekond istub ümber laua ja vanaisa istub kuidagi laua otsas ja vot seal oli mingi intriig ja siis ta nagu seal oli see väike poiss, väike Moissei, istus seal. Ja kuidagi oli mingi probleem ja siis vanaisa ütles talle, et kas sa tead seda põhimõtteliselt ma ei tea seda, et kui sa ei tea, et miks sa siis ei küsi. Ja siis teiselt poolt mingil hetkel seostus, et et kui käisid siin mitmel korral need põlisameerika vanaemad ja mingid ja siis oli mitu korda jutust üks Navacha nendest vanematest või noh, et et seal on jälle niimoodi, et lapsed nagu ei peaks üldse küsima ja et on nagu see, et laps räägib siis, kui kana pissib, nagu meilgi öeldakse. Ja just nimelt, et sa nagu ei tohi küsida, aga et sa võid, võid ja pead kõike jälgima ja nagu asjadest ise aru saama, see kuidagi läks kokku mingit pidi nagu sellega, mis Õie Sarv kunagi rääkis, et näiteks setu tüdrukutele neid kõiki neid tohutuid pikki lugulaule kunagi keegi eraldi ei õpeta. Aga et kui tuleb see Paababraasnikus nagu tüdrukute vastuvõtt nagu naiste kogukonda on, kuhu mehi lasta ja kõik see, et siis nad, nad peavad neid laule teadma. Õie rääkis seda, kuidas nad niimoodi naised päris laule laulavad, et siis nad alati üritasid ukse taga kuulata ja käisid lauda taga ise proovimas. Et kas on ühesõnaga uurimust või keegi seda kuidagi mingis artiklis või mingis raamatus vot neid kahte polaarsust kuidagi käsitlenud nagu sotsiaalteaduse vaatevinklist ja kuidas need tundub, et nagu sellistes põlisrahvaste pärimuskultuurides on nagu rohkem see, et sa ei peaks küsima, et sa pead jälgima ja mingil hetkel siis nagu teadma asju ja siis et see küsimus on hoopis kuidagi laiem, et see on nagu sõnastamatusega asjad kuidagi teada saama, siis sa pead mingil hetkel minema üksi olema ja mingite vaimudega olema või kuidagi ja siis on see teine, kus on nii, et kui sa ei tea, et miks sa siis ei küsi. Ja mis laadi tsivilisatsioon või ülesehitus siis sellest võimalusest tuleneb vot selline nagu ülal, ega see küsimus, et kas kellelgi seostub, et kas kellelgi on tekkinud seda dilemmat. Aktsiooniga kui ta ka minu jaoks nagu sa räägid, sellest näiteks ma mõtlen ennast, et et intuitiivselt tabad ära asju, ilma, et ma mõnikord on isegi see, et ilma ma seda teaksin, siis mingil hetkel ma äkki tean seda, et ma ei oska seda seletada, miks see niimoodi on. Järelikult ongi see, et oled nagu jälginud või kuidagi on sulle see jõudnud sinuni seal mingi teadmine, et see on Kalev ütles eile tegelikult väga, siis ta ütles, et see on nagu telepaatiline, mulle tundub, et see võib olla täpselt niimoodi ongi. Et see on mingisugune muu muu tunnetus, muu tajumine üldse. Ja see on, minu arust on põlisrahvastel väga, väga sarnane taru. See tunne, et nagu see, kus sa pead ise mõistatama, küsida ei tohi, oleks nagu sügavam mis on seesama asi, et nagu telepaatia on sügavam kui see, kui sa küsimiseks on sul ju keelt vaja ja et tehniline tsivilisatsioon üldse nagu selline selline jõhker kultuur saab alguse sellest, kui sind õpetatakse küsima ja mitte asjadest aru saama. Tuues välja ühe võimaliku jõhkra aspekti sellest. Sest et need, kes hakkavad küsima, saavad asju teada nagu väga efektiivsele jõhkrale kombel saavad minna ja aga noh, need, kes nagu hakkavad asjadest aru saama, saavad nii sügavalt, et nad ei taha sekkuda nagu sellisel kombel ja pidada kedagi endast erinevaks. Võime nüüd ise nagu kuidas öelda, ekstrapuleerin sellest mingisuguseid julmi, siukseid, kultuuriteoreetilisi brutaalselt järeldusi, eks ole. Kui keegi tahab nüüd süveneda, siis minu arvates oleks väga kasulik teha vähemalt kuus tunnetusteed midagi lahti ja vaadata, milles nad seisnevad ja kujunevad ja mina rohkem ei tea, võib-olla on veel ma ei tea. Need kuus, millega mina olen tegelenud, on siis argitunnetus mis kujuneb inimesel koos emakeelega. Edasi on kunstiline tunnetus, religioosne tunnetus. Teaduslik tunnetus ja intuitiivne tunnetus. Ja huvitav asi on ju see, et suuri otsuseid teeb inimene kogu aeg siiski intuitiivse tunnetuse alusel. Noh, niisugune asi nagu elus, palju meil suuri otsuseid on kolm, võib-olla neli või umbes nii on elus, ega rohkem ei ole. No näiteks kellega koos oma kodu perekond rajada, lapsed, muretseda need suured otsused, keegi ei hakka seal modelleerimine, ekstrapoleerimine, eks ole, ja süstematiseerimine klassifitseerima süda ütleb ja ongi kõik. Ja aga kellel on küllalt palju kogemuste, sellel intuitsioonist kasu, kes arvab, et mis kogemus teeb ära, see võib Valka minna, intuitsioon on ühest küljest niuke jumalik alge aga teisest küljest alateadvusse kogunenud üldistus, kui ikkagi kogemust on napilt, siis intuitsioon võib alt vedada. Vaat ma räägin ühe loo, intuitsiooni, loo. No küllap paljud teavad, ehitati sur, jäälõhkuja Lenin, aatomijäälõhkuja oli niuke, mingisugune Balti laevatehasest tehti seal ja siis järgnesid katsetused, ei lähe edasi, sõidab poole aeglasemalt, kui projekteeritud kiirus oli ja üldputitati mootorit vahetati midagi igast asju seal mootoris, võimsust peab juurde tulema, ei lähe ja kõik. Tohutu kisa-kära. Pahandust kui palju keegi ei leia, mis viga on siis, aga sadamas olevat olnud või selles laevaehitustöökojas üks vana mees juba ammu pensionil, aga kuskile minna ei ole, siis käib seal edasi ja. Ja siis oli öelnud, et teate, mis, lõigake vindiliks vaks otsast maha. Arvata, mis asja sa räägid, eks ole, isegi ei lähe, nüüd sa tahad veel, mindi väiksemaks teha. Mina ütlen, diletudki vint väiksemaks lavadel vaksa jagu otsast maha. Viimases hädas siis öeldi, et no hea küll, et naased ükskord rahule jääks. Isegi kiiremini kui ette nähtud. Tegelikult, et see on kontrollitud tõestisündinud lugu, see ei ole niuke mingi anekdoot. Tal ei olnud ju mitte mingisugust arvestusi, aga terve elu seal laevaehitustehases olnud näinud kõiki neid asju ja nähtavasti niisugune mõtlik mees ja ja järsku hakkab kõhutunne, ütleb, et vot viga on selles lugu kõhutunde kiituseks ja, ja seda ei saa asendada jällegi. Kuigi intuitsioon ei toimi, siis on peaaegu igal alal raske olla, väga hea, ühelgi alal ei saa olla, siis ma arvan, väga sellel alal ei saa olla väga Jaaguse intuitsioon ei toimi. Rääkisin ühe kirurgiga silmapaistvalt edukas kirurg joonest nutan õnnestub kõik, mis ta teeb. Ja ma küsin ta käest, et kuule, ütle, kas sa tõesti tead avatesse kõhu, une ja teod, mis seal on, kas sa tõesti tead kõik, mis seal ette võib tulla? Et ei tea, kuidas sa siis õigesti teed? Ja muidugi intuitsiooni, orel muidugi tal on tohutu kogemus, teab väga palju. Üliõpilasajal oli ka niisugune juhtum, kus olin ülikooli raamatukogus, järsku jookseb sisse hingeldades doktor Linberg, arstiteaduskonna dekaan oli ta ja niuke ta oli. Ma arvan, et 150 kilode kaalus vähemalt väga suurt kasvu, mees tuleb sinna kitli väel ja kummikindad käes üle teekliinikus. Operatsioon jäi pooleli. Tuleb sinna atlas patsient laua peal. Ta läks meelest ära, tuli jätlasest vaatama, jooksis üle platsi. Mõnigi kord võib ette tulla, et intuitsioonist ei piisa. Peab ikke siduma selle tunde teadmisega ja ega see kõik muutub väga tähtsaks juhul, kui peab vastutama selle tulemuse eest. Aga kui tulemuse eest vastutama ei pea, siis teed nii nagu pähe tuleb ja ise oma silmaga nägid seda. Ja, ja ma olin seal, ma nägin ise. Elsa Kudu, Fred kudu õde, oli seal peabibliograaf, see jooksis otsekohe, ta teadis täpselt, kus mingi raamat asub, teisel pool vaja üldse kuskilt vaadata ja tuli tõi suure atlase õige lehekülje pealt lahti ja, ning perpides sõrme kergi, uuris Verkija jooksis tagasi kohe. Nii et. Aga siis ta oli küll väga rahul. Siis on kõik korras inimese läbi, siis pole häda midagi. Paha lugu on siis, kui ei ole häbi, teed valesti ja ei ole häbi. Oleksin võinud vaatama minna, kui ei tea, ei ole häbi. Joosta üle platsi ja palun toode kruttu atlas välja. See kes on, keda peetakse korresseeks, eks ole, tal ei olnud häbi minna vaatama, kui ta ei tea, mis on häbi oleks olnud see teha nii, et teine sureb ära. Kuna valesti teed, eks ole, video, kuidas teha? Mis on siis kõige tähtsam? Kõige tähtsam on olla adekvaatne. Kõlavad sõnad nagu vaimsus ja haridus ja olla adekvaatne. Aga et mis on sinu pealisülesanne sinul isiklikult, Ülo Vooglaid. Luua. Nii vähe rääkida kui võimalik. Ma arvan, et iga kord, kui ma pean rääkima, siis ma kõvasti kahjustada. Ja loosung on teatavasti teraga. Sest et sõnadesse ei, minu võimed ei võimalda sõnastada ja välja öelda mida oleks tarvis, et olla küllalt täpne ja küllalt põhjalik. Mittesüsteemsed käsitlused on kõik eksitavad. Süsteemseks käsitlemiseks mitte kunagi aega ei ole. Aeg lõpeb otsa lobisemise neile kella kolmeni, aga Igee vähegi kõige pooleli. Nii on igal pool. Ja nii kui inimesed peavad vajalikuks üksteisele, no nii, ma ütlen midagi valesti, aga nii ma mõtlen, kui peavad ikka vajalikuks teineteisele ütelnud, et ma armastan sind, siis on nähtavasti armastas ammu otsas. No mida sa, kuule, see asi, kui sa seda ka ei taju, mida see üldse, seda üldse mitte midagi puhta lolliks. Ja miks peaks seda rääkima, mis on niigi selge? Siis valetad, või mis asja sa, mida sa pingutad, mille nimed, mis asi? Aga kuidas Ülo, sina näiteks väljendada oma naisele, et sa teda armastad? No kuule, selleks on ikkagi iga eluhetk võib olla küllalt informatiivne aga kõik läheb nässu, nagu sellest rääkima hakkad. Debaikite kodus nagu vana abielupaare Ei miks vaikida, aga siis kui sa räägi lollusega, seepärast ei pea paika. Sa näed välja nagu selline jumal pilve piiritud, sa ise kirjeldad seda maailma nagu tohutult täpselt ja kõiki neid protsesse, mis sünnivad, aga sa ise oled tõstnud ise ennast nagu sellest väljapoole, et minu jaoks olekski huvitav see, et, et kas sa ka kunagi on sul näiteks kriise või et kas mõnikord nutad või oled kuidagi nurka surutud või ei saa hakkama või et sul on, tundub alati igaks elujuht, miks on seal üks hea skeem väljas, et millega sa lahendad olukorra läbi oma brilence mõtlemise, aga et, et kes sa inimesena oled, kuidas sa ise ennast kirjeldad, kui sa vaatad, Ülo Vooglaid, tõmbad ringi ümber, hakkad mõtlema selle peale. Ma ei ole kunagi seda teinud. Aga ja tahaks väga loota, et ei tee ka tulevikus. See ei ole minu asi üldse. Krid teistele kuidagi. Paistab täiesti tagasi hoidmatult ütlen, et mul on hea meel, kui mul õnnestub mõni mõte selgemaks mõelda ja seega sõnastada ja ja välja öelda, nii, et teised edasi mõtlevad. Siis mul on hea meel, mitte et ma ütlen ja siis on hea meel, ei ole, sellest ei ole. Hea meel on siis, kui teised hakkavad edasi mõtlema ja lähevad edasi, süvenevad ja avastavad sinna juurde, kuulud, avastavad, miks see nii on, mitte tonn, see ei loe, saame teada, et asi, see on nii, vajan teada, miks on nii ja mis siis juhtub, kui keskkond muutub, kui inimesed muutuvad, kui mingisugused olud muutuvad ja olud, olukord ja situatsioon, kõik kolm on väga tähtsad. Igaks juhuks täpsustan natuke, muidu võib juhtuda, et räägime mööda. Oludeks on minu arusaamist mööda on üldised ja institutsionaalsed kultuuriolud seal sajandivahetusel ja Euroopas või Aasias. Majandusolud ja poliitik olud Lääne-Euroopas, aga olukord on ajas ja ruumis fikseeritud, kus ja millal? Aga seal kuskil noh, Tallinnas või Tartus ja maanteel on selline olukord. Aga see, see situatsioon, et ja see on nüüd tõeliselt põnev asi. Ja situatsioon on see, milles inimesed end leiavad antud hetkel. Ja siin ruumis praegu objektiveeritud mõttes meil on Niuke arutlussituatsioon, ma ei tahaks öelda, et loeng mina näiteks ei tahaks üldse, et keegi oleksin kuulaja, ma tahaks, et kõik oleksid mõtlejad, avastajad, otsijad, kes usuvad, et iga mõte on väärtus, sedavõrd-kuivõrd, ta võimaldab meil edasi minna, süveneda ja avastada seda, mida siiamaani veel ei ole õnnestunud näha millest ei ole siiamaani õnnestunud aru saada, aga nüüd äkki see pihta? Need on nüüd õnnehetked mõtisklustes, aga see objetiveeritud mõttes on niimoodi, aga subjektiveeritud mõttes on igalühel täiesti erinev. Keegi leiab, et ta on näiteks valikusituatsioonis, teine sundsituatsioonis, istusin kükita niikaua, kuni ükskord lõpeb. Nüüd täiesti võimalik, et keegi leiab ennast probleemses situatsioonis keegi absurdses situatsioonis. Kui inimene leiab enda absurdses situatsioonis või absurdisituatsioonis siis talle näib, et rahuldavat lahendust ei ole. Tundub, et tee mida tahad, kuidas tahad, millal tahad, millest ükskõik mismoodi nässu läheb, igal juhul ka siis läheb nagu mitte midagi ei tee. Mõistlikku võimalust ei ole. Ja noh, ja mis siis inimene teeb? Kõik need enesetapud ja igasugused meeletused. Meeletu käitumine sageli saab alguse just absurdisituatsioonilangemise tõttu ja sealt ei ole neid põgenemise variante ei ole väga palju. Ma ei hakka neid loetlema praegu, aga neid ei ole palju, neid on. 200 põieldast jääb midagi üle, eks ole. Nii hull see asi ka ei ole, ei ole tingimata. Võib-olla siis ongi vaja sellistes situatsioonides arendada endas sellist mõnusat absurditaju, et vaadatagi seda, kui hea. No aga siis, kui sa sibutud hoolimatuks Võib-olla hoolid ikka, aga lihtsalt jälgida, nagu situatsioon on tohutult absurdne ja mis tekitab isegi võib-olla siukese, läheb naerma, mõnusa naeru, aga ise lähed oma elu kõik edasi. No sel juhul ei olnud päris absurd. Absurdi välja võimaldab välja tulla kõige mõnusama viisil igasugune kunst, teater, muusika, no kõik kunstivormid, kunst on see, mis viib välja, toob ka religioon. Välja toob niisugune tegevus, mille alla võib inimene end matta, nii et juuksetuti paistab kui põgened mingisse tegevusse, nii et oled täiesti kadunud siin all see ongi põgenemine ja absurdi eest põgenetakse, kui ei ole jõudu selle põhjustest jagu saamiseks. Aga nüüd ongi, küsimus on pealisülesande juurde viib jälle tegeledes absurdiga, vajan avastada, miks absurdne olukord on kujunenud, miks, miks tegeledes on võimalik põhjustega, aga enamasti põhjuste põhjustega kaks sammu sügavamale, siis saab pihta. Ja kui meil õnnestub põhjuste põhjustest süsteemine jagu saada, muutuvad põhjused. Ja kui põhjused süsteemina muutuvad, absurd lakkab. Me ei saades, tegu ei saa kõrvaldada. Ja nii on igasugused hädadega ühiskonnas ja perekonnas ja kogukonnas kultuuris seda, mida on vaja muuta Pole võimalik muuta. Muuta on võimalik selle tegureid, aga need tuleb eelnevalt avastada, sõnastada süsteemiks, põimida, heal juhul ka avalikustada, lahti arutada avalikult ja seejärel luua meetmete süsteem nende põhjuste vähendamiseks. Heal juhul kõrvaldamiseks kõrvaldamine enamasti võtab aega. Hoobilt ei käi. Ja tavaliselt on siis ka need üsna mures, kes pingutasid just selle saavutamiseks, mis teistele meelehärmi valmistab. Aga sa ütlesid, et rõõmude pelus, see, kui sa oled midagi taibanud, sa oled aru saanud nendest asjadest, millest sa ennem aru ei saanud. Aga kui sa mõtled nüüd jälle enda peale, et mis on sul viimasel ajal olnud selline mõnus avastus või taipamine, mida sa varem ei teadnud, aga nüüd tead, et mis asi see võiks olla? Kahjuks need häid mõtteid tekib üha harvemini, vanad tekkis iga päev veidike. Räägin ühe, mis mulle endale praegu iga päev mitte ainult rõõmu, vaid ka nihukest pinget tekitab. No me kõik teame, et millegi tegemiseks peab olema mingi hulk ressursse. Iga ressursi olemasolu muutub teiste ressursside kasutamise tingimuseks selliseks kõigepealt on aeg ja ruum ka täna siia kogunemiseks, meil pidi olema selgeks mõeldud millal ja kuhu ta tegelikult toimib. Mitte aeg või ruum, vaid nende ühistus. Üks sõna, aegruum Aigro, kus aegloman lõksgil. Aga just see ongi kõige tähtsam, mida kuskilt pole. Aga ajast ja ruumist ei piisa, et midagi teha, veel on vaja valgust. Ja mis see valgus on? Vaata, see on nüüd pähkel. Mehaani mõtlen, kas päike paistab või parajasti pime öö, ega see ka, et elekter või midagi, küünal, see, kuidas inimene on valgustatud ja kuidas tekib valgustatus ja mis valgustab ja mis on valgustatud olek. Ja kui valgustatud ei ole, siis pole aastaruumist, mingit käsu tegutseda ei saa. See, mis võimaldab ikkagi tegutsema asuda, on aja-ruumi- ja valgusühtsus valgustus juurde tuua. Aga mis see valgus on, ei tea. Selle kallal ta oleks võinud kõvasti mõelda. Kas Ülo, sina oled valgustunud inimene? Noh, me kõik püüame selle poole kohalejõudmise tõenäosus on tühine, mis sul puudu jääb? Puudu jääb põhiline, kõike, nii vähe on see elu nii lühike ju sellega ei, lihtsalt ei jõua uhkem. Ma tahaks. Seal niuke striptiis. Arvan näiteks, et väga halb omadus on see, et ma tahan tegeleda kõigi asjadega korraga. Ei saa, peab keskenduma, peab suutma loobuda sellest, mis on ka huvitav, aga no millega praegu tegeleme kunagi hiljem, aga praegu tuleb keskenduda siia, vaat aga korraga on nii palju asju käsil ja ma ei suuda kõrvale panna seda mida, mis teiste kõrval ei mahu praegu. Siis mune hädas, siis mul paha tuju. Sul on suurepärane loeng ja nüüd hästi palju lugusid, mida sina oled õppinud oma vanaisalt, aga mida on sinu lapselapsed sulle õpetanud? Vaata nüüd sa küsisid küll väga tähtsa küsimuse. Kui inimene ei taha enam õppida, siis ma arvan, tal ei ole mitte mingisugust õigust olla. Kujutad ette, ta on ka mingi õpetaja, õpetaja ongi kõigepealt õppija. Aga ja üks üks eriliselt niisugune informatiivne, selline väga usaldusväärne allikas on lapsed. Lastelt on tohutu palju, igast hetkest on palju õpetlikku see, kuidas ta välja jagab, kuidas ta ette näeb olulise ära tunneb. Kuidas ta arvestab seda, millest on õnnestunud aru saada, kuidas ta seondub, kuidas ta. Ma vaatasin, näiteks eile hommikul vaatasin üks ta nüüd aasta. Pisike taburet võtab tabureti kõhu peale ja läheb sellega, mis asjade, neid riideid, kus kohtadena mõtlesime minna? Ta ennem vaatan, ta tahtis diivani peale ronida noaga, tõsta jalga, kuidas tahad, ei saa. Jagas välja selle asja, et ta peab omale midagi alla panema. Hankis vannitoast tabureti edasi lasin ta. Täitsa kindel, keegi õpetanud ei ole. Ma vaatasin, et sellest poisist võib asja saada. Pea jagatakse inimesel. Aga Ülo, mis sa ise õppisid sellest loost? Õppisin seda, et ei tohi õpetada peab aidata inimest tasemele, kus ta suudab mõtelda kas ta suudab keskenduda ja teha seda, mida mõtles välja. Kui ta mõtles, siis peab tegema ka seda, mida mõttes mõni mõtleb küll, eks ole, aga idee teine teeb ka nahaga ei mõtesta selle tulemusi ja tagajärgi ja kokkuvõttes ei saa ju targemaks selle tegevuse kaudu targemaks saab. Aga enne peab kõigepealt vaatama, milles asi on. Ja kui näiteks seesama väikelapselaps seal proovis proovis proovis ja noh, kui ta oleks tohman, siis ta prooviks siiamaani edasi, muudkui tõstab jalga ja seda ühte teiste ei saa ju kuhugi. Agenda peab jagama välja, miks seisa, selgub, et liiga madal. Järelikult peab midagi sinna alla panema. Mis sa sinna paned? Paremad pole kui taburit. Ja niimoodi on ilus. Kohati kõik elu ongi niisugune, et sa kogu aeg avastad tõkke. Ja kui sinna taha jääd, Norrutama kurvastama ega komistamine ei ole paha, komistataks kogu aeg, see on paha, kui jääd lamama, sinna komisjonilt kukub pikali, jääbki pikali serva püsti tõusta, avastan, mis siin juhtus, nüüd, eks ole. Ja uuesti ja teistmoodi. Ja päris hea. Nõukogude film oli omal ajal see doktor raiboliit mingisugune oli. Seal oli üks laulised, tõelised kangelased lähevad iga kord ümberringi. Abbott ei hakka minema otse? Ei, ei, see on väga õige mõte ju. Kui sa tahad ikka kohale jõuda, siis ei tohi otse minna, miks? Otsa saab ju kiiremini. Ainult rumal läheb otse. See, kes kohale tahab jõuda, leiab niukse tee mis viib sihile, mitte see, kus isetegija otsa saab. Proovi kuskil otse Vilde. Ma mõtlesin veel kolm sõna natuke korraks lahti ütelda, lõpuks need on tuntud kultuuris eesti kultuuris vägagi tuntud mõisted, aated, ideaalid ja missioon. Need seonduvalt kõik need pealisülesandega ja missioon, missioonin, kohustus, inimesel viimasel ajal on ju räägitud rohkem, et noh, käisid missioonil teiste sõnadega, käisid seal araablasi kimbutas aga siin iga päev on inimesel niukene, missioonilised kohustused. Aga võivad olla ka ülesanded ja teeme selle vahekorraks, eks ole, ülesanded, antakse, kohustused kaasnevad eesmärgid seatakse ja, või video seada endale ise missioonilisi eesmärke. Seal antakse missioonis ülesanded ja olles mingil positsioonil seal on missiooniliselt kohustused. Ülesanded, kohustused ja eesmärgid. Aga selleks, et täita ülesandeid ja kohustusi ja saavutada eesmärke on ju vaja vastavaid õigusi. Järelikult on pealisõigused. Ja vot need on palju põnevamad asjad, kui pealisülesanded ülesanded antakse, kohustused kaasnenud eesmärgid seab subjekt ise. Eesmärki meie ette ei seata, mees ja mis eesmärgil. Aga noh, ma ei kujuta ette, mis võib veel viletsam olla kui õudselt pingutada. Täitsa valed eesmärkide saavutamiseks. Ja järelikult peab veenduma, et eesmärgid on mõistlikud, küllalt süsteemsed õiges suunas, kultuuriseostes, ühiskonna seostes. Ja ei kahjusta ei loodust ei kultuuri ega ennast teisi inimesi. Tänan tähelepanu eest, kõik. Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid kõneles teemal pealisülesanne muusika autor röövi Ogre plaadilt sööklossaelamas. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Eesti Kultuurkapitali ja Esna mõisa. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2017.